Manjana „Foto tagumine külg“ ja Artur R. „Veel üks foto“ lugemine rangelt soovituslik. Käesolev ilma nendeta ei moodusta midagi.
Mart on lootusetu. Tore poiss ja hea kamraad, aga lootusetu. Kui nemad talle mõistust ei too, siis ei suuda seda keegi. Ma olen nüüd nii kaua nende heaks töötanud, et sellist väikest vastuteenet võis pidada loomulikuks. Nad olid kohe nõus ja pakkusid omalt poolt päris hea tausta veel lisaks, loo milles segunesid tõde ja lavastus. Ma ei ole kunagi päriselt aru saanud, kas nende jaoks on oluline ka vaatemäng, mis tihti kaasas käib, või see lihtsalt kukub niimoodi välja ja nad on ühed kuivikute kuivikud, kes on uudse info saamiseks valmis korraldama kõige väärastunumaid eksperimente. Kuidas üldse saab olla kümnete aastatuhandete vanuste tüüpide jaoks midagi uut ja huvitavat?