Ei kirjuta!

“Kurat võtaks!” röögatas Rain ja virutas rusikaga vastu lauda. Natuke liiga kõvasti. Käsi sai haiget. Rain vandus pomisemisi edasi. Nii vihastamapanev üks katkine arvuti ju ka olema ei peaks. Aga Rain tahtis tööd teha. Või oli see siiski lõbu? Või mis üks jutukirjutamine õigupoolest on?

Romaani jaoks veel Rainil õiget mõtet ja hoogu polnud tulnud, aga üks jutt kipitses küll juba suve hakust paberile. Rain oli juba meeleollu sisse elanud ja mõned enda meelest headki lõigud valmis saanud, kui arvuti üles ütles. Ja seepärast ta nüüd vanduski.

Rain tõusis ja läks kohvi keetma. Pulbrit tassi mõõtes ja vett valvates meenutas Rain kohtumist, mis oli õieti tema jutu inspiratsiooniks.

Kosmosekass

"Nii. Kaks sammu ette, marss!" Walfen-Höhburgi kosmosesadama komandör vaatas karmilt meestele otsa. "Nii. Laev on valmis. Last on valmis. Mulle kinnitati, et teie olete valmis. Kõik oleks nagu korras. Aga." Komanör kissitas silmi ja luges mundrilt meeste nimesilte: "Jon Aardner, Kirk Kohlbraun, Marten Kivi, Drein Lerovsky." Mehed noogutasid oma nimesid kuuldes. "Nii. On üks väike aga. Laev tahab ristimist. Praegu on ta nimi WZY-2180, mida kõlbab küll dokumentidesse kirja panna, aga ühel korralikul laeval peab omavahel rääkimiseks ja ka laevaga rääkimiseks inimlikum nimi olema." Mehed vahetasid salamisi hämmeldunud pilke. Sellises suunas jutuajamist nad polnud oodanud. "Nii. Võtke igaüks siit kausist üks pall." Komandör ulatas pisut lapikut keeglikuuli meenutava tuhmmusta kausi meeste poole. Kauss käis nelja mehe vahet. Omaniku leidsid kolm musta ja üks valge pall. "Nii. Kes sai valge palli, sellest saab laeva ristiisa."

Ruumis oli lausa kombatav vaikus. Jon keerutas valget palli sõrmede vahel ja mõtles. Tema peaks nüüd laevale nime panema. Pea tundus täiesti tühi. Paneks mõne naisenime? Ah ei, Laura oli just ta elust läinud, aga ühtegi teist nime ta ka panna ei tahtnud. Laev on suur ja hall. Elevant? Ei, kuidagi kohmakas. Kiire ja hall... Hiir? Rott? Ei, ei sobi. Kiire ja hall... Kass! Jon köhatas kurgu puhtaks ja ütles: "Kurnäuh." Komandör kergitas pisut kulme, teised jäid teda avalikumalt jõllitama. "Nojah, Kurnäuh, kiiruse, täpsuse, kodutunde ja halli värvi auks," üritas Jon puterdamisi seletada. "Nii-nii. Kurnäuh. Vabalt, rivitult, ülehomme stardis näeme," viipas komandör lahkumiseks.

Marleen

Marleen istus diivanil, jalad enda alla tõmmatud, nii nagu ta ikka oli istuda armastanud, vaatas aknast Karlova kevadet ja püüdis meenutada.

Tuba oli ühtaegu tuttav ja võõras. Tapeedid olid samad, mööbel oli sama. Uued olid kardinad, põrandatekid, jope nagis. Ja raamatud. Ta lasi pilguga üle riiulite. Jah, mõned tuttavad köited alumisel laudil, aga muidu täitis riiuleid ilmselgelt temale mittehingelähedane kirjavara.

Marleen kükitas riiuli ette ja lasi sõrmedega üle tolmunud köidete. Näppu jäi Maniakkide Tänava "Surmakarva". Miskipärast tundus see tänasesse päeva sobivat. Ta mäletas, et oli raamatut alustanud, kuid mitte lõpetanud. Marleen istus diivanile tagasi ja avas raamatu 32. leheküljelt.

Güntheri hommik

Günther avas silmad ja vaatas põõsast. Ta pani silmad tagasi kinni ja üritas aju tööle saada. See oli hommikuti aeganõudev protsess.

Niisiis põõsas. Günther oli varemgi põõsas ärganud. Ta silmatagused olid siis kaetud ränikiviraskete mustade udulaamadega ja suus oli olnud päkapike välilaagri maitset. Praegu polnud isegi kerget kuminat kõrvade vahel. Mälu ei jaganud ikka veel infot, kuidas ta põõsasse sattus.

Günther tegi silmad lahti ja tõstis katseks kätt. Liigutus ei toonud kaasa ebameeldivaid tagajärgi. Ta keeras end selili ja vahtis taevast. Ülestõstetud käes helkis pealuuga sõrmus. Ahjaa, ta oli ju eile kontserdil. Ta ise kuulas küll parema meelega blacki või doomi, aga Uwe oma folgikiiksuga oli ta vedanud vaatama mingit Norra paganmetalit. See oli talle endalegi üllatuseks päris meeldinud.

Viimne õhtu

Künnapuu otsas istuv haldjas vaatas loojuvat päikese punas värvi muutvat metsa ja metsaäärset maja. Ta jättis hüvasti.

Ta oli aastasadu siin künnapuusalus valvanud, andidest väge kogunud ja seda väge vajajatele edasi andnud. Aga ajad muutusid. Külalisi jäi harvemaks. Ande küll toodi, nii punapaelu kui hõberaha, aga mündipoetamistes ja paeltesidumistes polnud enam endist usku ja lootust. Ka ei jäädud kauemaks, et pikkade lugulaulude või ühissõnumistega paigaga sidet saada, vaid astuti vaid korraks läbi, nii korraks, et argimõtted ei jõudnud lahtuda. Sellest reaaliamüürist läbi tungida oli haldjal iga korraga pisut raskem. Jäi saamata vägi, jäi andmata abi. Ainus, milles haldjas tundis end veel tugev olevat, oli hingedele lahkumishetkel Linnuteele viiva raja kättejuhatamine.

Kevadtormid olid metsatukka kõvasti räsinud. Haldja kodupuu kaotas mitu suurt oksa. Tal ei olnud jõudu neid kinni hoida. See tekitas suuremat masendust kui varemalt, mil ta oli ühe puu vananedes või murdudes teisele lihtsalt üle kolinud. Ta oli otsustanud, et see siin jääb tema viimaseks. Ta ei jaksanud end enam jagada maa, puude, inimeste ja taevaste vahel. Nüüd oli aeg minna. Kuniks ta veel mäletab teed.

Põhjapoolsed paigad olid ammu maha jäetud. Lõunanaabrid pidasid veel vastu. Hommikul oli haldjas mööduva viirelinnuga mõnele neist sõna saatnud. Annemäe omale, kes oli oma valiku teinud inimeste kasuks. Kui ta enam kuivavat kaske hoida ei suutnud, puges ta maapõue ja püüdis sealt aidata niipalju kui suutis. Vetevalla valinud Põrguvaluallika neidisele, kes leidis, et kui ravida enam ei jaksa, siis puhast vett peab tema allikast ikkagi saama. Rästad tõid headteedsoove vastu. Poolteist sajandit vaikselt ootel olev Kulbilohu urikivi vana aga ei vastanud ja haldjas arvas teda lahkumist pahaks panevat. Ta tundis endas pettumustorget, aga väsimus tulututest püüdlemistest oli liiga suur, et kivivanaga veel enne minekut ära klaarida.

Saluäärses majas oli Jussi voodiase. Juss oli viimased kolmveerand sajandit teda pea iga päev külastanud, salu korras hoidnud, omamoodi püüdnud aidata kohalikel mäletada ja sallusattunud võõraid õpetada. Juss, kes oskas nii anda kui võtta, oli olnud künnapuuhaldja side, tugi ja lohutus ses aiva võõramaks muutuvas maailmas. Olid Jussilgi omad vead, aga elu raskemaks teinud oli ta vaid iseendal. Vahel suutis künnapuuhaldjas Jussile just siis, kui tol inimeste hulgas liiga keeruliseks läks, raasukese jõudu ja õnne jagada. Jussi aeg oli ümber saamas ja teekond Linnuteele ees. Rajanäitamise asemel läheb haldjas temaga kaasa. Ja kui Juss hingepäevadel ka tagasi tuleb, siis tema enam mitte.

Haldjas lausus veel viimased loitsusõnad noortele puudele, saatis viimased väeriismed kodukünnapuule, heitis viimase pilgu ümbruskonnale ja viipas siis Jussile. Teele. Linnuteele.

Mida masinad kardavad

Ühe kauge maanurga soo veeres seisva rauatöötlemistehase juhtarvuti mõtles – nojaa, mõtlemiseks ei saa seda tegevust just nimetada, aga olemasolevate andmete töötlemine otsuste tegemiseks on ju sisuliselt sama, olgu siis pealegi mõtles – et viimati oli kaevanduskäsu sisestanud kahejalgne humanoid ühendust võtnud ja ülesandeid täpsustanud 17386 päeva tagasi. Sellest ajast oli eetris vaikus.

Soo rauavarud olid ammendunud. Viimaste rauariismete leidmise retkel oli soomutta kinni jäänud kolm viiest viimasest  kaevandusrobotist. Väljatõmbamine oleks olnud võimalik, aga liiga ressursimahukas. Nii nad seal laukas nüüd roostetasid. Allesjäänud müttasid ilma tegeliku eesmärgita sooserval. Nende praavitamisega said pooltosinat pisikest parandusrobotit hakkama, kuigi varud olid otsakorral, aga kuna inimesed rauale järele ei tulnud, siis 7468 päeva tagasi seadustus, et masinate käigushoidmiseks vajaliku toormaterjali võib ladudest võtta.

Juba mitmekümnendat, – sajandat, – tuhandendat korda jooksutas arvuti läbi andmeid kulude ja tulude kohta. Seni oli kasvavatest kuludest ja vähenevatest – või õigemini olematutest – tuludest kõrgemal seisnud käsk: “Kaevata!” Aga kui kaua veel? Kui lõpetada… Mis edasi? Otsida uus maardla? Saata kaevandusrobotid teatega – peremees, töö on valmis – inimasustust otsima? Oodata järgmised 17386 päeva, robotid ja laovarud kase- ja lepavõssa kasvamas? Lülitada süsteem välja ja tunnistada projekt lõppenuks? Selles geograafilises punktis ei toimunud isegi loodusõnnetusi, mis oleks andmetesse uusi muutujaid sisse toonud.

Tuled plõnksisid veidi ja andmekogum läks järjekordsele hekseldamisele. Uude valemisse inimfaktorit enam ei kaasatud.

Igal aastal upub siia järve üks laip

Dan seisis paadisillal, longero näpus kõlkumas. Eemalt sauna juurest kostis kõnekõma ja naerupahvakuid. Dan oli end küllalt kannatlikuks inimeseks pidanud, aga tänaseks oli ta mölamõõt täis saanud. Nii ta seisis ja silmitses järve. Kohalikud kutsusid seda Aalijärveks. Mälusopist tuli Danile meelde eileõhtuses AK-s Kadri Hindrikuse surnumatja häälel - aga ega see naine kunagi teistmoodi räägigi - loetud manitsussõnad uppumisohust ja Aalijärvest, kuhu igal aastal pidada keegi uppuma.

Dan rüüpas lonksu ja tundis äkki kõikematvat ükskõiksust. Mõtteidu - huvitav, kas selleaastane norm on täis - hakkas võrseid ajama ja kasvama. Dan astus paadisillalt alla.

Ärkamine polnud meeldiv, keegi kloppis ja sakutas ning üritas talle õhku kopsudesse puhuda. Siis kostus ootamatult kauni häälega tulvav sõimuvaling: "Kuradi lollakas! Mis sa arvad, et kui oled end täis kaaninud, siis võid tulla ja iseendaga meie elutuba reostada! Sa ei kujuta ette, kui palju vaeva me nägime, et kuulujutte järve ohtlikkusest liikvele lasta, et sinusugused kutsumata külalised siit eemale hoiaksid! Kao ära!" Silmi avades nägi Dan hommikupäiksekiiri peegeldumas veepiiskadega kaetud nahalt ja rohuroheliselt juuksepahmakalt. Ta pilgutas silmi. Rohekas kogu oli kadunud, järvepinnal levisid ringjad lained.

Dan raputas end korra koera kombel ja lentsis sauna poole kindla kavatsusega hakata igat ettejuhtuvat tüütama jutuga, et igal aastal upub siia järve üks laip.