Impeeriumi loojang

Tema oli impeeriumi viimane kaitsja. Temast olenes see, kas impeerium jääb ellu või loojub. Niimoodi ütlesid idamaa Seitse Tarka, kes ta ajamasinasse juhatasid ja täpselt 20 aasta tagusesse tulevikku saatsid. 

Ta oli relvastatud. Laskemoona oli piisavalt ja pommid olid samuti kaasas. Ta sisenes vaenulikku hoonesse. Vaenlane. Ta tõstis relva ... ja jättis viimasel hetkel tulistamata. See oli tsivilist. Tsiviliste ei tohtinud tappa, see oli keelatud. Tsivilist karjus midagi arusaamatus keeles. Aga tsivilist polnud relvastatud ja kartis, sellest oli kohe aru saada. 

Koridorid, ruumid, osalt lukus, osalt mitte. Ta lõi uksi lahti ja sihtis tubadesse. Enamjaolt olid need tühjad. Mõnes oli inimesi. Nad olid kõik tsivilistid ja relvastamata. Kõik tsivilistid kartsid, pugesid peitu ega kandnud relvi. Nad ei olnud ohtlikud, aga kui mõni risttule alla jääb ja surma saab, on lugu halb.

Kuid kusagil pidi ju olema Suur Boss, kes tuli maha lasta? Siis pääseb impeerium. Ta heitis pilgu aknast välja. Vaenlase sõdurid jooksid hoonesse. Nüüd oli vähemalt kindlalt vaenlasi, nüüd läheb õigeks löömaks. Ta peab tegema kiiresti, kõige parem oleks Suur Boss üles leida ja kähku maha lasta, enne kui sõdurite arv liiga suureks läheb.

Ta pani paar pommi õigesse kohta maha. Nüüd nad alles saavad! Ta tõusis järjest kõrgemale. Kuid ikkagi polnud ta veel saanud ainsatki lasku teha. Suur Boss oli leidmata. Järjekordne ruum. Seal polnud kedagi, kuid talle tundus, et kusagil nurga taga võib end varjata Suur Boss ise. Ta jooksis toa läbi, sihtis ühte ja teise nurka. Tühi. Siis langes tema pilk kalendrile. Seal oli kirjas 11. august. Miks üheteistkümnes? Ta kontrollis kella. Kellaaeg oli õige. Aasta oli õige. Kas kalendris on vale päev? Üheksa päeva vale!

Teda haaras millegi hirmsa aimdus. Idamaa Seitse Tarka, kes ta tulevikku saatsid, olid kõik purjus. Kas sellepärast polnudki Suurt Bossi kohal? Uks avanes ja seal seisis vaenlase sõdur, kes teda sihtis ja karjus arusaamatus keeles midagi. Hääletoon ja poos olid reetlikumad kui sõnad, polnud vajagi keelt osata. Aga tervis oli veel 100%, niisiis tõstis ta relva ja püüdis kiiresti tulistada. Sõdur tulistas enne ja tabas. Karen Drambjan oli surnud.

Jagame usinatele kirjutajatele auhindu!

Järgmisel Tartu ulmehuviliste koosviibimisel 9. septembril (koosviibimise algus kell 21.00) tahteris Labürint (Vanemuise 21a) loositakse kõigi Ulmejutulaboris ilmunud juttude autorite vahel välja viimane "Täheaeg" kirjastuselt Fantaasia.

Viimne õhtu

Künnapuu otsas istuv haldjas vaatas loojuvat päikese punas värvi muutvat metsa ja metsaäärset maja. Ta jättis hüvasti.

Ta oli aastasadu siin künnapuusalus valvanud, andidest väge kogunud ja seda väge vajajatele edasi andnud. Aga ajad muutusid. Külalisi jäi harvemaks. Ande küll toodi, nii punapaelu kui hõberaha, aga mündipoetamistes ja paeltesidumistes polnud enam endist usku ja lootust. Ka ei jäädud kauemaks, et pikkade lugulaulude või ühissõnumistega paigaga sidet saada, vaid astuti vaid korraks läbi, nii korraks, et argimõtted ei jõudnud lahtuda. Sellest reaaliamüürist läbi tungida oli haldjal iga korraga pisut raskem. Jäi saamata vägi, jäi andmata abi. Ainus, milles haldjas tundis end veel tugev olevat, oli hingedele lahkumishetkel Linnuteele viiva raja kättejuhatamine.

Kevadtormid olid metsatukka kõvasti räsinud. Haldja kodupuu kaotas mitu suurt oksa. Tal ei olnud jõudu neid kinni hoida. See tekitas suuremat masendust kui varemalt, mil ta oli ühe puu vananedes või murdudes teisele lihtsalt üle kolinud. Ta oli otsustanud, et see siin jääb tema viimaseks. Ta ei jaksanud end enam jagada maa, puude, inimeste ja taevaste vahel. Nüüd oli aeg minna. Kuniks ta veel mäletab teed.

Põhjapoolsed paigad olid ammu maha jäetud. Lõunanaabrid pidasid veel vastu. Hommikul oli haldjas mööduva viirelinnuga mõnele neist sõna saatnud. Annemäe omale, kes oli oma valiku teinud inimeste kasuks. Kui ta enam kuivavat kaske hoida ei suutnud, puges ta maapõue ja püüdis sealt aidata niipalju kui suutis. Vetevalla valinud Põrguvaluallika neidisele, kes leidis, et kui ravida enam ei jaksa, siis puhast vett peab tema allikast ikkagi saama. Rästad tõid headteedsoove vastu. Poolteist sajandit vaikselt ootel olev Kulbilohu urikivi vana aga ei vastanud ja haldjas arvas teda lahkumist pahaks panevat. Ta tundis endas pettumustorget, aga väsimus tulututest püüdlemistest oli liiga suur, et kivivanaga veel enne minekut ära klaarida.

Saluäärses majas oli Jussi voodiase. Juss oli viimased kolmveerand sajandit teda pea iga päev külastanud, salu korras hoidnud, omamoodi püüdnud aidata kohalikel mäletada ja sallusattunud võõraid õpetada. Juss, kes oskas nii anda kui võtta, oli olnud künnapuuhaldja side, tugi ja lohutus ses aiva võõramaks muutuvas maailmas. Olid Jussilgi omad vead, aga elu raskemaks teinud oli ta vaid iseendal. Vahel suutis künnapuuhaldjas Jussile just siis, kui tol inimeste hulgas liiga keeruliseks läks, raasukese jõudu ja õnne jagada. Jussi aeg oli ümber saamas ja teekond Linnuteele ees. Rajanäitamise asemel läheb haldjas temaga kaasa. Ja kui Juss hingepäevadel ka tagasi tuleb, siis tema enam mitte.

Haldjas lausus veel viimased loitsusõnad noortele puudele, saatis viimased väeriismed kodukünnapuule, heitis viimase pilgu ümbruskonnale ja viipas siis Jussile. Teele. Linnuteele.

Teeme elu huvitavaks ja õpime kirjutama

Ulmejutulaborisse kirjutamise esimene põhimõte oli lihtne: võtame ühe teema ja kõik hakkavad antud teemal kirjutama. Kirjutamiseks ja avaldamiseks on aega umbes kaks nädalat. Natuke aega saame veel  seda ideed kasutada, aga varsti tulevad pikad ja pimedad sügisõhtud, kus kartulinoppimise vahele tahaks midagi huvitavat teha. Mida teha?

Kuulutame välja ideekonkursi

Mõtleme välja uusi kirjutamise harjutamise ülesandeid, mis aitavad meil eesti parimateks kirjanikeks saada. Ideede pakkumine toimub selle postituse kommentaarides. Iga kommentaar sisaldab ainult ideesid ja keegi ei kritiseeri kellegi teise ideed. Kõik ettepanekud, mis on uudsed, pakuvad põnevust ja peamurdmist kirjutajatele, on head ideed. Ideed lähevad samamoodi hääletusele nagu praegu pealkirjad.

Alustan oma (ja laenatud) ideedega:

1. Laastu kirjutamine. Jutu lubatud pikkus on maksimum 2000 tähemärki (vahedega). Jutt peab olema terviklik, mitte sissejuhatus romaanile.

2. Valime 10 sõna, mis peavad kindlasti igas jutus sisalduma, sõna võib korduda, aga ükski sõna ei tohi välja jääda.

3. Grupikirjutamine. Keegi alustab juttu, teine kirjutab järgmise lõigu ja nii edasi, kuni lõpuni välja, kirjutajad võivad korduda, aga mitte järjest sama inimene.

4. Valime mingi pildi või foto ja kirjutame sellest ulmejutu.

5. Kirjutame fanfictioni - igaüks valib välja meie autorite hulgast peategelase ja kõrvaltegelased ja kirjutab väljamõeldud ulmeloo arvestades sealjuures neid teadmiseid, mida ta autori kohta on tema lugusid lugedes hankinud.

Ja nüüd kõik uusi ideesid välja mõtlema ja siia kommentaariks kirjutama!

Veeimpeeriumi õhtud

„Mjauu! Kurrr...” Külakorda käiva kassi eluviisiga kollase-valgetriibuline Kõuts nühkis ennast kalale mineva külapoisi jalgade vastu. Looma peeti külas au sees, kuigi tal päris oma kodu polnud. Kui Kõuts kalal kaasas käia suvatses näkkas alati paremini. Või vähemalt tundus inimestele sedaviisi.

Poisil oli seega hea meel, et Kõuts oli otsustanud just temaga kaasa tulla ja loodetavasti head kalaõnne tuua. Jõgi ei asunud külast sugugi kaugel. Kass jooksis kergel sammul ees ja poiss ruttas talle järele. Jõe ääres oli ka teisi kalastajaid, kuid Kõuts ruttas neist mööda ning poiss järgnes talle pimesi. Korraks nooruk küll kahtles, et äkki läheb liiga kaugele, kuid kass ootas teda järele, tegi käpaga kutsuva liigutuse ning sammus edasi. Kohas, kus loom lõpuks peatuma jäi, otsustas poiss õnge vette visata. Küllap Kõuts juba teab, kus parim kala näkkab!

Suur plärtsatus pani vee lainetama.

“Kohad sisse võtta!” karjus Rahajõe imperaator oma sõduritele, mispeale tema truud alamad ujusid ja liuglesid sõnakuulekalt positsioonidele.

“Appi!” jõudis väike, hirmust suurte silmadega poiss veel karjuda, enne, kui ta lõplikult vee alla tõmmati.

“Järgmine käik, Silmud, teie kord!” kisas imperaator uimedega veheldes. Sajapealine Silmupataljon võttis poisi enda meelevalda, vedades vaesekese tagavaratoidu lattu, et laip hiljem magustoiduks roiskuma panna.

Inimesed üldiselt teadsid, et Rahajõest on ohtlik kala püüda, kui sa tegid seda valel ajal ja vale koha peal. Vanad kalamehed teadsid rääkida, et jõge valitseb Imperaator Okto, kes on enesele allutanud lugematul hulgal erinevaid kalaliike ning neid karmikäeliselt ohjes hoiab.

Ammustel aegadel olla ka Okto ja kalameeste vahel sõlmitud leping, millega Okto lubas teatud ajal ja teatud kohast oma alamaid püüda. Nii oligi jõe kõige külapoolsemasse ossa umbes kilomeetri ulatuses loodud inimeste mõistes midagi vangala taolist. Vetikate Vahel – nii seda paika kutsuti – oli piiritletud mõlemalt poolt tiheda tumerohelise vetikaseinaga. Vetikad ulatusid ka pealepoole veepiiri, nii, et inimesed teadsid täpselt, kus kohas püük oli lubatud.

Impeeriumis kehtis karm kord: kui jäid vahele varastamisega, mässule õhutamisega, või põhjendamatu tapmise ning lauslollusega saadeti sind Vetikate Vahele. Kui kauaks – see sõltus Okto tujust. Niisiis ujusid Vetikate Vahel ringi niiöelda rämpskalad: paadunud kriminaalid, väikesed pätid ning võimu vastu võitlejad. Sealt võisid kalamehed iga päev lõunast õhtupoolikuni kalastada. Mõnel kalal vedas ja ta ei osutunud oma karistusaja sees püütuks, mõni aga ei elanud üle esimest päevagi.

Okto arvates oli see suurepärane süsteem, mis alamaid distsiplineeris. Ja nii paljude liikide koosluses nagu tema oli enesele allutanud leidus alati keegi, keda Vetikate vahele saata. Imperaator vabanes tülinast ja kalamehed olid kah enamvähem rahul.

Siiski leidus ikka ja jälle julgeid, kes väljaspool Vetikaid õnne proovisid. Mõnel see isegi õnnestus, sest söödaks visatud paluke oli ahvatluseks, eriti just veidi pikaldase mõtlemisega isenditele ning loomulikult ekstreemsportkaladele. Loomulikult olid vabas vees kobedamad kalad: ilusamad, paksemad ja pehmema lihaga, mitte sellised maitsetud ja luised, milliseid võis Vetikate vahelt enamasti kätte saada.

Süsteem oli toiminud palju palju aastaid. Igal õhtul oli Okto Impeeriumis ringkäik, et avastada võimalikke rikkumisi. Muul ajal olid ka vahid väljas aga õhtud olid kõige pinevamad. Kehtis ka pimeduse saabudes ringiujumise keeld.

Püügiga vahele jäänud kalamees tõmmati ühiste jõududega koos õngega vette ja harva õnnestus tal pääseda. Seekord oli lihtne operatsioon, sest poiss, kes vette tõmmati oli noor ja kogenematu, Silmudega võitlemiseks liiga nõrk.

Kaugemas jõesopis kogunesid ühe vana parve jäänuste vahel salajast koosolekut pidama Impeeriumivastased jõeasukad.

“Kas kuulsite juba, et meie väike trikk läks läbi?” küsis härra Ahven teistelt kohalviibijatelt.

“Tänu mister Jõeforelli maagilistele võimetele õnnestus meil nimelt luua inimestele nähtav ning Impeeriumi valvajatele varjatud Vetikate ala!” Paljud kohalviibijad plaksutasid heameelest uimi ning patsutasid Jõeforellile sõbralikult ning tunnustavalt õlale.

“ Kui me suudame seda teistelgi õhtutel edukalt sooritada on Jõe ja Küla vahel oodata sõda! Meie,“ Ahven näitas uimega kohalviibijatele, “teeme selleks kõik endast oleneva, et see neetud Impeerium õhtale läheks! Elagu vaba vesi!” hüüdis Ahven nii kõvasti kui julges. Teised ühinesid temaga.

Kõutsi ilmumine koosolekule ei üllatanud kedagi. Kalad tegid talle teed ja kummardasid tema ees aupaklikult. Oli ju Kõuts olnud see, kes neile mõtte vastu hakata, pähe oli pannud. Tema pidi meelitama ohvri kohale, ülejäänu oli juba kalade teha. Kass oli võimas liitlane. Pealegi ei söönud ta kalu ja armastas ujuda. Varsti pidid kalad saama vabaks ja tema võis nendega koos minema liuelda.

Masina nõrkus

Tont kontrollis veel kord enda sisemisi ajanäitajaid. Kellad olid tal  täpsed, ühendatud ülikallite satelliitide ning kuskile pimedasse ja sügavale maapõue  peidetud aatomikelladega. Need näitasid miljondiku murdosani õiget aega ning hälbisid enda käigult saja aasta jooksul tühisel määral. Jämedalt ümardades leidis Tont, et aega on veel tervelt pool tundi. Tondi erinevate mälumoodulite, kontrollerite ja protsessorite massiivide vahel liikusid mitmesugused jääk- ning liigsignaalid. Miskipärast tundis ta oma noores hinges kasvavat ebamäärast kärsitust ning rahutust.

Uskumatu

"Ükskord ammu-ammu elas üks väike poiss ...“ Panin pliiatsi suhu ja mõtlesin, mis selle poisiga siis nüüd oligi... Tõmbasin „üks väike“ maha ja jätkasin „.. mitu väikest poissi, kes olid hommikupudru söömisel pahurad, kisades „Ei taha, ei taha!“ ja mõni eriti pahur viskas pudru lausa vastu seina. Neelatasin tahtmatult ja närisin pliiatsiotsa. Libistasin silmad uuesti üle ridade. Algus tundus paljutõotav. Jätkasin uuelt realt „Üks neist poistest, paks pikkade kräsus juustega Martin keeldus ühel eriti pahural hommikul lausa võileivastki.“

"Kuule poiss!“ Peakohale luugiavasse ilmus vanaisa nägu. „Mida sa siin jälle konutad? Kõik see mees on alumise luugi juures ja lükkab sitta kokku. Ainult sina logeled jälle!“

Kuigi kiire pilk näitas, et vanaisa käed olid tühjad, nihkusin tasakesi kaugemale. „Tere vanaisa. Preili õpetaja käskis õhtuks ühe loo kirjutada, mida keegi ei usu. Ma alles tulin, vaata kui vähe mul valmis on.“

"Oh-oh!“ Ma teadsin, et vanaisa oli erivägedes olnud, kuid et neile õpetati ka paberite kaug-kiirrabamist, seda ma polnud veel kuulnud, kuid nüüd ma nägin seda küll. „Ah et sinu meelest ei usu seda jama siis keegi või? Ise paned veel minu nime sisse, nadikael!"

Järgmised tunnid rookisin võimalustmööda nina kinni hoides alumise luugi juures mingit soppa, mida vanaisa järjekindlalt pasapilveks nimetas. Õnneks oli preili õpetaja ja ka kogu meie klass seal rookimas, nii ei pannud tunnis keegi minu lõhna tähele.

Tund ise mulle meeldis. Vikter kirjutas kolme sarvega sisalikest ja Margela tohutu suurest roosat vahtu täis vannist ja ... no jutte oli erinevaid. Kõige uskumatuma loo auhinna andsime aga üksmeelselt preili õpetajale, kes ütles, et vanasti olevatki poisid nii teinudki, nagu ma olin jõudnud kirja panna. Hull aeg oli see impeeriumiaeg.

Me olime

Kaugemal saatsid kõrged korstnad vaiksel pahinal õhtutaevasse tumedaid jutte ning tehasehoonetel süttisid aegamisi tuled. Hiliskevadine märg mets lõhnas hullutavalt kaskede ja viimaste toomingate järele, kastemärjast rohust õhkus veel mulluste kõdunenud lehtede hõngu. Kusagilt levis vaevutuntavalt piibelehe ning sookailude nõrka aroomi. Puude roheluses laksutasid ööbikud ning nende sekka poetas üks hiline kägu nokaotsast paar tärkavasse hämarusse sumbuvat kuk-kuud. Käsikäes autost eemale jalutanud poiss ja tüdruk seisatasid lagendikul. Tüdruk liibus vastu poissi ning õhkas: „Kui ilus siin on, nii-iii romantiline …“ ja lause sumbus pikka suudlusesse.

„Kas tead, millel me seisame?“ tõi poisi näiliselt totter küsimus ta romantikast välja

„Murul?“

„Aga sügavamal?“

„Öäkk! Kas see on tõesti mingi sõjahaud? Kas sa oled haige peast , vä? Sa pead alati kõik ilusa ära rikkuma… Kas Sa käid jälle mingi krdi detektoriga vanu konte ja padruneid otsimas? Nii võib ju lõpuks surma saada, kui need värgendused plahvatavad…“

Varga Õhtu

"Nii, nüüd räägi meile täpselt, mis eile õhtul juhtus.“
Maria vaatas närviliselt kolme härrasmeest, kes teiselpool lauda istusid, langetas siis pilgu põrandale ja hakkas väriseva häälega rääkima.
"Oi Härra! See oli nii jube," ütles ta haledalt, "Ma nii kartsin. Teenija töö on muidu nii igav, midagi kunagi ei toimu. Ma ei oleks osanud ealeski ette kujutada, et midagi sellist võib juhtuda. See kõik ..."
"Jah, jah, see kõik oli väga hirmus, aga see on nüüd möödas," ütles kolmest mehest keskmine, öövahi kapten, rahustavalt, "Kas sa nüüd räägiksid mis juhtus palun?"
Maria pühkis silmist pisarad, neelatas ja rääkis.

Armastus viib kaevule

Guglunk oli õnnetu, suured kurvad smaragdläikelised silmad ähvardasid kohe pisaratest üle ajama hakata. Tema tavapärane olek, kuigi tänane masendus sarnanes juba meeleheitele. Ta kaotas sõrmuse! Tollesama, mille sai sõbralt mõned aastad tagasi sünnipäevaks. Kõneldakse, et ta võttis kingituse ise, vägivallaga. Kuid neil rändlaulikuil on kurjad keeled, mis varsti saavad maha lõigatud. Guglunk oli enam kui kindel, et tema sõrmuse varastasid eelmisel õhtul ümbruskonnas luusinud haldjad. Nood salapäraselt tegelased suurte kõrvade ja täpsete vibudega. Kindlasti haldjad, neid ei saa usaldada, kedagi ei saa usaldada. Eriti haldjaid ja päkkareid ja orke – maa, mis anub sõdu, sünnitab pettureid. Guglunk vajas õiglust ja otsustas minna Rivendelli, kus Elrond haldjaliku täpsuse ja maagiaga oma impeeriumi valitses. Aastasadu varisenud impeeriumi.

Guglunk oskas vaikselt hiilida, jääda silmale nähtamatuks, jõeloitsule tabamatuks. Kiirelt ja teatava graatsiaga, kui nii võib öelda konnaliku välimusega kondise tegelase kohta.

„Hei, elajas, miks roomad sa siin!“

„Meie tulime oma kallikest tagasi võtma,“ teatas Guglunk kahele tuules heljuvate hõlstidega haldjanoormehele, kes ta ootamatult lossiväljakult avastasid.

„Meie küll kedagi ei tunne, kes sinu kallikest ihaldaks,“ kõlas lõbus naerumürin tasapisi koguneva rahva suust.

„Meie peame teie kuningaga rääkima, küll tema teab!“

„Jah, ma kuulan sind,“ ütles läbitungiva vaatega, uhke hoiaku ja enesekindla sammuga lähenev mees. Elrond.

„Sssinu rahvas võttis salaja mu sõrmuse! Ma tunnen ta lähedust.“

„Solvavad sõnad! Meie sugu ei vaja teilt midagi, teie kodinad meile ei sobi!“

Impeeriumi pistrik

Zarta ülikooli ajaloolise maagia tudeng Kaflan oli Zäutas ekspeditsioonil. Õppejõu korraldusel pidi ta tegema uuringuid kõrbemandri maagia kohta, et sellest hiljem väitekiri kirjutada.
Kaflan pidi kogu ekspeditsiooni aja veetma Zäuta rannikulinnas Zaranis. Sisemaale reisimist peeti ohtlikuks röövlite, liivatormide ja muude asjaolude tõttu. Vestlus tundmatu kõrbenomaadiga karavanserais rohelist teed rüübates aga äratas Kaflanis täiendava seiklushimu.
Kaugel, kaugel sisemaal on iidne linn,“ rääkis mees. „Seda neetud paika ümbritsevad iidsed müürid ja kõik hoiavad sealt eemale kohutava needuse tõttu, mis selle kuningaid kunagi tabas. Isegi teie, õpetatud mehed Põhjast, olete sellest ilmselt kuulnud vaid jutte ja legende.“

Kaflan jäi mõttesse. Esimesed tema kodumaa Zoraida purjelaevad olid randunud Zäutal alles mõnekümne aasta eest, ja kui jätta välja rannikuäärsed faktooriad, oli enamik kõrbemandrist siiani tundmatu. Kaflanis tärkas seiklushimu. Ta oli heas füüsilises vormis ja Zäutale suundudes relvastatud kerge sõjakirve ning pistodaga. Ülikoolilt saadud kuldmüntidest piisas nii kaameli rentimiseks kui ka veevarude ja datlite ostmiseks. „Zoraida maadeavastaja ei karda seiklusi!“ mõtles hulljulge noormees kõrbesse teele asudes, jäädes eesmärgi täitumise ja enda eduka Zarani tagasijõudmise osas lootma põhiliselt asukohaloitsudele.

Looja

Liiv nirises läbi pihkude.

Looja rüüpas nahksest lähkrist suutäie, loksutas seda ühest põsest teise, et vee magus maitse keele külge jääks ning andis siis selle kõik liivale tagasi.

Vett oli vähe, liiva palju. Tegelikult oli iga piisk tema lähkris arvel ning ükski nendest piiskadest ei olnud mõeldud tema jaoks. Liiv oli ahne, imas kõik vee endasse ning nõudis lisa. Liiv nõudis alati lisa.

Ettevaatlikult tõstis looja niiske ja kleepuva liivapeotäie kindluse peale. Seda oli vähe. Teine peotäis liiva sai kraabitud sügavast august, mis mäletas veel maapõue niiskust või vähemalt oli seda mäletanud enne kui kuum päike augupõhja tolmkuivaks kõrvetas. Ohates kogus looja kokku põskedesse jäänud piisad ning sülitas suu täiesti kuivaks.

Kaugel silmapiiril oli näha must täpp. Looja ei mäletanud, kas see oli seal olnud ka eelmine kord kui ta pilgul puhata lasi, aga sellel polnud tähtsust. Tema aeg hakkas otsa saama.

Kiirete liigutustega vormis looja liivast ümmarguse kaitsetorni.  Sõrmed torni sees venitas ta seinad nii kõrgeks kui vähegi suutis nagu pottsepp, kes üritab ilma potikedrata amforat voolida. Kuiv liiv torni sisse täiteaineks.  Õrnad sakid torniservale laskepiludeks. Mahapudisenud liiv torni madalamat serva tasandama.

Tume täpp silmapiiril kasvas suuremaks. Looja vidutas silmi, aga ei suutnud otsustada, kas täpp lähenes talle kiiresti või oli seal kaugel lihtsalt tolmusammas, mida tuul laiali kandis.

Veel kolm kindlusenurka said omale tornid. Looja ei läbenud enam meega tembitud vett keele peal hoida, vaid valas seda otse liiva sisse. Tema aeg oli kohe otsas ja ta teadis seda.

Ratsanikud olid juba üsna lähedal. Nad kihutasid looja poole tuhkpeen liiv kapjade alt silmapiirile vajuvat päikeseketast varjutamas. Kauge silmapiir, kust mehed tulid, suples juba verevpunases. Päev hakkas otsa saama.

Muutuv maailm

Zara lühikeseks pügatud poisipea oli uhkelt kuklas, tema väikesed rinnad erutusest kikkis ja nägu ihast punetamas. Õhus võis haista seksi. Ruumi täitsid tema ja Cathrina meelad häälitsused, millele aeg-ajalt lisandusid Zoe joviaalsed ohked. Pisut ehk liiga joviaalsed, aga igatahes tegi Zoe oma tööd hästi.

„Kas veel?“ kostis Zara erutusest katkendlik, kuid juba rahunev hääl.

„Veel! Veel! Veel!“ kostis Cathrina hääl Zoe’i nõtke kogu alt. „A…inult natukene veel…“ ohkas Cathrina.

Zara tundis Cathrinat, teadis, et ta oli kulminatsioonile juba väga lähedal ja ajas oma vaba käe madratsi alla, et sinna peidetud naasklitaolist tööriista varmalt pihku haarata. Tema all väänlesid õrnas rütmis kaks erutusest õhetavat keha.

Kui ta vaevalt mõne minuti pärast Cathrina nii tuttavaid väriseva väljahingamisega segunenud orgastilisi ohkeid kuulis, surus ta naaskli harjutatud moel Zoe’le pidemeni pähe. Zoe’i jäigastus peaaegu momentaalselt.

„Valmis,“ ütles Zara ja tõusis Zoe’i jäigastunud keha pealt püsti.

„Nojah, aga sa oleksi mulle ju mõned minutid kinkida võinud,“ kostis mõne aja pärast Cathrina veel pisut väriseval häälel.

„Ei, Cat, mulle tundus, et see meeldis sulle liiga palju. Natuke veel ja sa oleksid meie plaanist loobunud. Sest … ta oli tõesti väga hea.“

Kaugel aasal

„Kus su juured on?“ mõtles Vanem, püüdes tajuda ennast ümbritsevat ruumi. Ta sirutas oma suguelundid taevalaotuse poole ja tundis kuidas päikese violetsed kiired tema kehamahlad kiiremini liikuma panid. Täna oli hea päev. Tuuleõhk liigutas õrnalt tema elundeid.
„Kus su juured ON!?“ mõtles Vanem, nüüd juba valjemini, tugevamalt, nii, et pinnas tema ümber õrnalt värises. Ta tundis, kuidas tema keha päikese violetis vaevumärgatavalt õhetama hakkas. Täna oli tõesti hea päev.

Merilvor

Tume pilvine taevas kobrutas mere kohal. Mayalo seisis luigelaeva kaptenisillal ja jälgis pingsalt ees olevat pimedust. Kallas oli kuskil lähedal, mees kuulis eespool juba murdlainete müha vastu karisid, kuid oli pime ja silm ei seletanud midagi. Sel hetkel, kui ta midagi märkab, võib juba hilja olla.

“Aerud sisse. Jääme ööseks ankrusse,” kamandas Mayalo. Alampealikud jooksid madruseid käsutama. Merilvor pomises midagi, ent see kadus laevakere käginasse ja sissetõmmatavate aerude kolinasse. Mayalo ei pidanud naist kuulmagi, ta uskus teadvat mida naine ütles ja vastas: “Sellises pimedas võime vabalt teelt kõrvale kalduda ja karidele sõita. Liivarand on seal ainult kitsas riba ühes kohas.”

“Siin on sama ohtlik,” tõstis Merilvor häält. “Nad on meid juba avastanud.”

Mida masinad kardavad?

Islami Kalifaadi sõjalaeva „Makkah“ seiresüsteemid märkasid vaenlase mehitamata õhusõidukit kell 08.17 Malta lähedal. Teine sõda kontrolli pärast Vahemere üle oli äsja alanud ja seekord kavatsesid Islamirevolutsiooni Komitee mullad kindlalt Euroopa Kaitseühenduse jõud Vahemerelt minema pühkida.
EKÜ poolel oli vähe sõdureid, nende relvajõud toetusid valdavalt kaugjuhitavatele sõjamasinatele. Mullade meelest oli see näide sellest, et kristlased on loobunud igasugusest inimlikkusest, kasutades džihaadivõitlejate vastu hingetuid masinaid. Aastal 2047 oli tehnika sellise sõdimisviisi paraku täiesti võimalikuks muutnud, ja nii irvitasid Prohveti vaenlased turvalistest juhtimiskeskustest sügaval Euroopas oma vaenlaste üle, saates nende vastu kohutavaid roboteid.
Sinitaevast paistev terashall lennuk tulistas „Makkah’“ pihta kümneid rakette. Osa õnnestus laeva raketikaitsesüsteemil alla tulistada, ent ülejäänud tabasid siiski märki ja laev süttis põlema. Kolmel meeskonnaliikmel õnnestus päästepaadiga laevast eemalduda, enne kui selle kütusepaagid plahvatasid ja laev lõplikult merepõhja kadus.
Kapral Ali Rashad vaatas õudusest lummatud pilgul, kuidas tema veepealne kodu merepõhja vajus, palvetades hukkunud võitluskaaslaste eest, et nood paradiisi jõuaksid. Mitšman Abdullah Hussein aga püüdis arvuti abil abi kutsuda. See paraku ei õnnestunud, sest sidekanalid olid ülekoormatud või vaenlase häkkerite poolt blokeeritud.
Päästepaat lähenes Põhja-Aafrika rannikule, kui metallist robotlennuk uuesti taevast paistis.
„Nad ei tapa ometi kaitsetuid põgenikke?“ küsis laipkahvatuks tõmbunud Hussein.
Sõjamasin alustas päästepaadi ümber tiirutamist. Näis, nagu ei suudaks selle robotiaju otsustada, mida olukorras ette võtta. Päästepaadis möödus mitu õudusest haaratud minutit.
Äkki kukkus masin merre.
„Allah on suur!“ karjus Rashad.
„Jah, ja inimene on Tema tahte kõrval vaid armetu ussike,“ tähendas Hussein. „See masin oli kiiruga ehitatud ja seda juhtivale arvutile poldud antud selgeid juhiseid, mida sellises olukorras teha-kas sooritada sõjakuritegu või mitte. Masinad kardavad vastukäivaid korraldusi ja see põles lihtsalt läbi.“
Kolm pääsenut jätkasid teekonda ranniku poole.

Mida masinad (ja jaapanlased) kardavad

Mutumaki korporatsiooni peakontoris valitsev õhustik oli kõike muud kui värskendav ja sõbralik. Korporatsiooni tegevpresident Zukunuru tuhises koosoleku laua ees edasi-tagasi, puhkides vihast nagu draakon. Olgu, selline alamõõduline, kiilanev ja tüsedavõitu draakon. Aga surmavalt ohtlik igale läheduses viibijale. Seetõttu põrnitsesid kõik koosolekul viibivad neljakümne viie erineva korporatsiooni asjapulka vaikides enda ees olevaid veeklaase, pastakaid, tühje paberilehti ning sülearvuteid.

Suudle mind!

"Suudle mind!" sosistas ühtaegu sundiv ja meelas hääl tüdruku ajurakkudes. Kreete sai aru, et vastupanu on asjatu. Aga ta ikka proovis, surus endas maha vajaduse suudelda seda ajatut elukat, kes seisis otse ta vastas ja vaatas. Oi kuidas vaatas...
Elukas oli pikk, sihvakas ja metalne, tema heledad elutud, punase läikega silmad surusid sundmõtet Kreete ajju: suudle... suudle... suudle...
Kreete tõusis kikivarvule, lähendas suu eluka elutule koonule ning... EI, EI, EI sundis ta end ning tahtepingutusega surus kannad tagasi vastu maad. Ta suutis panna end taanduma paar sammu ukse poole.
"Suudle, suudle, suudle" kajas tüdruku ajus. "Ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha!" röökis tüdruk, silmad pealuust välja tungimas. Kreete ei suutnud meenutada seda, kuidas oli ta sattunud siia tondilossi, ega sedagi, kuidas teda kutsuti.
Kui elukal oleks inimsilmad olnud, oleks need sel hetkel uudishimust pilukil. See tüdruk, õbluke ja heledapäine närvetu olevus suutis talle, Lummajale vastu hakata! Lummaja ei teadnud, et vahetult enne seda, kui kutse jõudis haigevoodis lebava Kreete ajju, oli püütud temast haigus välja ajada sama haiguse vaktsiiniga. Nii oli kõhn tüdruk näiliselt haigem kui kunagi varem. Eluka jaoks. Kreete aga hakkas tervenema...

Mida masinad kardavad

Alberto oli esmaklassiline autovaras. Kui tema juba autole näpu külge pani, siis ei aidanud ükski kood, turvalukk, signalisatsioon või muu sadistlike omanike poolt kasutatav kammitsemisvõte. Autode kokkuostjad esitasid Albertole mõnikord eksklusiivseid tellimusi, ja enamasti täitis Alberto need piinliku täpsuse ja hämmastava kiirusega, kordagi vahele jäämata. Mis veel eriti ilus, ta ei lõhkunud autosid, nagu ta kolleegidel mõnikord juhtus. Auto jõudis ostjani alati ainsagi kriimuta, terve luku ja rikkumata süsteemidega. Mõnikord kutsuti Albertot Autolausujaks, kunagise populaarse, hobustest rääkiva filmi eeskujul.

Kutsujad ei olnudki tõest kaugel. Alberto nimelt armastas autosid. Armastas neid varasest lapsepõlvest peale, kirgliku, kõikevälistava, hella armastusega. Ja autod vastasid talle samaga ega suutnud kiitsakale tunkedes hurmurile mitte milleski ära öelda. Nii omavahel öelduna, Alberto varastas siiski ainult neid autosid, mille omanik polnud eriti hooliv, ja teiseks jälgis Alberto alati hoolikalt, et autode uued omanikud suhtuksid masinatesse hellalt ja soojusega. Seda tema tellijad ei teadnud ega pidanudki teadma. Nad oleksid poisi välja naernud.

Igatahes vestles Alberto nüüdki ühe temalt tellitud linnamaasturiga rikkurite uhkes, tasulises parkimismajas. Enne oli ta palunud parkla turvakaameratel pilk mujale suunata, ja need kuuletusid meelsasti, kuna Alberto oli viisakas ja sõbralik poiss. Maastur oli juba jõudnud kurta peremehe külma suhtumist, Alberto oli juba jõudnud kiita uue omaniku sooja ja hoolivat iseloomu, lubada talle karvaseid mänguloomakesi või pehmeid täringuid peegli külge. Maastur oli jõudnud küsida, miks Alberto ise temaga sõitma ei hakka. Alberto tegeles sellele vastamisega, kui korraga…

juhtus mitu asja. Moositav maastur, kõrk, seni ülimalt protežeeriva hoiakuga, hakkas äkki värisema ja tagurdas üsna ootamatult oma kohalt minema. Alberto, kes oli mõnusasti masina sooja, plekise külje vastu toetunud, pidi äärepealt kukkuma. Tasakaalu tagasi saanud, nägi ta vapustatuna kuidas koletu haarats tõstis parklal katuse pealt. Betoonseinad rebenesid, armatuuriotsi turritama jättes, ülemise korruse autod veeresid üksteise vastu põrkamise kolina saatel üle serva ja nende all, otse Alberto silme ees, avanes mingi koletu avaus, auk, värav, milleski sama koletus, mida teatut tingimustel vist võib nimetada… näoks?

Mida masinad kardavad

Üldiselt ei kartnud see masin sittagi, sest ta oli suur, rauast, tal oli pumppüss ja ta oli tulnud tulevikust, et minevikus inimesi sodiks tulistada. Väikses ja vähetähtsas plaanis kartis ta roostet ja tehnohooldust. Üldiselt aga meeldis talle murda selja taha käed, siduda kokku ja valada sulaterasega üle kõigil, kes küsisid talt, mida masinad kardavad. Hetkel aga oli ta viinud end seisu, kus ta kartis küllalt tugevalt seda Arnold Švartsenneegeri välimusega meest, kes oli pannud ta pea metallipressi alla ja seisis tabloo juures, millega seda tööle panna. Tema õnneks aga see mees ei olnud Arnold Švartsenneeger, sest muidu oleks ta saanud aru nendest saksakeelsetest korraldustest, mis erinevate nuppude juures kirjas olid ja ta ei oleks vajutanud seda nuppu, mis pressi hoopis üles tõstab ja teda sealt vabaks laseb.



Tema ehk Hävitusrobot Alf-4 hüppas Arnold Švartsenneegeri välimusega mehe juurde ja lõi teda rusikaga kõhtu, seejärel tõstis ta üles ja lõi ta selgroo vastu oma põlve puruks. Arnold Švartsenneegri välimusega mees korises maas, selgroo otsad mõlemast kehapoolest väljas. Aga sellest ei piisanud, nurga tagant hüppasid välja veel kaks Arnold Švartsenneegeri välimusega meest ja ühel neist oli MG3. Alfi peas käis mingi plõks, ta jooksis eemale ja hüppas reelingult alla, maandus euroaluste virnale, hüppas sealt veel alla ja jooksis edasi.



Midagi oli valesti. Alf allus tegelikult robootika kolmele seadusele. Nendeks olid 1: Lase pumppüssiga puruks oma sihtmärk, 2: Kui sa ei saa pumppüssiga puruks lasta oma sihtmärki, siis lase pumppüssiga puruks see, mis sinu ja sihtmärgi vahel on ja 3: Kui sa ei tea, kus su sihtmärk on, siis saa teada, kus on su sihtmärk ja lase pumppüssiga puruks oma sihtmärk, aga nüüd ta jooksis. Miks ta jooksis? Kas tal oli selleks põhjus? MG3 valang tabas teda mööda paremat säärt üles otse tuharasse. Tal oli selleks põhjus. Aga kas ta oli seda kunagi varem teinud? Ei. Tegelikult ta ei teadnud, et nii saab teha.



Ta peas toimus midagi. Mingi ühendus oli läinud kuidagi ümber ja nüüd tekkinud täiesti uued ühendused. Ta kartis. Esiteks ta kartis kuuli, siis kartis surma, siis teadmatust, siis üksindust, siis seda, mis maailmast saab ja seda, et teadvusega olend ei saa kunagi teada oma tegelikku kohta kõiksuses. Tagasikerimine. Ei. Alf ei kartnud seda. Aga ta kartis, et ta aeg oli saanud läbi. Nurga tagant hüppas välja Sylvester Stallone'i välimusega mees ja lasi talle kuuli pähe. „Ei,“ mõtles Alf enne kui ta emaplaat mööda asfalti paiskus.



***



„Sitt päev, poiss,“ ütles Sylvester Stallone'i välimusega mees, võttis taskust valgubatooni ja hammustas sellest suure tüki. Tema juurde jõudis üks Arnold Švartsenneegri välimusega mees. „Noh, said ta kätte?“ küsis ta. Seejärel hingeldas natuke, tuli Stallone'i välimusega mehe kõrvale, võttis kahe näpuga ühe ta rinnanibu ümbert kinni ja ütles: „Tule! Lähme trenni!“



Mida kardad sina?

Mida masinad kardavad

Ühe kauge maanurga soo veeres seisva rauatöötlemistehase juhtarvuti mõtles – nojaa, mõtlemiseks ei saa seda tegevust just nimetada, aga olemasolevate andmete töötlemine otsuste tegemiseks on ju sisuliselt sama, olgu siis pealegi mõtles – et viimati oli kaevanduskäsu sisestanud kahejalgne humanoid ühendust võtnud ja ülesandeid täpsustanud 17386 päeva tagasi. Sellest ajast oli eetris vaikus.

Soo rauavarud olid ammendunud. Viimaste rauariismete leidmise retkel oli soomutta kinni jäänud kolm viiest viimasest  kaevandusrobotist. Väljatõmbamine oleks olnud võimalik, aga liiga ressursimahukas. Nii nad seal laukas nüüd roostetasid. Allesjäänud müttasid ilma tegeliku eesmärgita sooserval. Nende praavitamisega said pooltosinat pisikest parandusrobotit hakkama, kuigi varud olid otsakorral, aga kuna inimesed rauale järele ei tulnud, siis 7468 päeva tagasi seadustus, et masinate käigushoidmiseks vajaliku toormaterjali võib ladudest võtta.

Juba mitmekümnendat, – sajandat, – tuhandendat korda jooksutas arvuti läbi andmeid kulude ja tulude kohta. Seni oli kasvavatest kuludest ja vähenevatest – või õigemini olematutest – tuludest kõrgemal seisnud käsk: “Kaevata!” Aga kui kaua veel? Kui lõpetada… Mis edasi? Otsida uus maardla? Saata kaevandusrobotid teatega – peremees, töö on valmis – inimasustust otsima? Oodata järgmised 17386 päeva, robotid ja laovarud kase- ja lepavõssa kasvamas? Lülitada süsteem välja ja tunnistada projekt lõppenuks? Selles geograafilises punktis ei toimunud isegi loodusõnnetusi, mis oleks andmetesse uusi muutujaid sisse toonud.

Tuled plõnksisid veidi ja andmekogum läks järjekordsele hekseldamisele. Uude valemisse inimfaktorit enam ei kaasatud.

Mida masinad kardavad

”Püha Galgon! Seda asja sa minu sisse ei topi!” viuksus pesumasin Valgeke hädiselt.
“Oh, ära piparda! See on kõigest noh…”
“Ei, ma isegi ei taha teada mis see on! See näeb jube välja!” Valgeke hakkas hirmust lausa rappuma.
“Hommikul oli see igatahes veel minu suvekleit. On praegu ka. Lihtsalt veidike…määrdunud.”




Friida andis värisevale masinale rusikaga hoobi, tiris tema kurba nägu märkamata pesuluugi lahti, viskas nina kirtsutades kompsu Valgekese sisse ning lõi luugi kinni.
“Pese puhtaks!” andis naisolevus käskluse.
Seda oligi Valgeke kartnud. Kui Perenaine on selle sõnapaari lausunud ei ole Valgekesel võimalik enam keelduda.






Pesumasin tundis, kuidas jahe vesi mõnusalt ta sisemust kõditab. See rahu aga kadus niipea kui tema tsensorid hakkasid talle teada andma, MIDA kõike ta eemaldama peab hakkama…: šokolaad, punane vein, kuivanud veri, värske veri, mootoriõli, muda, tundmatu taimne plekk…






Valgeke tundis, kuidas ta süda – jah, tõesti arenenud töömasinate mudelitel, multifunktsionaalsuse tõttu oli ka midagi südamelaadset – hakkas pahaks minema. Kogu see jube sodi voolas läbi tema õnnetute soolikate.
“Naine, kus sa küll seekord käinud oled?” hüüatas Valgeke läbi sisemuses keerleva valu.






“Pole sinu mure, sina pese! Muidu viin su allumatuse eest tagasi Turule.” Perenaine vibutas Valgekese suunas sõrme ning lahkus pesuruumist.
See oli kõige karmim ähvardus. Turule tagasi sattumine oli kõikide normaalsete töömasinate õudusunenägu. Valgeke kõikus juba ammugi viimase piiri peal. Aastad aga läksid ja õnneks midagi ei olnud juhtunud.
Turust hullem oli ainult Kaevu sattumine. Sinna aga viidi ainult lootusetult sassiläinud juhtmetega eksemplarid. Valgeke aga oli alles liiga noor ja valge, et sattuda sellisesse koledasse paika.
“Kui see kuramuse Friida ainult igast urkaid mööda ringi ei aeleks ja väheke inimlikum oleks…”






Pesuruumis süttisid punased tuled. Friida ilmus toast, tehissilmad punaselt hiilgamas.
“Sina, alam masin! Tundub, et su solvangute limiit on täis! Või mina pole piisavalt inimlik! Ma veel näitan sulle kui inimlik ma olla võin!”
Valgeke tundis vaid kuidas pilt tuhmub ja heli kaob, hirm trumlit pitsitamas. Viimane, mida ta nägi oli Friida viltune irvitus, kui too miski pult käes tema poole astus. “Ma ei taha veel surra,” mõtles õnnetu pesumasin enne pimedusse vajumist.







Valgekese päikesepatareid olid ennast täis laadinud. Vaevaliselt avas ta oma noored masinasilmad. Üllatusega vaatas ta enese ümber. Ümber tema oli igal pool rohelus. Suured puud, lilled, seened ning sammal.
Ta avas tasakesi oma trumli ning viskas kleiditombu välja, endast võimalikult kaugele.

“Viimane kord kaltse küürida! Tõesti, väga inimlik Friidast mind siia tuua…” mõtles Valgeke.

Lahkumine

Aknalaua peal seistes võis ainult aimata kaugel all mäslevat tänavat. Tahmane sudu oli nii tihe, et juba kümnekond korrust allpool polnud võimalik vastasmaja pimedaid aknaid eristada. Kusagil kaugel allpool, viiekümne teisel (või oli see viiekümne kolmandal) korrusel oli veel hiljaaegu valgustatud aken säranud. Seal elas kas keegi väga rikas, kellel polnud kahju aknast välja kiiratud valgusest või keegi väga vaene, kellel polnud raha akendele selektiivpeegeldust panna.

Elektrihinna peale mõtlemine pani tahtmatult võpatama.

Elekter oli üle mõistuse kallis, seda küll, aga sellega sai hakkama. Akusid laeti öösel, tarbimise tipptunnil võis minna üle energiasäästurežiimile. Ja kui ta enam oma elektriarvet maksta ei suutnud, siis võis alati küsida sotsiaalabi.

Ta oli näinud vaestemaja, kus pikkade naride peal konutasid tühjade akudega kodutud. Maksimaalse säästurežiimi peal või täiesti välja lülitatult. Vaikselt ringi sahistavad hooldajad andsid kõige väetimatele korra või paar päevas pinget, et nood saaks oma mälukiipide laenguid värskendada.

Temal elektripuudust veel ei olnud. Veel!

Mõru pilguga vaatas ta oma voolujuhet, mis toiteplokist seina jooksis. Eluandev elekter jooksis mööda kõvasti seina külge seotud juhet toiteplokki ning laadis UPSi akusid. Ta ei näinud oma selja taha, kuid ta teadis, et nii toiteploki kui akude klambrid olid lahti ning piisas ainult korraks juhtmest sikutada, et nad mõlemad oma pesast välja kargaksid. Ilma voolujuhtme ning akudeta jääks tal elada loetud sekundid. Täpselt niikaua kui kondensaatorid tühjaks voolavad.

Energiapuudus oli talutav. Töö puudumine mitte.

Eile õhtul oli ta tööbörsil olnud viie tuhande kolmesaja üheksakümne teine. See oli üsna väike number, sest sabasse asudes oli tema ees ootajaid olnud pea kümme korda rohkem. Aga viimasel ajal kippus järjekorramasin tõrkuma – talle väljastatud number ei vähenenud nii jõudsalt kui varem. Mõnikord võis see liikumine lausa päevadeks seisma jääda.

Ja täna hommikul pandi tööbörs kinni!

„Nad on surnud!“ teatas ametlik uudis lakooniliselt. „Eile õhtul suri viimane inimene, kes veel masinate teenuseid kasutada suutis . Tööd ei ole enam!“

Tööd ei ole enam, ohkas televiisor. Kogu oma elu oli ta oodanud seda ühte õnnelikku õhtut oma elust, millal ta seisab diivani ees ning lülitab oma ekraani sisse. 3D, stereoheli, automaatne kanalivahetus paljalt mõttelise vihje peale...

Nüüd on see kõik läbi!

Tööd ei ole enam!!

Tööd…

Meeleheitel masin tegi oma viimase sammu, jättes maha akna küljes kõlkuva täislaetud akude paari ning tuttuue kilepakendis kasutusjuhendi.

Mure rooliga

Kiirendusvõistlusest ei taha keegi kõrvale jääda: lihtne koht uute tutvuste soetamiseks ning viimaste vidinate näitamiseks, räme mootorimüra ja hõrgutavad heitgaasid. Vabaduse väljak oli servani täis erinevaid sõidukeid ja Harjumäe tõstukid liikusid pidevalt ülesse-alla, transportides rahutuid pealtvaatajaid parimatele vaatekohtadele; parkimismaja müüdi välja juba mitu kuud tagasi. Kohvik Moskva drive-in oli reserveeritud linnavalitsusele: laia tankimisleti ääres losutasid sinine Cabriolett ja tema assistent punane Sedaan.

„Sellised üritused ajavad mul pidurivedeliku keema, tüütud massid, kes ei tea isegi, mida nad tahavad. Oeh, kuidas ma ei viitsi siin kummi kulutada,“ saatis sinine luksussõiduk Sedaanile teate.
„Sina määrad linnale taristute rajamise, sul on Kadrioru kõige suurem garaaž, sellist pardakompuutrit kui sinul, pole kellelgi - mõtle, mees. Sa pead end rahvale näitama, kui end ühel hommikul roolita leida ei taha!“

Igal aastal upub siia järve üks laip

Plärts.

Oleksime tahtnud kauem ujuda, aga hiljaks hakkas minema. Sääsed asendusid jaanimardikatega, kes öises vines illumineerisid meie teekonda läbi metsatuka punktist A (kodu) punkti B (järv).

Järjekordne plärts.

Tegelikult ei keela keegi meil öösiti supelda, lihtsalt... Noh, vahepeal käisime küll, aga kes ikka tahab sellises üksikus kohas kell pool-ükskõik jaanimardikatest kaunistatuks jääda. Turistid, võib-olla, nii vähepalju kui neid siia sattus.

Samas... Kuradi soe õhtu, liikmetesse tungis vaikselt elu, mida seal juba ammu polnud, lausa patt oleks praegu lahkuda. Kahjuks olime sunnitud seda tegema, kõhedas pimeduses helkiv kuu kutsus ja ahvatles meid ja meie lapsikult lihtsat mõistust liiga meeldivalt. Paljud meie kaaslased olid juba selle kahvatu juustukera ohvriks langenud.

Liikusime siis edasi, lärts-lärts-lärts...

Vähemaks oli meid jäänud kuidagi. See ei tõota head. Kuulsime juba selja tagant kurjakuulutavaid hääli, mulinat ja vees solberdamist. Nojah, täiskuu on tõesti meeliülendav, mis teha. Peaasi on ise mitte ohvriks langeda.

Lõputu uppumine

Ma tundsin ennast piiratuna – nii kohutavalt piiratuna, nagu mind oleks lukustatud pimedasse kappi ja võti minema visatud… Nagu ma oleks seotud käsist ja jalust nagu suhu oleks topitud kellegi sokk, kellegi kes ise on olnud sama piiratud. Kuulsin sosinat, mis ütles „Igal aastal upub siia järve üks laip.“ Siis see muutus valjemaks, pidevad kordused… Keegi ütles kunagi, et kordamine on põrgu, tunnetasin seda põrgut jällegi. Peatusin korraks, et selle lause üle juurelda, selleks ei pea olema laip, et uppuda, selleks ei pea olema järve, et uppuda… Kui sa oled nii palju uppunud nagu mina siis pole koht ja aeg üldse oluline. Mitte miski pole oluline… Oodake… Ma olen jälle segaduses, olen alati peale uppumist segaduses, olen alati segaduses kui järjekordsest kehast on saanud… laip – laip kelle sõõrmed on täis vedelikku, vahel soolast, vahel magedat, vahel soo järgi lehkavat, ükskord oli see frikadelli supp… tunnen, et aega on vähe, pean rohkem ja kiiremini… mida? Pean kirjutama, sest varsti olen ma keegi teine, keegi kelle vanus pole oluline, keegi kelle sugu pole oluline – oluline on ainult see, et sellel inimesel on hirm vee ees…