20.10.11

Tõuse ja kõnni!

Kolm päeva tagasi kutsus kuninganna Isabel minu ning teised talle ustavad väepealikud oma nõupidamissaali.
“Ma ei hakka keerutama. Asjalood on halvad. Täna hommikul tõi kaaren sõnumi, et meile lähenevad vaenlaste väed. Meie kallis Talonguard vajab kaitset. Nicolaist pole endiselt mingeid uudiseid ja me ei saa kauem niisama käed rüpes istuda.“
Isabel vaatas meile kõigile tõsise näoga otsa.

“Tegin täna ringkäiku ning avastasin, et meie kindlusemüürid vajaksid hädasti kohendamist ning vibumeeste laskemoon on otsakorral. Ma ei tea täpselt, kui palju deemoneid siiapoole teel on, kuid võimalik, et meil tuleb piiramisele kaua vastu seista ning seetõttu vajame hädasti varude täiendust.”
“Me teeme kõik endast oleneva, et Talonguardi kaitsta. Ja teid, Majesteet,” lausus Godric. Isabel noogutas tunnustavalt.
“Olen otsustanud saata teid erinevate ülesannetega laiali ning loodan, et verevalamine jääb ära.“
“Godric, sinu ülesanne on ratsutada põhja ning rääkida kohalikega, et värvata vapramaid sõdalasi ning ehk õnnestub ka mõni osavam sepp meie teenistusse saada. Lisaks soovin, et sa läheksid ning peaksid läbirääkimisi Maevega, kes valitseb Haveni kantsi. Meil võib abiväge vaja minna.”

Godric noogutas ning lahkus kuninganna käsku täitma. Järgemööda jaotas Isabel ülesandeid. Lõpuks jõudis ta minuni.
“Rutger, sinul palun eskortida meie kiviraidureid. Lähedalasuvad kivimurrud on korralikust materjalist tühjaks tehtud. Seepärast on vaja minna kaugemale. Valisin sinu, sest oled kogenud sõjamees, rännanud igasuguseid maastikke pidi ning olnud edukas paljudes lahingutes.“


“Ma tänan, Isabel,” oskasin selle peale vaid kosta. Olin meelitatud.
“Kogu kokku oma salk ning asu teele niipea kui saad. Ma tunnen, et aega pole enam palju, deemonid on liikvel. Siin on sulle kaasa teejuhised ning räägi palun ka vana Lutrakiga, ta on reisiks liiga põdur, kuid oskab sind hästi juhatada. Siit paari päevatee kaugusel idas peaks asuma üks mahajäetud kaevandus, ma loodan, et meil õnnestub midagigi sealt saada.”
“Jah, mu kuninganna,” kummardasin Isabelile hüvastijätuks ning pistsin räbala kaardi vöö vahele.
“Ja, Rutger, ole nendes metsades ettevaatlik. Ning… hoia kõrvad lahti, ehk on Nicolaist uudiseid. Tema riik ootab teda endiselt…”

Mu naine, veetlev Ilina, loomulikult vaimustuses ei olnud.
“Rutger, kas sa tõesti pead minema? Kas neil kedagi teist ei ole saata? Ma saan ju varsti lapsukesega maha ja ma vajan sind. Sina aga lähed jumal teab kui kauaks ei tea kuhu! Ma kardan su pärast!” vangutas ta pead.
Mu südame rõõm ootas tõesti meie kolmandat maimukest. Nõiad teadsid rääkida, et seekord tuleb kauaoodatud poiss.
“Minuga ei juhtu midagi, kuigi ajad on ärevad. Mu kuninganna vajab mind samuti ja ma olen varemgi sellistel rändudel käinud. Olen ikkagi parim siinne rajaleidja. Jõuan tagasi kiiremini, kui sa oodata oskad.” Suudlesin teda otsaette ning läksin oma meestele teada andma, et nad ennast valmis paneksid.

Vana Lutraki leidsin ma tema kojast teed joomast. “Aaa, noor Rutger, kuninganna ütles, et sa tuled. Astu edasi. Teed soovid?” Vana mees osutas enese vastas asuvale pingile ning ma istusin, võttes tema poolt pakutava aurava teekruusi vastu.
“Tänan. Isabel ütles, et oskad mind kivimurdu juhatada.” Rüüpasin teed ja vaatasin tule paistel enese vastas istuvat halli habetunud kuju. Tema käed värisesid õige pisut ning silmad olid tuhmivõitu.

“Jah. Siit kolm päevateed ja peaksid olema kohal. Peaväravast välja viivalt teelt tuleb sul pöörata Ulukijärve juurest lääne poole. Edasi otse läbi Hirvelaane kuni teed tõkestab Kiiroja jõgi. See on väga külma vee ja kiire vooluga, üle sealt ei saa, seetõttu tuleb pöörata põhja poole ning kaldaäärset rada pidi edasi minna. Kui jõuad Rohejärveni peaks paistma hakkama Külmkuusik. See on üks sünge mets ning sealt on parem eemale hoida. Enne Külmkuusikut on suur lagendik. Lagendikust umbes poole päeva kaugusel läänes asubki kivimurd. Tee ei ole kerge, kuid see on lähim koht kuhu minna.” Vanamees rüüpas teed ja ohkas. Oli tunda, et ta on pikast seletamisest väsinud.

“ Ma tänan sind juhatuse eest. Kas on veel midagi, mida peaksin teadma?”
“Sinu vaprus on legendaarne, eriti sinu nooruse kohta. Küllap saad suurepäraselt hakkama. Metsades valitseb ohtlikke vaime, ole ettevaatlik. Eriti Külmkuusiku läheduses. Teispool seda neetud metsa asuvad surnumanajate maad. Neid tuleks karta.” Vanamees viipas mulle käega, andes mõista, et ta on oma jutu lõpetanud. Kummardasin talle ning lahkusin tema juurest hinges väike värin, kui mõtlesin surnumanajate peale…

Veetsin öö pühakojas mõtteid koondades ning strateegiat kavandades. Meie preestrid õnnistasid mind ning hommikuks oli mu pea selge ja vaim valmis.

Hommikul käis müüride vahel vilgas sagimine. Teisedki väepealikud, kes veel polnud teele asunud jagasid oma meestele käske ning panid ennast eelseisvaks ülesandeks valmis.
Tallidest talutati välja veohobuseid ning vankritesse tassiti toidumoona ning joogipoolist. Otsustasin kaasa võtta paarkümmend oma parimat vibumeest, mõned piigimehed ning paar preestrit ning greifi, kes hoiaks meil kõrgustest silma peal. Lootsin, et me ei kohtu teel ühegi suure väega ning saame oma vajaliku kivilaadungi rahulikult kohale toimetada.

Jaotasin ühe osa vibumeest vankrite juurde ära, jätsin mõned piigimeest ning greifi kolonni lõppu ning ratsutasin ülejäänutega veidi maad eespool, et maad kuulata. Maastik oli alul tasane, pehme sambla ning madalate põõsastega. Siis see muutus: mets tihenes ning puud muutusid kõrgemaks. Vankritel oli üha raskem edasi liikuda. Palju aega kulus vajaliku raja leidmiseks. Kiiroja juures tegime peatuse ning saime oma veelähkrid puhta veega täita ning pisut puhata.

Teise päeva õhtuks jõudsime metsalagendiku äärde, kuhu otsustasime laagri püsti panna. Külmkuusik, mida kaugemal taamal nägime oli tõepoolest hirmuäratava moega. Ometi ei olnud meil paremat laagripaika valida ning järgmiseks keskpäevaks pidime jõudma kivimurdu ning selleks, et tööle hakata oli vaja jõudu koguda.
Jätsin kiviraidurid ning poole oma saatjaskonnast laagrit üles panema. Ülejäänud meestega suundusin väikesele uurimisretkele, et olla kindel ööbimispaiga ohutuses.

Olime saanud edasi liikuda kõige rohkem ehk kümme minutit, kui lagendik muutus sujuvalt üle metsaks mis omakorda läks aina tihedamaks ning süngemaks. Kummalisel kombel oli aga rada, mida mööda me tulema hakkasime täiesti korralik. Greif, kelle ma kaasa olin võtnud, muutus äkitselt väga rahutuks. Ta vehkis nokaga vasakule ja paremale ning rapsis oma võimsate tiibadega, tuues kuuldavale kaebliku heli, mis enamasti andis teada lähenevast hädaohust.

Ja siis ma nägin seda: mürkroheline udu immitses puude vahelt meie salga poole. Kaugemalt kostis klõbinat, mörinat, oigeid ning hirmuäratavaid sahinaid.
Ma vaatasin oma mehi ja nägin, et nad on hirmust peaaegu tardunud.
“Mis iganes sealt metsast ka välja ei tuleks, me hakkame vastu! Peame kaitsma oma kantsi ning kuninganna Isabeli,” püüdsin oma mehi innustada ja tardumusest äratada. Tundus, et see toimis.
Siiski polnud keegi valmis selleks, mis puude varjust väljus. Rohelise udu seest ilmusid nähtavale luukered. Luukeredele järgnesid jalgu järele vedades paksude kõhtudega ebasurnud, totakad irved lömmis nägudel. Ja see õudne lehk! Ja neil ei paistnud lõppu tulevat. Hordide kaupa vampiire ning vaime ja need põlevate silmadega nõiad! Ma polnud midagi nii jubedat veel näinud. Või tundus see mulle ainult, sest puud meie ümber varjasid, kui kaugele vaenlaste vägi ulatuda võis.

Kogu selle õuduse eesotsas ratsutas oma roheliselt hõõguvate silmadega hobusel Orson. Tundsin ta kohe ära, sest olime varemgi lahingus kokku põrganud. Tookord mul vedas, seekord… ma ei olnud selles sugugi kindel. Ja ta ratsutas minu poole.

“Nii, nii, mis meil siin on, elav liha? Mõnus!” lausus Orson käeviipega oma sõjaväge peatades.
“Orson, ebasurnute isand,” surusin põlglikult läbi hammaste ning astusin vaenlase juhile vastu.
“Rutger, rajaleidja, oleme varem kohtunud. Ma näen, et su ravitsejad puhusid sulle taas hinge sisse, peale meie viimast väikest kohtumist. Ma kinnitan, et seekord sul nii hästi ei lähe. Nagu sa näed on mu alamate arv kasvanud ja tänu sinu meestele kasvab see veelgi… Haahhahhaha!” kõmistas Orson. Tema kannul kukkusid irvitama ka kõik tema kaaskondlased. See tõstis meil ihukarvad püsti ning ma nägin, kuidas mu meeste moraal langes.

“Mida sa üldse oma maavaldustest nii kaugel teed? Kas sa ei peaks teisel pool Külmkuusikut olema?” küsisin ma, et võita aega ja püüda verevalamiseta läbi saada.
“Pole üldiselt sinu asi aga kuna sa peagi nagunii sured, siis võin sind valgustada.”
Orson silus oma jõleda suksu lakka, loom norsatas ja ajas hambad irevile.
“Siin lähedal on üks krüpt, kuhu teie armas Nicolai minu ustavate alamate poolt kenasti ootele on pandud. Siis, mu sõber Rutger, viin ma tema peal läbi väikese… mmm…muundamise. Peale seda on Talonguardi vallutamine käkitegu.”
“Sa ei tohi seda teha!” karjusin ma meelt heites.
“Ha, sina takistad mind või? Nende meestega? Olgu siis peale! Me oleksime võinud kokkuleppele jõuda aga noh kui sa tahad võidelda…”
Orson viipas käega ning kohutava sõjakisa saatel hakkas tema koolnute vägi meile peale tungima.

Me oleme kadunud, mõtlesin ma ahastades. Mis seal ikka, võitleme lõpuni oma kuninganna, maa ja lähedaste nimel! Päeval oli liialt energiat kulunud. Kuid vähemalt õnnistust suutsin ma veel jagada ning moraali kergitamiseks oma meestega koos võidelda.
Tahtsin saata greifi sõna viima, et meid on rünnatud aga vaene olend ei suutnud kuidagi lendu tõusta.
Siis juhtis üks mu sõjameestest tähelepanu rohelisele helendavale asjale meie kohal.

Orson oli põuest välja tõmmanud käerauad ning lugenud neile peale manasõnad. Ta oli oma võidus nii kindel, et ei peljanud seda kardetud artefakti kasutada. Artefakti, mis seob vastased nii, et nad põgeneda ei saa, isegi alla anda mitte. Seal see nurjatu asi helkis rohelises udus ja ma ei saanud mitte midagi teha. Olin sellest legende kuulnud, kuid oma silmaga nägin seda esmakordselt.

Lahing oli kohutav. Kaotusi oli mõlemal poolel, kuid meie omad olid suuremad. Teise poole langenud… mis langenud need ka üldse on!
Ma nägin kuidas mu kaaslased ebasurnutega võideldes langesid. See oli kohutav ja ääretult kurb. Orsoni maagid olid võimsad, tema vibulaskjad kogenud, jalameeste osakaal suur ning hirmufaktor üüratu. Preestrid, kes oleks suutnud meeste hirme veidigi alandada olid jäänud ööbimispaika. Ma ei tahtnud isegi mõelda sellele, mis nendega juhtub…

Lahing lõppes kiiresti. Mu hobust tabas luukere-vibulaste poolt saadetud noolerahe ja vaene loom läks hingusele. Jalamehena polnud ma küll päris kasutu, kuid minu jõud oli kõvasti vähenenud. Salgake vampiire piiras mind sisse. Mul polnud nende vastu midagi teha.
Tundsin meeletut valu. Järgmisel hetkel kõrgus minu kohal juba Orsoni hirmuäratav kuju.
“Tõuse ja kõnni, Rutger, nüüd oled sa minu!” Orson tegi mu kohal oma manajatrikke.
Roheline udu mähkis mind endasse.

Ma tunnen kuidas liha mu luudelt aegamisi kaob. See on täiesti väljakannatamatu. Mu vaene kallis Ilina… Kuidas ta küll minuta poega kasvatab…tal oli õigus, oleks pidanud kellegi teise saatma….
Veel mõni hetk ja ma pole enam mina ise. Piinav on mõelda, et varsti saab minust kurjuse tööriist mu oma rahva vastu.

8 kommentaari:

  1. Blizzard. Warcraft. Tekstimänguna.

    VastaKustuta
  2. Nah, heros of might and magic. Kivimurd, põgenemist ja allaandmist keelavad käerauad, moraali tõstvad preestrid, need on kõik sealt.

    VastaKustuta
  3. Kohe näha mida autor praegu arvutitaga mängib :D

    PS: Siseinfost tean, et tegemist tõesti herose uue versiooniga.

    VastaKustuta
  4. Vot kenasti olete kursis:)
    HOMM on ju suurepärane:)
    Loodetavasti sobib lugu fännfiktsiooni alla, vähemalt mõte oli selles. :)
    Kes mänginud on neile tuleb ehk pilt paremini silmade ette, kes pole need ehk sooviksid mängida :D

    VastaKustuta
  5. nujah, fännfiktsion jah. aga ma ei mängi juba 10 aastat mingeid arvutimänge. mu laps jutustab aeg-ajalt oma lotrost. kuna ta tahtis tasulist versiooni ja õppis selleks nüüd koolis hästi, et seda välja teenida, siis ma lepin ta sõltuvushaigusega. aga kirjeldus, et keegi võtab kamba kokku ja läheb kuskile, kus ta siis igasugustega kakleb ja lõpuks saab surma või mitte, ei paku mulle, kui kõrvalolijale, mitte midagi.
    mängu kirjeldusena on ju kena jutt. mäng ei tundu midagi erilist olevat.
    fantaasiajutt eeldab, minu jaoks sellist kirjeldusoskust, mis tekitaks mingeid tundeid või huumorit. kirjutada, et keegi midagi kardab, pole huvitav, tuleks kirjeldada nii, et mina kui lugeja, kardaks.

    VastaKustuta
  6. HOMM mis HOMM. Aga eem . . . mitte van Caneghemi, vaid Ubisofti HOMM. (Ubisoft on ääretult räige sõimusõna, yhendab endas sujuvalt kirjeldamatu kräpi, rootkit-tyypi koopiakaitse & järjekindla laibaryvetamise..)

    Ma jõudsin umbes sinna, kus Talonguardist juhatati Udujärve äärde. Siis hakkas paha. Mnjamh, ma võixin kah kirjutada, kuidas me Catherine'iga Steadwicki all, aga siis olex nimed läbivalt võõrkeelsed või läbivalt eestistatud.

    (Kui Sa just ei taha saavutada salahuumorit -- mul oli kunagi sõbranna, kes kirjutas inglise keeles täitsa kobedat Star Warsi fanfici, kus peategelase nimi oli Noorem Vend, ain't eesti lugejad tabasid uba;) )

    *me uriseb veel natuke midagi ebaselget, kuid õelat Ubisofti teemal & läheb rahustab närve vana head Equilibrist edasi mängides;)

    VastaKustuta
  7. Mmm, sellepàrast siis oligi tunne, et kuidagi kohmakas tòlge inglise keelest :P

    VastaKustuta
  8. Nii sirgelt räägitud jutu jaoks oli see natuke lühike või siis oli tegevus natuke hakitud.
    Aga enda jaoks leidsin siit positiivse asja. Kirjutada saab just nii hästi kui oskad. Olin juba oktoobri teemade osas peaaegu alla andnud, kuid nüüd ehk ikka tuleb midagi, ehk.
    Ehk jutu üks väärtus võib olla ka selles, et satud õiget juttu lugema õigel ajal.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.