Läkitaja

*

Laisalt ja ladusalt, kui õlale heidetud riidesiil varjab ja kaitseb kaetava, nii korjas suvi oma valguse ja soojuse kuhugi varjule.
Sügis sai jahedam, külmakuulutav ja pimedam.
Kaljukoobas avanes ja sulgus.
Sisse võttis ja väljutas.
Pühendunuid. 

Intuitiivselt, tunneta seda intuitiivselt!
Hääl sees oli intensiivne. 
Slekta sulges kuulekalt silmad ning põlvitas.
Tunnetada. End. Intensiivselt.
Kiiresti ümberhäälestuda!
Rüü ta ümber sulgus. Väline oli valmis. Tõrjeks ja rünnakuks.
Sisemus?
Jah, kohe.
Treenitult, kuid vastumeelselt eemaldas Slekta oma mõtetest pildid, tuhmistas mälu ja sai valmisolekuks.
Valmis!
Valmis täitma Tema tahet, Tema soove ja käske.
Valmis andma ja võtma täpselt nii, nagu Pühendaja püüdis.
Isetu tööriist.
Juhised voogasid temasse, täitsid ta rakud ja teadmise.
Üksikasjalikult salvestus rüü sisemusse tehatulev.

"Mine nüüd!"
Slektanäoline preester tõusis põlvedelt püsti ja läks.

Tasuv töökoht arvutispetsialistile

Kuulutus rippus suurimas tööportaalis ja paistis silma oma väheste nõudmistega: kõrgharidus polnud oluline, programmeerimisoskust vajati igapäevasel tasemel, lisaks tsutike iseseisva töötamise võimet. Hoolimata nõudmiste tagasihoidlikkusest, pakuti kõrget palka ja digitaalse ulmemaailma püsikundesid läbis erutusvärin, kui nad lugesid kohustuste esimest rida: „Erinevate strateegiliste arvutimängude katsetamine“. Rahukaitseministeeriumile alluv pika nimega amet otsis tööle infosüsteemide administraatorit ja igas vanuses ning kogemusega inimesed, peamiselt mehed, saatsid kõhklematult sooviavaldused teele.

Rainer lõpetas eelmisel aastal Tehnikakooli, kuid sobivat töökohta polnud ta veel leidnud. Ega ta otsimisega liialt ei pingutanud: ema juures sai peavarju ja süüa ning aeg kulus põnevatele virtuaalsetele sõjamängudele. Digitaalse ulmemaailma sõltlane. Töökuulutust näitas talle ema, kes muretses oma täiskasvanud poja pärast, keda ei huvitanud ei päeva ega öö vaheldumine, ei kevade tulek ega lehtede langemine, rääkimata pereloomisest või lastelaste tegemisest.

„Vaata, ma leidsin sulle tööpakkumise.“
„Mh-mh, ma pärast vaatan.“
„Vaata kohe, või ma lülitan su arvuti välja!“
Rainer vaatas jahmunult oma ema, kes teda käed puusas põrnitses.
„No loe siis ette.“
„See meeldib sulle kindlasti. Ma saatsin juba avalduse ära ja nad kutsusid su vestlusele. Tänaseks. Pane puhtad riided selga ja kahe tunni pärast on aeg, võta minu auto.“

Marleen

Marleen istus diivanil, jalad enda alla tõmmatud, nii nagu ta ikka oli istuda armastanud, vaatas aknast Karlova kevadet ja püüdis meenutada.

Tuba oli ühtaegu tuttav ja võõras. Tapeedid olid samad, mööbel oli sama. Uued olid kardinad, põrandatekid, jope nagis. Ja raamatud. Ta lasi pilguga üle riiulite. Jah, mõned tuttavad köited alumisel laudil, aga muidu täitis riiuleid ilmselgelt temale mittehingelähedane kirjavara.

Marleen kükitas riiuli ette ja lasi sõrmedega üle tolmunud köidete. Näppu jäi Maniakkide Tänava "Surmakarva". Miskipärast tundus see tänasesse päeva sobivat. Ta mäletas, et oli raamatut alustanud, kuid mitte lõpetanud. Marleen istus diivanile tagasi ja avas raamatu 32. leheküljelt.

Saatan tagane!

Kolks!

 Lendusaadetud kivi tabas tumedat laiku saatana kindluse seinal. Külarahvas hõiskas ning Ilo lehvitas särades pealtvaatajatele.

„Hea vise,“ noogutas küla nõid tunnustavalt, viipas noormehe enda juurde ning ulatas talle musta kaarnasule. Aupaklikult pistis Ilo sule oma peapaela vahele, mille külge oli kinnitatud juba hall kotkasulg tapetud karu mälestuseks ning erkpunane kukesulg, mille ta oli saanud pärast Suurest Sinisest üleujumist. Kolm sulge andis mehele õiguse istuda nõupidamiste lõkke äärde, ehitada oma püstkoda ning lüüa oda maasse Metsaisa palge ees olgu siis minek jahile või vaenlase vastu.

Abu kord oli järgmine. Ta astus kõvakstambitud heiteplatsile ning sättis kivi hoolikalt lingulapatsi keskele.

Kivid oli talle korjanud Oga. Tüdruk oli kulutanud terve hommikupooliku, et leida sobiva suuruse ja täpselt õige kujuga munakive. Kindlasti oli ta lugenud igale kivile enne korjamist peale vähemalt kolm loitsu ning palunud õnnistust nii vihma-, tuule- kui ka tulevaimudelt. Abu loitsudesse ei uskunud, aga ta ei tahtnud oma uskmatusega Oga solvata. Just Oga pärast oli ta ema hüti ukse oma selja taga kinni pannud ning endast talve või isegi kaks vanemate poistega koos riitusele läinud.

„Meie püstkoda!“ oli Oga talle kive üle andes sosistanud.

Abu kiigutas lingu õrnalt edasi-tagasi, et kivi lapatsiga üheks saaks. Kaks kiiret ringi ümber pea ning vallapäästetud kivi lendas kõrgel õhus heljuva hiigelmuna suunas.

Kindlus taevas

Pesin lapiga lauda. Heledast puidust pinnale olid kleepunud kohvirõngad. Ma teadsin, et kui paksust savikruusist musta jooki rüübata, jääb midagi tassi servale, et sealt seejärel minu meelepahaks külgi pidi lauale valguda. Ja ongi laud rikutud. Kurat! Nühkisin küürimispastaga, aga tulutult. Tõmbasin helerohelised köögikardinad eest, et plekke lähemalt silmitseda. Võimalikult lähedalt - selleks oli vaja valgust. Jah, ja ongi puidu sisse imbunud. Peenikesed pruunid kriipsukesed moodustasid kena ühtlase helepruuni ringi. Kurat, kurat, kurat!

Õnneks helises uksekell. Lõpuks ometi. Kas nii raske on kellaaegadest kinni pidada? Ma talle kuradile veel näitan! Tõmbasin sõrmed kongu ja peaaegu tundsin väikest pehmet kaela oma küünte all. Avasin ukse ja üllatusin, sest ukse taga seisis mees.

„Tere,“ ütles mees. Ta limpsis oma huuli. Ila kleepus pumatina huultele, jättes suule mesise väljanägemise. Lasin käe lõdvaks, sest tundsin randmes värinat. Minu veresuhkur hakkas langema. Esmane näljahoog oli alati kõige hullem. Kaotasin pooleks tunniks kõik oma vaistud, jõu ning võimed. Sellele järgnes tunniajane taastumine, mille lõpetuseks saavutasin hetkeks täiesti arvestatava seisundi, kuid edasi... Õnneks polnud asi kunagi nii kaugele jõudnud. Nälg hakkas halastamatult keha üle võimust võtma – ta sisenes tulise jutina kuklast, hüppas lüli-lüli haaval mööda selga alla ning surus hambad lõpuks tervesse närvisüsteemi.

Kindlus taevas

„Tra-taa-taadaa!“ põristasid trummilööjad trumme.  Pärast päevi kestnud rännakuid olid tsaari väed viimaks Kiievi müüride alla jõudnud.

Äsja lõppenud talv ja teekond oli olnud pikk ning raske ja sõjamehed ootasid eesseisvat taplust kärsitult nagu peigmees pulmaööd, vaatasid igatsevalt hommikusest udust paistvate Kiievi tornitippude suunas ning tammusid mudasel karjamaal jalgu nagu hobused.

Aga isake tsaar ei kiirustanud. Linn oli küll kaotanud palju endisest hiilgusest: müürid olid siit-sealt lagunenud ning kullatud tornidki pleekinud ning päikese käes tuhmunud. Samas kätkes kants endiselt piisavalt väge, et ühe tormijooksuga sellist tulist kartulit alla ei neelaks. Seetõttu oli tsaar lasknud linna esialgu piiramisrõngasse võtta ning sulgeda kõik selle sisse- ja väljapääsuteed. Las vastase moraal langeb. Papid saavad aga senikaua lisaaega jumalalt õnnistuse palumiseks.

Lahkumiskink

1. SAABUMINE

Düüsidest sööstsid välja leegid, kohutavad tule ja suitsukeerised mässisid kosmodroomi endasse, kui  „Liit“  end maapinnast lahti rebis ja üles taeva poole sööstis. Kõmin ja mürin kajas üle ääretute tundrate.

„Liit“ on muidu väga töökindel rakett, mida kasutatakse juba 2070-ndatest aastatest. Pärast kasutuselevõttu mehitatud lendudeks on sellega juhtunud väga vähe õnnetusi. Ent nüüd, mil orbiit on paksult täis vanu sateliite, kanderakettide osi, käestlibisenud tööriistu, laipu  ja tühje koka-kola purke, võrdub iga lend lahinguga. Orbitaaljaam, raketodroom ja  taevasse suunduv kosmoselaev olid kõik varustatud võimsate seire- ja hävituskompleksidega. Lahing algas juba enne kui „Liit“ jõudis atmosfääri ülemistesse kihtidesse. Kõik kahuripatareid andsid tuld, et vabastada raketile ohutu koridor orbitaaljaamani.  See pilt oli vägevam kui iga-aastane leoniidide, dagoniidide ja muude väikeste meteoriidikeste põhjustatud vaatemäng. Anihhilaatorid muudkui särtsusid ja pihustasid eredate sähvatustega rämpsu aatomiteks. Püüti teha võimalikult puhas töö, sest iga väiksemgi jurakas võis kogu missioonile saatuslikuks saada. Laeval olevad võimsad magnettõukureid ei saanud lennu ajal tööle lülitada, pidi ootama kuni kohale jõutakse.

Kõõlusväät

Väädid sirgusid piikidena hommikusesse sinitaevasse. Sõrmejämedused “tüved” tõusid paarikümne meetri kõrgusele justkui suureks kasvanud päikesevarjud, et seal oma ladvad laiali laotada. All oli seetõttu varjuline ja mõnus.
Rokile meeldis siin, Aias. See aitas keskenduda, rahuneda. Asjatud mõtted ja pinge imendusid niiskesse mulda ja aurustusid jahutavasse õhku.
Väätide vahele olid rajatud jalgrajad, mida mööda paar aednikku töiselt asju ajasid. Kindlatel kohtadel seisid ka aiavalvurid, kaeluni turvistatud ja vibudega. Rok teadis, et kõõlusväädi läbi raiumiseks enamasti ühest hoobist ei piisa.
Ta mängis selle ideega viivu, samal ajal sõrmedega matšeete käepidet näppides. Arvestades valvurite proffesionaalsust teise löögini ta ilmselt ei jõuaks.
Ja siis aurustus seegi mõte õhku kui üks mõttetumaid.
Rok noogutas heatujuliselt ühele tuttavale aednikule ning võttis suuna Aiast välja.
Ala ümbritses õhukestest laudadest sein. Välja pääses paari meetri kõrguse ukseava kaudu, mis viis lühikesse koridori. Lagi ja põrand olid siin puust, seinad paremal-vasakul restile tõmmatud paberist. Koridor lõppes palkidest seinaga.

Kindlus taevas

Ahto piilus vargsi kella. Veel natuke ja ta pääseb sellest igavast ning tüütust kontorist oma elu elama. Õigupoolest ainult selle pärast ta siin tööl käiski, et oleks võimalik andmeid koguda ning ennast täiendada. Seda kõike salaja ja ikka oma elu jaoks. Elu, mis hakkab pihta kohe, kui töökoha uks ta kiitsaka selja taga sulgub.

Mees sikutas lipsusõlme veidikene lõdvemaks ja püüdis keskenduda. Veel viimased pool tundi ja nädalavahetus algab. Väsinult hõõrus ta oma helerohelisi silmi ning silus halliseguseid pruune juukseid. Hetkel oli tal käsil ühe tüütu kliendi tellimustöö, mis eeldas ülimalt naiseliku ja roosa kodulehekülje loomist.

See, et asi pidi just roosa välja nägema, tehti talle esimese asjana selgeks. Klient tegeles nimelt tüdrukbeebide reklaamiga. Beebiroosa Kullerteenus. Poisslaste müük pidi hiljem lisanduma ning ju peab Ahto siis tegema lisaks ka sinise lehekülje. Aeg ja tehnika arenes, kuid naised jäid ikka naisteks: roosa ja beebid oli nende teema. Eriti nüüd, kus iga naine võis omale ise sobiva beebi tellida.


“Aeg on õhtus!” kostis seinal olevast valjuhääldist. See tähendas, et tööpäev sai läbi ning töölised võisid koju minna.
Ahto logis süsteemist välja, pani oma failidele kaitse peale ning lülitas nupust ekraani kustu. Masin sosistas talle veel seksika naishäälega, mille mees ise valinud oli, järele: “Head õhtut, Ahto!” Seejärel jäi kabinetis kõik vaikseks. Uks sulgus mehe seljataga automaatselt ning helerohelised tulukesed süttisid ukseakna kohal, näidates ära, et ruum on valve alla pandud.

Koridoris kohtas Ahto teisigi kojuminejaid. Ületunde ei teinud siin keegi. Vaikides noogutati ning jätkati teed välisukse suunas.
Helehallidel seintel ilutsesid mõned pildid Maa eri paikadest, loomadest ning lindudest. Enamasti kujutati kauget minevikku, kus rohi oli veel roheline ning lapsed sündisid loomulikul teel. Vahepeal oli aga asi käest ära läinud: palju liike välja surnud, kummalised katkud inimesi räsinud ning suurema võimu tehisintelligentsile üle andnud. Ei saanud siiski kurta. Elati ju ikka. Lihtsalt teistmoodi.

Välisuksel kontrollis väljujaid üle tülpinud näoga ametnik. Kardeti, et inimesed võivad asutusest välja viia salastatud infot, sest kuigi oli võrgu kasutamisel palju piiranguid peale pandud, oskas nutikas inimene masina siiski üle kavaldada. Info maksis aga palju. Olgu selleks siis info Maa ajaloo, vanade uskumuste, kosmoselaevade või uusima tehnoloogia kohta. Ahto ei riskinud ühegi andmekandjaga. Tema hoidis leitud infot oma ajukäärude vahel. Lisaks ei soovinud mees ka infot müüa, vaid oma tarbeks kasutada.

Kontrolli edukalt läbinud seadis Ahto sammud päevinäinud ning vananenud hõljuki poole. Porikarva masin oli teda kaua truult teeninud. Mees oleks võinud enesele küll kobedama soetada, kuid ta otsustas hoida ennast märkamatuna ning sissetulek kulus muukski ära…

Koju jõudnud parkis Ahto masina ära ning jäi veidikeseks oma maja ette õhtutaevast vaatama. Jah, kõik on korras, palja silmaga ei ole midagi näha.
Juba sadu kordi oli mees sedasi seisnud ja kontrollinud, enne, kui ta manasõnad lausus. Ahto oli aastaid tagasi ühe kliendi kaudu juhtunud pilku heitma keskaegsete kindluste joonistele. See võlus mehe kohe lõplikult ära. Ta tundis, et pidi ka enesele ühe sellise kindluse saama! Nii hakkaski ta iga päev näpistama aega oma uuringute jaoks. Alati oli oht, et ta võib vahele jääda, kuid saatus soosis teda nii loitsuotsingutel kui ehitusõpingute juures. Kerge töö see just polnud, aga eks unistuse nimel pidi vaeva nägema.
“Ahaaa! Sellega sa siis tegeledki: keelatud võlumine, keelatud ehitus, süsteemi lõhkumine, iseseisev mõtlemine!” kostis järsku mehe selja tagant talle tundmatu lustakas hääl.
Ahto pööras ringi, ise pomisedes sõnu, mis kindluse taevas jälle nähtamatuks muutsid.
“Millest te räägite?” pöördus Ahto ükskõiksel ilmel võõra poole.
“Eks ikka sellest ehitisest, mis seal pilvede vahel kõrgub! Kuidas see üldse õnnestus? Nii kõrgele nii suurt kindlust rajada? Ja milleks see kõik?” Võõras laiutas käsi ning õrn tuulehoog tõi Ahtoni nõrka kopituse lõhna.

“See on vabadus. Päris minu oma. Ma võin minna oma kindlusesse ja olla selle valitseja. Keegi ei tule seal mulle ütlema, et pean just seesuguseid riideid kandma või just nimelt roosa kodulehe koostama. Nagunii on nad siin kõik persse keeranud, midagi peab inimesele ometi jääma. No vaata enda ümber, kas see on elu või!” Ahto läks üha rohkem hoogu.
Aastatepikkune temasse kogunenud mässumeelsus ning trots pääsesid valla ja nõrgestasid ohutunnet.
“Ooo, kui te oleksite näinud neid kauneid pilte Maast ning lossidest, mis varemalt siin-seal kõrgusid. Siis te mõistaksite mind ja tahaksite enesele ka ühte sellist, ma võin teid õpetada….”

“Mmmm…” maigutas vanamees suud. “Ma arvan, et pole vaja…õpetada. Ma võtan parem sinu oma, see on nii kaunis.” Nende sõnadega sirutas vana näss oma kondised sõrmed Ahto suunas ning vaene mees oli otsekui halvatud vanamehe silmist tulevast hüpnotiseerivast pilgust. Mõned manasõnad papi huulilt, mõni puudutus meelekohtadele ning Ahto unustas igaveseks taevase kindluse olemasolu.

“Hästi tehtud, Habemik,” lausus mustas nahkkostüümis mees, kelles Ahto, kui ta oleks sel hetkel teadvusel viibinud, oleks ära tundnud mehe, kes tema töökohal välisuksel inimesi kontrollis. “Siin on su tasu, milles me kokku leppisime.” Uksevalvur surus oma käe vanamehe otsmikule ning valgustas teda maailma ajaloo saladustega, valikuliselt muidugi, ise Habemiku teadmata temaltki infot enesesse imedes.
“Nii, nüüd siis vaataks selle iluduse seal üleval ka üle,” lausus Uksevalvur käsi hõõrudes. Pühalikult lausus mees manasõnad, kuid midagi ei juhtunud. Kindlus oli ikka sama nähtamatu, kui ennegi.
“Hei, Habemik, proovi sina, sul peaks see kiiremini käima!” käsutas Uksevalvur vanameest.
Tulutult proovis vana mees kindlust nähtavale tuua. Ta ei teadnud, et kindlust saab esile manada vaid selle looja. Looja aga ei mäletanud selleks hetkeks mingist kindlusest aga enam midagi.