25.09.12

Jääme sõpradeks?

„Et nagu mis mõttes ma ei või sinust oma sõpradele rääkida kui fuckbodyst? Mäletad, me leppisime kokku, et oleme sõbrad, eks ole?“ küsisin, teades isegi, et suhet ma ei taha. Suhet kindlasti mitte, kuna „suhe“ on liiga hirmus sõna, mis kinnitab, et need kaks inimest on koos ja teisi pakkumisi nad enam ei näe.
„Jääme sõpradeks! Jääme sõpradeks, mis mõtet on tülli minna? Või headeks tuttavateks,“ ütles tema.
„Mh-mh, tõesti või? Sõbrad ei seksi, eks ole?“
„Noh, selle idee võime vahele jätta,“ vastas ta vaadates ükskõikselt läbi advokaadiprillide kuskile kaugusesse.
„Ah-ahh, et siis sellised sõbrad. Sõprus, aga seksiga..“

Sõbrana ei kõlvanud ta kuskile, sõbraga võiks mingi sarnasus olla, näiteks maailmavaates või lemmikfilmide valikus. Parimalgi tahtmisel ei suutnud ma ta maitset kiita ja ma olen oma seltskonnast parim valetaja ja enesesalgaja. „Sõprus“ Deltaga oli keerulisem, kui ma olin arvanud. Mina tahtsin temaga poliitikast rääkida, kuid tema suutis mind hulluks ajada. Tema kiidukõned praegusele Valitsusele meenutasid Roosa Maja pressikonverentsi: meie käitume mõistlikult ja kes teisiti arvab, on ilmselgelt rumal. Valitsejad ei pea midagi põhjendama, küsijad peaksid välimuse asemel oma vaimu eest hoolitsema.

16.09.12

Taas kordub kõik ...

"Kuhu ma siis sedakorda sattunud olen?" mõtles Pal uudishimulikult ringi vaadates. See ei saanud olla ta koduplaneet, sest Päikest polnud taevas, kuigi oli nii valge, et silm seletas ümbrust. Kogu valgus oli siiski kuidagi roheline, mis tekitas õõvastust ja meenutas talle tahtmatult kodust selle värvi kohta käivat sõna "mürkroheline" -  "Ah niisugune see siis ongi!" jõudis mehele kohale mõttevälgatuse tähendus.
Miskit oli ilmselt valesti läinud. Kuigi... ta polnud ju speisserit kruttinud, seega ei tohtinuks ta ruumis eriti katastroofiliselt ümber paigutuda, sest vaid sisselülitatud speisser tagas kosmoses ümberpaiknemise. Kuid see riistapuu oli pärast viimase treti apsakat jäänud korda tegemata - polnud lihtsalt aega ja ta pidi proovima vaid taimeri uut seadistust ning tegema pisikese ajahüppe oma koduplaneedil.
Pal sügas vasaku käega kukalt ja mõtles, et Ria ei teadnud ta tänasest tretist midagi ning teda haaras õõnsakstegev ahastus.. "Mis nüüd saab?" Eelmisel korral, kui ta speisseri tuksi keeras, oli Ria ta tagasi koju aidanud  ja kõik oli siiski õnneks läinud. Ta oli seepeale oma kaasale tõotanud, et ei tee kunagi enam üksitrette ja võtab piiga alati endaga kaasa. Nüüd aga... Nüüd oli ta siin eiteakus ihuüksi ja ei teadnud, kas saab veel kunagi seda magusarmast olevust veel hellitada ja kallistada..Midagi polnud teha -  kõigepealt silmitses ta plinkivaid näitureid armatuurlaual enda ees ja veendus, et aparaadi aju pidi krussis olema, sest need teatasid talle täiesti ühemõtteliselt, et ta asub oma koduplaneedil  aastas 2014 ja pealegi asub ta kodulinna lennupolügoonil, kust ta oma tretti oli alustanudki. Seega oli toimunud vaid paariaastane hüpe tulevikku!


09.09.12

Saladuslik saast


Välgunool lõhestas taeva. Oli sügis ja torm ja äike, kuid see välgunool oli teistsugune. See, niipalju kui seda maapinnalt näha võis, algas kusagil tormipilvede kohal ja laskus ida suunas. See ei sööstnud ühe hetkega üle taeva, nii et ainult kiirkaamera selle kulgu jälgida võib, see võttis minekuks aega. Kõuekõmin muidugi oli, see tekib ikka, kui õhk rüsib tagasi üle taeva puuritud vaakumkanalisse. Ja see lõppes teisiti. Välgu tipust sööstis korraga vastassuunas sinakasvalge tulekoonus ja välk peatus. Nüüd oli nägijaid veel vähem, sest lõppvaatus toimus kõigest paarisaja meetri kõrgusel. Pikse raksatusele järgnes ühtlane, tume, ähvardav möire.

02.09.12

Usu, palun

Kell 03:17. Michael magas oma pruudi voodis ja ta ei teadnud, et vaid kuus sekundit, seitse südamelööki ja üks hingetõmme oli tal veel elada jäänud.

Kell 03:17:06. Londonit tabas Kuakumeede annihilatsiooni kassettpomm. Miljonid inimesed kaotasid oma elu, Ühinenud Kuningriik kaotas oma pealinna ja maailm ainsa inimese, kes oleks saanud neid päästa.

„Sa kaotasid kihlveo.“ Hall sisalikunägu pöördus konsoolide kohalt kaaslast vaatama. „Sa ütlesid, et elavhõbeda kontsentratsioon tõuseb plahvatusega kolm korda vähem. Nii suure mürgikoguse peale peaksid sa mulle tegelikult topelt tasuma.“

01.09.12

Kirjutaja

Kõike ma talusin, aga kui ta mulle nekroloogi kirjutama hakkas, sai mõõt lõplikult täis. Mina elan, ütleme nii, oma keerulist elukest ja äkki hakkab selle keerulisuse tekitaja sulle viimset järelehüüet üles kritseldama. Oleks siis veel sihuke ilus "Säärvere põlluharijate seltsi on tabanud valus kaotus. Täna lahkus kauaaegne seltsi asutajaliige, lugupeetud ..." Aga ei, see nekroloog oli täis väljendeid stiilis "ilge külgekasvanud väärkehand...tema mõttetu elu ainus põhjus oli mulle kuju andmine...vabanemine sellest jumala eksitusest viis mu lõpuks kauaoodatud vabanemiseni...miks, oh miks küll, ei saanud ta juba ammu aru kui valus on mul temaga päevast päeva koos elada...jne.jne." Tore nekroloog küll.