Labürint on imenud nad endasse. Selle kõige tagumises ja sügavamas sopis on mustav kelder, kus seisavad ja istuvad vaikivad inimesed. Ootuspinge ripub õhus, veri tarretub soontes. On kohtuotsuse aeg. Üksik käsi sirutub musta kübara poole. Kõigi klaasistunud pilgud on kiindunud sellele käele. Kahvatu, kondine käsi sobrab otsides kübaras. Siis leiab otsitava, tõmbab selle välja. See on väike kulunud paberitükk, osaliselt kustunud kirjaga. Keldrisistujatel tuleb kananahk ihule, juuksed tõusevad püsti. Kelle nimi? Kes neist? Kähisev hääl köhatab, pomiseb midagi. „Mis ta ütles? Kes? Kes?“ kahiseb hirmunud sosin läbi inimhulga. Siis avab kohtunik taas suu ja kõik jäävad vakka. Keldris võiks kuulda laest langeva veetilga häält. Kähe hääl sosistab: „Undiin…, tema on võitnud kirjastuse Fantaasia poolt Jutulabori kirjutajatele välja pandud uue Täheaja: "Joosta oma varju eest."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.