Eesriie tõusis ja kulunud ülikonnas missinaeratusega mustkunstnik astus lavale. Justkui muuseas tõmbas ta varrukatest muljutud välimusega määrdunud tuvisid ja kübarast väsinud küülikuid. Olin esimest korda päriselt tsirkuses ja mustkunsti seni vaid telekast näinud. Küülikud, tuvid ja pooleks saagimised mind ei huvitanud. Mina ootasin hüpnoosi. See, kuidas hüpnotisöör vaid paari sõna abil kellegi oma tahtele allutab, tundus minu jaoks nõidusena. Olin kogu oma senise kaheksa aastat kestnud elu pidanud järgima vanemate käske ja keelde. Tundus lausa võimatuna, et keegi suutis käskida täiskasvanuid.
Viimaks jõudis järg hüpnoosiseansini.
Mustkunstnik otsis rahva hulgast katsealust, kelle peal oma oskusi
näidata ja valis... Minu. Olin pettunud, sest lootsin nii väga, et
mustkunstnik mu ema koera kombel haukuma paneb. Sellegi poolest
ronisin lavale, sest ei juhtunud just iga päev, et tsirkuse artisti
nii lähedalt vaadata saaksin.
Mustkunstnik luges juba tuttava teksti
sellest, kuidas magama jään ja kõigutas mu näo ees hõbedast
uuri. See ei mõju, jõudsin mõelda, kui käis must sähvakas.
Järsku nägin enda ees seismas iseennast ja mu sõrmede vahel
kõlkus hõbedast uur. Minu keha vahtis mind üllatunud ja pisut
juhmivõitu pilguga. Taipasin kohe, et rollid on vahetunud. Lõpuks
ometi oli saabunud kauaoodatud võimalus panna teisi tantsima minu
pilli järgi. Tundus, et publik polnud taibanud, mis juhtus. Nad
ootasid endiselt, et annaksin oma kehale käsu teha midagi jaburat. Pöördusin
pealtvaatajate poole ja mu naeratus muutus endisest veelgi laiemaks, sest publiku silmist vaatas vastu samasugune tühi pilk nagu minu ees seisva kõhetu poisi omadest.
„Tõuske!“ käskisin. Rahvas tõusis
kuulekalt püsti.
„Kõndige,“ ütlesin mina ja rahvas
kõndis suunas, mille poole osutas mu uue keha juurde kuuluv kondine
sõrm. Mustkunstitelk jäi rannas laiuva tivoli servale ja kohe telgi
taga laius meri. Vaatasin, kuidas inimesed midagi taipamata laintesse
kõnnivad ja mu silme ees terendas juba kujutluspilt, kuidas täitub
mu ammune unistus: mitte keegi ei käse ega keela mind ning saan olla ÜKSINDA...