Marleen

Marleen istus diivanil, jalad enda alla tõmmatud, nii nagu ta ikka oli istuda armastanud, vaatas aknast Karlova kevadet ja püüdis meenutada.

Tuba oli ühtaegu tuttav ja võõras. Tapeedid olid samad, mööbel oli sama. Uued olid kardinad, põrandatekid, jope nagis. Ja raamatud. Ta lasi pilguga üle riiulite. Jah, mõned tuttavad köited alumisel laudil, aga muidu täitis riiuleid ilmselgelt temale mittehingelähedane kirjavara.

Marleen kükitas riiuli ette ja lasi sõrmedega üle tolmunud köidete. Näppu jäi Maniakkide Tänava "Surmakarva". Miskipärast tundus see tänasesse päeva sobivat. Ta mäletas, et oli raamatut alustanud, kuid mitte lõpetanud. Marleen istus diivanile tagasi ja avas raamatu 32. leheküljelt.


Käsi, mis raamatut hoidis, oli ühtaegu tuttav ja võõras. Nahk oli rohekas ja habras, iseäranis sõrmenukkidel, kust luud kippusid välja turritama. Küüned olid liiga pikad ja küünte alla oli jäänud mingit ebamäärast jama. Ta lasi käega üle juuste, paras ports pikki punaseid karvu jäi pihku. Oma nägu ei tahtnud ta puudutada.

Korraga kostus ukse juurest kobistamist. Tüdruk, heledad juuksed turris, prillid ninal viltu ja ruuduline sall järel lohisemas. Marleen vaatas hämmastunult, kuidas mobiiliga paaniliselt seletav piiga tast mööda teise tuppa tuhises. Kõrvaltoast kostus kiirkõne taustaks sahtlite kolinat, lukkude sahinat, kapiuste kolkse.

Mida tegi see tüdruk tema korteris? Marleen pani raamatu kõrvale ja oli valmis aru pärima, kui korraga tõstis kusagil ajusopis pead tume teadmine, et see ei ole enam tema elamine, kuigi aknaääre alla peidetud varuvõti oli ta ennist sisse päästnud.

Mõne hetke pärast tuli tüdruk esimesse tuppa tagasi. "Sa ootad Kärrit?" küsis ta Marleenilt. Segaduses Marleen pidas paremaks noogutada. "Ok, eks ta varsti ilmu." Marleen polnud kindel, kas tema häälepaelad on ikka töökorras ja noogutas veelkord. "Lahe volbrigrimm," ütles neidis veel tunnustavalt ja kadus tagumisse tuppa.

Volbrigrimm? Marleen otsis silmadega peeglit ja enne kui ta pilk peeglini jõudis, meenus talle Emajõe jääalune vaikus ja kõikemattev külmatunne. Ja siis kusagilt kuuletumist nõudvad sõnad: "Tõuse ja kõnni!"

Marleen muigas, tõusis püsti ja hakkas minema. Kui volber, siis volber. Kas enne hauda tagasiminekut üks paras pidu või tudengieine, miskit ta täna ikka leiab. Raamatu rabas ta igaks juhuks ka kaasa.