Ei kirjuta!

“Kurat võtaks!” röögatas Rain ja virutas rusikaga vastu lauda. Natuke liiga kõvasti. Käsi sai haiget. Rain vandus pomisemisi edasi. Nii vihastamapanev üks katkine arvuti ju ka olema ei peaks. Aga Rain tahtis tööd teha. Või oli see siiski lõbu? Või mis üks jutukirjutamine õigupoolest on?

Romaani jaoks veel Rainil õiget mõtet ja hoogu polnud tulnud, aga üks jutt kipitses küll juba suve hakust paberile. Rain oli juba meeleollu sisse elanud ja mõned enda meelest headki lõigud valmis saanud, kui arvuti üles ütles. Ja seepärast ta nüüd vanduski.

Rain tõusis ja läks kohvi keetma. Pulbrit tassi mõõtes ja vett valvates meenutas Rain kohtumist, mis oli õieti tema jutu inspiratsiooniks.


***

“Rain, mis on?” oli mahe naisehääl kevadises hommikuhahetuses tema käest küsinud. Rain istus voodiserval, vimmas selg naise poole ja vaikis. Ta kuulis, kuidas naine tekiga jahmerdades mugavamat asendit otsis. Ta tundis, kuidas naise pikkade küüntega sõrmed ta seljale silitamisi mustreid joonistasid.

“Kus sa käisid?” küsis Rain kähedalt. “Mismoodi käisin? Millal?” Rain maigutas suud. Naine oli ju kogu öö tema kõrval lamanud, aga selles vastuküsimuses polnuki eriti üllatust. Ta pomises vaikselt: “Täna öösel. Pärast…” Naine sättis end istuma. “Aa, ära tabasid…” vastas naine lõbustatud toonil ja suudles Raini kuklalohku. “Oleksid sa tahtnud kaasa tulla?” Rain vaikis. “Sulle poleks seal meeldnud,” jätkas naine, “puha punane kõrb. Sa lähed ju lolliks, kui sa paar minutit mõnda puud ei näe. Mäletad, Hiiumaa praamil?”

Rain püüdis ajus ringitormavatel mõttesädemetel silma peal hoida. See polnud just kerge, sest naisest tulvav hingus kleepis ja lämmatas. Kuigi, see oli seesama hõng, mis teda eile veetles ja lummas ja siia tõi. Üks oli kindel, koos selle naisega polnud ta Hiiumaal käinud.

“Sa igavene nõid,” sosisas Rain. “Olgu. Olen. Ja nüüd kao!” sai naine äkki vihaseks. Rain ei mäletanud õieti, kuidas ta riided selga ja trepist alla sai. “Ja minust sa ei kirjuta!” olid olnud naise viimased sõnad.

***

See kirjutamiskeeld oligi Raini painama jäänud. Üks jutuuid teise järel keerles ümber kummalise üheöösuhte. Muidu oleks ta selle mustasilmse nõianaise juba ammu unustanud.

Rain segas suhkru kohvisse ja astus laua juurde tagasi. Sättis valmis vana kaustiku ja mõned pastakad. Esimene osutus kohe tühjaks. Teine keeldus kirjutamast paari lause järel. Kolmas pidas vastu paar sõna. Viimane kestis terve lehekülje, enne kui teksti asemele valged vaod vajusid.

Rain kaevus sahtlitesse ja leidis ühe hariliku. Innuga asus ta pliiatsit teritama. Noaga, saabki teravam. Säsi oli pude ja pika lõikumise peale oli Rainil kahesentimeetrine jupp nüri puitu, mis lõpetas oma tee prügikastis.

Rain jõi jahtunud kohvi ära ja otsis kapinurgast vana sulepea ja tindipoti. Prooviks kirjutas ta ümber paar oma lemmikluuletust. Sulepea tundus käes võõravõitu, aga kirjutas ilusti.

***

Rain alustas otsast peale. “”Kus käisid?”” kirjutas ta ja tõmbas siis sulepeaga üle veenide. “”Täna öösel,”” ja sulepeaga üle veenide. “”Punane kõrb,”” ja sulepeaga üle veenide. Nõrkev käsi müksas tindipotti ja mustav tint ja punane veri ujutasid kaustiku üle. “”Ei kirjuta!”” sirgeldasid sõrmed enne lõplikku liikumatust tumeda vedeliku kohale.