Varga Õhtu

"Nii, nüüd räägi meile täpselt, mis eile õhtul juhtus.“
Maria vaatas närviliselt kolme härrasmeest, kes teiselpool lauda istusid, langetas siis pilgu põrandale ja hakkas väriseva häälega rääkima.
"Oi Härra! See oli nii jube," ütles ta haledalt, "Ma nii kartsin. Teenija töö on muidu nii igav, midagi kunagi ei toimu. Ma ei oleks osanud ealeski ette kujutada, et midagi sellist võib juhtuda. See kõik ..."
"Jah, jah, see kõik oli väga hirmus, aga see on nüüd möödas," ütles kolmest mehest keskmine, öövahi kapten, rahustavalt, "Kas sa nüüd räägiksid mis juhtus palun?"
Maria pühkis silmist pisarad, neelatas ja rääkis.


Kell hakkas kaks saama. Natuke aega tagasi oli lahkunud peo viimane külaline ning Maria oli söögitoas nõusid koristamas. Ta oli just uue virnaga kööki suundumas, kui äkki keegi temast selja tagant kinni haaras ja käe suule surus. Tüdruk oleks ehmatusest nõud peaaegu maha pillanud.
"Vaata ette," ütles tundmatu, "Muidu pead need veel oma palgast kinni maksma. Parem kui sa need lauale tagasi paned."

"Ma alguses arvasin, et tegu on tallipoisi ühe järjekordse tembuga, aga selle mehe hääl ei olnud kähe nagu tallipoisil ja oli palju ... meeldivam," ütles Maria.
"Meeldivam?" kergitas kapten kulmu. Maria punastas.
"Räägi mis edasi juhtus," ütles lord - mees kelle heaks Maria töötas.

Maria pani nõud värisevate kätega lauale tagasi.
"Hästi, nüüd siruta käed ette," ütles võõras. Maria aga seisis hirmunult paigal.
"Tule nüüd. Ma pigem ei teeks sulle haiget aga mul on kiire ja kui sa ei tee nagu ma ütlen, siis ei jää mul muud üle."
Teenijatüdruk ei liigutanud.
"Palun?"
Maria seisis liikumatult edasi, nüüd aga pigem imestusest kui hirmust. Lõpuks tõstis ta käed enda ette. Mõne hetkega olid need kinni seotud.
"Tubli tüdruk. Nüüd istu."
Võõras tõmbas laua alt ühe tooli ja pani Maria sinna istuma, kõik see aeg tüdrukul kätt suul hoides.
"Nii. Ma võtan nüüd käe ära. Parem kui sa nüüd karjuma ei pista. Ma võin sul ka tropi suhu toppida, aga usu mind, see ei ole eriti mugav." Võõras võttis käe Maria suult ning hakkas tüdrukut tooli külge kinni siduma.
Maria ei karjunud. Ta ei näinud sellel erilist mõtet - lossi seinad olid paksud ning enamus inimesi juba magama läinud, valvurid olid tõenäoliselt peo veini ülejäägid kätte saanud ja olid parasjagu kuskil joomas.
"Kes te olete ja mida te minust tahate?" küsis ta hoopis. Võõras lõpetas sidumise, kuid püsis tüdruku selja taga.
"Kes ma olen? Ma arvan, et see on nii minule kui ka sinule parem, kui ma oma nime ei ütle. Peamiselt minule muidugi. Mida ma aga sinust tahan? Noh," võõras kõndis teisele poole tooli ja istus laua serva peale, "Ma lootsin, et ehk sa aitad mind millegagi natuke."

"Milline ta välja nägi?" nõudis kaptenist teisel pool istuv mees, kõrgema astmega ordu rüütel.
"Kirjelda teda!"
Maria kohkus. "Tal...ta oli lühemat kasvu, kõhna, mustade lühikeste juustega, näo ees oli tal rätik ja selja halli-must kirjud riided paljude taskutega."
"Veel midagi?" küsis kapten.
"Tatoveering. Kas tal oli tatoveering?" nõudis rüütel uuesti.
"Rahunege maha," kamandas kapten rüütlit ning pöördus siis uuesti Maria poole.
"Räägi edasi."

"Varas!" sosistas Maria põlastavalt.
"Alles nüüd jõudis kohale?" imestas mees.
"Miks peaksin ma sind aitama? Ära loodagi mitte!"
"Sa oled siiani hästi käitunud. Kuule, ma tahan ainult teada kus ..."
Äkki astus tuppa valvur, maani täis ja katkine veinipudel peos.
"Maria, kullake, ega sul rohkem veini pole? Meil poistega juhstus siin üks väike õnnetus," kurtis valvur katkist veinipudelit õnnetult silmitsedes. Siis langes ta pilk vargale ja teenijale ning ta jäi vait. Toas valitses mõni sekund haudvaikus. Äkki hakkas valvur lõbusalt itsitama.
"Vabandust Maria. Ma ei teadnud, et sul midagi käsil on," ütles purjus mees lõbusalt, pilgutas Mariale silma ning lahkus.
"App ..." püüdis tüdruk karjuda kuid varas jõudis tal enne käe uuesti suule surud. Ta ootas kuni valvuri samme polnud enam mõnda aega kuulda enne kui ta selle uuesti ära võttis.
"Ütle kus peremees oma nuusktubakatoose hoiab."
Maria oli küll vait, kuid ta pilk reetis teda. Ta vaatas korra kapi poole milles oli hinnaline toosikollektsioon. Varas pani seda tähele.
"Tänan," ütles ta ning sammus kapi juurde. Kappi avades avastas varas aga, et see oli lukus.
"Neetud."
Maria naeratas võidukalt. Kapp oli tammepuust ning ainuke võti isanda käes. Varas võttis taskust muukrauad ning mõne hetkega oli tal uks lahti. Naeratus tüdruku suult oli hetkega kadunud.
"Neiu, te ei tea vist varastest üldse midagi," ütles varas haavunult, võttis siis taskust paberi ning hakkas ükshaaval karbikesi uurima. Lõpuks valis ta välja ühe ovaalse siniste ja valgete vääriskividega kaetud karbi, uuris seda, vaatas siis paberit uuesti, tegi korraks karbikese lahti ning pani selles siis pahaselt kotti.

"Mu kõige hinnalisem toos!" oigas lord.
"Ärge muretsege. Küll me selle üles leiame," lohutas teda kapten.

"Oleks võinud ju öelda, et karp ovaalne on. Ma loll otsin ja otsin," pomises varas omaette ning hakkas Maria poole tagasi minema, jäi aga poolel teel seisma ja vaatas mõtlikult üle õla kapi poole.
"Tegelikult, kui ma juba siin olen..." arutas ta omaette, läks kapi juurde tagasi ja hakkas karbikesi kotti panema, igaüht hoolikalt enne riidesse mässides. Ta oli mitu tükki juba kotti pistnud ning valis omale järgmist välja, kui purjus valvur uuesti tuppa sadas.
"Oot, mis siin pagana pihta siin õige toimub?" nõudis ta, mõõk käes, ukse piidale toetudes. Varast kapi kallal nähes pistis ta aga lõugama.
"VARAS! Pane kott käest! Sa oled surma laps!"
Varas muigas ning viskas koti omale selga.
"Tahad ma näitan sulle üht võlutrikki?" küsis ta kavalalt, lükkas varrukad üles ja võttis välja kolm nuga.

"Ta lükkas varrukad üles..." kordas Maria mõttesse vajudes.
"Ja siis?"
"Ta lükkas varrukad üles ja...Tal oli tatoveering!" meenus tüdrukule. Rüütli silmad lõid hiilgama.
"Milline?"
"Vasaku käe peal. Selline imelik. Nagu leegid või juured. Raske oli aru saada. See oleks nagu ... nagu ..."
"Liikunud?" pakkus rüütel.
Tütarlaps noogutas.
"See on tema!" hõiskas rüütel võidukalt, "Ma ütlesin sulle kohe, et see on tema!"
"Sa ei saa selles kindel olla," ütles kapten, "Temasuguseid neetuid on veel."
"See on tema, ma olen selles kindel!"
Kapten muigas vaid see peale: "Mis edasi juhtus?"

"Ma ütlesin sulle, pane kott käest!" karjus valvur vaaruva sammuga varga poole astudes.
"Nüüd mul on noad," ütles varas lõbusalt Mariale nuge demonstreerides. Valvur tormas vargale kallale, kuid too põikas mehe mõõga hoobist osavalt kõrvale.
"Ja nüüd mul neid enam pole."
Maria karjatas. Valvur vaatas varga tühje käsi, seejärel katsus oma selga. Veri.
"Nüüd sa aga saad!" möirgas mees ning tormas vargale uuesti kallale. Varas vaid ohkas see peale, põikas löögis uuesti kõrvale, pani mehele jala taha ning paiskas ta sellili. Valvur röökis valust. Maria nägi välja nagu minestaks ta kohe.
Varas keeras valvuri tuimalt kõhuli, tõmbas noad ükshaaval välja, pühkis nad verest puhtaks ning pani vööle tagasi.
"Pole neil tarvis teada, kes siin täpselt oli," ütles ta ei kellelegi ning, astudes ettevaatlikult üle oigava valvuri, läks teenija juurde ja lõikas ta köidikutest vabaks. Tüdruk jäi toolile istuma ning vaatas vargale hirmunult otsa.
"Mina sinu asemel läheksin abi kutsuma," soovitas varas," vennikesel seal oleks ravitsejat tarvis. Või veel parem maagi või nõida, aga ma kahtlen kas ta seda endal lubada jõuab."
Maria jäi paigale.
"Kuidas soovid," kehitas varas õlgu, läks seejärel akna juurde, tegi selle lahti, soovis Mariale meeldivat õhtut ning kadus.

"See on tema. See on tema," ütles rüütel ruskiat vastu lauda lüües, "Ma saan selle tõpra kätte ja ta veel maksab!"
"Kas sa jätaksid palun oma isiklikud probleemid praegu kõrvale?" pahandas kapten ning pöördus siis lordi poole, "Kuidas valvur on? Elus?"
"Jah, vigastused ei olnud eluohtlikud, kuid ta peab tõenäoliselt ametit vahetama."
"Näed! Täpselt tema moodi," ütles rüütel võidukalt.
"Sa ei saa tõestada, et see tema oli," ütles kapten väsinult.
"Aga tüdruk-"
"Ei näinud nägu ning häälest üksi ei piisa."
"Kes see mees selline oli?" tundis Maria huvi.
"Parem, kui sa seda ei tea. Kas see on kõik?"
"Vist küll."
"Hästi," ütles kapten püsti tõustes, "Kui sul veel midagi peaks meenuma, siis palun anna meile sellest teada. Sa võid nüüd minna."
Maria tõusis püsti, tegi väikese kniksu ning lahkus ruumist. Noorele tüdrukule omase uudishimu tõttu jäi ta aga ukse taha kuulama. Mehed rääkisid üldiselt vaikselt ning Mariale jäi kõrvu vaid mõned üksikud sõnad: vandumine, kättemaks, neetud, veel vandumist (seda kõike rüütlilt), paar vaikset sõna kaptenilt, lord küsis midagi, lepe, vaikus, rüütel vandus veel korra kuid vaiksemalt, deemon, vaikus. Teenijatüdruk muutus näost valgeks ning pistis jooksu.