Liiv nirises läbi pihkude.
Looja rüüpas nahksest lähkrist suutäie, loksutas seda ühest põsest teise, et vee magus maitse keele külge jääks ning andis siis selle kõik liivale tagasi.
Vett oli vähe, liiva palju. Tegelikult oli iga piisk tema lähkris arvel ning ükski nendest piiskadest ei olnud mõeldud tema jaoks. Liiv oli ahne, imas kõik vee endasse ning nõudis lisa. Liiv nõudis alati lisa.
Ettevaatlikult tõstis looja niiske ja kleepuva liivapeotäie kindluse peale. Seda oli vähe. Teine peotäis liiva sai kraabitud sügavast august, mis mäletas veel maapõue niiskust või vähemalt oli seda mäletanud enne kui kuum päike augupõhja tolmkuivaks kõrvetas. Ohates kogus looja kokku põskedesse jäänud piisad ning sülitas suu täiesti kuivaks.
Kaugel silmapiiril oli näha must täpp. Looja ei mäletanud, kas see oli seal olnud ka eelmine kord kui ta pilgul puhata lasi, aga sellel polnud tähtsust. Tema aeg hakkas otsa saama.
Kiirete liigutustega vormis looja liivast ümmarguse kaitsetorni. Sõrmed torni sees venitas ta seinad nii kõrgeks kui vähegi suutis nagu pottsepp, kes üritab ilma potikedrata amforat voolida. Kuiv liiv torni sisse täiteaineks. Õrnad sakid torniservale laskepiludeks. Mahapudisenud liiv torni madalamat serva tasandama.
Tume täpp silmapiiril kasvas suuremaks. Looja vidutas silmi, aga ei suutnud otsustada, kas täpp lähenes talle kiiresti või oli seal kaugel lihtsalt tolmusammas, mida tuul laiali kandis.
Veel kolm kindlusenurka said omale tornid. Looja ei läbenud enam meega tembitud vett keele peal hoida, vaid valas seda otse liiva sisse. Tema aeg oli kohe otsas ja ta teadis seda.
Ratsanikud olid juba üsna lähedal. Nad kihutasid looja poole tuhkpeen liiv kapjade alt silmapiirile vajuvat päikeseketast varjutamas. Kauge silmapiir, kust mehed tulid, suples juba verevpunases. Päev hakkas otsa saama.
Looja tõusis püsti ning rapsis käed liivast puhtaks. Tema sõrmeotsad olid hellad, küüned katki ning verised.
Liivakindlus oli peaaegu valmis. Peaaegu. Kindluse taga seisid lihtsad liivast pätsitud majakesed. Küla siin, küla seal. Nende vahel laiusid hoolikalt rehitsetud põllulapid, oksajuppidest metsad, kivikestest laotud teed, kõrtsid ristmikel. Kaugel eemal seisid uhked liivalossid nende taga külad, põllud, teed, lossid, külad…
Looja võttis maast mõõga ja vibu. Seistes peaaegu valmis kindluse ees valis ta tupest sirge, hästi sulitatud noole ning tõmbas vibu vinna.
Vihinal sööstis pronksteravik talle vastu kappava ründaja poole. Too ei pööranud sellele vähimatki tähelepanu. Ka mitte siis kui see talle sabasulgedeni rindu tungis ning mehe sadulast paiskas.
Looja pingutas oma vibunööri uuesti ja uuesti. Kiiremini kui silm seda jälgida suutis.
Tihe noolepilv sadas ründajatele peale, kuid ei suutnud neid sundida suunda muutma ega tempot aeglustama. Iga mahakukkunud mehe asemel ilmus tolmupilvest uus ning jõudis alati sammukese lähemale kui tema langenud kaaslane.
Viimasel hetkel heitis looja vibu kõrvale ning tõmbas mõõga tupest. Ragisedes purunes jugapuu rautatud kapjade all ning ehapunane teras hakkas välkuma. Kolm mõõgameest tiirutas ümber looja, ülejäänud ratsanikud tormasid temast mööda, üle tema kindluse. Ja külade. Ja losside. Ja…
Looja sisikond tõmbus krampi. Talle tundus, et rasked hobusekabjad trambivad tema sisikonna peal, mitte hoolikalt kokkupätsitud liiva sees. Meeleheide andis talle jõudu ning ta ründas.
Esimene sõjamees suutis pareerida kaks tema lööki, aga mitte kolmandat. Jah, ta oli suur, jah, ta oli tugev, aga temast polnud vastast kiirusele ja osavusele. Polnud kunagi olnud nii palju kui looja mäletas.
Teine sõjamees ajas hobuse tagajalgadele. Looja põikas kõrvale õhus vehkivatest kapjadest, mis tema pead sihtisid, ning sähvas mõõgaga. Hobuseveri oli sama punane ja sama märg. Terve pika silmapilgu oli vastane sunnitud oma tähelepanu ja osavuse tema all kokku kukkuvale hobusele pühendama ning siis kukkusid nad juba koos. Kõhud samamoodi lõhki ning sisikonnad omavahel sassis.
Surija pilk oli põlglik. Selline on siis sinu tasu teenistuse eest? Barbar!
Looja mäletas seda pilku. Ähmaselt, sest see oli olnud ammu. Väga ammu. Siis kui liiva sisse pudenenud mõõka vibutati tema eest ja mitte tema vastu.
Kolmanda sõjamehe mõõk langes looja peale. Esimesed hoobid õnnestus loojal pareerida. See oli puhas vedamine, sest hobuse seljas olijal oli jalamehega võrreldes rohkem kui mäekõrgune eelis. Nii löömisel kui tõrjumisel. Ja sellest hoolimata ei suutnud ratsanik anda seda viimast hoopi.
Viimane hoop tuli selja tagant.
Looja ei näinud, kes selle andis. See võis olla keegi tema kunagistest sõjapealikest. Üks sadakonnaülematest. Mõni kibestunud vasallidest. Või lihtsalt esimene ettejuhtuv kõrilõikaja, kes vabatahtlikult või sunniviisiliselt oma mõõga tema teenistusse oli pakkunud.
Aga see kõik oli olnud nendel ammustel aegadel kui ta ei olnud veel looja. Pigem vastupidi.
Looja klaasistunud silmad kindlusest järele jäänud liivakuhila otsas ei näinud kuidas viimased silmapiiri taha kaduva päikese kiired tema eemal lamavast kehast üle libisesid.
Koos esimeste päikesekiirtega tõusis ka tuul. Raevukas vihur puistas laiali kuivanud liiva ja pillutas looja maharaiutud pead mööda kõrbe ringi. Kolmandal tiirul sirutas lebaja oma käe välja ning haaras möödaveerevatest juustest kinni. Tilk kleepuvat vett uhtus maha kaela vahele jäänud liiva ning siis tõusis looja püsti. Tema ees, nii kaugele kui silm ulatus, laius sile, tühi ja kuiv liivaväli.
„Sinu impeerium…“ sosistas talle tuul täpselt sama õelalt nagu lugematu arv kordi tagasi. „Ehita!“
1. millised olid jutu tegelased;
VastaKustutaKeski endine valitseja (nüüdse nimega Looja). Hulk möökadega kahuriliha ning hullunud tuuletaat.
2. kas jutu süžee sisaldas tegevust, tutvustust, arendust, jutu sõlmpunkti ja lõpplahendust
Tegevus oli, tutvustust möödaminnes ka oli. Sõlmpuktiks oli tõenäoliselt lahing. Lõpplahendus jäi aga minule törtsu segaseks. Et siis mingid vaimud sundisid loojat kõrbesse pidevalt liivalinna ehitama ning vahepeal trampisid sõjasulased seda mäsaks ? Mis selle point õieti oli jäi mulle arusaamatuks. Oli tegemist ehk mingitlaadi põrguga?
3. kas kirjeldused tundusid loogilised ja piisavad või liiga pikad
Kirjeldused olid piisavad.
4. kas jutus leidus mingi lugejale oluline sõnum, uus teadmine, meelelahutuslik aspekt või jättis lugeja külmaks.
Tõenäoliselt oli jutt mõeldud sisaldama mingit igavikulist sügavat sõnumit. Minu jättis see aga kahjuks külmaks.
5. kas jutt vajaks kirjanduslikku või tehnilist toimetamist (kirjavead, keelekasutus, stiil)
Ei vaja (aga ma pole ka õige inimene seda hindama ;) ).
Suure osa jutust võtab enda alla liivaimpeeriumi ehitamise kirjeldus. Kahtlustan, et kirjutaja pole ise liivast kindlust ehitanud. Proovi teine kord näiteks mererannas, kus on ka vett piisavalt. Kuivast (tuhkpeenest) liivast pole võimalik mitte midagi ehitada. Ka märjast liivast ehitamine on äärmiselt komplitseeritud tegevus ja vajab korraliku tulemuse saamiseks tööriistu. Ehk kogu liivaküla ehitamise kirjeldus oli minule, kui liivaga mängimise spetsialistile, raistatud aeg.
VastaKustutaMillest jutus veel räägiti? Endise imperaatori alamad tulid teda tapma. Looja võttis maast mõõga ja vibu ja hakkas vibuga laskma. (kuhu jäi lause, et mõõga võttis ta samal ajal hirmutamiseks hambusse?)
tüübid löövad looja maha. vot see on üllatus! tegelikult ka või? ei või olla?
nojah. tegelikult oli ajakirjanduses räägitud lugu kuidas bin laden maha löödi huvitavam ja sisaldas rohkem tegevust ja pöördepunkte. bin ladeni maha löömine kui lõpp-lahendus oli tegelikult ka üllatav.
ja kuhu ulme jäi? sosistav tuul pole piisav. oleks siis vähemalt lohe tulnud ...
Hea ja sügav. Side Looja ja loodu ning selle hävingu vahel. Jumalatehukk ja taassünd. Mulle meeldis, sealjuures nii mõte kui ka teostus ja sõnastus.
VastaKustutaLõpp oleks võinud olla veidi viimistletum, sest mõte tundus kuidagi loo traagelniitides veidi vildakalt rippuvat.
1. küsimus jäi õhku: Looja teadis, et tema aeg on otsa saamas, samas ei järeldanud, et see kasvav täpp on tema igaõhtune hukk.
VastaKustutaEt vb saaks anda sisevaate sellest, mis siis toimus,
ehk lõpp vajab tõesti kohendamist. Ja mõned kirjavahemärgid on kah kahe silma vahele jäänud. Nõubigi, aga ikkagi :)
Ja loojal võiks olla nimi. Või kutsuski ta ennast loojaks? Ja misasi ta oli, jumalus, deemon või vaimolend? Ja miks jumala pärast pidid obesed ajama liivalinna sassi. Sama hästi võiksid linnud rünnata või meri tõustma vms.
Tähendab, lihtsalt detailid, mille puudumine jäi silma, ei muud.
Samas olen kaugel sellest, et lugu maha kanda. Nagu sa hästi aru saad :)
Seda sügavat sõnumit oleks võinud ehk pisut rohkem puust ja punaseks teha. No et asjassepühendamata inimesed ka veidi ainu saaksid, mis toimub.
VastaKustutaEhk selliste luuleliste aga kiirete sähvatustega lahingukirjelduse vahele. Või siis lõppu veidi pikemaks venitada ja veel paar selgitavat lõiku lisada.
Praegusel kujul, tunnistan, jäi minule see asi üsna uduseks. Kogu aeg oli selline tunne, et nüüd-nüüd hakkan taipama, aga siis libises jälle kõik käest ära.
Manjana, kas sa oled kunagi proovinud liivalosside tegemisel kasutada meega segatud vett. See kleebib palju tugevamalt ning hoiab liiva koos isegi siis kui ta on kuivanud.
VastaKustutaJa teatud loogikavead (õigem oleks öelda irreaalsused) olid tegelikult taotluslikud.
Ma ei taha oma juttudes kunagi TÄPSELT ära rääkida, mis toimub. Ma annan vihjeid, osa neist on selgemad ja osa rohkem peidus. Nüüd sõltub juba lugeja huvitatusest ja taustteadmistest, et kas ta leiab need vihjed üles või loeb ainult sündmusi. VÄGA hea jutu puhul saavad mõlemad lugejad oma naudingu kätte - üks põnevatest sündmustest, teine ootamatute seoste leidmisest.
Kirjeldustest. Lühijuttudes mängivad KÕIK sõnad, ükski nendest ei saa olla juhuslikult kohatäiteks pandud (pikemate teoste puhul ei saa niimoodi jutustada, sest pikki tekste loetakse "pikemate sammudega" ning seetõttu on seal kirjeldused palju lopsakamad.) Siin aga sõltub jälle palju lugeja eelnevast kogemusest, et näha ka seda kirjelduse osa, mis on "õhku jäetud" või peaks olema eelnevast loogiliselt tuletatav.
Huh, keeruliseks läks :)
See on vist mingi minu kiiks, kuid mind häiris, et
VastaKustuta"Tema aeg hakkas otsa saama."
"Tema aeg oli kohe otsas ja ta teadis seda."
"Päev hakkas otsa saama."
olid kuidagi liiga lähestikku :) Saaks kasutada veidi teisi sõnu:) Vahepeal tekkis tunne nagu see polekski Sinu lugu, et keegi teine on Sinu asemel postituse teinud :P
Sisu kallal ei nurise ja lõpulause oli eriti õel... st. hästi öeldud. :D
Lugu ise meeldis, kuid Sa suudad paremini seda kirja panna :)
Suurepärane, aga liiga pikk.
VastaKustutaMuidu on kõik paigas, aga naksa tsipa kindluse ehitamisest ja siis veidi rohkem võitlusest ära ning vaata veel kord kriitilise pilguga üle, et ehk saab midagi ütlemata jätta: ja mõte paistabki paremini silma. Lühijuttudes ei mängi mitte ainult kõik sõnad vaid ka kõik laused, lõigud - pildid.
Aga väga hea näide veel sellest, kuidas tuhandeid kordi ärakirjutatud lugu saab esitada isikliku puudutusega. Ma tundsin liiva oma sõrmede all.