Kindlus taevas

Ahto piilus vargsi kella. Veel natuke ja ta pääseb sellest igavast ning tüütust kontorist oma elu elama. Õigupoolest ainult selle pärast ta siin tööl käiski, et oleks võimalik andmeid koguda ning ennast täiendada. Seda kõike salaja ja ikka oma elu jaoks. Elu, mis hakkab pihta kohe, kui töökoha uks ta kiitsaka selja taga sulgub.

Mees sikutas lipsusõlme veidikene lõdvemaks ja püüdis keskenduda. Veel viimased pool tundi ja nädalavahetus algab. Väsinult hõõrus ta oma helerohelisi silmi ning silus halliseguseid pruune juukseid. Hetkel oli tal käsil ühe tüütu kliendi tellimustöö, mis eeldas ülimalt naiseliku ja roosa kodulehekülje loomist.

See, et asi pidi just roosa välja nägema, tehti talle esimese asjana selgeks. Klient tegeles nimelt tüdrukbeebide reklaamiga. Beebiroosa Kullerteenus. Poisslaste müük pidi hiljem lisanduma ning ju peab Ahto siis tegema lisaks ka sinise lehekülje. Aeg ja tehnika arenes, kuid naised jäid ikka naisteks: roosa ja beebid oli nende teema. Eriti nüüd, kus iga naine võis omale ise sobiva beebi tellida.


“Aeg on õhtus!” kostis seinal olevast valjuhääldist. See tähendas, et tööpäev sai läbi ning töölised võisid koju minna.
Ahto logis süsteemist välja, pani oma failidele kaitse peale ning lülitas nupust ekraani kustu. Masin sosistas talle veel seksika naishäälega, mille mees ise valinud oli, järele: “Head õhtut, Ahto!” Seejärel jäi kabinetis kõik vaikseks. Uks sulgus mehe seljataga automaatselt ning helerohelised tulukesed süttisid ukseakna kohal, näidates ära, et ruum on valve alla pandud.

Koridoris kohtas Ahto teisigi kojuminejaid. Ületunde ei teinud siin keegi. Vaikides noogutati ning jätkati teed välisukse suunas.
Helehallidel seintel ilutsesid mõned pildid Maa eri paikadest, loomadest ning lindudest. Enamasti kujutati kauget minevikku, kus rohi oli veel roheline ning lapsed sündisid loomulikul teel. Vahepeal oli aga asi käest ära läinud: palju liike välja surnud, kummalised katkud inimesi räsinud ning suurema võimu tehisintelligentsile üle andnud. Ei saanud siiski kurta. Elati ju ikka. Lihtsalt teistmoodi.

Välisuksel kontrollis väljujaid üle tülpinud näoga ametnik. Kardeti, et inimesed võivad asutusest välja viia salastatud infot, sest kuigi oli võrgu kasutamisel palju piiranguid peale pandud, oskas nutikas inimene masina siiski üle kavaldada. Info maksis aga palju. Olgu selleks siis info Maa ajaloo, vanade uskumuste, kosmoselaevade või uusima tehnoloogia kohta. Ahto ei riskinud ühegi andmekandjaga. Tema hoidis leitud infot oma ajukäärude vahel. Lisaks ei soovinud mees ka infot müüa, vaid oma tarbeks kasutada.

Kontrolli edukalt läbinud seadis Ahto sammud päevinäinud ning vananenud hõljuki poole. Porikarva masin oli teda kaua truult teeninud. Mees oleks võinud enesele küll kobedama soetada, kuid ta otsustas hoida ennast märkamatuna ning sissetulek kulus muukski ära…

Koju jõudnud parkis Ahto masina ära ning jäi veidikeseks oma maja ette õhtutaevast vaatama. Jah, kõik on korras, palja silmaga ei ole midagi näha.
Juba sadu kordi oli mees sedasi seisnud ja kontrollinud, enne, kui ta manasõnad lausus. Ahto oli aastaid tagasi ühe kliendi kaudu juhtunud pilku heitma keskaegsete kindluste joonistele. See võlus mehe kohe lõplikult ära. Ta tundis, et pidi ka enesele ühe sellise kindluse saama! Nii hakkaski ta iga päev näpistama aega oma uuringute jaoks. Alati oli oht, et ta võib vahele jääda, kuid saatus soosis teda nii loitsuotsingutel kui ehitusõpingute juures. Kerge töö see just polnud, aga eks unistuse nimel pidi vaeva nägema.
“Ahaaa! Sellega sa siis tegeledki: keelatud võlumine, keelatud ehitus, süsteemi lõhkumine, iseseisev mõtlemine!” kostis järsku mehe selja tagant talle tundmatu lustakas hääl.
Ahto pööras ringi, ise pomisedes sõnu, mis kindluse taevas jälle nähtamatuks muutsid.
“Millest te räägite?” pöördus Ahto ükskõiksel ilmel võõra poole.
“Eks ikka sellest ehitisest, mis seal pilvede vahel kõrgub! Kuidas see üldse õnnestus? Nii kõrgele nii suurt kindlust rajada? Ja milleks see kõik?” Võõras laiutas käsi ning õrn tuulehoog tõi Ahtoni nõrka kopituse lõhna.

“See on vabadus. Päris minu oma. Ma võin minna oma kindlusesse ja olla selle valitseja. Keegi ei tule seal mulle ütlema, et pean just seesuguseid riideid kandma või just nimelt roosa kodulehe koostama. Nagunii on nad siin kõik persse keeranud, midagi peab inimesele ometi jääma. No vaata enda ümber, kas see on elu või!” Ahto läks üha rohkem hoogu.
Aastatepikkune temasse kogunenud mässumeelsus ning trots pääsesid valla ja nõrgestasid ohutunnet.
“Ooo, kui te oleksite näinud neid kauneid pilte Maast ning lossidest, mis varemalt siin-seal kõrgusid. Siis te mõistaksite mind ja tahaksite enesele ka ühte sellist, ma võin teid õpetada….”

“Mmmm…” maigutas vanamees suud. “Ma arvan, et pole vaja…õpetada. Ma võtan parem sinu oma, see on nii kaunis.” Nende sõnadega sirutas vana näss oma kondised sõrmed Ahto suunas ning vaene mees oli otsekui halvatud vanamehe silmist tulevast hüpnotiseerivast pilgust. Mõned manasõnad papi huulilt, mõni puudutus meelekohtadele ning Ahto unustas igaveseks taevase kindluse olemasolu.

“Hästi tehtud, Habemik,” lausus mustas nahkkostüümis mees, kelles Ahto, kui ta oleks sel hetkel teadvusel viibinud, oleks ära tundnud mehe, kes tema töökohal välisuksel inimesi kontrollis. “Siin on su tasu, milles me kokku leppisime.” Uksevalvur surus oma käe vanamehe otsmikule ning valgustas teda maailma ajaloo saladustega, valikuliselt muidugi, ise Habemiku teadmata temaltki infot enesesse imedes.
“Nii, nüüd siis vaataks selle iluduse seal üleval ka üle,” lausus Uksevalvur käsi hõõrudes. Pühalikult lausus mees manasõnad, kuid midagi ei juhtunud. Kindlus oli ikka sama nähtamatu, kui ennegi.
“Hei, Habemik, proovi sina, sul peaks see kiiremini käima!” käsutas Uksevalvur vanameest.
Tulutult proovis vana mees kindlust nähtavale tuua. Ta ei teadnud, et kindlust saab esile manada vaid selle looja. Looja aga ei mäletanud selleks hetkeks mingist kindlusest aga enam midagi.