Kuis Tartu härrad Paanilt sakutada said

Kord suvel aastal 1732, kui öö taas keris oma sammu pikemaks, neli uhket Tartu meest leidsid ennast Paani ees. Ei teadnud mehed kohe seda siis, ning üleannetus ning joodud vein neid üleannetusse viis. Nad linnast väljas tembutasid ja külaelanikke kimbutasid. Nii mõnigi neid sai kannist näpistatud, nii mõnigi vanem proua nii siit kui sealt käperdatud. Sai mölder jahust ülikonna, ja magav karjus endal uhke hänna. Ei peatand nende tuju ükski kuri sõna, neil pahandusi tuli juurde üha. Kuni ühel hetkel nende ees seisis hoopis teistmoodi mees, kes sama uhkelt neile vastu astus ja esimese pilke peale kostis tema vastus:

"Ei ainumasti kraapsu ma tõmba teie ees, mu härrad. Ei ainsatki, ja hoolimata sellest, et teid teietan, teid pasaks pean, sest tean - te oletegi pask.

"Kuis ütles julgelt, krants. Kuis peab end suureks, koer. Üksi meie vastu astuda tähendab katsuda kuis maitseb kepihoop ja saapatald. Kas kohe? Või pillutame enne teda - karvapalli?" Nad omavahel vaikselt pilke vahetasid ja asja kiirelt lahendasid. Läeb üks tal selja taha ja tõmbab püksid maha. "Nii samal ajal mitu kärbest ühe hooga saame - teeme nalja ning teda alandame. Siis teab ta oma kohta - maas roomata ning leivapalukesi manguda. Jah, nii lasemegi ta upsakusel hanguda."

Mõeldud, tehtud. Ta seljataha hiilis üks neist. Nad pilkudega julgustasid teineteist. Ja kui püksid tõmmati talt maha, siis pidid kõik nad jahmatama. On rõõsa naha asemel tal Paani karv ja saba. Nii panid oma ulakusega nad Paani plahvatama. Too nõidus välja haldjaid, nümfe, teisi metsavaime - marduseid. Ja nood olekski nüüd hirmsaid tükke teind, kui vahele poleks end seganud Paani noorim õde - Mirthel, too noor ja särav, helisev ja kerge. Tal pilkki helge. Ning naeratus nii soe, et pea igaühe hinge poeb ning paitab, sulatab ka karmi mehe hinge. Ja loomulikult vereringe.

Ning Mirthel astus ette ja palus oma venda Paani: "Sa ära pea nii kurja plaani. Näed ju isegi, et nad oma tempu juba praegu kahetsevad ja oma meelt nad parandavad. On näost ju näha - julgus kadunud ning jäänud hirm ja pelg. On püksisäärest näha kahel neist, et olemine märg. On juba kätte näidatud neil koht, ning õpetus - et oht neid varitsemas igal sammul; iga sõna kannul; iga teo tagajärg võib olla ootamatu, ja igal teel võib kohata endast suuremaid, kes igas mõttes suuremad, võimsamad ja vägevamad; kes nad pelgalt puhudes uperkuuti suruvad. Lase neil minna, hea vend. Nad kaovad joostes siit, nad parandavad end."

Paan vaatas kõrge pilguga, et mehed teda hirmuga jäid seirama ning ootasid talt pehmet otsust. Paan kõlas siis: "Olgu nii. Te minge nüüd, kuid tundke endal süüd. Kes ennast liialt teistest paremaks peab, peab seda väärima. Kes seda väärib, ei pea nõnda koketeerima. Te minge ja pidage meeles, et Paan ütles teile otse - inimkeeles - et teie tund ei tulnud veel, kuid olen teie poole teel kohe, kui teil meelest läeb see metsaskäik, mil kaks teist tegid püksid täis."

Ja põgenesid tuhat-nelja nad metsarajalt linna poole. Siinkohal panemegi punkti loole, et halvad saaksid plehku plagada, ning lapsed jääksid nüüd kõik magama.