Impeeriumi pistrik

Zarta ülikooli ajaloolise maagia tudeng Kaflan oli Zäutas ekspeditsioonil. Õppejõu korraldusel pidi ta tegema uuringuid kõrbemandri maagia kohta, et sellest hiljem väitekiri kirjutada.
Kaflan pidi kogu ekspeditsiooni aja veetma Zäuta rannikulinnas Zaranis. Sisemaale reisimist peeti ohtlikuks röövlite, liivatormide ja muude asjaolude tõttu. Vestlus tundmatu kõrbenomaadiga karavanserais rohelist teed rüübates aga äratas Kaflanis täiendava seiklushimu.
Kaugel, kaugel sisemaal on iidne linn,“ rääkis mees. „Seda neetud paika ümbritsevad iidsed müürid ja kõik hoiavad sealt eemale kohutava needuse tõttu, mis selle kuningaid kunagi tabas. Isegi teie, õpetatud mehed Põhjast, olete sellest ilmselt kuulnud vaid jutte ja legende.“

Kaflan jäi mõttesse. Esimesed tema kodumaa Zoraida purjelaevad olid randunud Zäutal alles mõnekümne aasta eest, ja kui jätta välja rannikuäärsed faktooriad, oli enamik kõrbemandrist siiani tundmatu. Kaflanis tärkas seiklushimu. Ta oli heas füüsilises vormis ja Zäutale suundudes relvastatud kerge sõjakirve ning pistodaga. Ülikoolilt saadud kuldmüntidest piisas nii kaameli rentimiseks kui ka veevarude ja datlite ostmiseks. „Zoraida maadeavastaja ei karda seiklusi!“ mõtles hulljulge noormees kõrbesse teele asudes, jäädes eesmärgi täitumise ja enda eduka Zarani tagasijõudmise osas lootma põhiliselt asukohaloitsudele.

Kaelani liiva sisse kaevatud mehe otsa sattus Kaflan teise rännakupäeva lõpul. Kuna tal polnud labidat kaasas, hakkas ta päikeselõõsast kurnatud meest paljaste kätega välja kaevama. See polnud kohalik, vaid ilmselgelt põhjamaalane, neljakümnendates eluaastates, lühike, paks ja habemessekasvanud mees. Kaflan valas pooluimasele päästetule plaskust vett suhu, mille peale too silmad avas.

„Jumalad õnnistagu, sind võõras!“ teatas too zoraida keeles.
„Sa oled zoraidalane?“ küsis Kaflan.
Jah, rändav kaupmees. Kõrbebandiidid tüssasid mind, kaevasid kaelani liiva sisse ja jätsid surema. Mu nimi on Zeru.“ Ja ta ulatas Kaflanile käe.
„No on tõprad!“ vandus Kaflan.
„Ja sina ise?“
„Zarta ülikooli tudeng Kaflan. Mõtlesin otsida üles iidse kõrbelinna, millest ühelt kõrbenomaadilt karavanserais kuulsin.“
„Siis on sul minu abi vaja! Ma tunnen seda kõrbe ülihästi, ilma minuta sa hakkama ei saa!“
Kaflan nõustus. Järgmisel päeval asusid nad uuesti teele, nootrem ja tugevam Kaflan kaameli kõrval kõmpimas, kuna Zeru ratsutas.
Pärast paaritunnist retke lähenesid neile neli kõrbenomaadi kaamelite seljas. Zeru silmadesse ilmus paanika ja ta palus Kaflanil pistoda endale ulatada.
"Me tahame paksu valget võõrast!“ kuulutas ratsanike juht. „Ta on sooritanud meie rahva vastu koledaid kuritegusid, petnud ja valetanud. Sina, noor võõras, võid minna!“
„Zeru on mu sõber ja kaaslane,“ vastas Kaflan. „Te petsite teda ja nüüd tahate teda tappa. Ma ei lase sellel sündida.“
„Või veel? Kes lubas meie pealikule uusimaid vibupüsse vahetuskaubaks teemantide vastu, siis aga varastas teemantid ja kadus koos nendega?“
„Te lubasite need teemantid lepingu alusel mulle!“ teatas Zeru. „Raha vibupüsside ostmiseks pidi tulema seoses minu projektidega Zalkotas kaks päeva hiljem, aga teie röövisite mult teemantid!“
„Sa hiilisid panipaika ja varastasid teemantid ära!“ Nomaadide juhi käeliigutus oli signaal rünnakuks.
Kaflan ei jõudnudki märgata liigutust, millega Zeru viskas pistoda kallaletungijate juhile silma. Too kukkus sadulast, mispeale kaupmees välkkiirelt tema juurde sööstis ja ta mõõga endale haaras. Üks nomaadidest püüdis Kaflani piigi otsa ajada, ent too pilbastas kirvelöögiga vastase piigi ja lõi talle kirve rindu, nii et too kaamelisadulast varises.
Zeru sööstis välkkiirelt järgmise vastase juurde ja lõhestas ta pea mõõgahoobiga. Ellujäänu pistis põgenema, jättes endast maha kaks surnut ja ühe surija kirvehaavaga rinnus.
Kaflan oli kiirest kokkupõrkest veidi vapustatud ja samuti oli see tal esimene kord elus inimest tappa, ent ometi ei suutnud ta jätta mõtlemata: „See kaupmees võitleb, nagu oleks parimas sõjaväeüksuses eritreeningu läbinud.“
„Küll on inimsaast!“ teatas Zeru. „Pettavad ja tüssavad inimest, kes neid aitas. Õilsust pole nende südameis kübetki.“

***
Asukohaloitsud näitasid Kaflanile, et kadunud linn pidi olema lähedal. Ootamatult aga sattus rändurite teele Za kõrbelinn. Siin olid kohalike kombed tavalisest vabamad, müüdi veini ja teisi kääritatud jooke ning tänavatel võis näha ka kenasid näitsikuid, kes polnudki pealaest jalataldadeni looridesse pakitud.
Zeru hakkas Kaflanile järjest hullemini närvidele käima. Kaupmees rääkis vahetpidamata eri teemadel, lubades noormehele abielusid ilusate kaupmehetütardega, osalust erinevates tulutoovates ettevõtmistes, jne. Kaflan oli juba päris veendunud, et ühtki neist lubadustest Zeru täita ei suuda. Pigem jäi selline mulje, et võõras on kaaperdanud tema ettevõtmise. Ka kõrtsis Zeruga veini rüübates häiris teda mehe lakkamatu ärplemine.
„Ilma minuta poleks sa eluilmas sellel ekspeditsioonil ellu jäänud!“ teatas tüüp, endal habe veinist tilkumas. „Aga nüüd, tänu minule me ehk isegi viime selle asja läbi!“ Ta tõusis kõikudes laua tagant püsti ja prahvatas siis: „Mida te seal ülikoolis ka tõelisest elust teate? Ainult loete oma raamatuid, aga vat mul on ikka elukogemused...“
Kaflan oleks peaaegu käratanud.: „Suu kinni, sa kuradi konn!“, ent suutis end tagasi hoida. Zeru heitis kõrbelinnale hägustuva pilgu ja teatas: „ Usu mind, ma olen maagias nii tugev, et võiksin siit tänavatelt saada iga naise, keda tahaksin.“
See väide tekitas Kaflanis imestust, sest isegi tema poleks julgenud seda väita, ehkki oli sirge ja ilus noormees. „Miks sa siis ei tee seda?“
„See poleks... eetiline...“ Õhtu lõppes sellega, et Zeru oksendas baarileti kõrvale ja jäi põrandale magama.

***
Pohmell ja rännak kõrbepalavuses polnud just meeldiv kombinatsioon, ent kuidagi õnnestus mõlemal teelisel ellu jääda. Teelistel oli õnnestunud Zast teine kaamel rentida., nii et kumbki neist ei pidanud jala käima. Kaks päeva hiljem paistsidki sinitaeva taustal iidse mahajäetud linna mustad müürid.
Mahajäetud linn oli tõesti muljetavaldav oma poolvaremetes majade ja inimtühjade tänavatega. Rändurid suundusid üle kõrbetolmuga kaetud iidsete sillutiseplaatide inimtühja hoone poole, mis võis kunagi olla olnud kuningapalee.
Siseruumides võttis neid vastu sünge vaikus. Kaflani ergas pilk otsis põrandalt inimluid, ent ei leidnud. Muistse linna elanikud olid justkui õhku haihtunud.
Ühel hetkel põikas Zeru kõrvalruumi. Kaflan suundus talle järele, leides Zeru seismas kinniste metallist vaatide kõrvalt.
Järgnev juhtus mõne sekundi jooksul. Zeru kahmas kiiresti pistoda ja lõi selle Kaflani rindu. Löök tekitas pindmise haava ja põrkas ribikondilt tagasi. Kaflan kahmas kirve ja hakkas sellega udjama, kuni vastasest polnud enam kuigi palju järel...

***
Toimunud sündmused rekonstrueeris Kaflan hiljem väljauuritud info põhjal.
Vaatides oli hoitud iidse tsivilisatsiooni valmistatud söövitavat vedelikku, mida soovisid enda valdusse saada nii mitmedki jõud. Vihjeid selle olemasolule oli leidunud mitmelgi pool, ja see, et just Kaflan ja Zeru selle leidsid, oli puhas juhus. Zeru aga oli olnud petisest seikleja ja „poole kohaga“ Yelani Impeeriumi salaagent, kes Yelani valitsust aeg-ajalt kasuliku infoga varustas. Ilmselt oli ta end Kaflani seltskonda sokutanud vaid puhtast uudishimust ja ehk ka soovist naiivsena näivat noormeest tüssata. Sattunud aga mahajäetud linnas vaatide otsa, oli ta Zerut tappa üritanud, et iidne relv enda valdusse saata ja Yelani Impeeriumile maha müüa.
Kaflan jõudis elusalt koju, kogudes tänu oma retkele tunnustust vapra maadeuurijana, ja sellega see lugu lõppeski.