Masina nõrkus

Tont kontrollis veel kord enda sisemisi ajanäitajaid. Kellad olid tal  täpsed, ühendatud ülikallite satelliitide ning kuskile pimedasse ja sügavale maapõue  peidetud aatomikelladega. Need näitasid miljondiku murdosani õiget aega ning hälbisid enda käigult saja aasta jooksul tühisel määral. Jämedalt ümardades leidis Tont, et aega on veel tervelt pool tundi. Tondi erinevate mälumoodulite, kontrollerite ja protsessorite massiivide vahel liikusid mitmesugused jääk- ning liigsignaalid. Miskipärast tundis ta oma noores hinges kasvavat ebamäärast kärsitust ning rahutust.

Mida kiiremini aeg edasi liikus, seda rohkem matsid teda enda all need ühendused ning nõudsid üha rohkem protsessori jõudu. Lõpuks sai kell täpselt 12. Tont kuulatas kõigi enda miilidepikkuste
masinasaalide hämaruses leiduvate tuhandete mikrofonidega. Ta lülitas selleks ajaks isegi mitmesuguseid lärmakaid pumpasid ning elektrijaamu välja. Ikka selleks, et paremini kuulda. Aga ei midagi.  Ainukeseks tohutus tööstuskompleksis kõlavaks hääleks oli endiselt ta enda erinevate osade poolt tekitatud müra.

Tund aega hiljem oli Tont veelgi rahutum. Endiselt polnud kostnud tuttavat  klõpsu ja surinat, kui peatub lift NR2. Seejärel oleks ta oodanud ridamisi süttivate päevavalguslampide krõbinat ning tuttavaid lohisevaid samme, millede saatjaks olnuks kerge jalutuskepi tümpsumine. Insener hilines ja see polnud
tema puhul sugugi tavaline. Juba palju aastaid oli ta igal teisipäeval, neljapäeval ja laupäeval laskunud
alla maa-alusesse tehasesse ringkäiku tegema. Hilinemist ei mäletanud Tont mitte kordagi. Pigem tuli ta varem ning veetis sellevõrra all oma armaste masinate juures kauem aega.

Möödus veel neli tundi. Siis päev. Kaks päeva. Tont avastas enda moodulite vahelt uued ja ootamatud signaalid, mis tekitasid tas segadust. Need signaalid justkui pitsitasid teda ning tekitasid ahistatud tunnet.

Mis siis, kui Insener enam ei tulegi? Kas ta peabki üksi jääma, igavesti siia koopasse, aheldatud kivisse lõpmatuks ajaks? Insener oli olnud talle ainuke kaaslane. Ainuke mõtlev olevus, kes veel laskus hiidlinna all olevatesse pimedatesse krüptidesse, kus seda mesilastaruga sarnanevat monstrumit teenindavad masinad asusid.

Kunagi ammusel ajal oli siin all töötanud palju insenere, tehnikuid ning spetsialiste. Siis olid erinevad masinasaalid ka veel eraldi. Veepumpadel, reaktoritel, elektrijaamadel, sidekeskustel jms olid kõigil omad keskused, kontrollerid ning terve müriaad inimesi, kes masinate tööd jälgisid. Siis aga ühendati nad kõik tasapisi omavahel kokku. Masinad pandi aga iseendi üle valvama ning inimesi läks üha vähem ja
vähem vaja. Lõpuks jäigi kogu tohutut süsteemi jälgima vaid üks vana insener. Tegelikult ei oleks pidanud temagi laskuma alla pimedate võlvide vahele. Tegelikult oleks ta saanud kõike jälgida kaamerate ning monitoride abil enda maa peal asuvast kontorist. Aga harjumusest ning ka armastusest masinate ning endiste aegade vastu, käis ta nädalas regulaarselt kolm korda kõik tsehhid ning osakonnad läbi, ise samal ajal masinatega justkui enda laste või armsate vanade sõpradega rääkides. Isegi nimi Tont pärines vanalt insenerilt. Ju ta oli taibanud, et hiidlinna teenindav masin kujutas endast rohkemat kui vaid suurt hulka terast ja elektroonikat.

Nädala möödudes oli Tont juba hullumas. Pinged tema miljonites  protsessorites üha kuhjusid. Rahutus näris teda. Rahutus ja üksindus. Mis siis, kui Insener on ise rikki läinud? Kas seal üleval on üldse kedagi, kes oskab nii keerukat masinat remontida? Äkki peaks ta ise  minema sõpra parandama, nii nagu tema oli käinud lugematuid kordi mõnd Tondi väikest seadet timmimas või asendamas? Aga ta oli ju aheldatud sadu tonne kaaluvate aluste külge, mis olid  sügavale vundamenti valatud ning kõige tipuks jämedate poltidega kinnitatud.

Kahe nädala pärast kostis mingit ootamatut heli. Tont suunas koheselt energia sinna sektorisse. Lülitas isegi neljanda reaktori välja, et paremini kuulata. Hääled olid aga kostnud ühest laoruumist, kuhu tal mingeid terminale ega mikrofone-kaameraid polnud paigaldatud. Meeleheites sündis äkitselt tema protsessorites sähvatus. Mõttesööst, mille ta kohe materjali ning terasesse valas. Tont võttis ühe automaatselt ratastel ringi veereva remondiplatvormi, monteeris sinna kahe statsionaarse remondiroboti abil kaamerad ning raadiosaatja peale ning veeretas sellise kiirelt improviseeritud liikuri lattu.

Seal tabas teda pettumus. Häälte põhjustajaks oli väike karvane  neljakäpaline kiskjaline, kes pisikesi närilisi jahtis. Närilised, tegi ta järelduse, olid pugenud sooja otsides jahutustorudesse ning närisid seal isolatsiooni. Näljane pisikiskja oli neid jahtides järgnenud. Samas oli liikurplatvorm andnud talle idee. Idee, mis tasus kaalumist.

A. Alasdair, megalinna suurima panga analüütik, istus kuumal suvepäeval keskpargis ja nautis purskkaevust temani kanduvat jahedust. Pargis käis aktiivne tegevus: armunud istusid üksteise embuses, noored emad kiigutasid lapsevankreid ning koolinoored olid kogunenud kampadesse ja mängisid enda
mobiilsetel seadmetel kambakesi arvutimänge. Parki ääristasid  omakorda tohutud klaasist ning terasest pilvelõhkujad, mis kümblesid päikesekiirtes ja särasid kogu nähtava valguse spektri toonides.

Alasdair oli endaga väga rahul. Töö oli ennetähtaegselt tehtud, vaba aega  oli küll ja küll. Nüüd võis lubada pisut logelemist sellisel imetoredal lämbel suvepäeval.

Ootamatult kadus aga purskkaevust vesi. Võimsalt välja pahisev ja miljarditeks veepiiskadeks pihustuv juga tõmbus väikeseks nireks ja kadus siis sootuks. Alasdair tundus end häirituna, sest kuumus hakkas taas ligi hiilima. Ta vaatas ringi, otsides töötavat purskkaevu.  Kuid ka kõikides teistes oli vesi kadunud. Osa rahvast oli pinkidel püsi tõusnud. Lähedal olevalt sõiduteelt kostis aga kriginat ning mütsatus. Sellele järgnes teine. Seal olid mitu autot üksteisega kokku põrganud. Valgusfoorid vilkusid aga hullumeelses taktis justkui peata olekus. Ühe auto ees lebas teadvusetu kogu, veri peast voolamas. Teisest masinast tõusid aga tuleleegid. Juht üritas sealt eemalduda, kuid tal olid tõenäoliselt jalad deformeerunud sõiduki konstruktsiooni kinni jäänud.

Alasdair jälgis õudusega tänaval toimuvat kurbmängu ning tabas endas pead tõstmas  küünilist ärimehehinge, mis teda salamisi õlale patsutas. Alasdair, tubli! Parki tulek oli hea mõte. Oled otse sündmuskohas, kus toimub kogu impeerium-linna üks viimaste aastate suuremaid kurbmänge ning šokeerivamaid katastroofe. Ajakirjad maksavad sulle veel kopsakaid tasusid materjali eest. Ta kobas
oma taskut, et haarata sealt portatiivne, vaid sigaripaki suurune profikaamera, et kolmemõõtmelises supersügavas resolutsioonis kogu asja jäädvustada, kui äkitselt läbistas pargi maapinda ootamatu tugev tõuge.

Alasdair lendas hooga pikali. Ta ajas end valutavast käest ja põlvest hoolimata pooleldi istukile ning nägi kasvava õudusega, kuidas  keset parki asfalt ja muru kummi tõusis. Miski justkui surus seda tuhandete tonnisurvega altpoolt ülespoole.

Kostma hakkas monotoonne ja kõrvulukustav müra, mis segunes ümberringi röökivate  laste ning vanemate poolt tekitatud heliga põrgulikuks möirgamiseks. Siis maapinna tõusmine peatus viivuks. Ja ootamatult sündinud küngas kadus niisama äkki kui ta tekkis. Sellest sai nüüd hoopis lohk, kauss, kuhu veeresid kõik ümbruses olevad inimesed, pargipingid, laternapostid ja lastevankrid.

Lohu põhi murenes, pudenes tuhandeks tükiks ja langes kuskile alla. Mustavasse tühjusse. Neelates endasse enamuse pargi keskel just äsja hetk tagasi meeldivalt aega ning sooja suveilma nautinud linnakodanikud. Otse linna koesse rebitud sakilisest august hakkas mürina saatel kerkima midagi arusaamatut ja metalset.

See tundus kobrutavat ning kuju muutvat. Alasdairile tekkis pähe võrdus ussiga.  Ainult, et see uss oli ühe keskmise pilvelõhkuja jämedune ning tundus koosnevat loendamatust hulgast masinatest, võllidest, kiirrongi jämedustest voolikutest ning roomikutest, tõukuritest, ratastest ja haaratsitest.

Ootamatult avastas Alasdair, et ta on hakanud samuti veerema lohu  keskosa ja ussi suunas. Ta karjatas ning pillas enda kalli kaamera käest. Mees rapsis kätega, üritades millestki kinni haarata . Käed tabasid aga vaid õhku või samamoodi liikuvaid objekte. Meeleheitlikult röökiv pankur kogus aina kiirust. Viivuks nägi ta end august välja upitavat terasussi täiest hiilguses. Siis kadus ta auku, kus peale viivu vaba langemist tabasid teda teravad kiviservad näkku, rindu ning kubemesse. Alasdair kaotas hetkeks kohutavast valust teadvuse, tuli samas uuesti pildile tagasi, oksendas verd ning seejärel laskus tema purunenud kehale üks ussi kobamisi kindlat pinda otsivatest haaratsitest ning lömastas ta lõplikult, justkui
murtud tiibadega putuka.

Ennast ümber ehitanud, linna soolikatest lahti raiunud ning portatiivseks muutnud Tont tundis ennast häirituna. Pärast nädalaid kestnud töid oli ta viimaks ometi ennast keldri rõsketest sügavustest lahti rebida suutnud. Kuid kõik ei olnud sugugi nii, nagu ta oli oletanud. Ootamatult liiga eredalt paistev valgus pimestas ta pimedusele reguleeritud andureid. Insenerisarnaseid inimesi sibas aga ringi pilvede viisi. Tont peatas enda liikumise. Ta reguleeris andureid ümber ja asus ümbritsevaid inimesi uurima ja analüüsima. Ükski neist ei vastanud aga tema sõbra parameetritele. Pettunult jätkas ta enda maa-alusest krüptist väljavinnamist ja seejärel Inseneri otsinguid linnas. Tont purustas oma teel hoolimatult enda ette jäänud hooneid, veokeid ning  tallas roomikute ja improviseeritud jalgade alla käratsevaid ja peata ringi sebivaid olevusi. Neist viimastest ta eriti ei hoolinud. Pigem isegi jälestas. Just sellised biorobotid olidki ta aheldanud maa alla ja sundinud ennast orjama.

Mitmed lähedal seisvad kaunid taevasse tõusvad ning enda nõelteravate tippudega pilvi lõhestavad hooned lõid vankuma. Tont toetas koheselt oma mitmed sadade tonnide raskused hüdraulilised tõukurid
vastu neid. Selleks, et pilvelõhkujad teda enda alla ei mataks ning lükkas nad endast eemale. Vastu maad räntsatavatest hoonetest tõusid tohutud tolmu- ja räbusambad, mis hetkeks kogu kesklinna pimedusega katsid. Tont peatas samuti enda edasiliikumise, kasutades aega selleks, et mitmesuguste liikurrobotitega enda andurite pesasid puhastada. Tal tekkis ootamatult hirm, et äkki saab Insener kogemata tema tegevuse tõttu viga. Seega otsustas ta edaspidi pisut ettevaatlikumalt edasi liikuda.

Linna erinevates osades olid lisaks puhkenud tulekahjud. Nende suits mähkis üsna peatselt kogu metropoli endasse.

Kui tolm oli pisut hajunud, nägi ta läbi suitsu ja rusude enda poole  roomavaid metallist kollaste masinate kolonni. Kolonn liikus Tondist mõnesaja meetri kaugusele, siis rivistus üles ja suunas endi peal olevad jämedad antennid temani. Äkitselt sähvisid välgud ning Tonti tabasid mitmest küljest tugevad energialöögid. Mitmed ta sõlmed läksid rivist välja ning mõned haaratsid pudenesid küljest. Tont taipas, et neist kaasmasinatest pole midagi head loota. Seega sööstis ta roomikutel edasi ja lömastas oma raskusega esimese rea masinaid, enne kui need jõudsid teda uuesti rünnata. Tagumised masinad tulistasid uuesti ja seejärel hakkasid nende luukidest põgenema paanikas inimsipelgate hordid. Aga hilja. Tont langes kogu oma raskuses neile peale. Ta analüüsis rünnanud masinaid ja leidis sealt hulga mitmesuguseid mootoreid ja elektroonikasõlmi, millega sai hävinud osi asendada. Kiiruga integreeris ta vajalikud jupid külge. Pani alla lisapaarid roomikutega ja jätkas aeglast, kuid sihikindlat edasiroomamist.

Samal ajal valitses Tondi hinges täielik segadus. Miks pole Insener ikka veel välja ilmunud?
Ta oleks pidanud ju selle mürgli peale ammuilma enda nägu näitama. Või oli tõesti Tondi arutlus õige ning Insener oli rikkis. Aga kus ta võiks sel juhul olla? Kuhu inimrobotid viivad enda katkised üksused? Ta sukeldus oma nappidesse andmebaasidesse ning linnakaartidesse. Pärast pisukest meeleheitlikku kaevamist sattus ta pilk juhuslikult punktile nimega Igavese Rahu surnuaed. Kiire kaevamine enda inimmõistete andmebaasis andis surnuaiale vasteks "koht, kuhu paigutatakse surnuid" ja mõiste surnu omakorda tähendas töötamise lõpetanud inimest. Seega võttis Tont suuna sinnapoole.


Pärast mitmeid tunde roomamist oli ta jõudnud peaaegu linna servale. Taamal paistis põlev ja tossav hiidlinn. Läbi pargi kuni linna ääreni viis justkui sirge vagu. Ootamatult avastas Tont enda ees taas midagi uut. See nägi välja justkui park või aed. Tont peatus ja analüüsis uut fenomeni. Miskipärast oli maasse kaevatud lugematul hulgal katkisi inimolevusi ja varustatud nad kõik korrektselt nimesiltidega. Ta võttis
viivuks aega, et skaneerida kõiki neid silte. Ootamatult piiksatasid andurid. Ühed maa all olevad inimjäänused andsid skaneerimise järel positiivse tulemi. Tont roomas sinnapoole. Surus kümned väiksemad hüdraulilised kombitsad mulda ja rebis ettevaatlikult välja karbi, kuhu olid hoolikalt paigutatud tolle mõistusega olendi jäänused. Ta tõmbas kaane pealt ja asus põhjalikumalt seal leiduvat uurima. Kogu masinavärk tundus olevat põhjalikult riknenud. Parandada, tundus, polnud enam midagi. Biokonstruktsioon lagunes ja sajad pisikesed biorobotid tundusid seda juba aplalt õgivat ning käigult ümber töötlevat. Tonti tabas ahastus.

Samal hetkel ründasid teda uuesti inimeste jõud, kes olid varemete vahele kogunenud. Teda tabasid uued energialaengud ning blastrite lasud ning armee tormas raevukalt tema suunas. Tont analüüsis olukorda. Mõistes, et tal ei pruugi jätkuda jõudu kõigi nende hävitamiseks, urgitses ta kombitsatega välja ühe oma kolmest südamest: külma leegiga põleva termotuumareaktori. Kiirendas selle samas käigu pealt üle ja heitis siis hulga teraskäppade abil vaenlasele kaela.

Taevasse tõusis tohutu valguse- ja tulesammas. Sinna, kus olid äsja olnud  vaenlase jõud, tekkis klaasiga kaetud servadega kraater. Linnas vajusid mörinaga kokku viimasedki püsti jäänud hiidehitised. Tohutu
valguse- ja energialaeng mõjus aga Tondile endalegi kahjulikult. Tema sajad andurid kuumenesid üle või aurustusid. Roomikud ja terasjalad sulasid aga aluspinnasesse, muutes edasiliikumise võimatuks. Nii ta jäigi sinnasamma surnuaia äärde seisma. Käppade vahel kirst Inseneri laibaga, mida ta oli plahvatuse hetkel oma turjaga kiirguse ning valgusenergia eest kaitsnud.

Nii seisis ta seal õhtugi saabudes. Ja veel paljudel teistelgi õhtutel, hoides käes laipa, mis oli sama külm ja elutu kui endine impeeriumi särav pealinn, mille varemed taamal mustendasid.