10.11.11

Õuduse lõpp

Oli täiesti vaikne. Kaks prisket varest istusid taraäärse puu otsas. Väiksed külmad helbed langesid loiult väljakule ning kujudele Jolli ümber. Ta hambad lõid omatahtsi tantsu. Varsti on aga sellel lõpp. Varsti on kõigel lõpp.
Juba üle nädala oli ta kannatanud üksindust. Ah, üksindus! Ta on liiga vana. Joll on nüüd kustunud veteran, moondevõimetu ätt, kasutu õgard, teiste vaeva imeja. Nad teadsid kõik, et peale neid sõnu tuleb tal täna viimane pidusöök. Ja siis ta lahkub. Kuid ta ei lahku üksi, tema mitte.
„Küll te kõik näete, et te eksisite! Jollil on veel küllalt jõudu, et siin uue Bossi „Külm kallike“ käes teid tervitada. Ainult tulge ja avage see neetud värav enne kui ma siia purskkaevu kinni külmun,“ mõtles ta raevunult.
Joll teritas kõrvu. Kell värava kohal lõi selle aasta viimast kahte peale lõunat, kuid midagi oli seal veel. Kergitanud pead ja kindas parema käe kõrva juurde tõstnud, kuulis ta nüüd selgelt, kuidas nad laulsid ja see paks tattnina hüüdis üle kõigi: „Joll, oota, oota. Me jõuame kohe ja hüpitame sind..“
Ja siis laulsid nad sahisevast lumest ja saanikesest. Ilusti, neljal häälel, kordagi eksimata.
Tahtmatult tuli talle meelde pilt oma noorusest: rõõmsad lapsed trügimas ümber punases kuues jõuluvana, eemal lookas pidulaud ja tema seal samas, ärev oma esimesel jõulukäigul. Jah, nii see oli, kuid nüüd on ta siin, kivist gnoomi taga kõhuli, kulm relv käes.
„Joll! Miks köögist suitsu ei tõuse?“ juubeldavad hääled olid juba päris värava taga.
„Me toome mitu prisket pala
me taga maas on vere rada.“
Vastikusest tõusis tal klomp kurku. Ta teadis, kuidas seal on verised tombud laial saanil, kõik üksteise otsa tõstetud. Kuidas neist on juba noaga paremaid tükke välja lõigatud ja uus Boss on mõnest hammastega tükke kiskunud, ise öeldes: „Toorelt ja rebitult maitseb paremini.“ Vastik, jälk. Ta on ise seda näinud, ta on ise seda kõike teinud.
Kuid nüüd viimaks algab lõpp, sest laiad väravad on viimast korda avanenud ja sulgunud ja valgel puhtal lumel seisab kamp vereplekkidega veripunastes rüüdes kogusid. Kõige ees on nende lollpeade tähtsust täis Boss, suur valge habe rinnal laiali, ning temast tagapool seitse väikest punast moondevalmis tegelast. Kõigi nende selja taga on põdrarakend pungil kingikottidega, igas kotis üks õnnetult jõuluajal kaotsiläinud laps.
Vaikses lumesajus köhatab tema relv korra kohmetunult. Hääle lahti saanud, alustab metall ja keemia ükskõikselt oma tööd. Üksteise järel varisevad valgele lumele räsitud kehad ning haisev must veri määrib lume. Kuniks kõik karjed ja lasud vaibuvad vaikuseks, täpselt samasuguseks nagu öises metsas. Ei, see vaikus on nagu öises väikelinnas, kus kaks unetut varest üle tee lendavad. Seda, et viimane ehtne jõulumees ja viimased ehtsad päkapikud neile varestele tegelikult ei maitse, saavad nad alles hiljem teada. Seda, et nüüd võivad lapsed rahulikult jõulukinke vastu võtta, ei saa aga mitte keegi mitte kunagi teada. Ja ehk parem ongi, et ei saa.

3 kommentaari:

  1. Kirjutasin katseks elu esimese õudusloo. Kõike võib selle kohta öelda, kuid kividega akendesse palun mitte visata.

    VastaKustuta
  2. Soovitus: rohkem õõva, vähem orgaanikat. Nimetu või kujutledav hirm on alati kordades suurem kui orgaaniline refleks, mis saabub valmis pandud raipeid vaadates.

    VastaKustuta
  3. eks ta jah, esimese vasika asi. Kuid nüüd on vähemalt see esimene olemas. Näis kuidas ja millal teisega läheb.
    Aga aitäh Leele. Püüan järgmise vasika heitmisel soovitust arvesse võtta.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.