31.10.11

Nurrrrmootorrrr


*
„Sellega oli nii, et patarei hakkas lekkima, kui vanaks jäi. Väljavalguv hape sõi klemmid läbi. Kasutu! Kogu see agregaat on tühise asja pärast täiesti rivist väljas!“
Karjuja  kõneaparaadis kõõksatas nördimusest.
„Nurrrrmootorrrit prrrroovisid?“
Pehme nurruv hääl istus koos loomaga mu kõrval.
„Misasja?“
Tõstsin suhtlusaparaadi, kust kostus pigem sõim kui juhised, kõrva juurest eemale.
„Nurrrrrrrmootorrrrrrit!“
Eeeeeäääääeeemmmm...
Kuid küsimus oli ju esitatud.

Must muna

Marta läks susse lohistades pliidi juurde, koogutas end madala pingi peale istuma ja  tegi pliidi alla suure vaevaga tule. Pea oli uimane. Halvad unenäod ja viimaste päevade raske töö.  Saaks sellega juba lõpuni.  Selg andis tunda ja ta istus veidi pliidi ees, lugedes vanu ajalehti.  Siis, veendunud, et puud läksid  korralikult põlema, viskas veel paar halgu alla, jättis lehed pliidi ette ja püüdis end sirgu ajada. Seljast käis valujutt läbi. Väljas oli sügis, vihma sabistas ja siis andis selg alati tunda. Ilma siunates triikis Marta selga, otsis seinast tuge ja ajas end püsti. Ta koperdas veeämbri juurde, pani teevee potiga tulele. Üksiku pensionäri elu ei ole kerge. A mis sa hing hädaga teed.  Väljas lõgistas tuul räästalaudadega, akna taga kasvava sireli oksad kriipisid tuulega vastu klaasi. Marta läks raskete sammudega kiiktooli juurde ja sättis end ettevaatlikult sinna istuma. Nii ettevaatlik kui ta ka oli, ikkagi käis valu seljast läbi. Ahh. Saaks ometi lõdvaks lasta. Kiiktool võttis ta valutava keha oma pehmesse embusesse.

Taas kolisesid väljas räästalauad. Või ei, olid ikka räästalauad? Liiga järjekindel ja rütmiline oli see kolin. Marta jäi kuulatama. Vastu akent langes kellegi raske rusikas. Müraki. Marta ajas ennast ähkides tugitoolist püsti. Ehmatus lõi tal hinge kinni. No kesse põrguline niiviisi vasta õhtut siin väljas koperdab? Ta kobistas akna juurde ja püüdis välja vaadata. Väljas oli aga pime ja ainus mida ta nägi, oli tema enda ehmunud ja kahvatu nägu aknaklaasil. Siis põrutati otse tema näo vastas taas vastu klaasi. Marta nägi mustavat rusikat ja põrkas eemale.

30.10.11

Mania Grandiosa

Ruum suure kuppellae all hämardus. Koos pimedusega saabus üliõpilasi täis ruumi ka haudvaikus. Kuskilt tihkest ja vaiksest teadmatusest ütles kriuksuv vanamehe hääl: „Me oleme täna tulnud siia ruumi, et õppida tundma sellist jäledat liiki nagu kosmosekass.“

Saali ees süttis hämar kuup ja sajad usinad silmad puurisidki end koheselt sellesse.

„Te ei näe midagi, eks?“ Vaikne ümin saalist  kinnitas professori oletuse õigeks.

„Jah, sest ta on must nagu kosmose kaugus, ta on külm nagu kosmos ise, ta on läbipaistev kui vaakum. Ta tuleb, kui teda kas või mõtteski kutsutakse. Ta on halastamatu, julm ja sadistlik. Seepärast me olemegi siin, maa-aluses turvasaalis.“
Tumehall kuup kustus ja professori lähedalt hakkas kostuma vaikset krabinat.
„Kissitage silmi, palun. Ma süütan küünla.“ Hetk hiljem süttiski loengu puldil habras oranž leek.

„Selle küünla süütasin ma kosmosekassi tõu läbi viimati hukkunud tsivilisatsiooni mälestuseks. Üks arenev maailm ühe keskmiselt kollase tähe ümber on jälle lakanud olemast. Kamp lollpäid korraldas seal jutu kirjutamise teemal „Kosmosekass“ ning sellel ajal Kosmosekassidele mõeldust oli nende elajate kutsumiseks küll. Meie oleme seni ainsad kogu Universumis, kes on suutnud nende hävitustööle vastu seista. Meie ja ainult meie! Seega.“ Professori hääl kerkis  pinges peaaegu kiljumiseni: „Ainuke,mida te võite nende elajate suhtes tunda, on vihkamine. Ainuke, mida te võite neist mõelda, on: kuidas neid tappa. See on ainus, mida te võite.“ Vanamees hingeldas pimeduses kuuldavalt.  „Täna on teie elu suurim hetk. Ütlen teile seda kohe loengu alguses. Kohe loengu järel lähete te selektsiooniblokki. Kes tõestab seal, et suudab neid värdjaid vihata 100-protsendiliselt ja sama kindlalt neid tappa tahta, väljub maa peale, kes ei suuda, jääb igaveseks oma praegusele kujule ning vargsi ringi hiilima. Teist endist sõltub, kas teist saavad vabad tapjad või teid nimetatakse ja õigusega: lollideks hallideks hiirekesteks.”
Saali laskus vaikus, milles üks hallide kikkiskõrvadega üliõpilane väga salaja mõtles: „Nagu meid kõiki senini ja alati on kutsutud.“

27.10.11

Tõuse ja kõnni!

Koridori lõpust ei paistnud valgust. Oli vaid ebamäärane hägu ning minust vasakul ja paremal pool jooksis suletud uste rivi. Avasin ettevaatlikult ühe vasakpoolsetest ustest ja piilusin tuppa. Tühjus. Või siiski mitte päris – keset tuba seisis vanamoodne kulunud tool, mida katsid punased värvipritsmed.  Lootsin kogu südamest, et see ikka oli värv.  Seinad olid võõbatud oliivrohelisteks ja kardinata akent katsid jämedad trellid. Üks oli kindel: siin polnud kedagi. Taganesin ukse poole, kuigi loogika ütles, et mul oleks olnud ohutum pöörata selg tühja toa poole kui minna pimesi ja tagurpidi koridori, mis võib-olla ei olnud tühi. Aga loogika ei olnud mulle kunagi meeldinud ja püüdsin seda igal võimalusel eirata. Sihtisin relvaga, millele isegi nime anda ei osanud, turvalist tühja tuba ja ootasin rünnakut, mida ei tulnud. Koridor. Järgmine uks. Tühjus. Koridor. Järgmine uks. Mingi ebamäärase vormiga elukas hüppas kriisates mulle kõri külge. Ma ei näinud, kuhu ja kelle pihta ma tulistasin, relv kukkus käest, haarasin vöölt püssi, kuid seegi pudenes mu habraste sõrmede vahelt ja...

Kosmosekass

Väike mustajuukseline tüdruk silitas suurt punast kassi, kes nurrus kõvemini kui murutraktor ja sosistas: „Kosmosesse, Kõuts. Me lendame kosmosesse...“ Kass piilus tüdrukut laisalt pooleldi suletud laugude vahelt ja nurrus edasi. Tüdruk sulges samuti silmad ning kujutles ennast tähtede keskel lendamas. Ära sealt, kus teda nagunii näha ei tahetud. Kaugele ära. Äkki nurrumine lakkas ja kosmoselend lõppes järsu maandumisega. Tüdruk kaotas tasakaalu ning kukkus käpuli maha, samal ajal kui kass lihtsalt minema jalutas. Tal polnud enam tuju lendamiseks.

Palju aastaid hiljem polnud Kõutsi enam ammu, kuid tüdruk oli endiselt alles. Kõutsi kadumise päeval oli ta mõelnud, et kass lendas ilma temata kosmosesse. Nüüd oli tal uus kass, kuid sellele ei meeldinud nurruda. Pealegi oli ta must, mitte punane. Efekti pärast. Sest tüdruk elas kirevate seinavaipadega vooderdatud vagunelamus, mille välisukse kohal rippus ahvatlev silt: ENNUSTAJA. Toa keskel seisis ümmargune musta linikuga kaetud laud ja sellel troonis tõmbenumber – kristallkuul. Tegelikult meeldis tüdrukule siiski rohkem ennustada kaartide abil, sest vastupidiselt kristallkuulile ei valetanud kaardid kunagi. Kui kuuli seest võis näha moonutatud kujutist eilseks õhtusöögiks olnud supi plekkidest, mis kenasti kuuli all oleva lina külge kuivanud olid, siis kaarte sellised pisiasjad eriti ei mõjutanud. Kristallkuul oli samamoodi pigem meeleolu loomiseks, nagu kass ja seina peale kinnitatud riiulil olev pealuu, mille kohta teati rääkida, et see olevat kuulunud ühele tüdruku eksmeestest, kes püüdis talle kätte maksta, kuid hoopiski ise oma peast ilma jäi. 
 
Ühel lämbel suveõhtul, kui tüdruk oma igavalt möödunud päeva neljanda järjestikuse pokaalitäie konjakiga alla loputada püüdis, häiris rahu ja vaikust arglik koputus. Tüdruk kummutas klaasi ühe sõõmuga põhjani ning avas järsu liigutusega ukse, ehmatades nõnda selle taga seisva külalise poolsurnuks. Tüdruku suureks üllatuseks kogus võõras ennast kiiresti ja venitas näole laia lumivalge irve.

26.10.11

Viimane

Järgnev kirjutis leiti Tähejõudude baasi sulgemise järel ühest selle värbamiskeskuse ruumidest, s-o kolmandal aastal enne suurimpeeriumi langemist. Arvatakse, et see võis olla kirjutatud ühe viimase Maalt lahkunud emotsionaalselt tasakaalustamata värdinimese poolt. Lugege ja rõõmustage, et destruktsiooni aeg on möödas.
Meid oli siin alguses kaksteist. Kössitasime vaikides kõval pingil ja põrnitsesime vastasseina või kes mida. Vahel avanes koridori otsas must metalluks ja üks nahaga ja mundriga ületõmmatud luukere viipas meist järjekordse selle taha. Ma olin niisiis juba üksteist korda näinud, kuidas minu vanune inimene tõuseb ja kõnnib kramplikult selga sirgena hoides ukse taha. Ma pole näinud sealt veel kedagi tagasi tulemas.

Kosmosekass

„Neetud elukas!“ Komandöri röögatus kajas tähelaeva koridorides, kaikudes edasi kaugeimatesse soppidesse. Laeva ventilatsioonisüsteemi1 kaudu levis konditsioneeri rahustavalt lavendlihõngulise aroomi asemel hingematvat, nina ja silmi sügelema ajavat jälki haisu.


„Kus on kokk ja need kuradi mehaanikud?“ Komandöri raev paisutas tema otsaesisel tuksleva suure veresoone lõhkemiseni pingule. Mehe käed värisesid allasurutud vihast.


Kokk tuli tõtlikul sammul kambüüsist, pühkides käsi piinlikult puhtasse ja tärgeldamisest veel krudisevasse käterätti. Tema lumivalge kokamüts vabises kiirustavate sammude taktis.


Alt masinaruumist kostis kahe mehe müdinat, ning plastikust trepp nagises peagi tulijate jalgade raskuse all.


Komandör seisis, käed ähvardavalt puusas, keset valgustatud nõupidamisruumi ja põrnitses süngel näol tulijaid. Ta pöördus esimesena koka poole.


„Kas ma ei keelanud ruudus, kuhu me vaatlusteks ankrusse jääme, toiduriismete atmosfääri väljutamise?!“


Koka kõrvad tõmbusid reetlikult punaseks. Ta noogutas vaikides.


„Miks, ma küsin MIKS, minu korraldustele selles laevas ei alluta?“ Komandöri nägu oli mitme varjundi võrra tumedam punane kui koka tulitavad kõrvad.


„Kas ma ei väljendanud ennast küllalt selgelt?“


Kokk raputas ägedalt pead nii et valge kokamüts viltu vajus.


„Siis milles on asi?“


Kokk nohistas vesiseks tõmbuvat nina: „nomamõtlesinetkõikneedkalarappedlähevadilgelthaisema“ pomises ta tasakesi.


„Sina ei mõtle! Sina täidad minu käsku!“


„Just nii, söör!“ Koka põsed õhetasid kõrvadega võidu, ning tema sisemuses kees hääletu võitlus kiusatusega enese teguviisi komandöri ees täiendavalt õigustada.


Mehaanikud vahetasid omavahel pilke.


„Ja nüüd teie, igavesed kruvikeeraja- ja kaablipead! " pöördus komandör mehaanikute poole. "Ma tahan teada, kes jättis minu meeldetuletusest hoolimata laeva konditsioneeri väljaheiteavadele lisafiltrid ja täiendava niiskustõkke paigaldamata?“


Noorem mehaanik köhatas närviliselt kurku kippuva haisu tõttu ja vaatas abiotsivalt vanemale otsa. Vanemmehaanik tõmbas lauba krimpsu, ning laiutas käsi: „Laeva protokoll ei nõua käesoleva planeedi atmosfääritingimustes lisafiltrite ja niiskustõkke paigaldamist. Seega, me ei pidanud seda lisatööd, kaasnevat kulu ning operatsiooni keerukusastet arvestades vajalikuks.“


Komandör haaras kahe käega peast kinni. „Kas teie kaks juhite seda laeva ja vastutate operatsiooni eest või teen seda min...“ tema hüüatus sumbus läkastamisse, mille põhjustas ilmselgelt kõikjal leviv ilge hais.


„Teie, söör!“ vastasid kõik kolm meest ühest suust.


„Hästi, selle tegime me nüüd näitlikult selgeks küll!“ Sarkasm komandöri hääles oli lõikav.


„Kokk, tänasest kuni planeedilt lahkumiseni on laeva menüüs üksnes tsitrusviljad, riis ja porgand! Toidujäätmed, eriti tsitruste koored väljutate viivitamatult atmosfääri, ei parem jätate vedelema laeva pardale.“ Kokk tõstis kohkunult oma lumivalge käteräti näo ette. Tema näos peegeldusid korraga suutmatus uskuda oma kõrvu ning vastikus, mida ilmselt ei põhjustanud ainuüksi laevas leviv vänge lebra vaid ettekujutus laeva illuminaatoritele ja kerele laiali puistatud apelsinikoortest.


„Ve-ve-vedelema, söör?“


„Just!“


„A-a-aa-aaga see on ju ebahügieeniline, söör. Ja, kui ma võin ennast niiviisi väljendada, siis jälk, söör.“


„Hmh. Ja SEE ei ole?“ Komanöri käsi haaras peotäie õhku ning pigistas selle rusikasse ja sirutas käe koka poole, kes instinktiivselt taganes.


„Mm-ma ei saa aru, söör!“


Mehaanikud muigasid. Komandör pööras välkkiirelt pead. „Ja miks Jupiteri ja tema kõigi kuude nimel teie veel siin töllerdate? Kas need neetud filtrid ja niiskustõke on paigas?“


„Ei, söör!“ „Jah, söör, kohe saab tehtud!“ Mehaanikud lahkusid ruumist peaaegu valguse kiirusel.




Kokk, silmis õudus, asutas end samuti kiirelt minekule, vangutades ikka veel kahtlevalt pead ning pomisedes suu ees hoitavasse käterätti prantsusekeelseid roogade nimetusi läbisegi peenelt kõlavate vandesõnadega.




Navigaator väljus köhides juhtimisruumist. „Kas need idioodid jätsid filtri ja tõkke paigaldamata?“


Komandör noogutas.


„On ikka kõlupead!“ siunas silmi pühkiv ja läkastav navigaator. „Ausõna, nagu esimest korda oleks kosmoses.“


„Vähe sellest, kokk viskas kalarapped atmosfääri!“


„Mida?!“ navigaatori jahmatus oli ehe. „Mille kuradi pärast ta veel seda pidi tegema? Nimme või? Kalarappeid... terves Galaktikas ei leidu teist temasarnast ajuhiiglast, isegi punaseid hiiud näivad sellise ajumahu kõrval siniste kääbustena...“


„Eks temasugusel prantsuse köögis kodus oleval isandal ei olnud paslik kalarappeid toas seista lasta, võivad haisema hakata...“ ironiseeris kapten nägu krimpsutades.




„Ausõna, kui ma veel kord ühtki nendest neetud elajatest laeva laskeulatuses peaksin nägema, kõmmutan ta pardakahurist oma isiklike kätega ribadeks!“ pahvatas ärritatud navigaator. „Kurjavaimu kosmosekassid oskavad üksnes atmosfääris ringi heljuda, rappeid õgida, kräunuda ja laevade ventilatsioonisüsteemidesse kusta!“




Kusagilt atmosfääri kaugustest kostus läbilõikav kräunatus, mis hoolimata laeva müratõkkeist juhtimiskabiini ulatus. Komandör ja navigaator startisid üheaegselt juhtimispuldi suunas, millel terendas kutsuvalt pardakahuri punane käepide.

20.10.11

Tõuse ja kõnni!

Kolm päeva tagasi kutsus kuninganna Isabel minu ning teised talle ustavad väepealikud oma nõupidamissaali.
“Ma ei hakka keerutama. Asjalood on halvad. Täna hommikul tõi kaaren sõnumi, et meile lähenevad vaenlaste väed. Meie kallis Talonguard vajab kaitset. Nicolaist pole endiselt mingeid uudiseid ja me ei saa kauem niisama käed rüpes istuda.“
Isabel vaatas meile kõigile tõsise näoga otsa.

“Tegin täna ringkäiku ning avastasin, et meie kindlusemüürid vajaksid hädasti kohendamist ning vibumeeste laskemoon on otsakorral. Ma ei tea täpselt, kui palju deemoneid siiapoole teel on, kuid võimalik, et meil tuleb piiramisele kaua vastu seista ning seetõttu vajame hädasti varude täiendust.”
“Me teeme kõik endast oleneva, et Talonguardi kaitsta. Ja teid, Majesteet,” lausus Godric. Isabel noogutas tunnustavalt.
“Olen otsustanud saata teid erinevate ülesannetega laiali ning loodan, et verevalamine jääb ära.“
“Godric, sinu ülesanne on ratsutada põhja ning rääkida kohalikega, et värvata vapramaid sõdalasi ning ehk õnnestub ka mõni osavam sepp meie teenistusse saada. Lisaks soovin, et sa läheksid ning peaksid läbirääkimisi Maevega, kes valitseb Haveni kantsi. Meil võib abiväge vaja minna.”

Godric noogutas ning lahkus kuninganna käsku täitma. Järgemööda jaotas Isabel ülesandeid. Lõpuks jõudis ta minuni.
“Rutger, sinul palun eskortida meie kiviraidureid. Lähedalasuvad kivimurrud on korralikust materjalist tühjaks tehtud. Seepärast on vaja minna kaugemale. Valisin sinu, sest oled kogenud sõjamees, rännanud igasuguseid maastikke pidi ning olnud edukas paljudes lahingutes.“

16.10.11

Tõuse ja kõnni

Ma arvasin, et surm on valus, aga selle asemel tundsin end taas astuvat tuttavlikku kaamerate valgusse, kõigi tähelepanu keskpunkti. Ma olin taas staar ning see film oli üksnes minust, mu elu parimatest rollidest, kauneimaist ja hingeminevaimaist hetkist.

Minu lapsepõlv. Mu esimene filmiroll, siis teine, Kolmas. Võrratu imetlus ja hästi-halvasti varjatud kadedus. Esimesed lilled austajalt. Esimene meeletu armumine. Mehe punased kõrvad ja higine peopesa. Hingetuks tegev esimene tõeline suudlus. Väriseval häälel tehtud abieluettepanek ja ehtsa teemandiga kihlasõrmus. Hunnitu ja imekaunis esimene pulmakleit. Teade esimesest rasedusest ja sellele järgnev must masendus lapse kaotamise pärast. Lahutus. Uus armumine. Uus abielu. Esimese lapse sünd ja võrratu õnnetunne. Uus rasedus. Teine imearmas, särasilmne laps. Uus filmirolli pakkumine. Lahutus. Meeletu armumine. Esimene oscarigala. Meeletu ootusärevus, kes võidab. Elu esimene tõeline Oscar. Rõõmupisarad, ülevoolav õnnetunne... Uus abielu mehega,kes on mu hingesugulane. Mehe ootamatu surm lennuõnnetuse läbi, ahastus, hingepiin, üksindus... valu matmine töösse, uude filmi, pisarauputus tööst vabal ajal. Uue Oscari nominatsioon, uus armumine uus abielu, ajastu suurejoonelisim filmiprojekt koos armastatuga, temperamentsed tülid ja romantikast nõretavad leppimised, uued tülid, lahutus, Oscarid, uued mehed, abielud, lahutused, galad, lapsed, lapselapsed, sõbrad, austajad, fännid, filmide loomine, lugematud ehted, kostüümid, banketid, heategevus... pildid ja stseenid vahelduvad üha kiiremini ja kiiremini. Ma libisen nagu kiirrongis oma filmi helendavate seintega tunnelisse, elu tähthetkede kaunid kaadrid vilksatavad üha suureneva kiirusega minust mööda.

09.10.11

Metsavana ja Miisu

„Kus su kass on? Ma küsin, kus su kass on?!“ karjus kiledal häälel uksele ilmunud tüüp, tulekera viskevalmilt käes. Enne kui Metsavana jõudis „öö“ või „möö“ öelda, saatis ähkiv vanamees kera teele ja kohe järgmise ning takkaotsa kolmandagi. Tuba täitus väävlisuitsu ja mädamunahaisuga, astjakesed purunesid, elusloodus kiunus.

„Hulluks läksid vä? Mida sa teed?“ hüüdis Metsavana, kui Koerakoonlane, tema see nässakas tulekeradega vanamees oligi, käed puusas oma veretööd silmitses ja silmi kissitades Miisu asukohta selgitada üritas. Kassiga tundus ühel pool olevat: surnud ja tükkideks, verd ja karvu kõik kohad täis.
„Ma lõin selle kohutava kõutsirajaka maha!“ teatas ta rahulolevalt. „Ja teie, sigudikud, vait!“ Aknale kogunenud möödakäijad ja muidukondajad taandusid ja lonkasid vaikselt minema.
„Vait nigu Torn kesk sügavat laant!“

Metsavana hindas hävitustööd. Tulekerad pühkisid ära kogu kergema kraami ja Miisust paistsid vaid tükid - veri, karvatuustid, kondikillud – puruks ja paladeks. Vaid üksik Tarantel vilgutas nurgas omi punaseid silmi, võrk tundus maas olevat. Võõrastele isadele pole enam midagi erakordset näidata. Kaos ja suitsevad samblad. Ja Miisut polnud…

Metsavana oli kassikesega kohtunud mõni aeg tagasi - ühel rõskel koiduaal oli ta eelmine truu kaaslane Kaaren kadunud ja Miisu kohal koos oma täiuslikkuse ja kõiketeadvusega. Kingitus Metsavanaks kuulutamise puhul. Oleks ta vaid ette teadnud, mis kõik teda ees ootab!

08.10.11

Kosmosekass


"Nii. Kaks sammu ette, marss!" Walfen-Höhburgi kosmosesadama komandör vaatas karmilt meestele otsa. "Nii. Laev on valmis. Last on valmis. Mulle kinnitati, et teie olete valmis. Kõik oleks nagu korras. Aga." Komanör kissitas silmi ja luges mundrilt meeste nimesilte: "Jon Aardner, Kirk Kohlbraun, Marten Kivi, Drein Lerovsky." Mehed noogutasid oma nimesid kuuldes. "Nii. On üks väike aga. Laev tahab ristimist. Praegu on ta nimi WZY-2180, mida kõlbab küll dokumentidesse kirja panna, aga ühel korralikul laeval peab omavahel rääkimiseks ja ka laevaga rääkimiseks inimlikum nimi olema." Mehed vahetasid salamisi hämmeldunud pilke. Sellises suunas jutuajamist nad polnud oodanud. "Nii. Võtke igaüks siit kausist üks pall." Komandör ulatas pisut lapikut keeglikuuli meenutava tuhmmusta kausi meeste poole. Kauss käis nelja mehe vahet. Omaniku leidsid kolm musta ja üks valge pall. "Nii. Kes sai valge palli, sellest saab laeva ristiisa."

Ruumis oli lausa kombatav vaikus. Jon keerutas valget palli sõrmede vahel ja mõtles. Tema peaks nüüd laevale nime panema. Pea tundus täiesti tühi. Paneks mõne naisenime? Ah ei, Laura oli just ta elust läinud, aga ühtegi teist nime ta ka panna ei tahtnud. Laev on suur ja hall. Elevant? Ei, kuidagi kohmakas. Kiire ja hall... Hiir? Rott? Ei, ei sobi. Kiire ja hall... Kass! Jon köhatas kurgu puhtaks ja ütles: "Kurnäuh." Komandör kergitas pisut kulme, teised jäid teda avalikumalt jõllitama. "Nojah, Kurnäuh, kiiruse, täpsuse, kodutunde ja halli värvi auks," üritas Jon puterdamisi seletada. "Nii-nii. Kurnäuh. Vabalt, rivitult, ülehomme stardis näeme," viipas komandör lahkumiseks.

05.10.11

Ma ei taha koju minna

Ma ei taha koju minna. Ma tean, mis mind seal ees ootab: tuba koristamata nagu kõik need viimased kuud, aga diivanil istub Rita ristisjalu keset kortsus maiustustepakendeid ja jõllitab ainiti telekasse. Aprilli algusest saadik pole ta isegi telekat käima pannud, jõllitab niisama.

Aga ma pean minema. See on minu kodu. Ja minu Rita, kedagi teist mul ei ole. Kõik need korrad juba esimesest õhtust peale, kui ma tõmmuverelise tüdruku viimasel hetkel raudteetammilt alla tirisin, ma mäletan nii selgesti, kuidas me teineteiselt korraga küsisime: "Mis sul hakkas, hull oled või?" Ja jalutamist aguli sireli- ja kõdulõhnas, ja Rita rindu mu käe all hommikupäikeses. Ta on nii ilus, päriselt nii ilus, mis sellest, et natuke omamoodi.

Higises käes ragiseb võti lukus. Juba esikusse ulatub heade aegade viirukilõhn ja mahe madal lauluümin. Rita, Rita, kas sa oled jälle elus? Kraabin kingad kiiruga jalast ja torman tuppa. Ta istub diivanil, aga tuba on puhas, laual põleb lõhnalamp, tema juuksed on pestud ja patsis, ja süles on tal . . . midagi valget ja karvast.

Rääbakas kass. Ime, et sel veel hing sees on, nõnda kurjasti on loomake räsida saanud. Aga Rita naeratab. "Käisin jalutamas ja poe juurest leidsin!"

"Mis me talle nimeks paneme?"

"Ma juba panin," särab Rita. "Kass!"

"Lollakas," jätan ütlemata. Aga mul on hea meel, et keegi, miski on ta elule tagasi võitnud.

Hommikul ei ole ma enam nii õnnelik. Terve öö veetis Kass minu ja Rita vahel voodis, ja ma võiksin vanduda, et see elajas haiseb.

Ma ei taha koju minna. Kui aus olla, tahaksin, kui sealt oleks vähimatki lootust keppi saada. Rita on jälle ilus, ta rinnad kirju satsilise pluusi all pakatavad kutsest, aga tal jätkub silmi ainult oma looma jaoks. Ja ma ikkagi võiksin vanduda, et see elajas haiseb.

Jah, Rita hoiab nüüd kodus korda. Kassiliiva kast on alati säravpuhas, põrand samuti. Kõik karvaebemed lendavad kohe tolmuimejasse. Söögi üle ei saa me keegi kurta. Aga alati, kui ma kasvõi katsun teda kaissu võtta –

Higises käes ragiseb võti lukus. Toast kostab mingi telesarja ebamäärast juturüma. Rita istub ristisjalu diivanil ja silitab kassi. "Toit on ahjus soojas, salat külmkapis," tervitab ta. Kuhjan taldrikule kastet ja riisi, istun teisele diivaniotsale, teesklen ka vaatamist. Poetan siis tühja taldriku (aaaaaga see naine oskab süüa teha!) lauanurgale ja nihelen Ritale lähemale. Veel lähemale. Veel . . . aiiiii raisk!

"Kuradi kassiimetaja! Kas sa kordki ei suuda oma nirakale mingeid kombeid õpetada?"

Torman kööki tegelikult kavatsusega verele kistud kätt külma vee all jahutada. Vanaema õpetas, pidi aitama. Aga nagu kiuste komistan köögiuksel vastu ei-tea-kust ilmunud põigitist harjavart ja see on minu piir.

Harjavars sobib hästi kätte. Löömiseks. Rita haliseb diivaninurgas, juuksed salguti näo ees, silmad nende taga nagu mustad augud: "Aga mida sina minuga tegid? Miks mina ei võinud?" Proovigu, ainult proovigu see elukas veel . . .

Ma ei taha koju minna. Aga iga mees on oma saatuse sepp ja sellise olen ma endale sepistanud. Ma tean, mis mind seal ees ootab: tuba koristamata nagu kõik need viimased kuud, aga diivanil istub Rita ristisjalu ja silitab oma kassi. Kui ma olen hommikused loitsud lugemata unustanud, Rita ei hinga. Täna ma ju ei unustanud?

Higises käes ragiseb võti lukus. Kass tuleb mulle esikusse vastu, tokerjal valgel kasukal korrapäratud roostekarva laigud, murtud tagukäppa lonkav, vurrud vasakul pool hangunud ajumassist liikumatud, ja põrnitseb oma ainsa silmaga. Nii et Rita ikka tõesti leidis mu kaustikud ja luges neid. Ja tegigi ise ka ära.

Ei noh, mul on ju tubli naine. Mis sellest, et mitte päris elus.

Ja see väärakas kass, kelle pärast ma pean järgmisel kaduneljaba öösel vist teeristile minema.