Läppunud õhus lehkab miski jälgilt. Tintjas pimedus mu ümber vormub pehmeks ja ligasevõitu pinnaks, mis tõmbub taganedes järjest ahtamaks. Nihkun selg ees teadmata suunas edasi ning kuulen samas, kuidas mu enese süda taob pimedas nii valjult ja äraandlikult, et katkendlikud ja harvad hirmunud hingetõmbed kõlavad nende kõrval kui linnu tiivasahin rongirataste raginas.
Ta on siinsamas! Ma tunnen, teda, kuulen ta liigutusi, haistan võigast higi ja erutuse haisu, mis südame pahaks ajab. Mu ainuke sõber ja liitlane on see pimedus, mis mind tema eest varjab...
See on nagu luupainaja, selle vahega, et ma olen ärkvel ja kõik toimub päriselt. . Kuklas tuikab tinane raskus ning sunnib ka pimeduses silmi hirmunult kinni suruma. Minu rutiinsest õhtusest tervisejooksust pargis on mõne üürikese hetkega saanud kõige ehtsam õudusunenägu. Ootamatult kerkis mu teele pimedusest tumedas riides mehekuju, kes mind mingi arusaamatu esemega ründas. Üritasin appi karjuda, kuid kurgust kostus üksnes abitut kähinat. Tormasin pargirajalt puude vahele ning üritasin teadmata suunas põgeneda, ise palavikuliselt taskust telefoni otsides. Neetud! Isegi selle olin tuppa, ukse kõrval olevale esikuriiulile unustanud... Olen vähemalt aasta neil parkmetsa radadel igal õhtul jooksmas käinud, kuid alles nüüd adusin täie selgusega, et mul pole tõepoolest vähimatki aimu, milline on mets isegi paar sammu rajast eemal. Nähes hämaruses mingit hoonet, tormasin esimesest avatud uksest sisse, lootes leida kedagi, kellelt abi paluda või vähemasti leida koha, kuhu ründaja eest peitu pugeda ning kukkusin ootamatult lahtisest luugist alla pimedusse...