19.04.12

Kes see kõnnib köögis?

Ei olnud just igapäevane, et külmkapi ust avades keegi vastu vaataks. Vähemalt mitte igaühe jaoks. Morbiidia oli aga sellega ammu harjunud. Ta voolis martsipanist inimese pea kujulisi munasid, millele oli peale maalitud üpris ilmekas nägu, et nendega oma elukaaslast ja külla sattunud sõpru ehmatada. Kui elukaaslane pikapeale selliste üllatustega harjus, siis sõprade hulgas leidus ikka neid, kes peo käigus teatud joobeastmeni jõudnuna külmkapi ust avades karjudes tagasi põrkasid. Nimelt hoidis Morbiidia jooke teises külmikus ja selleks, et vale ust avada, pidi saabunud olema just see õige staadium.

Ühel tavalisel, mitte peojärgsel hommikul, avastas Morbiidia kööki astudes, et keset lauda vedeles mingi vormitu sültjas mass, mis vahtis teda pisut punaste silmadega. Värisevate käte vahel hoidis see tundmatu elukas auravat kohvitassi.

„Su külmkapp sulas üles,“ teatas olend napilt. Morbiidia hõõrus silmi, kuid elukas ei kadunud.
„Mis asi sa oled?“ julges naine lõpuks küsida.
„Sinu deliiriumi nägemus,“ vastas elukas umbusklikult kohvitassi põhja uurides. „Sahvrivaimust oled midagi kuulnud?“
„Eh?“
„Vaata, kunagi oli igal asjal oma kaitsevaim,“ seletas olend nüüd juba pisut lahkemalt. Hommikuti polnud ta kunagi heas tujus. „No aidal oli valvur ja tulel hoidja. Nüüd pole enam aitasid ja enamusel inimestest on keskküte. Aga sahvrivaimud pagendati külmkappidesse. Ega ma tegelikult muud ei tahtnudki öelda, et...“ Sahvrivaim haigutas häälekalt ja jätkas: „Et sul on sügavkülmas pakk sulanud pelmeene ja palun ära neid kuramuse päid enam kappi topi. Minu ema pole enam esimeses nooruses ja ta ehmus jubedalt, kui mulle külla tulles sellise jõleduse eest leidis.“
Morbiidia noogutas, julgemata midagi enda õigustuseks öelda. Külmkapi alt valgus põrandale vett. Tekkinud vaikuses sirutas sahvrivaim ennast õhukeseks ja peaaegu läbipaistvaks ning valgus siis tagasi külmkapi sisse. Tundus, nagu oleks ta sealt välja sulanud koos jää ja nende õnnetute pelmeenidega. Kui täpsem olla, siis püsisid pelmeenid siiski vaikselt kapiseinte vahel. Igatahes ei julgenud Morbiidia külmiku ust avada ja lahkus üldse köögist. Tema elukaaslane magas veel ning Morbiidia lootis, et mehele jääb järgmisena külmkapi ukse avamise au.

„Uskumatu!“ hüüdis Morbiidia mees köögist. „Juba katki! Ma alles ostsin selle külmkapi!“
„Ega sa seal midagi ebatavalist ei näinud?“ küsis Morbiidia ettevaatlikult. Köögist ei tulnud enam ühtegi vastust. Kui vaikus juba mõne minuti kestnud oli, hiilis naine vaatama, millega tema mees tegeleb, et vastamiseks aega ei leidnud. Köögi lävel seistes surus ta alla hirmukarjatuse. Avatud uksega külmikus seisis riiulil peal tema mehe pea. Sellest eraldatud keha vedeles laua all. Õigemini olid vakstu alt näha vaid sõrmed ja karvased jalad. Küllap oli veretöö tegija tohutu jõuga, et suutis täiskasvanud mehe nii kiiresti köögilaua alla kokku voltida. Sahvrivaim istus lambikuplil ja järas toorest kartulit.
„On nüüd hea, kui selline jõledus sulle vastu vahib?“ küsis ta pisut pahasel toonil. „Või sina tuled minu ema ehmatama...“

7 kommentaari:

  1. Kui Morbiidia nimi olnuks minupärast kasvõi Maria või Maarja Magdaleena, keda sõbrad nt. hüüdsid peade voolimise tõttu Morbidia, oleks lugu olnud ootamatuse mõttes veelgi parem, sest nimi Morbidia kisub iseeneesest ootuse morbiidsuseks juba üles.

    Aga lugu ennast tuleb tõepoolest tunnustada! Voolavalt ja hästi kirjutada lühijutt, heas sõnastuses, ja suurepärase puändiga. Mina lisaksin kategooriasse ka õuduse, pigem õudus kui fantaasia. :)

    VastaKustuta
  2. See oli nüüd selline hää õpikunäide, et kuidas üks laast etteantud teemasse kirjutada.

    VastaKustuta
  3. lugesin ja mütlesin, et huvitav, kas see on minu jutu paroodia (natuke sarnased tegelased ja tegevuskoht, isegi kartuleid leidus), igatahes ajas see jutt mind itsitama. huvitav, kas õudus peabki naljakas olema, igatahes mulle meeldivad naljakad õudusjutud.

    nojah, igatahes ei mõelnud ma juttu lugedes kuidas see on kirjutatud, seega on tehniliselt hea jutt. kui KaRe leidis et mu jutu lõpus on leebe horror, siis mina nii ei mõelnud, kuid sa ei hakanud midagi tagasi hoidma ja lajatasid lõppu kena annuse horrorit. kuna ma pidasin aga juttu naljajutuks, siis võis too sahvrivaim nood inimesetükid ju ka martsipanist teha :D

    VastaKustuta
  4. Esimene lõik on absoluutselt üleliigne ja kohmakas, võiks täiega ära kustutada, sealolev info ei ole ka vajalik. Mõned muud laused ehk tekstis ka kokku tõmmata ja saab täitsa söödava õuduslaastu.

    VastaKustuta
  5. ma ei saanud tegelikult aru, miks sahvrivaim pidi mehe pea külmkappi toppima. Ta oli ju kõik ära seletanud. Mossis oli ta küll, kuid mingit lisaseletuse vajadust ei paistnud. Tibi oleks võinud kasvõi natuke või omaettegi kokutada, et need pead olid ju vaid nali, hea nali. Et siis sahvrivaim sisises kapis vihast ja näitas, kui hea see nali ikka on.
    Kui mehe tapmine oli juba järgmisel päeval, tüdruk ei võtnud hoiatust kuulda, siis jäi mul see fakt küll märkamata.

    VastaKustuta
  6. Ei teinud paroodiat Manjana kulul, pigem iseenda. Kuna Morbiidia nimi mulle kunagi naljaga pooleks minu sõnge imidži pärast anti, siis hakkasidki need lühijutud tekkima. Ikka samade peategelastega. Ehk nagu mu abikaasa seda juttu lugedes kommenteeris: "Oleksid võinud kassi ära tappa, mitte minu..." Tegelikult sahvrivaimudega ei suhtle ja martsipanist päid külmikus ei hoia, ausõna!

    VastaKustuta
  7. Kõik lihtne ja loogiline, aga minu jaoks jäi lühikeseks. Mitme asja kohta oleks tahtnud selgitust, et emotsioon tekiks.
    Mis elukaaslase nimi oli? Nimetu laip ei ärata kaastunnet.
    Kuidas peategelane oma kauni nime sai? Kas nimi määras saatuse või vastupidi.
    Kuidas täpsemalti oli pea kehast eraldatud, kas rebitud või lõigatud. Kui viimane, siis kas terariista või mingi kiirega, kas ühe lõikega või raiutud.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.