Guglunk oskas vaikselt hiilida, jääda silmale nähtamatuks, jõeloitsule tabamatuks. Kiirelt ja teatava graatsiaga, kui nii võib öelda konnaliku välimusega kondise tegelase kohta.
„Hei, elajas, miks roomad sa siin!“
„Meie tulime oma kallikest tagasi võtma,“ teatas Guglunk kahele tuules heljuvate hõlstidega haldjanoormehele, kes ta ootamatult lossiväljakult avastasid.
„Meie küll kedagi ei tunne, kes sinu kallikest ihaldaks,“ kõlas lõbus naerumürin tasapisi koguneva rahva suust.
„Meie peame teie kuningaga rääkima, küll tema teab!“
„Jah, ma kuulan sind,“ ütles läbitungiva vaatega, uhke hoiaku ja enesekindla sammuga lähenev mees. Elrond.
„Sssinu rahvas võttis salaja mu sõrmuse! Ma tunnen ta lähedust.“
„Solvavad sõnad! Meie sugu ei vaja teilt midagi, teie kodinad meile ei sobi!“
Selline ilmselge vale päikeselisel päeval päästis Guglunki kõrist kaebliku ulgumise. Ta üritas Elrondi rünnata, kuid sitked mehed haarasid tal vastikustunnet mahasurudes kätest. Guglunk rabeles, hammustas ja röökis võikalt: „Aaah, te petiste sugu! Oooh, te sullerid! Aaandke tagasi mulle mu kallim, andke tagasi, taaa-gaaa-siiii!“ Ta peksles ja üritas lahti rabeleda, aga nähes, et jääb alla, vajus väsinuna meeste kätele.
„Kui lubad, et mõistlikult käitud, lahti su päästame. Ma näitan su süüdistuste nõtrust,“ lubas Elrond nähes kinnihoidvate meeste virilaid nägusid.
Guglunk tõi kuuldavale viimase haleda huilge ja noogutas.
„Kena. Kuid Sinu peletislik välimus riivab mu rahva maitsemeeli. Viige ta küaniidikaevule!“
Vastuhakk tundus tulutu, nagu ka elu ilma sõrmuseta. Guglunk viidi kaevule ja naised sooritasid rituaalse pesemisprotseduuri. Guglunk tundis end võimetu ja vihasena, kuid riietas end haldjarõivastesse, mis kriipisid õrna nahka ja pigistasid ihuliikmeid. Tagasi keskväljakule saabudes ootas teda noorsand, kes lubas talle linna näidata. Nad kõndisid tänavail, vaatasid sisse avatud ustest. Guglunki hämmastas, et keegi talle erilist tähelepanu ei pööra, pigem piidlesid noormehed teda kuidagi eriliselt.
Möödudes läikivast marmorseinast, heitis Guglunk pilgu oma peegeldusele ja tardus: oo õudu! Ta nägi välja kui hullunu haige unenägu – haldjaprintsess, lehvivate blondide lokikestega ja helevalge nahaga. Vaid suured kurvad silmad meenutasid kaudselt seda Guglunki, keda ta varem teadis; ja pehme kõnnak, kuigi kahel jalal.
„Mida te minuga teinud olete?!“ haaras ta kaaslasel hirmunult varrukast.
„Sa märkasid? Tore. Nüüd otsime sulle elukoha ja õpetaja, kes sulle haldjakeelt õpetab. Õhtul oled oodatud ühisele söömaajale.“
„Miks te nii teete? Miks? Miks? Miks!“ vajus ta võimetus vihas värisedes tänavasillutisele, kuid see ei avaldanud kellelegi muljet.
Õhtul viibis ta pidusöögil, kus ei suutnud midagi kõrist alla saada. Ümbrust vaadates nägi, et temasuguseid isutuid oli lauas veelgi. Elrond istus oma suurel toolil pika laua otsas asuval kõrgendikul, tema ja ta lapsed vestlesid lõbusalt omavahel. Enamus sööjatest istus vaikides ja omaette põrnitsedes.
Kõik läks nagu lubatud: Guglunk sai endale õpetaja ja elukoha. Õpetaja nimi oli Faginor. Guglunk õppis haldjakeelt, lõbusat olekut ja harjus toitudega, mis polnud eriti külluslikud, aga täitsid tublisti kõhtu. Isegi riided tundusid juba mugavad ja ingellik välimus ei ehmatanud. Õhtusele pidusöögile teda enam ei kutsutud ja ka kahtlasele kaevule ei soovitanud Faginor minna. Guglunk, uue nimega Smeadil, märkas, et üle jõe tuli pidevalt üksikuid orke, uruke ja teisi võõramaalaseid, kuid lahkusid vaid vähesed. Sauroni väed Dol Gulduris olid rahutud ja paljud püüdsid sealt põgeneda, jõudes väsinud ja hirmununa Rivendelli. Nad juhatati või viidi küaniidkaevule ja pärast õhtusele pidusöögile. Impeeriumi õhtud oma uute alamatega. Pidusöögid isututega, järgnev keeleõpe ja kommete tutvustus.
Kuid Smeadili (endise nimega Guglunk) õpetaja Faginor oli meeldiv noormees ja päevad-ööd ühes majas viibimine hakkas mõju avaldama. Smeadil märkas, et noormees heidab talle vaid harva otseseid pilke ja kui ta mõne tabas, paistis sealt otsatu mahe soojus. Smeadil, kes polnud kunagi kedagi usaldanud, ei tundnud end suhetes eriti kindlalt ning ei saanud aru, mida ta tahab ja miks ta Faginori läheduses end korraga nii turvaliselt kui ääretult ebakindlana tunneb. Juhuslikud puudutused mõjusid mõlemale kui elektrilöök. Ning ühel ööl juhtus see, mis juhtuma pidi. Pärast metsikut armusööstu tundis Smeadil end kohmetuna. Esimest korda elus nägi ta haldjat, kellest kaunimat ja paremat ei suutnud ta ette kujutada. Ka Faginori polnud kire rahuldamine ükskõikseks teinud, vaid ta peas sündis meeletu otsus.
„Ma soovin oma armastuse märgiks kinkida sulle hõbedase sõrmuse. Ma pole kunagi kedagi nii ihaldanud nagu sind!“
Smeadil vaikis. Ta ei teadnud, et haldjad on oma tunnetega tavaliselt väga ettevaatlikud ja sõrmuse kinkimine tähendab lõplikku sidumist. Lõpmatut, kuna haldjad on surematud.
„Ma lähen kohe Elrondi juurde ja küsin temalt meie suhtele õnnistuse.“
Faginor läks aega kulutamata Elrondi paleesse. Elrond tuli talle trepil vastu ja alustas ise juttu:
„Ma tean. Sa kinkisid talle sõrmuse ja tegid sellega andestamatu vea. Kuid sa ei pea seda sõrmust tagasi võtma. Sa ei jää Rivendelli. Sa lähed küaniidikaevule!“
„Aga …“
„Jah, ma tean, et te juba sidusite end teineteisega. Te jäätegi igaveseks seotuks. Küll mitte nii nagu sa lootsid. Kui sa kaevult tagasi tuled, annan sulle sõrmuse, tõelise sõrmuse, selle mida Guglunk siia otsima tuli. Tema ja selle neetud sõrmuse vastu on paljudel huvi tekkinud. Sinust saab uus Guglunk, sõrmusevang. Sa lähed Udumägedesse ja elad seal nagu oskad. Kõikidest põlatuna, kõikide poolt tagaotsitavana, kõikidest rünnatuna.“
Jutt jookseb, sisu on nagu ta on - selline tavaline "female fantasy" (andku see võrdse sugutamise volinik mulle kohe andeks).
VastaKustutaHäiris tegelaste stereotüüpsus. Igas stseenis oli neil "õige" nägu ees, aga järgmises lauses/stseenis oli juba uus nägu see "õige". Seetõttu jäi mulje, et mulle näidatakse stoppkaadreid, mitte filmi.
Seda muljet võimends ka lausete ülesehitus. Kõik oluline süžee jaoks sai ära öeldud, aga kuidgi monotoonselt. Midagi ei tõusnud esile, midagi ei poetatud mokaotsast...
Emotsioonitu kuidagi
Kui ei sisaldaks "täiskasvanute elemente", loeksin lastele unejutuks. Igav, hoolimata mõtte tegelikult headest keerkäikudest etteantud süžeel, uinutavalt igav. Lühijutt-paroodiana peaks sõnastus olema selgem, tabavam, lühem ja löövam. Autorile soovitaks soojalt vaadata, mida Pratchett teeb oma raamatutes kõigi tuntud muinasjuttudega, mis on loo sisse sobitatud ja selgesti äratuntavad, samas nii tabavalt ja rabavalt pahempidi keeratud ning mõnusalt ära sõnastatud, kusjuures "igav" on küll viimane sõna, mis lugedes pähe tuleb. Antud jutule oleks minu arvates palju juurde andnud kasvõi algne tegelane, kes seda lugu nt. Tolkieni raamatut lugedes tukkuma jääb ja unes näeb või vaataja irreaalse kinoelamusena, mis absindise peaga kinno minnes ja tegelikku filmi vaadates ootamatult tekib - mida iganes, et tekkiks oma raam ja narratiiv, mitte pelk Tolkieni paroodia. Kogu austuse juures humoristide vastu ja hea huumori nautijana ei tahaks mina siiski seda lugu omaloominguks liigitada.
VastaKustutaloen kommentaare ja jube raske on välja mõelda, et kuidas oleksin pidanud kirjutama, et mõlemale meeldida.
VastaKustutaigatahes polnud mul plaanis kirjutada naljajuttu või paroodiat. pigem vastupidi. võtsin tolkienilt otse tema tegelased ja näitasin neid teise nurga alt. või vähemalt püüdsin. (kodune ulme asjatundja küll rääkis, et ma polevat esimene, kes haldjatele pasunasse sõidab).
lee soovituse järgi raamjutustus poleks enam ulme, sest unenägu või joodiku sonimine pole ulme.
(ja pratcetil oli naljakas ainult esimene raamat, järgmistes ta ainult kordab ennast).
armastusjutt polnud ka plaanis, aga pealkiri vist annab sellise tooni juurde. pealkirja mõtlesin lõpuks ja suurte raskustega.
jutul oli tagamõte küll, aga kui see jutust ei selgu, siis ma seda siia ka eraldi kirja ei pane.
Kui see polnud paroodiana mõeldud, siis paar soovitust, kuidas juttu tõsisemaks muuta.
VastaKustutaSisulise poole pealt:
1. Terminoloogia – sõna „päkkar“ on ikka pigem paroodiajuttude termin. Pikkade haldjakõrvade rõhutamine on samuti pigem paroodia. „Küaniidikaev“ – pigem võiks siis olla mingi uhkem ja eepilisem nimetus, kasvõi eestikeelne. Käesolev kõlab pigem nagu tsüaniidikaev.
2. Jutu algusest - Guglunk ei olnud mingi nutupaunik, kuigi filmist võib selline mulje jääda. Ta oli väike, õel ja enesega rahulolev kiskja. Esmasena ei tule tal mitte silmisse pisar, vaid suust needusi. Ta ei mõtle esmajärgus maas püherdamise, vaid tapmise peale. Üldse võiks rohkem kirjeldada mida ta tunneb. Ka hiljem, juba Rivendellis olles. Peale tsüaniidikaevu on sõrmus Guglunkil jalamaid unustatud asi – kuluks ära väike vihje kas see oli kaevu mõju või autor lihtsalt unustas muudele teemadele keskendudes sõrmuse.
3. Tõepärasus – Guglunk elas orkikoobastes. Hea oleks veidi selgitusi mis põhjusel haldjad seal ringi kondasid, veidi Guglunki elukoha ümbruse kirjeldust, et ka inimene, kes Tolkieni loominguga tuttav ei ole, saaks aimu millises ümbruses ja mis tegelastega tegevus toimub.
4. Alguses on liiga jutustav stiil. Kõik see, mis sa seal annad edasi umbmäärase ja üldise jutune, peaks tulema otsese tegevusena. Näiteks, et algab sellega kuidas Guglunk tuustib oma saare peal ringi ja ei leia sõrmust, siis hakkab mõtlema, et kuhu võis jääda – ja mõtleb valjul häälel – see oli üks tema iseloomulik tunnus (kui see ei ole paroodia, siis peaks tegelaskuju olema originaalile võrdlemisi sarnane).
5. Kohe peale jutustava sissejuhatuse algab dialoog, sest hopsti on ta juba Rivendellis. Tõsises loos eeldaks, et autor kulutab vähemalt mõne lause, et kirjeldada kus Guglunk on ja kuidas ta sinna sai. Rivendell ei asunud ju kohe Guglunki elamise kõrval.
6. Elrond ütleb – „Meie sugu ei vaja teilt midag!“ Guglunk oli üsna erandlik nähtus. Kas Elrond teietas Guglunki või kes olid need keda ta „teie“ all silmas pidas?
7. Ma saan aru, et väga oluline oli Guglunki muutumune naiseks. Siis võiks sellel teemal ka enam peatuda. Mis tunne tal oli? Peale isutuse. Mida ta mõtles? Kas muutus ka tema iseloom? Ta õppis – mida – lõbusat olekut? Kuidas see väljendus, kuidas tal õpingud edenesid? Kas talle hakkas selline olek meeldima? Kas ta proovis kunagi ka põgeneda? Guglunk kägistas originaalis orke ja tarvitas neid toiduks. Kas ta üritas kunagi ka haldjaid rünnata? Oli ta vang? Ta tuli ju otsima oma sõrmust – miks ta seda edaspidi ei otsinud? Oli ta õnnelik ilma selleta? Kas ta leidis oma õpetajas lõpuks sõrmuse aseaine? Kas tal polnud haldjana elades oma sõrmust vaja?
8. Elrond – mida kuradit ta oma tegevusega saavutada tahtis? Kas Fagnir oli ta kuidagi välja vihastanud? Tegi Fagnir midagi valesti? Mis toimus? Ehk tuleks kasuks rääkida veidi ka haldjate taustast.
9. Mida tundis Smeadil kui talle pakuti kihlasõrmust – kas ta ütles jah? Kas ta tahtis üldse haldjaga kokku elada – see ei tule välja. Äkki oli tal hea meel, et Fagnir pagendati ja ta tüütust pealetükkijast lahti sai? Lõpp vajaks nagu kogu lugugi veidi rohkem lahtikirjutamist.
10. Ma kirjutasin hästi pika ja põhjaliku kommentaari. Ja kui ma ei näe lähema kuu aja jooksul arendatud/parendatud versiooni, siis ma küll ei tea, mispärast ma peaksin üldse antud autori jutte edaspidi kommenteerima, kui sellele mingit reaktsiooni ei järgne ;)
Minule jäi jutust mulje, et autor tahtis öelda,et legendid Guglunki õelusest ja kurjusest jms, mis on meile "laulikute juttudest" teada, polnud õige. Võib-olla väike olustikukirjeldus oleks seda muljet süvendanud (teistsuguse olustiku oma). Ja paarisuhe jättis mulje, et tegu oli mitte just tavalise suhtega, alguses ei saanud ju Guglunk aru, mis toimub.
VastaKustutaPean ausalt tunnistama, et esimesel korral ma jätsin lugemise pooleli.
VastaKustutaMa muidu armastan paroodiaid aga see tundus liig :P Võibolla ei olnud meeleolu vastav ja nüüd selgub, et polnud ka paroodia...
Täna lõpuni lugedes tundus juba parem ja õeluskoti muutmine kenaks naiseks oli üllatav, kuigi see keerulise nimega kaev oli minu jaoks mõistetamatu väljend.
Samas pani itsitama kujutluspilt küüritavast Guglunkist :D
Kes pole lugenud või filmi näinud võib küll segadusse sattuda jah.
Lõpp läheb kuidagi väga kiireks kätte, võiks rohkem lahti kirjeldada :)
Lahtiseletamine on mu nõrk külg, aga vähemalt ma tean kuidas seda parandada.
VastaKustutaKaevu nimetuse sain nii, et otsisin keavu nime tarbeks internetist poolväärikskive ja silma jäi küaniit (loitsukelleri selgitusega). Tundus igati sobivat. Värvisin pildil kaevu ka sinisemaks :) Et see tsüaniidina kõlab, ma üldse ei mõelnud.
Kui kirjutada paroodiat mingi autori teemal - või veel enam, autori loodud maailma teise nurga alt -, siis peab vähemalt püüdma sama hästi kirjutada kui autor. Ja kui seda ei suuda, siis võiks püüda vähemalt sama hästi kirjutada, kui need, kes samale ideele on juba tulnud: http://www.sendspace.com/file/a75r7u
VastaKustutaMa tahaksin ära tunda, no aimatagi Tolkieni stiili, mitte näha paari kokkutraageldatud elementi ning poliitilist seisukohavõttu.
Mitte, et poliitikat ei peaks olema, aga ma peaksin selle peale ise tulema - praeguse avatuse juures võiksid parem arvamusartikli või Tolkieni kirjandusliku analüüsi paberile panna.
See on üks väheseid jutte, kuhu ma sõnu juurde tahaks :)
VastaKustutaParoodia oli see minu meelest küll, aga ma ei näe paroodiates midagi halba, pigem kipun nautima.
Tegelikult on mõnuga võetav lugu. Pisut siit ja sealt kõpitseda (vt Mandi komm), saab sest korraliku asja :) Jutt igatahes jookseb ja väga tugev veidruse-element on kah ses sees, niiet. Kenakeik.
VastaKustuta