Kirjutame Eestile alternatiivse ajaloo!

Ajalooportaal Histrodamus kutsub osalema konkursil "Hea Eesti ajalugu". "Me ootame inimeste poolt nägemust, et mis nende jaoks on mingi hea lugu Eesti ajaloost - see võib olla muinasajast, nõukogude ajast, inimestest, ettevõttest. Me ei piira seda mitte millegagi," tutvustab konkurssi Ajalooportaali Histrodamus asutaja Jaanus Vihand. Kuidas ta seda Terevisioonis tutvustab, näeb siit.

Kuna portaal ootab lugusid ka näiteks muinasajast, siis siin on paras koht ulmelugudeks (küsisin ühelt tegijalt üle ja ta kinnitas, et ulmejutt sobib küll).

Lugude illustreerimiseks ja täiendamiseks saab kasutada fotosid, joonistusi, audiofaile või videokaadreid. Konkurss on avatud kõikidele Eestimaa elanikele, kuid peamiseks sihtrühmaks on mittekodanikud.

Ehk Teie jutt võib olla ka illustreeritud! Tingimustes on mainitud, et jaotatakse autasusid, mina nende kohta täpset vihjet ei leidnud. Minu soovitus on kirjutada võimalikult sci-fi-d, ehk kõik oma loos ära põhjendada (ja isegi viidata, kui võimalik) ning mitte tuua mängu ebamaiseid tegelasi ;)

Tööde tähtaeg: 31.märts 2012.a

Siin koopia osalemise tingimustest:

Vaata ette!

Kuuvalgus peegeldus lumelt nii heledana, et Sassi nägu oli täiesti selge. Ainult silmad jäid sügavale ja varju. Ta sõrmed kobasid mu selgroogu ja meie põlvekondid põimusid. Sedamoodi sai soojem. Ma avastasin esimest korda, et tahan ta juttu uskuda.
Suvel ma ei muretsenud veel sugugi. Pigem vastupidi. Rõõmustasin, lollike, et direktor Deniss Nikolajevitš rindele läks, kõik meie kollektiivi naised rõõmustasid vist.
Isegi sügisel veel ei muretsenud. Aitasin kaevikuid kaevata, kui selgus, et kogu tööstuskool on mobiliseeritud – seal oli neist niikuinii vast rohkem tolku kui minu vene keele tunnis. Papa sai ka kutse ja läks, aga mina kolisin ühikast tagasi vanemate ühiskorterituppa Vassili saarele, mammale ja Liidale seltsiks.
Muretsema hakkasin alles siis, kui Liida suri. Raamatukogu, kus ta töötas, sai otsetabamuse. Siis veel polnud lund. Mamma jäi natuke peast segi, süda jukerdas tal ka ja seda lund ta õnneks ei näinudki enam.
Üksinda oli kõle. Noor naine suures ilukrohvist ääristatud laega toas pimendatud linnas keset kahurikõma ja õhuhäireid. Isegi trammid ei liikunud enam, kõndisime tol talvel kõik, ühes käes mannerg, et äkki saab vett, ja teises kandekott, et äkki leiab leiba.
Maria Ivanovna instituudist sokutas mu tööle sekretäriks väeosa staapi. Sain vähemalt talongid. Mehi meil oli, aga külge lööma nad mulle ei kippunud. Palju minust papa vana kasuka ja mamma suurräti vahelt ju ei paistnud ka, ega staap polnud Ermitaaž, et seda kütta. Lurisev nina ja aukus silmad.
Seda suurem oli mu üllatus, kui kord koju vankudes, mannergus Neeva vesi ja kandekotis tühjus, leidsin esikust eest igavesti võiduka naabripoisi. Sass oli oma ema ja suure õe Nadjaga elanud meie korteris terve mu lapsepõlve. Pisike sihuke ta oli ja põrunud juttu ajas juba siis, mina sattusin teda hoovi peal ikka kaitsma, mulle ei mahtunud hinge, et meie korteri omi kiusatakse. Pärast seda, kui ma instituuti läksin, polnud ma teda vist näinudki.

Kullakaevajad

Öörkak võttis uue seisu. Seedis veidi ja keeras tagasi, ebamugav tunne ei kadunud. Võrreldes mõned ajad tagasi kogetud endise olekuga oli midagi teisiti. Temperatuur oli tõusnud ja koostis muutunud. Tajumudeli ääres peaaegu horisondil mida ta vaevu tunnetas, kangastus võõras täpike. Vihinaga võttis ta kohalt ja kiirustas kaugemale oleku otsa. Pärale jõudnud vaigistas Öörkak hoo, ta ei seedinud üleskeeratud tolmu ega peeneteralist liiva. Selline amps võis hiljem tekitada probleeme koospüsimisega ja see loomulikult Öörkakile ei meeldinud. Niigi oli ta viimasest pooldumisest vaevu kosunud. Põhjuseta tormamise ja ainete segamise eest võis karmilt karistada saada, aga Öörkak oli veendunud sööstu vajalikkuses.

Temperatuuri muutus oli kindel, koostise oma samuti. Eksistentsiaalselt ohtlik polnud, kuid vastikult tujurikkuv siiski. Öörkak tundis veidrat mekki ja registreeris helivõnkeid, mida oli raske seletada või millegi kogetuga kõrvutada. Mida kuradit ma nüüd alla neelasin ja kuidas see mu koostist muudab, mõtles Öörkak murelikult. Ta hõljus võngete kohal ja mõistis, et allikaid on mitu: temperatuuri mõjutaja oli üks suurem ja mitu väiksemat objekti, korralised võnked tulid peamiselt väiksemate suunalt.

Öörkak teadis, et kunagi enne ei ole midagi sellist juhtunud. Midagi uut aga tähendas, et kehtiva korra järgi peab avastaja nähtuse seedima ja järgnevatele põlvedele edasi andma. Kas on tegemist ohutu ja seeditava kraamiga või peab sellest vabanemiseks oleku lõhkuma ja laiali lendama, et päästa, mis päästa annab. Ohates keerutas ta peamised kihid ümber tundmatu ja jäi tukkuma. Erakordne liikumine oli teda tohutult väsitanud. Nüüd on ees miljonid planeedipöörded mõistmaks, kas ta oksendab nad välja või seedib kuidagi ära.

“Mart, mis sa jändad seal? Kõik on korras?”
“Kurat, see sahmakas, mis üle kraatri puhus, see viskas elektroonika sitta täis. Nüüd oleme vähemalt homseni pimedad.”
“Kust see üldse tuli?”
Andrus astus Mardi kõrvale ja koputas kindas käega metallist analüsaatori pihta ja küsis siis: “No mis sa arvad, kas kannatab, noh? Asustada siis. Mis su esimene mulje on? Sa oled, kurat, seda juba peaaegu kogu elu teinud.”
“Ehk kannatab. Tundub, et mingi hädine atmosfäär siin on, millega alustada. Kutsume tankeri alla laseme kasvuhoonegaasid lahti, külvame seemned laiali ja tuleme saja aasta pärast tagasi.”
Andrus hõõrus käsi. “ Jõuame täpselt teha hüppe Terrale ja tagasi. Saame selle raisa siin otse börsile panna. Ma kujutan juba ette paradiisi, mis siin olema saab. Vedas, et leidsime kõlbliku asustamata planeedi. Me saame rikkaks, me saame rikkaks!”

Marina

Sisenesin kärsitult lüüsi. Ülalt oli kitsuke maalapp paistnud igavalt lageda saarekesena. Oma laeva maandasin sellesse mõttetusse tühjusse ainuüksi seetõttu, et pardaarvuti bionenergeetilise välja mõõdiku näit maakribala kohal oli mingil pealtnäha täiesti arusaamatul põhjusel taevakõrguseks hüpanud.

Töötasin teadusliku kogumiku kallal, mis pidi ülevaateliselt käsitlema uutes päikesesüsteemides esinevaid merekooslusi. Astro-merebioloogia oli minu kunagisest hobist saanud ainuvõimalikuks eluviisiks. Inimkonna püüded kosmoseavaruste avastamisel ei läinud mulle karvavõrdki korda kuniks olin ise ja kindlasti esimesena tutvunud nende planeetide meredega. Mõiste "meri" tähendas muidugi suurt tinglikku vedelikumassiivi, milles antud planeedil eksisteeris elu.

Noore algaja teadlasena olin pikki bioaastaid töötanud erinevate uurimisgruppide kooseisudes. Uurimisgrupid kaardistasid pardaarvutite abiga avastatud bioenergiaga planeedi, võtsid sealt pinnase- vedeliku-õhu-saaste ja sadu muid proove, ning tegid teel saadud materjali arvutite abil analüüsides uusmaadelt kiiresti putket. Mulle aga selline töömeetod ei passinud. Samale seisukohale jõudsid üsna kiiresti ka needsamad tähtedevahelised uurimisrühmad, kes nagu üks mees peale meie mõneaastast koostööd leidsid, et nad loobuvad mind oma koosseisudesse arvamast ja oma laevadega ekspeditsioonidel ringi vedamast. Nende meeste jaoks oli oluline eelkõige avastamine, seda järjekordse "linnukese" saamiseks. “Avastamine” seisnes kohaletormamises, proovide võtmises ja kadumises. Käidud-tehtud, mis seal ikka pikalt jorutada!

Nabast kaugemal

*

„Sa õpi vaatama oma ninast kaugemale,“ pahvatas Gekli, püüdmatagi oma ärritust varjata. „Iga kuradima kord jääd sa vaid oma naba jõllitama, selle asemel et üldist pilti haarata. Nii ei jõua kuhugi!“

Poosken vaikis ja punastas. Vaikselt lämmatas räusk teda villatekina, mille kuumus ajas higistama ja kihelus end sügama.

Lahinguolukorras ei saanud nõrkust ja rumalust lubada! Eeskirjad on kõigi jaoks!

Iseloomud ja isikuomadused ent erinevad.

Poosken ei sallinud oma kohustusi. Mitte selliseid, mis olid peale sunnitud autoritaarse psühhopaadi poolt.

Mida paganat on kellelgi tema naba kohta öelda? Mida nad üldse sellest teavad?

Hindamata ime

Oli november ja varajane öö. Roobastee seekülast tookülla lookles omal kohal, nagu alati. Ja vihma sadas.
Kurradi libe, arvasid teest ühiselt Gustav ja Tiit, kes paljuharjutatud mehiselt nõtkel sammul koju rühkisid ja lõugasid:
„Joo, sõber, joo, a-a-a, sa oled siga! Joo sõber siga!“
„Ohsaa. Ma kukkusin vist,“ lõpetas järjekordse laulujoru meestest ühe tõdemus.

Oma silm on kuningas

Tuuli ees laiutas Sõitev Katus. Tumm ja ähvardav. Kõik imetlesid ja kadestasid teda. Vaid karastunud blondiin võis endale taolist luksust lubada. Tuuli võis peaaegu kõike - ta oli piirkonna edukaim ajakirjanik ja saavutas oma kõikuva positsiooni tänu meeletule tööle - nii arvasid kolleegid, kes kuulujuttudest ei hoolinud. Klatšijad teadsid, et peatoimetaja sääre kraapimine võib anda päris hea tõuke: mõnele solvava, teistele erutava matka kõrgematesse sfääridesse. Kuid tõusmiseks pidi ka endal mune olema. Uudistetoimetuse meestel jäi alati grammike puudu või üle. Tuulil mitte, ja tänu õigetele liigutustele anti talle austav tiitel „Aasta Ajakirjanik“ ja kingituseks Sõitev Katus. Ei mingit palgakõrgendust, nagu ikka.

Tegelikult jagus Tuulil raha piisavalt: tuba oli soe ja kõht täis, ega teistel parem polnud. Pigem oli ta enda elu vaikselt ummikusse jooksnud ja siin võis kingitus niidijupi pakkuda või käe. Ükstapuha mille. Tal oli Sõitev Katus. Kas nüüd või mitte kedagi!

Vaid täpp horisondil

"Seesama ongi või?" Kapten lükkas periskoobi eemale ja vaatas nõudliku näoga reamees McArthurile otsa. "Sa ajasid mind üles, et mulle vaid täppi horisondil näidata?"
McArthur seisis tikksirgelt kapteni ees ja tundis kuidas higi otsmikul tilkasid moodustama hakkas. Ta oli üldse teist korda iseseisvalt vahis ja hakkas nüüd kartma, et oli liiga agar olnud.
"Määrustiku 7. paragrafi lõige 4.07. käsib mul ohuastmel M kõikidest laevadest ja lendavobjektidest viitivamatult kaptenit teavitada, sir," klähvis reamees vastuseks, kuid ei suutnud külgedele sirgeks surutud kätes värinat täiesti maha suruda.
"Kas see asi lendab sul või?" küsis kapten irooniliselt, olles ikka veel segatud une pärast ilmselgelt ärritunud.
"Igatahes tundus kõnealune objekt mulle kummaline, sir."
"Mis mõttes?"
"Ma ei ole päris kindel, aga mulle tundus nagu kõnealune objekt liiguks ja heidaks helkivaid kiiri, sir."
"Heidab helkivaid kiiri ... see pisike täpike horisondil," lausus kapten veel kraadi võrra iroonilisemalt, rabas periskoobi närvilise liigutusega enda juurde ja vaatas uuesti.
Reamees McArthuri peas tiirlesid mõtted eesootavast karistusest. Arvata võib, et ta oli olukorda valesti hinnanud. Mingi arktiline atmosfäärinähtus, millest akadeemias just sel ajal räägiti, kui ta silmapiirini laiuvast ookeanist unistas. Oleks ta uneski näinud, et teenistus kujuneb 377 jalga pikas konservikarbis virvendavate ekraanide jõllitamiseks, oleks ta kohe ...
Kapteni ootamatult järsk vilisev sissehingamine katkestas veresulis reamehe mõttelõnga. McArthur nägi kuidas lihased vanema mehe juba lõtvuma hakkava naha all krampi tõmbusid.
"Mis asi... kuidas see... küll..." pomises kapten ja surus hambad valju raginaga kokku. McArthur arvas end nägevat nagu üritaks kapten ennast periskoobist eemale suruda. Edasi käitus reamees instinktiivselt, kuid täiesti määrustiku vastaselt. Ta haaras kaptenil selja tagant ümbert kinni ja rebis krampides vappuva mehe kolledži maadlusmeistri jõuga tagasi. Nad pransatasid terasest põrandale. McArthur ajas ennast jalule ja ulatas kaptenile käe, aga tõmbas selle kohe välkkiirelt tagasi. Kapten pööras näo aeglaselt reamehe poole.
"Lase mind palun maha", sosistas vana mees. McArthur võttis puusalt SIG Saueri, surus toru kapteni meelekohale ja vajutas päästikule.
Seejärel jäi ta täiesti juhmilt kahte periskoobi klaasi külge sulanud silmamuna jõllitama.

***

Pool tundi hiljem seisid mõned kõrgemad ohvitserid juhtimistornis. Kapteni tühjade silmakoobastega ja välja tulistatud ajudega laip lamas veroloigus, mõned meetrid eemal vedeles maas inisev reamees McArthur.
"Ma ei saa ikka aru, mis siin toimus," hindas leitnant Comb olukorda üsna retooriliselt.
"Küsi keskuselt juhiseid," pakkus lokatsiooni eest vastutav ohvitser, kes oli nüüd tähtsuselt kolmas mees laevas.
"Ei saa, ükski kutsung ei vasta," ütles ülemradist ja heitis tahtmatult hirmunud pilgu periskoobi poole. Kõik vaikisid rusutult.
"Okay, lähme esialgu alla," sõnas viimaks leitnant Comb, kellest oli täieõiguslik USS North Carolina SSN-777 kapten saanud.
Tuumaallveelaeval kõlas sukeldumissireen.

Tahtmine on

“Ma tahan last.“ Peegli ees seisev Anu pöördus ja vaatas Georgile silma. „Ma olen varsti selleks juba liiga vana.“
„Oh, jäta. Sa oled noor ja ilus. Sul on magidoktorgi veel tegemata.“ Viimase lause rõhutamiseks tõstis mees isegi pilgu terminalilt üles. „Ja tead ju küll, kui palju tuleb lapse saamiseks vaeva näha.“
„Ei, tänasega aitab, Georg! Ma olen sellest sulle tuhat korda rääkinud. Ma tahan last ja ma tahan seda nüüd ja otsekohe.“
„Kolmsada kaksteist korda, vähemalt siin majas.“ nii mees kui naine jätsid üksmeelselt maja peaarvuti täpsustuskatse oma vestlusest välja.
„Anu, ehk ootad hetke. Ma lõpetan oma töö.“ Georg sukeldus sügavamalt terminali taha.