Edasine on juba ajalugu

Bard Paroodius lõpetas üle paadiserva öökimise ja vaatas läheneva kalda poole. Linna kaitsemüüridelt vastu vaatavad guunidest vahisõdalased ei paistnud sõbralikud ja Paroodius pööras pilgu oma kaaslastele. Sõudev paladin Qwer, kes oli samuti guune jälginud, ütles:

“Ei meeldi nad mulle.” Naismaag ‘hanna küsis nöögates:

“Oled rassist?”

“Ei,” vastas Qwer, “Ma tunnen, et tegu on pool-kaootiliste isenditega.” Siis jäi jutt soiku, läks veel veidi aega ja nad randusid väikse silla juures. Linna värava ees hurtsikutes elavad kehvikud kogunesid reisiseltskonda vaatama.

“Teab, milline kõrvalülesande neid siia tõi?” küsis üks.

Mõnda aega hiljem, kui neid oli Thernaisi väravast sisse lasted ja nad olid jõdunud mõndagi läbi elada, istus Paroodius ühe kesklinna kõrtsi renditavas toas ja pani märkmeraamatu pärgamentlehtedele kirja:

“Täidetud ülesanded: tõime turul kauplevale talupojale tema sea räpase Lu jõugu käest tagasi. Uus ülesanne: kõrvaldada teised julma Peti konkurendid.” Kirjutamise katkestas lahti paiskuv uks ja Qwer ütles lävelt:

“Tule vaata, ‘hanna keeldus kahe talupoja ja ühe päkapikust röövli soove täitmast ja kohe peaks võlukunsti saama.” Vaevalt ta oli jutuga lõpule jõudnud, kui alumisel korrusel sähvatas ere valgus, väikse pausi järel kostis kole kõmakas ja seejärel käis vähem ere mürklilla sähvatus. Hiljem saadi küll seined puhtaks kraabitud, aga päkapiku kuldhammas jäigi seina sisse.

Paroodius jätkas kirjutamist:

“’hanna jõudis uuele tasemele.”

***

Järgmise päeva hommikul, kui ‘hanna ja Qwer läksid linnakese ülejäänud röövlijõuke otsima, vaatas Paroodius uued ülesanded üle. Peti konkurente puudutava sissekande kohale oli kirjutatud:

“Osaleda peavärava turul suurel võistulaulmisel.” Bard pani märkeraamatu pauna lauto ja pommidega kella kõrvale. Just lõpetas kõrtsmik sildi kirjaga “Mõru Suutäis” üles riputamise. Vana silt, mis ütles kõrtsi nimeks olevat “Mahe Rüübe”, toetus vastu redelit.

“Võibolla läheb mul seda silti vaja,” mõtles Paroodius. Samas, siis jääb talle pauna ainult üks vaba ühik. Iseasi kui bard leiaks kuskilt mõned ühikud mahutava minipauna…

Edasine kuni turule jõudmiseni oli väga igav. Bardil ei õnnestunud väikest plikat veenda kommi ära andma ja Paroodiuse võitlus tavalise tänavapoisiga lõppes sellega, et kui tuli jälle tema kord lüüa, hindas ta oma tervist, vaatles kraade, kes paigal seisis, üles alla võnkuvaid rusikaid ja pistis siis jooksu.

Turul käis ta hingeldades ringi, kuni leidis ühe lõkke ja tukkus selle ääres, kuni oli end mõnevõrra taastanud. Paroodius ajas end sirgu, turul hakkas jälle elu käima ning bard seadis sammud puulava ja žürii samavõrd kipaka looži juurde. Alguses ei tahetud teda kuulda võtta, siis aga tõstis Paroodius vaikust paludes sõrme, tähendas oma uue taseme kiiresti märkeraamatusse üles ja kohe seejärel teatas žürii esinaine:

“Olete vastu võetud.” Samas kõlas vinguv hüüd:

“See bard esineb? Üle minu laiba.” Žüriiliikmed ajasid end püsti ja halflingust kohtunik lõi end millegi vastu ära. (See oli esinaise büst, mis oleks pidanud loogiliselt võttes kuuluma nelikümmend naela raskemale naisele.)

“Aga,” imestas üks meespreestrist žüriiliige kõneleja kookus kogu nähes, “mäevaimud ei oska ju laulukunsti hinnata.”

“Seda enam peate mind kuulda võtma, kui isegi mina kinnitan, et ta laulab kohutavalt.” Žüriiliikmed mõtlesid veidi ja võtsid siis sisse võitlusasendi. Qwer ja ‘hanna jõudsid turule, kuid kakskümmend käiku hiljem oli seiklejate seis ikka lootusetu. Siis hakkas Paroodius laulma.