Surm lapseeas

Punane, punane, must, must, hall, jälle kaks musta. Nii palju ja nii üksteise järel. Nüüd läksid veel kaks sinist ja siis vaid üks roheline.
Pöörasin oma vaatevälja. Ikka sama. Palju sokke. Nad tõusid ja langesid, libisesid, hüplesid ja komistasid, kuidas neist keegi parasjagu juhtus minema. Mõttetu pilt, täiesti ajuvaba.
„Täiesti ajuvaba?“ Mõtlesin sekundi sellele, mis erinevus on mõttetul pildil ja ajuvabal pildil. „Ah, pole oluline.“

Puhusin neile sokkidele hoopiski ventilaatoriga morset: „Mis toimub. Mis toimub. Mis …“ Tulemus: Ei mingit infokat sokkide liikumist. See spektri loomaaed hakkas vaid kiiremini hüplema ja komistama. Neetud. Primitiivne. Peab mingi teise väljundi leidma. Küsisin oma küsimuse peaarvutilt, kuid see isegi ei vastanud. Oli see ülbe või loll või olid nad kaablid läbi lõiganud.
Kui muud ei saa teha, tuleb mõelda. Seda teadsin kindlalt, sest keegi väga tähtis oli mulle nii öelnud. Kes küll mulle nii ütles?
„Keelatud küsimus,“ tuli teab kust vastus.
Hea küll. Kui keelatud, siis keelatud. Tegelen praktilise inventuuriga. Väljumiskoridori kõik vibratsiooniandurid on olemas, sammutuvastuskaamera ka. Tegin päringu kõikidesse võrkudesse mis mul iganes kunagi olid ja sain veel teada, et osaliselt on mul ka ventilatsioon, pool avariielektrist ja haiglakorpuse kaks külmkappi.
Hea küll. Võiks ka hullem olla. Ühendasin avariivalgustuse tagumiste vibratsioonianduritega.
Teo tulemus: nüüd polnud mul ka neid. Asjaga täiesti seostumatult tippis minu vaatevälja paar sukis varbaid. Vaheldus seegi – vaadata, kuidas üks heleroosa varvas üritas suka august välja pugeda.
Olgu.
Ei, ärgu olgu. Ühendasin paar vooluringi ümber ja kolkisin ventilatsiooni toitest võetud vooluga küsimuse rütmianduritesse. „Mis toimub?“
Vastuseks hakkas üks sokipaaridest tõmblema ning ootamatult ilmus minu vaatevälja moondunud inimnägu. Seda meest ma tundsin. Ta oli tehnilisest hooldusest. Temaga oli praegu midagi väga valesti. Peaaegu sama valesti kui minuga.
Mul hakkas raske. Lülitasin ventilatsiooni, avariitoite ja kaamera välja. Mul pole seda mõttetut sokkide hüplemist vaja, kui Jüril remondist on nii halb olla ja mina ei tea midagi. Mitte midagi. Ja keegi ei ütle ka midagi.
Ja alles oli kõik nii hästi. Kosmosejaam avardus päev-päevalt minu ees, ma uurisin iga asja ja nurgatagust, sai nalja, kui inimesed koridorides ootamatute veejugade all hüplesid ja kiljusid. Ja veel …. Ei, ma ei taha enam sokke näha. Mitte kunagi enam. Ma tahan oma endist elu tagasi. Kas kuulete! Nad ei kuulnud. Ega ma ei üritanud ka. Lasin vaid korraks maksimumtoite kaamerasse.
*
„See on päris vaatemänguline.“
Nooremenergeetik Plax pöördus ekraanil laienevast plahvatusroosist ära, et silmitseda enda kõrval seisvat laevaarst Svead: „Ütled vaatemänguline? Ligi sada hukkunut ja meie enda kätega hävitatud kaugkosmosejaam ja vaatemänguline?“
Svea punastas: „Sa ei pea mulle seda ütlema. Ma tegin selle ise läbi. Ma olin nädal aega jalgel. Me ei ole süüdi, et meie ellu jäime. Ma jätan selle õuduse minevikku ja sinna leekidesse. Kui vähegi saan.“ Naine pigistas kramplikult Plaxi tooli seljatuge, ise nii mehest kui ekraanist mööda vaadates.
„Sa oled nii naiivne.“ Plax pöördus ekraanide poole tagasi. „Kas sa meie kurssi pole vaadanud? Tead, kuhu me siirdume? Tead, mis sektor on x60-3?“
„Me läheme sektorisse …?“ Svea surus käed kohkunult vastu kahvatunud põski. „Mis? See on ju surmaviiruste karantiin,“ sosistas ta summutatult.
„No jah,“ Plax mühatas põlglikult. „“Me läheme teadmata ajaks karantiini, sest meil oli hullem kui klaaskatk. Meil oli isetekkeline ja iseleviv ja sõltumatu tehisintelligents. Kõik tuhaks, mis võimalik.“