29.11.11

Ta lendab Mesipuu poole.

„Pakime, pakime nüüd eluga!“ kostis tohutust tolmupilvest peenike hääl.

„Kas kõik tuleb ära korjata?“ piiksatas teine kimedal toonil.

„Kindel see!“ nentis esimene. „Muidu võib meie õrn aparatuur interplanetaarselt kiirendusel üles sulada, kaduda või haihtuda.“

„Tead, mul on nii kahju,“ ja teises tolmupilves aevastas keegi kaeblikult.

„Millest? Me saame lõpuks ometi koju. Koju! Ma pole valgusaastaid seal viibinud, aga see näib olevat justkui eile...“ esimesest tolmupilvest hõljus nähtavale elektrisinine mesilaselaadne olend, kelle tagajalgade küljes rippuvad tohutud paunad olid kõikvõimalikku aparatuuri pilgeni täis topitud.


„Mida hakkavad nüüd peale poeedid? Ja armunud?“

„Poeedid?“ Elektrisinise mesilase silmad vajusid üllatusest suureks. „Mis mõttes? Armunud...“ Ta turtsatas põlglikult ja kõõritas pahaselt teise tolmusamba poole. „Mõtleks parem sellele, mis kogu sellest kremplist saab, mis neid armastajaid ja poeete igapäevaselt üleval peab.“
Teisest pilvest kerkis kuldkollane mesilaspea. „Sa oled alati nii pragmaatiline!“ nentis ta nukralt. „Elus peab olema ilu, tundeid, armastust, poeesiat, unistusi... midagi kaunist ja kättesaamatut, mis seda kõike sümboliseerib“ Ta ohkas. „Ilma selleta ei ole kogu maailmaruum mitte midagi väärt.“ Ta tõstis tolmupilvest ühte suurde kristalli kätketud roosipõõsa ja hoidis seda hellalt esijalgadega oma näo kõrgusel. „Kas ta pole kaunis?“ ümises ta pooleldi enesele, pooleldi lillele. „Aga elutu. Kastepiisad tema lehtedel, õrn lõhn ja tuule käes õõtsuvad oksad ning nende kohal suveöödel kajav ööbikulaul tegid ta ilu täiuslikuks, samas nii muutuvaks, haavatavaks ja kaduvaks. Tõin ta hävingu teelt igavikku, aga see muutumatu ilu hoopis tüütab ja painab mind, kiusates meelepette ja mälestusega lõhnast, tuulest, linnulaulust mis kajas aias... armastajatest, kes selles aias õisi imetlesid, poeetidest, kes selle lille ilu värssidesse valasid... Terve missiooni olen salamisi lootnud, et suudan inimeste kombel luuletama õppida või vähemasti Shakespeare'i „Sonetid" lõpuni läbi lugeda...“

„Narr!“ Teine tegelane rehmas vaba käpaga ja pöördus tolmupilve kohale lendu. „Mõtle parem, milline kaos loodete puudumisel korrapealt tekib, millise põntsu see Maa majanduses tekitab, millised kriisid neid ees ootavad, mida nad ookeanide ja uue rannajoonega peale hakkavad, kuidas oma elu ümber korraldavad...“

„Kas me ikka peame?“

„Meil pole antud juhul mingit teist valikut! Missiooni eesmärk ja töökäsud on selged! Loodetel on teatavasti oma osa Maa sisesoojuse tekitamisel, sest sisehõõrde käigus vabaneb soojust, millest Maa vabaneb vulkaanipursete või üldise soojusvoo läbi. Maa üldine soojatase on viimase paarikümne aasta vältel oluliselt tõusnud. Loodete edasise intensiivsuse jätkumise korral koosmõjus inimtegevusega võib Maad peagi ees oodata Yellowstone´i vulkaani ärkamine, millele järgneb vältimatult tsivilisatsioonide hukk, üleüldine kaos ning massilise väljasuremise laine. Seega sinu poeedid ja armastajad peavad nüüd küll õppima ilma Kuuta läbi ajama.“

Sinine mesilane kadus kraatrisse.

„Kuuvargad, unistuste näppajad, poeesia surm, need me just olemegi!“ ja kollane mesilane kadus ohates ning pead vangutades sinisele järele.

Zummmm.

Kõrgel öötaevas säranud kuu haihtus korraga tühjusse nagu oleks keegi ta taevast lihtsalt kustutanud. Oli 20.12.2012.

11 kommentaari:

  1. jutu peategelased on 2 mesilast, kes oskavad omavahel inimkeeles vestelda ...

    üks neist loeb aeg-ajalt inimeste kirjutatud raamatuid ja suhtub armastusse puberteediealise tüdruku maailmanägemuslikult...

    teine mesilane kopeerib oma jutu vahele teksti mingist populaarteaduslikust raamatust, kus räägitakse loodetest.

    nad lendavad kraatrisse kuupäeval, mida uhhu-inimesed "maagiliseks" peavad.

    No kuulge, tegelt ka! kui see on täiskasvanutele mõeldud ulmejutt ja mitte narkouimas valminud muinasjutt, siis olen mina rebane. või siil. kaktus sobib ka :D mis toimub?

    tegelt saab kohe läbi aeg, mil pidi kirjutama jutu fortest leitud teadusuudisest inspireerituna ...

    VastaKustuta
  2. ok, tegelt on mu kommil sama viga, mis jutul. ei ole vaja asja kole keeruliseks ajada. diipi panna jne. kõigepealt tuleks õppida lihtsalt kirjutama ja kui see on täitsa selge, siis võiks keerulisemaks ajada.

    ehk alustada juttu lausega: kaks tüüpi - mart ja jüri - otsustasid kuu ära varastada. noh ja sealt edasi kirjutada jutt, kus on üllatav lõpupööre ja muud vajalikud vidinad. ma siiani ei saa aru mis käpad ja suminad.

    VastaKustuta
  3. Esmalt vabandused, et laastu (500 sõna) postitamisega hilinesin.

    Hea rebane!

    Milliseid konkreetseid minetusi leidub minu poolt ulmeks tituleeritud kirjatükis, et peaksin viivitamatult kirjutamise algkursust kordama asuma?

    Teiseks, mina ei loobiks kergekäeliselt kommentaariumis valimatult märkusi narkouimas kirjutamise kohta, sest etteantud valikvastustega küsimuse lahendamisel ei jää mul õiget vastust teades muud üle, kui kommentaari autorit rebaseks kutsuda. Arvatavasti see siiski ei olnud kommenteerija eesmärk.

    Paluksin konkreetsust ja motiveeritust mulle tehtavais etteheidetes: mis osas nimelt ei ole käesolevas laastus tegemist ulmega.

    Juhin lugupeetud kommenteerija tähelepanu ka asjaolule, et lugu ei rääkinud armastusest, vaid inimkonna unistuste ühest vanimast sümbolist - kuust, ning sellest, keda see inspireerib.

    Olgu vaiksel häälel ära märgitud, et Mardi ja Jüri vargusejutte ma TÕESTI ei viitsi oma vabal ajal kirjutada.

    VastaKustuta
  4. tõtt öelda algab see lugu tõesti nõnda, et tahaks lugemise katki jätta. Aga lõpus hakkas mulle point meeldima. Ilmselt on selle idee puhul mõttekas kirjutada pikem jutt. Anda tegelastele rohkem iseloomu; kirjutada mesilaste maailmast palju-palju rohkem. Mulle kangastus küll silme ees üks mesilane, kes on pooleldi "küborg" ja see tundub päris põnev. Paraku aga selle laastu jooksul jäi kõike väga väheks. Minu soov on pikemat juttu lugeda mesilaste maailmast ja kuude varastamisest.

    VastaKustuta
  5. Kas laast ei pidanudki olema lihtsalt väike pilguheit võimalikule pikemale jutule?
    Kasutu kommentaar küll iseenesest aga mulle meeldis.

    Lõpp pani kulme kergitama, sest seda ma nüüd küll ei oodanud.
    Minu meelest piisavalt meelelahutuslik ja ulmeline. Muinasjutuks ei peaks.

    VastaKustuta
  6. Kuuprintsessile. Laast võiks olla omaette jutt koos kogu lühijutus vajalikuga. Laastu kirjutamise idee oli õppida paljusõnalisusest vabanemist :)

    Rebase vastus. Ma ei pidanud lihtsalt kirjutamise all silmas, et lihtsalt kirjutamine on algkursus. Pigem vastupidi. Kirjutada nii, et jutus poleks igasugu lisaatribuutikat, mis kirjutajal meeles mõlgub, kuid lugejale loetava segaseks teeb, on hoopis keerulisem, kui kirjutada ainult teemasse.

    Lee. Oleks tore kui sa kirjutaks ka kommentaariga lahti, mida sa selles jutus kirjutasid: kes need peategelased on ja mis täpselt toimub. Mina üritasin kirjutada kuidas ma sellest jutust aru sain.

    VastaKustuta
  7. Paar kuud siin komme lugenud ja otsus küps. Ühtki oma sahtlisse kirjutatud ulmekat ma siia ei paku. Te ainult materdate. Te tapate algaja kirjutaja initsiatiivi väävelhappega, nii et sellest midagi alles ei jää. Ainult ülimalt professionaalsed, kogenud ja kusagil vigadest salaja puhtaks roogitud Lemi tasemel jutud võiksid armu leida. Ei tea, võib-olla tambiksite Lemi ka maapõhja.

    Küllap teil on õigus teatud taset hoida ja ehk on sellest tugevamatele abi endi lihvimisel, aga algajatele, kui tahes nutikad nad poleks, see koht siin kindlasti ei ole.

    VastaKustuta
  8. 1) kusagil tuleb oma esimene karm kriitika kogeda. Labor on hea turvaline koht, kus esimene tuli üle elada.
    2) kriitikat tuleb osata lugeda. Ka lahmivat kriitikat. Pole võimalik efektiivselt õppida ilma sisemise- ja välise kriitikata. Loota, et kritiseeritakse väga põhjalikult ja konstruktiivselt, see on naiivne lootus.
    3) alati võib mujal oma tekste avaldada; eelistusi on mitmeid.
    4) Labor ei ole siiani andnud tõelist kõrgklassi. Ma ei leia, et kirjanduslikult oleks tase kõrge. Pigem meeldivalt amatöörlik. (Vabandused, kui kellegi ego pihta käib.) Laborite mõte ongi see, et pikemas plaanis toimub progress ja hakkab kooruma kõrgema tasemega tooteid/loomet. Kes lööb kaasa, sel on lootust saada osa või saada ise "võitjaks".
    5) Iga 20ne läbikukkumise kohta on 1 kordaminek. Koos läbikukkumisi kogeda on suurem võit, kui üksi üldse mitte midagi kogeda.

    See on minu kriitika viimase kommentaari kohta.

    VastaKustuta
  9. Mulle idee tegelikult meeldis, aga teostus meenutas halba nõukogude ulmet. Üksikud laused olid head (päris esimene ja siis see "mida hakkavad nüüd peale poeedid"). Kuigi, jah, mulle isiklikult meeldiks muidugi veel enam, kui nad otsustaksid, et tühja selle maailmalõpuga, tulgu, aga vähemalt poeesiaga, eks.

    Ma arvan, et kui seda laastu nüüd veel umbes 4-5-6 korda ümber kirjutada, siis saaks loetava asja.

    VastaKustuta
  10. Positiivseks tuleb kindlasti pidada Oudekki esimest võrdlus "päris" ulmekirjandusega, mis siis, et halva vene ulmega :D Üritasin 500 sõna sisse ära mahtuda selle ideega. Tõsi, kirjutaimsega oli kiire, nagu alati (mitte et see oleks vabandus) ja kustutasin ebavajalikku taas tavalisest suurema hooolega. Kommentaaride kokkuvõtteks: tänan märkuste eest ja loodan vaiksel, et närin lugu küborgmesilastest kes kuusid näppavad ilmselt samuti kunagi edasi :)

    VastaKustuta
  11. kui seda lugu hinnata pluss-miinus skaalal, siis oleks selle hinne pluss.
    Kuskil oli rabe ja see teaduslikum osa tuli kohmakalt sisse, kuid muidu meeldis. Muide, kas kosmosemesilastel on käpad?

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.