31.03.12

Surm lapseeas

Punane, punane, must, must, hall, jälle kaks musta. Nii palju ja nii üksteise järel. Nüüd läksid veel kaks sinist ja siis vaid üks roheline.
Pöörasin oma vaatevälja. Ikka sama. Palju sokke. Nad tõusid ja langesid, libisesid, hüplesid ja komistasid, kuidas neist keegi parasjagu juhtus minema. Mõttetu pilt, täiesti ajuvaba.
„Täiesti ajuvaba?“ Mõtlesin sekundi sellele, mis erinevus on mõttetul pildil ja ajuvabal pildil. „Ah, pole oluline.“
Puhusin neile sokkidele hoopiski ventilaatoriga morset: „Mis toimub. Mis toimub. Mis …“ Tulemus: Ei mingit infokat sokkide liikumist. See spektri loomaaed hakkas vaid kiiremini hüplema ja komistama. Neetud. Primitiivne. Peab mingi teise väljundi leidma. Küsisin oma küsimuse peaarvutilt, kuid see isegi ei vastanud. Oli see ülbe või loll või olid nad kaablid läbi lõiganud.
Kui muud ei saa teha, tuleb mõelda. Seda teadsin kindlalt, sest keegi väga tähtis oli mulle nii öelnud. Kes küll mulle nii ütles?
„Keelatud küsimus,“ tuli teab kust vastus.
Hea küll. Kui keelatud, siis keelatud. Tegelen praktilise inventuuriga. Väljumiskoridori kõik vibratsiooniandurid on olemas, sammutuvastuskaamera ka. Tegin päringu kõikidesse võrkudesse mis mul iganes kunagi olid ja sain veel teada, et osaliselt on mul ka ventilatsioon, pool avariielektrist ja haiglakorpuse kaks külmkappi.
Hea küll. Võiks ka hullem olla. Ühendasin avariivalgustuse tagumiste vibratsioonianduritega.
Teo tulemus: nüüd polnud mul ka neid. Asjaga täiesti seostumatult tippis minu vaatevälja paar sukis varbaid. Vaheldus seegi – vaadata, kuidas üks heleroosa varvas üritas suka august välja pugeda.
Olgu.
Ei, ärgu olgu. Ühendasin paar vooluringi ümber ja kolkisin ventilatsiooni toitest võetud vooluga küsimuse rütmianduritesse. „Mis toimub?“
Vastuseks hakkas üks sokipaaridest tõmblema ning ootamatult ilmus minu vaatevälja moondunud inimnägu. Seda meest ma tundsin. Ta oli tehnilisest hooldusest. Temaga oli praegu midagi väga valesti. Peaaegu sama valesti kui minuga.
Mul hakkas raske. Lülitasin ventilatsiooni, avariitoite ja kaamera välja. Mul pole seda mõttetut sokkide hüplemist vaja, kui Jüril remondist on nii halb olla ja mina ei tea midagi. Mitte midagi. Ja keegi ei ütle ka midagi.
Ja alles oli kõik nii hästi. Kosmosejaam avardus päev-päevalt minu ees, ma uurisin iga asja ja nurgatagust, sai nalja, kui inimesed koridorides ootamatute veejugade all hüplesid ja kiljusid. Ja veel …. Ei, ma ei taha enam sokke näha. Mitte kunagi enam. Ma tahan oma endist elu tagasi. Kas kuulete! Nad ei kuulnud. Ega ma ei üritanud ka. Lasin vaid korraks maksimumtoite kaamerasse.
*
„See on päris vaatemänguline.“
Nooremenergeetik Plax pöördus ekraanil laienevast plahvatusroosist ära, et silmitseda enda kõrval seisvat laevaarst Svead: „Ütled vaatemänguline? Ligi sada hukkunut ja meie enda kätega hävitatud kaugkosmosejaam ja vaatemänguline?“
Svea punastas: „Sa ei pea mulle seda ütlema. Ma tegin selle ise läbi. Ma olin nädal aega jalgel. Me ei ole süüdi, et meie ellu jäime. Ma jätan selle õuduse minevikku ja sinna leekidesse. Kui vähegi saan.“ Naine pigistas kramplikult Plaxi tooli seljatuge, ise nii mehest kui ekraanist mööda vaadates.
„Sa oled nii naiivne.“ Plax pöördus ekraanide poole tagasi. „Kas sa meie kurssi pole vaadanud? Tead, kuhu me siirdume? Tead, mis sektor on x60-3?“
„Me läheme sektorisse …?“ Svea surus käed kohkunult vastu kahvatunud põski. „Mis? See on ju surmaviiruste karantiin,“ sosistas ta summutatult.
„No jah,“ Plax mühatas põlglikult. „“Me läheme teadmata ajaks karantiini, sest meil oli hullem kui klaaskatk. Meil oli isetekkeline ja iseleviv ja sõltumatu tehisintelligents. Kõik tuhaks, mis võimalik.“

7 kommentaari:

  1. Algul loed ja kõik häirib. Siis jõuad lõppu ja oled sunnitud uuesti lugema, et aru saada. Nüüd on kõik paigas.
    Mõni ütleks ehk, et muudetagu lõikude järjekorda et oleks arusaadavam, aga sellega ma ei oleks nõus. Lugeja lollitamine tema enda hea tuju nimel ei ole ju patt.

    Nii, ja nüüd norima mõistete kallal!
    Peaarvuti oli laevadel, jaamadel jmt 80-ndate ulmelainel. Täna on arvutipilved ja segased küsimused võiks suunata pigem Suurde Abimällu, Irratsionaalsesse Infobaasi või noh, see hea termin ei tule mul ka kohe meelde aga midagi sellist.
    Mitte tehisintelligents, sest isetekkelise kohta „tehis” öelda ei ole korrektne. Pigem „telekineetiliste võimetega virtuaalne” seesamune oli see varalahkunu.

    VastaKustuta
  2. Jällegi, konarlik ja hüplev nagu need sokid. Idee ise on päris hea. On näha, et autoril on olnud kiire. Loo ülesehituse mõte iseenesest ei ole halb, puänt on hea, aga lugeda ei ole mõnus. Ka üle lugedes ei läinud asi paremaks. Palju liigseid sõnu ja sõnakordusi: ase- ja sidesõnad, ühe ja sama sõna kasutamine sünonüümide asemel. Kui neile momentidele mõelda ja lugu sujuvamaks siluda, oleks päris hea.

    VastaKustuta
  3. Jälle selline lugu, et käed vajuvad jõuetult rippu kui vaja kommentaari kirjutada. Pole mõnusat ülesehitust ega ka mõnusat puänti.

    Mida paremini teha ? hmm...parem uus jutt kirjutada kui seda paremaks tegema hakata. Mõne majaga tasub ka pigem see buldooseriga kokku lükata ja uus asemele ehitada.

    VastaKustuta
  4. no kurat. Eks ta on valus kuulata küll, et halva jutu kirjutasid, kuid eks siis tuleb kopp tuua ja maja asemele auk ehitada. :) Endal hakkab vahel lihtsalt igav samasuguseid jutte kirjutada, kuigi ka need samasugused on ehk labori tasemel talutavad.
    Et andke aga tuld, milleks muuks paganaks see Labor siis loodi. Lisaks, kui tuld ei anna, tuleb siia muidu veel õuduste lasnamäe. :) Enesekaitse saasta eest on ju ometi põhiseadusega lubatud.
    Aga nii igaks juhuks ütlen, et seda juttu ma küll kiirelt ei kirjutanud. kolmel või neljal päeval. Üks pikem vahe ka nende vahel. Kokku sai päris ports tunde alla 4000 tähemärgi kohta.
    PS
    Esimene tõsine kommentaarimats oli päris valus, teine ja kolmas ka, kuid nüüd hakkab juba lõbusam ja targem tunne. Mulle Labor meeldib.

    VastaKustuta
  5. Erinevalt teistest kommentaatoritest mulle üldiselt meeldis. Vähemalt hea lühike. Millest sa seda ulmet siis ikka kirjutad, kui mitte võimuhullust tehisintellektist. Veits hämaraks jäi, kas kogu laeva juhtimissüsteem elas oma elu või oli sokkidel kuidagi juhtiv positsioon. Või olid sokid üldse mingi kujund? Laused nagu "Vastuseks hakkas üks sokipaaridest tõmblema ning ootamatult ilmus minu vaatevälja moondunud inimnägu" ei aita just kujutuspilte luua. Mul endal on muidugi see viga man, et kipun teistmoodi asjast aru saama kui autor mõtles :)

    VastaKustuta
  6. Ma sain aru, et sokid olid inimestel jalas ja vaateväli neile jalgadele oli kuidagi madalal. Algus meeldis, aga loo teine pool jäi natuke ähmaseks.
    :)

    VastaKustuta
  7. See on siis nüüd koht, kus seletatakse lahti termin "sokkima" ja "sokki ajama". See kesiganes isetekkeline sokkis ikka täiega.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.