12.03.12

Veealuste maailm

Rachel laskus põlvele ja uuris hoolikalt jälge. See oli viimase kolme tunni jooksul selgeim märk, et need keda ta jälitas, ei saanud enam väga kaugel olla. Aastate jooksul kuivanud meriadrusse oli pressitud suur saapajälg. See oli ohu märk. Jälitatavad olid kas muutunud hooletuks või teadsid nad tema olemasolust. Kumbki variant ei sobinud Rachelile. Selles maailmas ei saanud mitte keegi endale hooletu olemist lubada. See  võis tähendada, et jälitatavad olid hääbumas. Ja see omakorda tähendas, et neil ei pruukinud seda asja, mida tema jahtis, enam alles olla. Teine variant oli selgem, aga ka fataalsem. Kui nad taipasid, et neil on jälitaja, ei ole tema enda tagasipöördumine enam eriti tõenäoline. Rachel lootis, et ta oli vähemalt Tomi piisavalt hästi ära peitnud. Kuid isegi kui nad poissi ei leia, ei saa ta veel iseseisvalt hakkama ja hukkub peaaegu kindlalt. Aga riskima pidi. Tom oli järjest kiiremini kasvama hakkanud.

Rachel keeras läbipaistvast plastist anumal korgi maha, rebis suure tüki lumivalget vatjat ollust ja toppis selle endale suhu. Toit oli nätske ning seda sai närida vaid kogu lõualihaste jõudu rakendades. Veepuuduse tõttu sülge enam ei eritunud ja ta pidi terve tüki valust hoolimata alla neelama. Ühe päeva peab ta veel vastu. Aega ei tohtinud enam mingil juhul kaotada. Siugjad lihaskiud paisusid võimsatel õlgadel. Kassilikult liikuv kogu jõudis järgmise püstise rahnuni  ja tõmbus selle  taha varju. Ta tõmbas seljal olevast tupest välja teravaks ihutud terasvarda ja surus selle ettevaatlikut läbi rahnule kuhjunud meriheina puhma. Nüüd avanes  tema pilgule kogu org.

See, mida ta nägi, pani adrenaliinivoo  pulbitsema. Umbes kilomeetri kaugusel tõusis taevasse adrust tehtud lõkke tikksirge suitsusammas. Rachel võttis rinnataskust väikese mehhaanilise kella ja keeras äärmise ettevaatusega vedru vinnastavat nuppu viis ja pool pööret päripäeva. Kui vedru maha käib, peab ta minema. Ta surus kella vastu kõrva, sest kõikjal valitsevas absoluutses vaikuses tundus, nagu oleks isegi taskukella tiksumine kilomeetrite taha kuulda.

Neli tundi hiljem, kui ümberringi valitses täiuslik kottpimedus, lakkas tiksumine. Rachel, kes oli siiani ühes ja samas asendis, vastu kaljurahnu naaldunult õiget aega oodanud, ajas end sirgu. Ta võttis tihkelt kõhu vastu seotud paunast välja öönägemisseadme. See oli alati olnud tema ellujäämiseelis. Mitmel korral oli vasaku silma ette paigaldatav lühike pikksilma moodi seadeldis tema ja ta poja elu päästnud. Kui uus maailm veel noor oli , liikusid sõjaväemaasturitel ringi hullunud marodööride kambad ja naisterahval ei tasunud nende teele jääda. Ühe sellise sadistide rühmituse saatis ta tookord kahe käsigranaadiga teise ilma ja seda just öösel kui kogu jõuk õiglase und magas. Aga see oli hoopis teine aeg, siis oli inimkonna riismetel veel piisavas koguses strateegilisi varusid. 

Teekond laagriplatsini võttis üle kahe tunni. Ta valis ülima täpsusega välja paljad kivid kuhu jalga toetada. Iga väiksemgi sahin, klõbin või kriuksatus oleks ta kohe ära andnud. Ta oli õigesti aimanud, neid oli kaks meest. Infrapunakiirgus paljastas  kaks varjualuse all lamavat suuremat punakasoranži kogu . See oli tõeline kergendus, teise naise ja lapse tagant ei oleks ta suutnud varastada. Rachel teadis liigagi hästi, et tema tegu lõpetab neist kahest vähemalt ühe aga võib-olla ka mõlema elu. Juba hommikul võivad nad teineteist tappa. Kella ta enam tiksuma panna ei julgenud.

Mehed teda ei huvitanud. Ta otsis midagi muud. Varjualuse ees oli korralikult kustutatud lõke ja kaks seljakotti. Ta liikus täiesti hääletult pingsalt maad vaadates toll tolli haaval edasi. Ei midagi. Järsku Rachel tardus. Üks meestest pomises midagi arusaamatut. Kui ta nüüd ärkab on lõpp, mõtles Rachel. Naiselõhn reedab ta. Ta ootas kümmekond minutit kuid rohkem helisid ei kostunud. Siis hakkas ta jälle vaikselt liikuma. Ta lihtsalt pidi otsitava leidma.

Mitu tundi hiljem oli Rachel varjualuse taha jõudnud. Veel mõni tund  ja siis hakkab koitma. Olukord oli kriitiliseks muutunud. Ta pidi selle kohe leidma, muidu ei jõua enam orust välja. Korraks kaalus ta ka mõtet tulla järgmisel ööl tagasi, kuid kogemused ja loogika näitasid, et dehüdratsioon on selleks ajaks oma töö teinud. Ta ei suudaks enam keskenduda. Ja siis ta nägi seda. Öövaatlusseade näitas kaht tumesinist sõõri ainult õige veidi heledamal taustal. Nad kaevasid need maasse, mõtles ta ahastades. Nüüd läks tarvis kõiki üheksa aasta jooksul kogutud oskusi. Ta kükitas ja proovis väga aeglaselt peopesaga tuhkkuiva kruusa kõrvale lükata. Samal hetkel taipas ta, et on päästetud. Süvendit kattis õhuke, pisikesi auke täis puuritud pleksiklaas kuhu oli mõne sentimeetri jagu kruusa peale puistatud. Minutiga oli maskeeringuks mõeldud kaas pealt tõstetud. Seejärel võttis ta süvendist välja asja, mille saamiseks ta enda ja oma poja eluga riskinud oli. Enne lahkumist vaatas ta veel korraks varjualuse all magavaid mehi. Andke mulle andeks, palus ta neilt mõttes vabandust ja tundis kuidas pisarad silma tungivad.

Koidikuks jõudis ta tagasi rahnude juurde. Välkkiirelt leidis kogenud silm peidupaiga ja mõne sekundi pärast oli sale naisekeha koorikuks kuivanud adruvaiba alla libisenud. Ta teadis, et järgmisel ööl on liikumine eriti ohtlik. Need kaks meest teevad nüüd omakorda kõik, et varastatu tagasi saada.

Alles seitsme öö pärast hakkas Rachel peidupaigast lahkumisele mõtlema. Ta ei olnud kogu redusoleku aja midagi kuulnud, kuid ta tajus meeste lähedust. Nüüd pidi ta igal juhul peidupaiga maha jätma, kuna enam ei olnud võimalik jääkproduktide väljutamist tagasi hoida. Hais oleks ta välja andnud. Heal juhul jõuan peidukohta vahetada, kuid siis teavad nad, et ma olen kusagil läheduses, mõtles ta. Nad ootavad kuni ma end reedan  ja saavad mu lõpuks ikkagi kätte. Rachel tõmbas end käte jõul peidupaigast välja ja sirutas täielikult taastunud keha. Seejärel hõõrus ta ettevaatlikult kruusaga jalgadelt rooja maha ja mõni silmapilk hiljem libises atleetlik figuur kuuvalguses üle sinkjasrohelise maastiku.

***

Kakskümmend seitse ööd oli möödunud ajast kui Rachel  pooliku lainerivraki juurest lahkus. Nüüd oli ta tagasi. Ta sisenes suure augu kaudu vrakki  ja kasutades jällegi öövaatlusseadet liikus mööda vaid temale teadaolevaid koridore järjest sügavamale laeva sisemusse. Mitu korda oli tarvis suuri roostes uksi avada enne kui ta lõpuks  masinaruumi jõudis. Kuigi see laev oli juba 177 aastat tagasi, täpsemalt 1912.  aasta aprillis uppunud, püsisid konstruktsioonid tugevalt koos. Masinaruumi tagumises otsas läks Rachel kõige viimase söeahju juurde ja tõmbas raske ukse krigisedes lahti. Talle vaatasid otsa kaks suurt silma.
"Emme! Sa tulid tagasi," hüüatas poiss.
Rachel ei suutnud midagi öelda. Ta ainult kallistas poissi.

***

Kolm  päeva hiljem olid ema ja poeg laevavrakist juba kaugel. Kuigi kuivanud Atlandi ookeani põhi oli elamiseks hea koht ja pakkus enda varjamiseks suurepäraseid võimalusi, ei olnud siiski soovitav liiga kauaks ühe koha peale jääda. Nad olid terve päeva liikunud ja nüüd, päikeseloojangu eel, istusid varases keskeas naine ja 13 aastane poiss kolme hiidrahnu varjus ja toetasid mõnusalt seljad vastu pehmet kuivanud meriheina kuhilat.

"Tom, ma tahan sulle midagi rääkida", ütles Rachel.

"Jah, emme,“ vastas poiss.

"See on pikem jutt."

"Aga mida targemat meil ikka teha on?" Rachel tundis ära väljendi, mida ta ise väga tihti kasutas. Poiss puges talle lähemale ja Rachel pani käe ümber Tomi õlgade.

"Hea küll. Ma alustan päris algusest. Kas sa tead, et maailm ei ole kogu aeg selline olnud?"

Tom raputas kergelt pead.

"Enne oli maailm täiesti teistsugune," jätkas Rachel. "Vett oli nii palju, et selles võis ujuda. Tuul oli tavaline asi ja puhus palju tugevamalt kui need harvad, peaaegu tajumatud puhangud praegu. Inimesed elasid linnades hulgakesti koos. Lapsed käisid koos teiste lastega koolis õppimas. Igaühel oli sõpru. Ja mis peamine, teisi inimesi ei pidanud kartma. See oli kõigest 14 aastat tagasi. Aga siis juhtus midagi. Ma tulen selle juurde pärast tagasi. Ühesõnaga, elu oli väga hea. Mina töötasin ühes kaitseministeeriumi teadusasutuses nooremlaborandina ja sinu isa juhtis meie gruppi. Inimesed olid juba kolm korda Marsil käinud ja suure entusiasmiga hakati ette valmistama Marsi asustamist. Lahendada oli vaja väga palju erinevaid probleeme, toit ja vesi nende hulgas. Geenitehnoloogid aretasid välja täiesti uudse toidu. See avastus on üks kahest põhjusest, miks üldse inimesi veel maa peal alles on. See valge vatt, mis on meie ainus söök, on tegelikult hallitusseente koloonia. Geenimanipulatsioonidega suudeti hallitus panna sünteesima taimset valku, süsivesikuid, taimseid rasvu,  vitamiine ja enamikke teisi eluks vajalikke aineid. Nüüdseks on selge, et see hoiab inimest elus väga pikalt. No  vähemalt 9 aastat,“ Rachel tegi väikes pausi ja kohendas seljatagust. Tom sorkis näpuga  topsikus, mida ta kogu elu oli endaga kaasas kandnud.

„Siis tuli keegi selle peale, et Marsi kolooniate jaoks leiutatud kultuur on ka maa peal väga kasulik asi. Iga inimene saab endale väikese tasu eest plastikust karbi, kus pidevalt kasvab talle eluks vajalik kogus toitu. Plastkarpe, mis olid disainitud hallituse kasvatamiseks, hakati toidualusteks nimetama. Lühikese ajaga toodeti neid kümneid miljardeid. Praegugi vedeleb neid igal pool. Toidupuudust ei pea alles jäänud inimkond enam kunagi kartma. See hallitus on praegu ka ainus elav asi meie planeedil. Peale inimese muidugi. Võib-olla on kusagil ka mingeid baktereid säilinud.

Aga mis siis ikkagi juhtus? 2075. aasta 21. jaanuari hommikul ei ennustanud mitte miski kohe saabuvat katastroofi. Mina olin laboris tööl ja just nädal enne olin teada saanud, et ma ootan sind, Tom. Isa oli sõitnud Tokyosse konverentsile, ta sõitis üldse tol ajal kogu aeg mööda maailma ringi. Järsku tormasid sõjaväe vormis mehed meie laboratooriumisse ja meid käsutati välja. Kogu personal aeti suurtesse kaubaliftidesse ja vähem kui paari minuti pärast olime uurimiskompleksi alla rajatud tuumavarjendisse transporditud. Me keegi ei teadnudki, et selline koht üldse olemas oli. Alguses ei selgitatud midagi. Alles mitu nädalat hiljem saime teada, et päikesel oli toimunud tohutu plahvatus. Osoonikiht rebenes ja paari aastaga kadus vesi planeedilt. Ookeanid kuivasid, pilvi ei olnud enam, põhjavee lätted jäid kuivaks. Elu suri välja. Meie elasime sel ajal varjendis, sinagi sündisid seal.“

„Ma mäletan seda. Ma mäletan väikest tuba ja neid seinu ja...“ hüüdis Tom vahele. Rachel naeratas ja jätkas.

„Siiski näitasid mõõtmised, et osoonikiht hakkas ennast taastama. Mingi ime läbi oli säilinud ka hingamiskõlbulik atmosfäär. Ka niiskust oli õhus. Ühel hetkel oleks nagunii varjendis varud otsa saanud. Kui kosmilise kiirguse tase piisavalt langes, hakkasid inimesed varjendist lahkuma. Alguses elasime meiegi ühes tühjas linnas koos suurema seltskonnaga, kuid see muutus kogu aeg järjest ohtlikumaks. Nii me nüüd rändamegi mööda paika, kus kunagi loksusid 4 kilomeetri kõrgusel lained ja mida nimetati ookeaniks. Aga nüüd kõige tähtsamast.“

Rachel tõusis ja kõndis laagriplatsini. Naastes hoidis ta mõlemas käes perfektse vormiga taldrikut meenutavat eset. Anuma tsentris oli ümmargune, tasapinnast allapoole ulatuv 18 cm sügavune süvend. Tom teadis väga hästi, et igaks hommikuks oli sinna vesi kogunenud, millest nad terveks päevaks pudelid täitsid. Ta vaatas emale nõutu näoga otsa. Nii tavaline asi ja järsku kõige tähtsam.

„Veealus on kõige väärtuslikum asi maailmas,“ ütles Rachel tõsiselt. „See leiutati Marsi koloonia jaoks, et Marsi atmosfäärist vett kätte saada. Nanotehnoloogid suutsid luua materjali, mille temperatuur on alati igal hetkel +3,59 C. Veealus ise on erilisest poorsest materjalist ja nii kondenseerubki igas ööpäevas täpselt 1390 grammi vett, isegi siis kui niiskuse tase õhus on väga madal. Sa ju tundsid ise ka, et viimasel ajal jäi meile vett väheks. Üks veealus rahuldab ühe inimese veevajaduse, ainult  koos lapsega saab mingi aja kaks inimest ühega läbi. Kahjuks ei osanud keegi tol ajal, kui neid tehti, arvata, et maa peal võib veealuseid vaja minna. Siis oli vett igal pool küllalt. Neid toodeti mingi kindel arv, mida keegi ei tea. Võib-olla sada tuhat, võib-olla miljon. Juurde neid enam teha ei osata. Vähemalt praegu mitte. Ma olen ühenduses ühe grupiga, kes ostivad ja koguvad andmeid, mis lubaks veealuseid uuesti tootma hakata, aga sisimas ma ei usu, et see õnnestub. Ma kardan, et maa peal saab olla täpselt nii palju inimesi, kui on veealuseid. Väiksemad lapsed pealekauba. Aga meil on hetkel kõik hästi, meil jagub nüüd vett küllaga.“

Tom näis kuuldut seedivat. Rachel kartis, et poiss hakkab pärima selle inimese saatuse kohta, kelle veealus nüüd neile kuulus. Ta ei olnud otsustanud, kas rääkida tõtt või valetada.

„Ema?“

„Jah, Tom.“  Rachel tõmbus pingule. Nüüd see tuleb.

„Aga kus isa on?“

6 kommentaari:

  1. Päris hea idee. Tõesti meeldis ja potensiaali on ideel küll. Mulle tundub küll, et kohati oli detaile lühijutu kohta liiga palju. Näiteks marodööride tapmine.
    Lõpus ema jutustus pojale oli sellises kirjutamise stiilis. Ma ei oska seda täpsemalt kirjeldada, kuid nii võiks ema pojale kirjutada, mitte rääkida. Võib-olla see kiri oleks ka pigem kellelegi kõrvalseisjale kui pojale.
    Osad laused olid ka sellised, et teistsugused oleksid mulle rohkem meeldinud. Mis või kus, ma kahjuks selgitada ei osanud, kirjutasin näitlikustamiseks alguse ümber. Ehk on aru saada, mida ma silmas pean. Kuigi jah, iga kirjutaja kirjutab nagunii eri moodi ja iga eri moodi võib õige ja hea olla.
    -
    Rachel laskus murelikult põlvele, et silmitseda aastate jooksul krõbedaks kuivanud meriadru. Ei olnud mingit kahtlust, see oli tänavakinga jälg, mida ta nägi. Näha oli isegi talla mustrit ja võib-olla isegi firma nime. Nagu oleks Keegi justkui meelega selle jälje teinud. See oli halb märk. Jälitatavad olid kas oma elu tähtsaima eseme kaotanud või teadsid Rachelist oma selja taga. "Või ehk lihtsalt hooletus?" Pearaputusega heitis naine selle mõtte kõrvale. "Ei, hooletud olid juba ammu tapetud."
    Mõistus ütles talle, et kahest võimalusest on teine palju tõenäolisem ja mõlemad oleksid neile Tomiga fataalsed. Ta sureks esimesena, kas sellel ööl või siis veidi hiljem. Ta 13aastane poeg peaks mõne aja vastu, seni kuni ta saab oma peidupaika jääda, kuid ükskord peab ta sealt ikka väljuma ja siis saabmaailm ta kätte. Tema poja, kes on üksi elamiseks veel liiga noor.
    Rachel teadis, et ta peab uskuma, et jõuab koos otsitavaga tagasi. "Kurat!" Ta ajas end püsti. "Ta jõuab otsitavaga tagasi ja tema ja ta poeg jäävad ellu. Nii peab olema ja nii on!"
    Astunud otsustanult mõned sammud võõraste pilkude eest rohkem varju, õngitses Rachel lotendavast seljakotist läbipaistva anuma ning keeras sellelt korgi maha: "Tankimispeatus"
    Rachel jälestas anumat ja selle püsivalt valget vatjat sisu iga päevaga aina rohkem, kuid see oli elu, hea küll, pool elu. vastikust alla surudes toppis ta paraja pahmaka vatti suhu. Kogu lõugade jõuga närides õnnestus tal viimaks proteiinid ja kalorid küllalt peeneks saada ning alla neelata.
    Purki kotti ära pannes teadis ta, et ühe päeva peab ta veel vastu. Vett polnud enam tilkagi, nüüd isegi sülge mitte.

    VastaKustuta
  2. Heh, nutikas lahendus see Vee-Alus :)
    Tekst on tugev ja iseloomuga. Viimistlemist vajaks minu maitse jaoks üleminek "seikluselt" "jutustamis-režiimile". Liiga järsk. Nii tempo muutust silmas pidades kui ka õhustikku arvestades. Selgituseks - alguses on pinge üleval ja lõppufaasis on pinge maas. Võiks korra proovida järjekorda muuta. Alguses on jutt selles, mis on vee-alus, ning seejärel see vargusele minek. Kuid sellisel juhul oleks vaja mingit tugevat puänti lisaks.

    VastaKustuta
  3. nõustun kahe eelmise kommiga: hea jutt, vajaks viimistlemist ja kompaktsemaks kirjutamist. võimalik, et võiks proovida tagumise osa ettepoole tõstmist. mulle ei meeldinud, et seda veealust ja maailma alles lõpus kirjeldati. või kuidagi vaheldada neid kahte osa omavahel, et jupikaupa info tuleks, mitte kõik korraga lõpus.

    kirjavigu oli omajagu.

    see peategelane vajaks ülevaatamist. kui tal poleks olnud naise nimi ja poleks olnud kirjas, et ta on naine, oleks võinud ta vabalt mees olla: mõtles nagu mees, käitus nagu mees. kui meeskirjanik tahab kirjutada naispeategelasest, peab ta aru saama, mis temas endas on naiselikku või tundma naisi. teine asi veel: selle naise kirjeldused olid kahtlased.
    "Siugjad lihaskiud paisusid võimsatel õlgadel. Kassilikult liikuv kogu". no ei saa olla korraga kapp ja kassilik. Ja veel sama naise kirjeldusi: "sale naisekeha", "libises atleetlik figuur kuuvalguses".
    Tegelikult on siin ju mitme inimese kirjeldused, ma alguses arvasingi, et tegemist on mingi kehamoondajaga.

    VastaKustuta
  4. Proovin natuke kriitikale vastata stiilis "mida ma öelda tahtsin". Jutt peab muidugi ilma lisakommentaarideta töötama ja järgnevaga ei taha ma lugu ennast kuidagi parandada. Kommentaarid on mulle väga kasulikud.
    Artur R - aitähh, sinu kirjutatud tükike on väga hea. Ise ma ei oleks küll sellist stiili kasutanud (isegi kui oskaksin), sest Rachel muutus sul kuidagi mahlasemaks ja inimlikumaks. Arutles liiga palju, pidas sisemonoloogi ja viskas väikese naljakesegi sisse (tankimispeatus). Ise tahtsin, et teda ainult instinktid juhiksid (poja elu tuleb päästa).
    Seletavat osa kirjutades kõhklesin tublisti. Tõepoolest, ema jutustus 13 aastasele pojale niimoodi ei kõla. Tegelikult ongi see mõeldud lugejale. Nii et kompromiss loetavuse ja usutavuse vahel. Selline lapsele peetud jutustamine oleks mõttetult veninud ja lugeja aega ei tohi ilmaasjata kulutada :)
    Jar - väga õige, kahaneva tempoga lugu. Põhjus on jutulabori etteantud teemal kirjutamise süsteemis. Puänt peakski olema loo teemasse asetamine. Selle pärast tüürib lugu kogu aeg kõrbeplaneedi suunas, et mingeid vee all elavaid olendeid mängu tulla ei saaks. Muide, sellist väljendit nagu "veealus" ei ole eesti keeles olemas, on aga "tordialus" (taldrik, kus peal on tort). "Veealus" on minupoolne tuletis.
    Manjana - osa juba ära öeldud ja kirjavigu on tõesti omajagu (pole päris kaua kirjutanud). Eks tule kaunist emakeelt meelde tuletada.
    Mul on väga hea meel, et sa peategelase füüsise välja tõid. See on mul nimme nii kirjutatud ja põhjus on toidus ning elustiilis. Ühelt poolt peaks see sünteesitud hallitus olema kõige ideaalsemalt tasakaalustatud toit mida inimkond üldse näinud on. Teiselt poolt palju füüsilist liikumist, käimist ja ronimist. Kokku võiks anda perfektselt ökonoomse kehakuju - võimalikult tugev, aga väikese massiga. Minu ettekujutuses saab naine olla sale ja atleetlik ühekorraga (mees ei saa), umbes nagu mõni body-fitnessi tädi. Ma panen ühe pildi ka.


    [IMG]http://i42.tinypic.com/2me5zbp.jpg[/IMG]

    VastaKustuta
  5. Ma lugesin vahetult enne või pärast miskit uudist sookvootide nõudmisest kusagil kõrgel Euroopas. Tekkis paratamatult seos, et kui kehtestame kõigile sama toidu, siis saamegi tulemuseks ühesugused inimesed või jäävad lõpuks alles ainult kindlat tüüpi mutatsioonid. Aga sooliseid erinevusi nii kergelt ikka ei kaota: isane võib ellujäämiseks mõnikord tappa, emane poegade päästmiseks alati. Ja laps küsibki, kus isa on, mitte seda, mitu inimest tuli taldriku hankimiseks tappa – milliseks kujuneb järgmine põlvkond selles maailmas?
    Aga räägime nüüd loogikast. Kui õhus on natukene niiskust, mida saab kondenseerida hüper-nanotehnoloogiaiga, siis suudab nooremlaborant laevas leiduvatest esemetest kombineerida lihtsa seadme, mis kondenseerib piisavas koguses niiskust! Mitte keegi ei suuda mind vastupidises veenda (kui te ütleks, et õhus polnud üldse vett ja veealuses oli miniatuurne robot, kes pisikeste näppudega liitis vesiniku ja hapniku aatomeid ükshaaval, siis ma oleks võib-olla uskunud). Üldse, kuhu see vesi kadus? Heaküll, atmosfäär lendas minema, ookean takkajärgi, aga põhjavesi sügaval-sügaval? Ja tuul – temperatuuride erinevused ja pinnavormid peaks neid ju ikka tekitama. Ööpäevane temperatuuri kõikumine on kõrbes väga suur, isegi meil on selge ilmaga ja öö-päeva erinevus suur, aga see kedagi ei tundunud häirivat. Miks mehed lõket tegid? Tegelikult ma usun, et kui seda adru vees leotada, saanuks sellest päris hea magustoidu vahelduseks valgele nätskele.

    VastaKustuta
  6. Sellest jutust jäi mulle ainsana silma etteantud teema vaimukas käsitlus. Jutt ise vajus peale algust täiesti laiali.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.