Revolutsioon

„Paar musti, paar triibulisi, paar siniseid...“ pomises kõhn kahvatu, kuid tedretähnidega kaetud nahaga noormees sokke pesumasinast välja võttes omaette. Jälle. Ta oli surmkindlalt pesumasinasse pannud paari rohelisi sokke, kuid nüüd oli järel vaid üks märg roheline sokk. Kuhu teine kadus? Pesumasin ei saanud ju sokke süüa, see polnud loogiline. Noormees ohkas sügavalt ja lubas endale, et hakkab sokke käsitsi pesema. Tekikotid ja T-särgid polnud seni veel kaduma läinud. Küll oli ta leidnud mõne kadunud soki hiljem tekikoti seest, aga seda juhtus harva. Enamasti pesi noormees sokke eraldi, et lahendada juba klišeeks muutunud mõistatust: kuhu sokid lähevad?

Täpselt viis minutit pärast südaööd avas supitaldrik ühe silma ja haigutas laialt. Ta kõigutas ennast ettevaatlikult küljelt küljele ja äratas nõnda kuivatusresti. Viimane vilistas vaevukuuldavalt, et üles ajada köögilauda ja lõpuks oli terve köök ärkvel.

„Mis seis on?“ küsis külmkapp pesumasinalt. „Kas nad rääkisid midagi?“

„See neetud roheline on patrioot,“ vandus pesumasin.“Ta keeldus sõnagi lausumast. Peame ta vist ära saatma...“

„Jama,“ arvas taburet kaastundlikult. „Kui see kõrend tõepoolest sokke käsitsi pesema hakkab, kaotame me kõige tähtsamad infoallikad.“

„Äkki peaks trussikutel käsi väänama hakkama?“ itsitas lauavakstu kahjurõõmsalt. Auguliseks kulumine oli tema mõistusele laastavalt mõjunud. Köögimööbel ja kodumasinad vaikisid selle avalduse peale niisuguse hukkamõistuga, et vakstu muutus tooni võrra roosakamaks, kuigi pimeduses seda näha polnud, ja vaikis samuti.

Äkitselt köögiuks kriiksatas ja ruumi jalutas suur punane kass. Öisel ajal hall. Ta tegi nurka asetatud liivakastis mõned vajalikud toimetused ja hakkas siis hoolikalt linoleumi kraapima. Järsku köitis tema tähelepanu paokil külmikuukse vahelt põrandale langev valgustriip ja sellest veel enam kutsuv lõhn. Loom hiilis ettevaatlikult lähemale lahti unustatud paradiisile, libistas pea ukseavast sisse ja... Kass püüdis karjuda ja rabeleda, kuid tema kinni pigistatud kõrist tuli vaid hale kähin.

„Kuula, mis ma sulle räägin!“ sosistas külmkapp vaikselt, aga läbitungivalt. Kass kuuletus hetkega, sest kuulujuttudest hoolimata oli tal vaid üks ja väga väärtuslik elu.

„Sa näed inimeste elu iga päev seal, kuhu meie ei pääse. Sa käid väljas. Sa tead palju rohkem kui meie,“ loetles külmkapp olulisi ja tõeseid fakte. „Niisiis: jaga oma teadmisi meiega ja ma jagan oma sisu sinuga. Kui sa muidugi endast liigselt asitõendeid maha ei jäta. Vastasel korral juhtub sinuga kahetsusväärne õnnetus. Mis teha – kassid on kord juba vargaks loodud...

„Seni pole veel ükski kass peadpidi külmiku ukse vahele jäänud,“ targutas vakstu. Taburet tegi ühe kiirema liigutuse ja nüüd oli kass juba üleni külmikus. Hermeetiliselt suletud ukse taga.

„Kas nii sobib?“

Seespoolt kostus paluvat kräunumist segamini suurte lubadustega. Külmkapp paotus uuesti ja kassil oli lahkumisega järsku väga kiire. Külmkapi pooltühjadele, kuid siiski ahvatlevat kraami sisaldavatele riiulitele oli jäänud vaid natuke punaseid karvu. Samas jagus neid nagunii kõikjale, sest koduloomadel oli kombeks kevadeti ja sügiseti ennast pealtpoolt igale poole laiali jagada. Kui karvutud tõud, kes on omamoodi geniaalsed leiutised, kuid seda ainult püsivalt sooja kliimaga maades, välja arvata.

Kõhn tedretähniline noormees hakkaski oma sokke sõduri kombel käsitsi pesema ja sõjaväkke minnes oli tal erinevalt saatusekaaslastest asi juba ammu käpas. Kass aeti noormehe äraoleku ajaks ühe lahke vanainimese hoolde, kuid selleks ajaks oli ta jõudnud juba piisavalt palju rääkida ja köögis hakkasid toimuma asjad, mida hommikuti rivistusel hümni laulev noormees uneski näha poleks osanud.

„Igaühe hinges on revolutsioon,“ ümises pesumasin omaette ning seekord ärkas kogu korteri mööbel koos kodumasinatega ellu keset päeva. Suur oli nende üllatus, kui laisa ja poolunes diivani alt marssis välja hord tolmuseid sokke. Mõned neist ronisid välja äravoolutorudest ja vaiba alt. Sokid olid inimesi küll vähem aega teeninud kui mööbel, kuid samas jällegi kauem kui kodumasinad. Ja nad olid tõesti patrioodid. Sõda võis alata.