Zarta ülikooli ajaloolise maagia tudeng Kaflan oli Zäutas ekspeditsioonil. Õppejõu korraldusel pidi ta tegema uuringuid kõrbemandri maagia kohta, et sellest hiljem väitekiri kirjutada.
Kaflan pidi kogu ekspeditsiooni aja veetma Zäuta rannikulinnas Zaranis. Sisemaale reisimist peeti ohtlikuks röövlite, liivatormide ja muude asjaolude tõttu. Vestlus tundmatu kõrbenomaadiga karavanserais rohelist teed rüübates aga äratas Kaflanis täiendava seiklushimu.
Kaugel, kaugel sisemaal on iidne linn,“ rääkis mees. „Seda neetud paika ümbritsevad iidsed müürid ja kõik hoiavad sealt eemale kohutava needuse tõttu, mis selle kuningaid kunagi tabas. Isegi teie, õpetatud mehed Põhjast, olete sellest ilmselt kuulnud vaid jutte ja legende.“
Kaflan jäi mõttesse. Esimesed tema kodumaa Zoraida purjelaevad olid randunud Zäutal alles mõnekümne aasta eest, ja kui jätta välja rannikuäärsed faktooriad, oli enamik kõrbemandrist siiani tundmatu. Kaflanis tärkas seiklushimu. Ta oli heas füüsilises vormis ja Zäutale suundudes relvastatud kerge sõjakirve ning pistodaga. Ülikoolilt saadud kuldmüntidest piisas nii kaameli rentimiseks kui ka veevarude ja datlite ostmiseks. „Zoraida maadeavastaja ei karda seiklusi!“ mõtles hulljulge noormees kõrbesse teele asudes, jäädes eesmärgi täitumise ja enda eduka Zarani tagasijõudmise osas lootma põhiliselt asukohaloitsudele.
Kaelani liiva sisse kaevatud mehe otsa sattus Kaflan teise rännakupäeva lõpul. Kuna tal polnud labidat kaasas, hakkas ta päikeselõõsast kurnatud meest paljaste kätega välja kaevama. See polnud kohalik, vaid ilmselgelt põhjamaalane, neljakümnendates eluaastates, lühike, paks ja habemessekasvanud mees. Kaflan valas pooluimasele päästetule plaskust vett suhu, mille peale too silmad avas.
„Jumalad õnnistagu, sind võõras!“ teatas too zoraida keeles.
„Sa oled zoraidalane?“ küsis Kaflan.
Jah, rändav kaupmees. Kõrbebandiidid tüssasid mind, kaevasid kaelani liiva sisse ja jätsid surema. Mu nimi on Zeru.“ Ja ta ulatas Kaflanile käe.
„No on tõprad!“ vandus Kaflan.
„Ja sina ise?“
„Zarta ülikooli tudeng Kaflan. Mõtlesin otsida üles iidse kõrbelinna, millest ühelt kõrbenomaadilt karavanserais kuulsin.“
„Siis on sul minu abi vaja! Ma tunnen seda kõrbe ülihästi, ilma minuta sa hakkama ei saa!“
Kaflan nõustus. Järgmisel päeval asusid nad uuesti teele, nootrem ja tugevam Kaflan kaameli kõrval kõmpimas, kuna Zeru ratsutas.
Pärast paaritunnist retke lähenesid neile neli kõrbenomaadi kaamelite seljas. Zeru silmadesse ilmus paanika ja ta palus Kaflanil pistoda endale ulatada.
"Me tahame paksu valget võõrast!“ kuulutas ratsanike juht. „Ta on sooritanud meie rahva vastu koledaid kuritegusid, petnud ja valetanud. Sina, noor võõras, võid minna!“
„Zeru on mu sõber ja kaaslane,“ vastas Kaflan. „Te petsite teda ja nüüd tahate teda tappa. Ma ei lase sellel sündida.“
„Või veel? Kes lubas meie pealikule uusimaid vibupüsse vahetuskaubaks teemantide vastu, siis aga varastas teemantid ja kadus koos nendega?“
„Te lubasite need teemantid lepingu alusel mulle!“ teatas Zeru. „Raha vibupüsside ostmiseks pidi tulema seoses minu projektidega Zalkotas kaks päeva hiljem, aga teie röövisite mult teemantid!“
„Sa hiilisid panipaika ja varastasid teemantid ära!“ Nomaadide juhi käeliigutus oli signaal rünnakuks.
Kaflan ei jõudnudki märgata liigutust, millega Zeru viskas pistoda kallaletungijate juhile silma. Too kukkus sadulast, mispeale kaupmees välkkiirelt tema juurde sööstis ja ta mõõga endale haaras. Üks nomaadidest püüdis Kaflani piigi otsa ajada, ent too pilbastas kirvelöögiga vastase piigi ja lõi talle kirve rindu, nii et too kaamelisadulast varises.
Zeru sööstis välkkiirelt järgmise vastase juurde ja lõhestas ta pea mõõgahoobiga. Ellujäänu pistis põgenema, jättes endast maha kaks surnut ja ühe surija kirvehaavaga rinnus.
Kaflan oli kiirest kokkupõrkest veidi vapustatud ja samuti oli see tal esimene kord elus inimest tappa, ent ometi ei suutnud ta jätta mõtlemata: „See kaupmees võitleb, nagu oleks parimas sõjaväeüksuses eritreeningu läbinud.“
„Küll on inimsaast!“ teatas Zeru. „Pettavad ja tüssavad inimest, kes neid aitas. Õilsust pole nende südameis kübetki.“
***
Asukohaloitsud näitasid Kaflanile, et kadunud linn pidi olema lähedal. Ootamatult aga sattus rändurite teele Za kõrbelinn. Siin olid kohalike kombed tavalisest vabamad, müüdi veini ja teisi kääritatud jooke ning tänavatel võis näha ka kenasid näitsikuid, kes polnudki pealaest jalataldadeni looridesse pakitud.
Zeru hakkas Kaflanile järjest hullemini närvidele käima. Kaupmees rääkis vahetpidamata eri teemadel, lubades noormehele abielusid ilusate kaupmehetütardega, osalust erinevates tulutoovates ettevõtmistes, jne. Kaflan oli juba päris veendunud, et ühtki neist lubadustest Zeru täita ei suuda. Pigem jäi selline mulje, et võõras on kaaperdanud tema ettevõtmise. Ka kõrtsis Zeruga veini rüübates häiris teda mehe lakkamatu ärplemine.
„Ilma minuta poleks sa eluilmas sellel ekspeditsioonil ellu jäänud!“ teatas tüüp, endal habe veinist tilkumas. „Aga nüüd, tänu minule me ehk isegi viime selle asja läbi!“ Ta tõusis kõikudes laua tagant püsti ja prahvatas siis: „Mida te seal ülikoolis ka tõelisest elust teate? Ainult loete oma raamatuid, aga vat mul on ikka elukogemused...“
Kaflan oleks peaaegu käratanud.: „Suu kinni, sa kuradi konn!“, ent suutis end tagasi hoida. Zeru heitis kõrbelinnale hägustuva pilgu ja teatas: „ Usu mind, ma olen maagias nii tugev, et võiksin siit tänavatelt saada iga naise, keda tahaksin.“
See väide tekitas Kaflanis imestust, sest isegi tema poleks julgenud seda väita, ehkki oli sirge ja ilus noormees. „Miks sa siis ei tee seda?“
„See poleks... eetiline...“ Õhtu lõppes sellega, et Zeru oksendas baarileti kõrvale ja jäi põrandale magama.
***
Pohmell ja rännak kõrbepalavuses polnud just meeldiv kombinatsioon, ent kuidagi õnnestus mõlemal teelisel ellu jääda. Teelistel oli õnnestunud Zast teine kaamel rentida., nii et kumbki neist ei pidanud jala käima. Kaks päeva hiljem paistsidki sinitaeva taustal iidse mahajäetud linna mustad müürid.
Mahajäetud linn oli tõesti muljetavaldav oma poolvaremetes majade ja inimtühjade tänavatega. Rändurid suundusid üle kõrbetolmuga kaetud iidsete sillutiseplaatide inimtühja hoone poole, mis võis kunagi olla olnud kuningapalee.
Siseruumides võttis neid vastu sünge vaikus. Kaflani ergas pilk otsis põrandalt inimluid, ent ei leidnud. Muistse linna elanikud olid justkui õhku haihtunud.
Ühel hetkel põikas Zeru kõrvalruumi. Kaflan suundus talle järele, leides Zeru seismas kinniste metallist vaatide kõrvalt.
Järgnev juhtus mõne sekundi jooksul. Zeru kahmas kiiresti pistoda ja lõi selle Kaflani rindu. Löök tekitas pindmise haava ja põrkas ribikondilt tagasi. Kaflan kahmas kirve ja hakkas sellega udjama, kuni vastasest polnud enam kuigi palju järel...
***
Toimunud sündmused rekonstrueeris Kaflan hiljem väljauuritud info põhjal.
Vaatides oli hoitud iidse tsivilisatsiooni valmistatud söövitavat vedelikku, mida soovisid enda valdusse saada nii mitmedki jõud. Vihjeid selle olemasolule oli leidunud mitmelgi pool, ja see, et just Kaflan ja Zeru selle leidsid, oli puhas juhus. Zeru aga oli olnud petisest seikleja ja „poole kohaga“ Yelani Impeeriumi salaagent, kes Yelani valitsust aeg-ajalt kasuliku infoga varustas. Ilmselt oli ta end Kaflani seltskonda sokutanud vaid puhtast uudishimust ja ehk ka soovist naiivsena näivat noormeest tüssata. Sattunud aga mahajäetud linnas vaatide otsa, oli ta Zerut tappa üritanud, et iidne relv enda valdusse saata ja Yelani Impeeriumile maha müüa.
Kaflan jõudis elusalt koju, kogudes tänu oma retkele tunnustust vapra maadeuurijana, ja sellega see lugu lõppeski.
Andku kõigevägevamad mulle andeks, aga kui see ei ole paroodia, siis on see üks igaveste naljakas lugu küll. Umbes samal tasemel "muinasjutte" sai Poognast omal ajal oksendmiseni loetud.
VastaKustutaHüplikud laused. Kriipsujukud tegelastena ning (kuna pliiats vahepel nüriks murdus) täiesti olematu süžee ja kartulitempliga tehtud tegevuspaigad.
* aga loomulikult ikka lugu pidades *
Tegelased käituvad ebaratsionaalselt või lausa hüsteeriliselt ning ebaloogiliselt. Olles seejuures isukupäratud nagu telefonipostid maantee ääres. Kogu tegevus hüpleb ja on hakitud. Jutu puänt lajatab ootamatult ja ei paku lugejale mingit naudingut. Paneb pigem õlgu kehitama ning jätab pliiatsist imetud tunde. Kogu reis ohtlikusse unustatud linna jätab aga mulje jalutuskäigust Tartu ääres oleva vana tehaseni.
VastaKustutaRätsep sa oskad paremini! Pane juttu aega ja vaeva. Tee kõigepealt loo struktuur kus paned kirja tegelased ja punktide kaupa tegevusliini. Mõtle hoolikalt läb tegelaste motiivid ning püüa neid muuta elavamateks. Lõpuga tuleks samuti palju rohkem vaeva näha. Lõputwistina võiksid näiteks kõrbes kohatud pätid tagasi tulla jne.
Praegusel juhul pole tegemist ei liha ega kalaga.
Kõigepealt - TEEMANDDDDDDDDID.
VastaKustutaJärgmine mõte - pea kõik nimed algavad Z-ga või sisaldavad F'i nagu - Zõgedalt Faimu Faene.
Lugu ise igav, sõmer, hakitud ja pinnapealne. Sõnastus lonkas tuntavalt ning see ei võimaldanud mõttes loo sündmustikust isegi mingit kujutluspilti luua. See-eest verd lendas piltlikult öeldes koomiksi tasemel - selgelt, sirgete joontega ja ühes pildis. Kirjapandu oligi pigem koomiksikavand, või jutupõhi, lugu ise ei jõudund imho alatagi.
Väga pinnapealne jah. Igale lausele võiks kolm tegevust, tegelasi või tegelaskohti iseloomustavat lauset veel juurde panna.
VastaKustutaLõpp oli aga kuidagi eriti kiire ja mitte eriti usutav. Supereritreeningu läbi teinud Y-maa agent ei saanud nüüd amatöörkirvemehest K-st jagu? Ja kui juba sai öeldud, et konte pole, siis tahaks lõpus ju teada, et miks? Tünnid söövitava ainega tundusid ka veidrad. parem siis juba linna alla maa-alune järv seda ainet täis ja selle aurud söövitasid ära linna elanikud, nende kondid ja lõpuks võiks sedasama teha ka peategelastega või siis K pääseb imekombel siiski.
Ja need Z-ga nimed torkasid teravalt silma. Ma kohe ei uskunudki, et peategelane, kelle nimi algas ainsana K-ga ka sealt Z-maalt pärit võiks olla. Pigem välistudeng K-maalt, kes läks Z-maale õppima ja siis saadeti Aafrikasse.
Positiivse poole pealt tooks aga välja, et mulle tekkis seda lugu lugedes kerge Tarzani, Conani, van Helsingi, Elricu või muu umbes sellises stiilis kangelasega loo atmosfäär. Lihtne, otsekohene kangelane, kes läheb jalamaid kõige võimatumaid salapäraseid maagilisi linnu, olendeid ja esemeid otsima ja lahendab kõik ettetekkivad probleemid oma kirvega. Väheke maagiat ka abiks.
Jutus oli liiga palju Z-ga nimesid ja liiga vähe kirjeldusi. fakt langes faktile otsa ja seedida üldse ei jõudnud. kirjeldused oleks tempot maha võtnud ja lugu oleks kergemini jälgitav olnud.
VastaKustutamuinasjutu moodi oli ta küll: kangelased versus pahad pätid ja ilmselt siis idamaine tegevuskoht. sellistes muinasjuttudes kulgeb aeg tavaliselt eriti aeglaselt ja lõpuks peaks tulema mingi oluline tolle maa kultuurist prinev Suur Elutõde. ma ei suutnud jutust mingit sügavamat pointi leida.
PS! kristjan, ma tean, et sa pole reegleid läbi lugenud. vastasel korral oleks sa oma jutule ka sildid külge pannud. mina panin 2 silti. reeglitest leiad ka vihjeid, milline võiks üks jutt olla. samuti on abiks teiste juttude lugemine ja kommenteerimine. mina sinu jutte enam ei kommenteeri, kui sa minu omi ei loe ja ei kommenteeri!
Ma olen sellist asja isegi teinud. Jutt on meeles, kuid pikalt kirjutada ei viitsi. Kokku saab jutust vaid visand või halvasti haakuvate lausete rodu. Ma pakuks, et osa tegevust oleks võinud jutust välja jätta, siis oleks olnud rohkem aega juttu sidusaks kirjutada. Näiteks panna algus sinna, kus kõrbelahing oli juba möödas. Vajadusel oleks saanud mõne tagasivaate või meenutuse teha, kui mõni sündmus oleks lisaselgitust vajanud. Teise võimalusena võiks valida mõne sellise vormi, mis lakoonilisuse ära põhjendaks. Näiteks, et peategelane pidas ülikooli jaoks päevikut, kirjutas vennale kirju, rääkis seda lugu hiljem mõnele kõrtsituttavale, vanamehena lapselapsele vms, mis idee ja kirjutamisstiiliga paremini sobib.
VastaKustutaJa need z tähega algavad nimed ei häirinud mind üldse. Minu meelest on nii lühikese jutu puhul täiesti ükskõik, mis tähega nimed algavad. Päris loetamatud-hääldamatud nad lõpuks ka ei olnud.