*
Veepiiril väreles kalamees.
Läbi lainete, alt ja üle.
Kalanäoline, ütlesid mäletajad.
Oli tubli mees.
Ma mäletan Onu matuseid.
Leinajad toodi veealusega keset vett ja Onu põrm, mis veest võetud, sai vette tagasi lastud.
Lõpustega sina tulid ja lõpuselistele sina saad!
Vanaema oli valge ja vagel.
Naaskelnina alati teiste sisemiste elude sees, uudishimu ja näljaga.
Vanaisa tema kõrval tammena jõuline ja kõrvalseisja.
Tõrupruunid silmad jälgimas kõike olevat.
Orav taris neid tõrusid, mu vanaisa silmi, viimati pessa.
Kuhja.
Mu maja taga on lilled. Lõhnavad ja õitsvad.
Alati lõhnavad ja õitsvad.
See on mu ema.
Elusalt maetud.
Lähedalolus tuntav, kuid puutudes hääbuv.
Olen ma sügis?
Isa?
Temast ma suurt ei tea.
Tema oli metalne ja võõra lõhnaga.
Ei mingit lipsu ega habemeajamist.
Temast õhkus õli ja joovastust.
Vaatan seda pilti, mis raamituna seinal.
See väike kollase kleidiga plika, kes oma nina nokib, olen mina.
Mina, kes olen õppinud, et lihtsam end orvuks tunnistada kui seda pilti näidata.
Rahulolevana ringutan. Varvaste ja sõrmede vahele ilmuvad ujuklestad.
Sirutan end mõnuga. Lõpuste laksudes.
Uksekell.
Tõusen ja avan.
Maosilmne neiu vaatab mind uurivalt.
Vaatan vastu.
„See siin,“ ulatab õde mulle foto.
Sellesama, tuttava.
Pildilt vaatab vastu tunkedes mees, kes uhkelt kinnipüütud poolemeetrist kala eksponeerib.
Taustaks lilleaed ja vana iidne puu.
Puu okstel väänleb liaanina madu.
Esiplaanil plika.
Puu okstel väänleb liaanina madu.
Esiplaanil plika.
Silmad.
Kõigil pildilolijatel on silmad.
Pere on taas koos.
*
see kindlasti pole jutt. pakun, et kirjutaja oli purjus. no kuidas teisiti saaks nii palju mõttevabu lauseid üksteise otsa panna, kasutada imelikku sõnastust nagu vabandust, et "ajan vee eriti sogaseks, siis keegi ei üritagi kala leida".
VastaKustutaPS! mulle üldjuhul ei meeldi luule, kui just hea naljaluultus või väga hea kirjutaja pole.
Kui Joan Miro võtnuks vaevaks luua põgusa visandi teosest "Perekonnapilt" luulevormis... Kummastava kunstielamuse (v. foto) edasiandmine võib hääs sõnastuses ja teemaarenduses olla ulme. Luuletus eraldi võetuna on alati kellegi sõnaline ulm, aga üldjuhul mitte ulme. Põhimõtteliselt võiks selle käsitluse kohaselt nii Kareva luule, Puškini "Tsaar Saltaani," Shakespeare'i "Suveöö unenäo," "Kalevipoja" kui ka impressionistide visioonest pikitud elulood ja pühakute ilmutamisraamatud ühe soojaga ulmeteoste riiulile tõsta. Rattuse luuletuses on veider nägemus, aga mitte lugu. Seega, ei ole ulme, on pelgalt ulm.
VastaKustutaMingi pildike nagu tekkis, aga väga hägune.
VastaKustutaMillegipärast on mul alati tunne, kui olen mõnda Rattuse lugu lugenud, et ma olne loll ja rumal, sest Rattus teab, mida kirjutab, aga minu mõistus selleni ei küüni.
peaks kunagi järgi proovima ja üritama sarnases stiilis lugu kirjutada. Kahtlustan, et see polegi nii lihtne, kui paistab. Ainult, et kuigi seda pole nii lihtne kirjutada,, selline stiil väga ei meeldi, kuigi jutt on nagu päikeselaik virvendaval veel. Kellele meeldib, kellele ei.
VastaKustuta