28.07.12

Fotograafi vaatenurk

Manjana „Foto tagumine külg“ ja Artur R. „Veel üks foto“ lugemine rangelt soovituslik. Käesolev ilma nendeta ei moodusta midagi.
Mart on lootusetu. Tore poiss ja hea kamraad, aga lootusetu. Kui nemad talle mõistust ei too, siis ei suuda seda keegi. Ma olen nüüd nii kaua nende heaks töötanud, et sellist väikest vastuteenet võis pidada loomulikuks. Nad olid kohe nõus ja pakkusid omalt poolt päris hea tausta veel lisaks, loo milles segunesid tõde ja lavastus. Ma ei ole kunagi päriselt aru saanud, kas nende jaoks on oluline ka vaatemäng, mis tihti kaasas käib, või see lihtsalt kukub niimoodi välja ja nad on ühed kuivikute kuivikud, kes on uudse info saamiseks valmis korraldama kõige väärastunumaid eksperimente. Kuidas üldse saab olla kümnete aastatuhandete vanuste tüüpide jaoks midagi uut ja huvitavat?

27.07.12

Foto tagumine külg

„Faaak, pea valutab!“ mõtlesin silmi avamata. „Mida ma eile küll jõin, et mu kehaline olemine täiega puu otsast kukkunud päkkarit meenutab?“ üritasin silmi avamata vaikselt pilti kokku seada. „Kõigepealt olime mehega kodus, mina tegin süüa ja tema vingus, et pipart on liiga palju, siis pesin nõusid ja mees vaatas telekast midagi, mis teda pidevalt naerma ajas. Kui ta oli oma isu täis itsitanud, tuli ta kööki ja üritas mu selga silitada. Ilmselgelt tahtis keppi! Alati, kui mina olen end köögis orjates üleni higiseks ajanud, tuleb tema ja arvab, et just nüüd on parim aeg intiimsusteks! Ma sain jube vihaseks, tundsin kuidas nägu kuumama hakkas ja vasakusse silma tekkis tõmblus. Surusin viha tagasi ja nurrusin mehele meelelise häälega, et pean dušši alla minema.

Ja kelluke tiliseb

Seisin, vanaema kirja vahel olnud sedel aadressiga näppude vahel, kaheksakorruselise korteritekompleksi esisel tänavasillutisel ja kontrollisin veelkord hoone kulunud numbriplaati. Vähemalt koht oli õige. Sarnaselt numbriplaadile nägi kogu kompleks välja selline nagu oleks aastatepikkune loodusjõudude meelevallas olemine temalt viimasegi elujõu röövinud, laiudes vaikselt ja räsitult kvartalisuurusel alal – kõik hooned äravahetamiseni sarnased. Majadevahelised käigud, kümned ja kümned trepid ning koridorid moodustamas võõra jaoks peadmurdvat labürinti.

Needsin mõtteis juba mitmendat korda vanemate „hiilgavat” ideed mind koolivaheajaks vanaema juurde saata ja seadsin sammud sisehoovi viiva kangialuse poole. Sissekäigu ees olev raudvärav avanes oma õlitamata hingedel raskelt ning sellega kaasnev heli tundus kangialuse vaikuses ehmatamapanevalt vali. Värava õudusfilmilik krigin kõrvus kumisemas aitas järgnevad kümmekond või veidi rohkem, hämarat ning erineva risuga palistatud, meetrit peaaegu kiirkõnnil läbida.

Sisehoovi paistev keskpäevane päike pani hetkeks silmi pilgutama kui esimesed sammud kangialusest välja astusin.

26.07.12

Veel üks foto

Taevas oli pilvitu, ei ühtegi pilve ega pilveräbalat. Vaid kuskil päris kõrgel liikus väike valge täpike, kuid ega keegi siis keset Kadrioru parki selili viska, et taevast täppe taga ajada. Ontlikult pilku maises sfääris hoides, oli ideaalne suveilm.
„Hei, vaata. Luiged tõusid ka lendu. Sa ehmatasid nad vist ära.“ Nii kolmekümnene naine lõkerdas oma meessaatja käevangus. „Meest pegasusega ei kohta siin igapäev. Oi, on Kadriorus hobused üldse lubatud?“ Järjekordse heleda naerulagina katkestas matsuv musi naise huultele.

Ulmejutulabori sünnipäevapiknik

Täna, neljapäeval 26. juulil täitub Ulmejutulaboril aasta tegutsemise alustamisest. Sel puhul on kõik meie autorid ja lugejad kutsutud kell 18.00 Kadriorgu Kreutzwalditagusele muruplatsile pikniku pidama. Kaasa võtta oma piknikuvarustus. Räägime labori minevikust, olevikust, tulevikust ja kõigest muust, mis meid seob ja huvi pakub.

Muusikalise meelelahutusena pakub meist pisut eemal Tallinna Filharmoonia „Pargimuusika“ kontserdisarjast tasuta piknikukontserti „Barokiaja laulud“ (link kontserdi sisule)

Olete oodatud!

16.07.12

Ülevaade ulmejutulaborist

Kirjutatud 14. juulil toimunud ulmehuviliste ürituse Estcon 2012 ettekande jaoks

Kuidas sündis ulmejutulabor? Otseseks tõukeks sai 2011. aastal Saarjärvel Estconi raamas pühapäeva varahommikul toimunud ja Mandi korraldatud kirjutamise töötuba, kus valminud „surematud“ teosed ootasid avalikustamist.
Ulmejutulabori tutvustav postitus ilmus 26. juuli 2011 ja algselt Estconi jutukirjutamise õpitoas osalejatest liitusid ja avaldasid oma jutud uppunud laibast: Mina, Metsavana, isa Pjotr, Mant, Pronto, Eva.