30.12.12

Kõik mehed on sitapead!

Ma ei tea, kas just siin on see õige koht, kus ma endast kõik peaksin ära rääkima, aga äkki Te mõistate mind. Teil on ju piisavalt fantaasiat? Ma tahaks uskuda, et on, muidu Te poleks siia sattunudki. Te ju loete ja usute neid jutte, mida inimesed on välja mõelnud, et end ja teisi tõelisest maailmast eemale kiskuda, kuna reaalsus on kas liiga igav või vastikult masendav. Minu jaoks on elu alati liiga masendav. Mõnikord ma kardan end mõeldes, et äkki ma naudin masendust, et mulle meeldib, kui ma olen tükkideks rebitud ja pean end jälle üheks tervikuks kokku ehitama. Võib-olla ma mõnulen hetkedes, kui keegi mulle haiget teeb? Kuigi ma ise kujutan ette, et ei tahaks kohata inimesi, kes valu naudivad või minult vägivaldset käitumist ootavad. Kuid tegelikult ei tahtnud ma kohe kõike rääkida, kuigi lõpuks ei pääse ma ka võikamatest detailidest, sest muidu poleks jutt täiuslik.

Katkise torni linn


Meie maailmas on Torn kõige tähtsam. Kõik linnad algavad ja lõpevad Torniga. Kõikide linnade edela ning kagu tippudes kõrguvad massiivsed tornid. Nii neid nimetataksegi - Kagu Torn ja Edela Torn. Need kuuluvad kahele naaberlinnale. Ja muidugi Meie Torn. Otse põhjas. See torn, mille meie esiisad kunagi väga pikka aega tagasi ehitasid.

27.12.12

Päkapikulugu

„Meil on klotse juurde vaja!“ teatas kahupäine klutt rõõmsal kuid nõudlikul toonil, „lego klotse!“. Tema selja tagant piilusid kaks tüdrukut nagu adjutandid või turvanaised.
See mees juba elus hätta ei jää, mõtles kasvatajatädi Helje ohates.
Noorem kolleeg Maria üritas asjale loogiliselt läheneda: „Miks meil neid rohkem on vaja?“, see huvitas teda siiralt. Kui küsimus olnuks väheste varude jagamises, kostnuks kisa rühmatoast kööginurga kohvitajateni juba ammu. Praegu aga tundus, et mingil imelisel põhjusel ehitasid kõik lapsed koos ühist asja.
„Et torn valmis saada!“
„Ja miks meil on vaja torn valmis saada?“ Marial omal veel lapsi ei olnud, kuid ta uskus, et nendega saab loogiliselt arutleda ja argumenteerida.
„Siis tuleb päkapikk!“

10.12.12

Tornimäe

See pidi olema mullu septembri teises nädalas, kui ma seda esimest korda nägin. Koolirutiin hakkas paika loksuma, ilm oli mõnusasti hilissuvine, ma tulin töölt jalgsi ja Maneežist üles jalutades nägin järsku meie pargikese asemel . . . seda.
Kaugemalt paistis, nagu oleks parginurga asemele ehitatud järjekordne Tornimäe torn: loojuvas päikeses kiiskasid kolm püstist lintakent võidu säravvalge betooni ja heleda metalliga. Miski ähmaselt kangastuva ehitise juures meenutas Empire State Buildingut, aga ometigi oskas see jääda tänapäevase Eesti kõrghoone kaanonisse.
Pilgutasin silmi ja nägemus kadus. Ei tulnud tagasi isegi pärast seda, kui ma käekoti koju maha panin ja ise parki pingile mõtlema jalutasin.
Ega see meie park suuremat ole, teistmoodi sillutisega tänavanurk, varustatud paari kidura põõsa, mõne prügikasti, väikese veesilma ja dekoratiivselt ebamugava pingiga. Veesilma kõrval aimus mulle midagi valget, aga õhtu laskus ja ma eeldasin, et see on lihtsalt udu.