Igal aastal upub siia järve üks laip

Pärast õhtusööki järvevaatega restoranis otsustas Jürgen oma nädalavahetuse jagu pisipuhkust alustada väikese tiiruga järvel koos veetleva blondiiniga.

„Imeline, ühe kohaliku vaatamisväärsusega ma juba tutvusin,“ muigas mees oma kaaslase poole. „Vaataks selle teie järve siis ka üle.“

Seejärel tõukas ta paadi liikvele ning sõudis isukalt kohe mitu minutit.

„Kas seal kotis ongi minu üllatus?“ uuris Sire musta nahast koti peale näidates. Poolkuu oli parajasti pilve tagant välja tulnud ning selle helk peegeldus nahkkotilt paadi vööris istuvale neiule silma.

„Jah, aga selle saad sa kätte hiljem,“ lükkas mees koti jalaga istme alla ning tõmbas veel paar korda aerudega. „Siia järve äärde tõepoolest tasus tulla. Ma lihtsalt pidin põgenema korraks kuhugi kaugele. Kontor oleks mu tasapisi tapnud, aga isegi siis ei tahtnud mu ülemus mind minema lasta. Vastik eit selline.“

Hetkelise vihapurske ajel lendasid aerud kõrvale, aga tullid hoidsid neist tugevalt kinni. Küll aga võpatas selle peale jutukaaslane.

„Võib-olla me ei räägiks tööst, sa tulid siia siiski puhkama. Ma pole tükk aega enam järvel sõitmas käinud, olin unustanud, kui jahe siin võib olla. Kas sa võiksid mind pisut soojendada?“

„No kuidas ma võiks sellest küll keelduda,“ lausus mees ja võttis aeglaselt mehe juurde astuva naise endale sülle.

Kahe maailma vahel

Autori eessõna (räige hala ja mõttetu bitchimine):
Kes Estconi jutulaboris kohal oli, mäletab, et minu lugu oli rohkem loo kondikava kui päris jutt. Mulle motiiv küll meeldis, kuid 20 minutiga paraku palju ära ei tee ning sestap võtsin ma omale nädalapäevad aega mõtlemiseks ja kirjutamiseks. Tegemist ei ole endiselt lõpliku versiooniga, kuid ma arvan, et inimesed on minupoolse panuse taga juba küllalt oodanud. Ma loodan, et kedagi ei häiri kui koos loo arenemisega arenes ka selle pealkiri. 

---

"Kahe maailma vahel"

Õhk oli lämbe, peaaegu tuuletu ning kui poleks olnud kõrkjate ümber laisalt ringi patrullivaid tondihobusi, oleks tundunud, et aeg on seisma jäänud. Ma polnud esimene, kes kohale jõudis -- parkla paremad kohad olid juba hõivatud. Nagu ikka tundus suur osa varastest saabujatest pärinevat teiselt poolt piiri: põõsaste kõrvale pargitud punane Toyota kandis Rootsi numbrimärki, üks sõiduk oli Lätist ning kahe ebamäärast värvi Volkswageni külgedel ilutses rendifirma tunnusgraafika. Kaugeltnurga rahvas, nagu ikka, oli esimesena kohal.

Igal aastal upub siia järve üks laip

Dan seisis paadisillal, longero näpus kõlkumas. Eemalt sauna juurest kostis kõnekõma ja naerupahvakuid. Dan oli end küllalt kannatlikuks inimeseks pidanud, aga tänaseks oli ta mölamõõt täis saanud. Nii ta seisis ja silmitses järve. Kohalikud kutsusid seda Aalijärveks. Mälusopist tuli Danile meelde eileõhtuses AK-s Kadri Hindrikuse surnumatja häälel - aga ega see naine kunagi teistmoodi räägigi - loetud manitsussõnad uppumisohust ja Aalijärvest, kuhu igal aastal pidada keegi uppuma.

Dan rüüpas lonksu ja tundis äkki kõikematvat ükskõiksust. Mõtteidu - huvitav, kas selleaastane norm on täis - hakkas võrseid ajama ja kasvama. Dan astus paadisillalt alla.

Ärkamine polnud meeldiv, keegi kloppis ja sakutas ning üritas talle õhku kopsudesse puhuda. Siis kostus ootamatult kauni häälega tulvav sõimuvaling: "Kuradi lollakas! Mis sa arvad, et kui oled end täis kaaninud, siis võid tulla ja iseendaga meie elutuba reostada! Sa ei kujuta ette, kui palju vaeva me nägime, et kuulujutte järve ohtlikkusest liikvele lasta, et sinusugused kutsumata külalised siit eemale hoiaksid! Kao ära!" Silmi avades nägi Dan hommikupäiksekiiri peegeldumas veepiiskadega kaetud nahalt ja rohuroheliselt juuksepahmakalt. Ta pilgutas silmi. Rohekas kogu oli kadunud, järvepinnal levisid ringjad lained.

Dan raputas end korra koera kombel ja lentsis sauna poole kindla kavatsusega hakata igat ettejuhtuvat tüütama jutuga, et igal aastal upub siia järve üks laip.

Igal aastal upub siia järve üks laip

“Vabandage härra. Ega te ei oska öelda, kuhu poole surnuaed jääb?”
Peetril tuli kange tahtmine võõrale käratada, tulevad siia kah igasugused keset ööd teed küsima, kuid nähes, et võõras oli viisakalt riides mees leebus.
“Surnuaed on teisel pool järve. Päeval saab paadiga üle, muidu tuleb tiiruga minna. Mis teil sinna öösel üldse asja on?”
Võõras ei teinud küsimust kuulmagi, vaatas vaid mõtlikult järve poole ja ohkas: “Kas teate, et igal aastal upub siia järve üks laip.”
“Kas tõesti?” imestas Peeter, mõtles siis hetke ja kostis pahaselt: “Aga kuidas saab laip uppuda? Surnud ei upu ju.”
“Need ei ole tavalised surnud,” seletas võõras rahulikult, pilk ikka veel järvel.
“Mis mõttes ei ole tavalised? Millised need surnud siis on?”
“Elavad.”
Peeter sattus selle peale ainult rohkem segadusse.
“Elavad? Aga siis naei ei ole ju surnud kui nad elavad on!”
Võõras naeratas see peale ning raputas pead.
“Surnud, kes on uuesti ellu äratatud,” seletas ta, “Zombid.”
“Zombid? Siin? Härra, te ajate mulle kärbseid pähe! Kust need zombid siia peaksid sattuma?”

Igal aastal upub siia järve üks laip

Kui Joonas oli jõudnud arusaamisele, et hea kirjaniku tekstid on oma autorist targemad, tundis ta endas julgust ka ise kirjutamisega kätt proovida. Temas oli potentsiaali olla paljude arvates hea kirjanik. Süstemaatilise inimesena otsustas ta end kõigepealt harida ja läks loovkirjutamise kursustele.

„Nii, kõigepealt väike ülesanne, nii-öelda soojendusharjutus,“ nurrus juhendaja. „Kirjutage etüüd teemal „Igal aastal upub siia järve üks laip“. Teil on aega viisteist minutit.“

Häbelikkusest hoolimata tundis Joonas, et ei saa mitte vaiki olla.

„Seda, et... laip ei saa uppuda. Laip on juba surnud. Uppumise ajal ei ole inimene veel laip.“

Ta sai oma veast aru juba esimeste sõnade ajal, aga jätkas siiski... Ekraanil süttis punane ikoon ja elektrooniline hääl teatas sõbralikult: „Teie maailmakäsitlus on meie kursuse jaoks paraku liiga traditsiooniline, kuid ärge heitke meelt, kindlasti leidub ka teile sobivaid programme. Ilusat õhtu jätku!“

Joonas ohkas ja tõi külmikust uue õlle.

Igal aastal upub siia järve üks laip

Tegelikuks probleemiks polnud üldse see, et järve tühjaks pumbates leiti põhjamudast nelisada viiskümmend kaks laipa, kõik kenasti kaldalähedasest veest ning kivide või muude raskete mitteujuvate esemete kõrvalt.

Isegi see ei teinud eriti kellelegi muret, et inimjäänuste vanus umbes aasta kaupa varieerus, alates neljasaja viiekümne kahe aastaseks dateeritud vanimast skeletist kuni paari päeva vanuse pundunud korjuseni, mis alles lagunemise algfaasis oli.

Ei – nende faktide valguses valmistas töömeestele meelehärmi hoopis tõsiasi, et tegu oli linna joogivett hoidnud tehisjärvega, mis rajatud kõigest viieteistkümne aasta eest.

Igal aastal upub siia järve üks laip

“Mismõttes, igal aastal upub siia järve üks laip? Teil on graafik tehtud, jah? Vahetustega, riiklike pühade eest lisatasuga, eksole, dispetser peab arvestust, kelle kord on..” irvitas Janek.
“Lollakas!” Anneli surus rusikas käed sügavamalt taskusse ja tõmbus küüru. Silmad läksid pilukile, näts käis vihaselt suus ringi.
“Kui sinu teha oleks, siis käiks jah kõik ainult graafiku järgi. Ja kasumigraafiku järgi, muidugi!” purskus vana vimm pinnale. Kapitalist versus kunstnikuhing, raamatupidaja versus normaalne inimene, kes igale sendile silti külge ei kleebi.
“Kuule, ära...” hakkas Janek lepitust paluma, kuid Annelile piisas nende kahe sõna toonist, et ringi keerata ja edasi kuulamata minema marssida.
“Mine metsa! Pane end põlema! Upu ära!” kostis üle Janeki kaeblikumaks muutuvate vabanduste sajatusi.

Keisri viimased tunnid

Reichstagi lõunatiivast tõusis endiselt aeglaselt musta paksu tossu, kuigi tulekahju oli seal juba mõni aeg tagasi kustunud. Raske must suits ei tõusnud eriti kõrgele, vaid keerles üsnagi maapinna lähedal, segunes osaliselt kunagise kogu Saksamaa võimusümboliks olnud hoonet piiramisrõngana ümbritseva sinaka kloorgaasiga ning varjutas halastavalt võigast pilti ülesküntud kartulimaad meenutavatest veristest tänavatest, purskkaevus hulpivatest punsunud laipadest ning kunagises kaunis pargis lösutavast zeppelin Z-214 söestunud sõrestikust.

Igal aastal upub siia järve üks laip

Lee lõi raamatu plaksuga kinni. Mida see Kaur ometi mõtles, kui järve äärde õngitsema sõitis? Omal meri siinsamas metsa taga, aga ikka on vaja ronida kuhugi kaugele. Viiskümmend kilomeetrit kodust eemale. Otsi lolli. Õngitsema, või veel! Küll Lee juba teab, mida sealt "järvest" "õngitsetakse". See niinimetatud järv asub lähimas linnamoodi asulas ja õngitsetakse keele, keha ja ... aga mitte õngega. Või... ? Ja järgmine mõte ei meeldinud Leele üldse.

Ta krabas telefoni, ja helistas Kaurile. Telefonist kostis ühtlast piipitamist. Kena lugu küll, mõtles Lee. Sest juba mitmes kord aasta jooksul, ja neid kordi juhtus tema arvamise järgi järjest tihedamini, teatab Kaur keset päeva, et tal vaja õngitsema sõita. Ja kas Lee oleks nii kena, ja lõbustaks ennast kodus ise.

Igal aastal upub siia järve üks laip

Juhan vandus ja sülitas lirtsudes läbi hammaste. Vandumine oli selline kiretu ja sülitamine laisk … vähemasti pealtnäha laisk. Kui aga vaadata tatiläraka lennukaart ja maandumisel hoogsalt laialilendavaid pritsmeid, siis ei saaks seda sülitamist küll laisaks nimetada.

Taaskord oli käes see päev aastas, mil Juhan ja Andrus olid saadetud nimetu metsajärve juurde, et nad tooksid sealt välja uppunud laiba, sest igal aastal uppus siia järve üks laip. Seesama laip.

Ja rongid peatusid.

Rongid peatusid, avasid uksed, sulgesid need ja sõitsid jälle edasi. Ippolit istus oma kohvri otsas ega läinud neist ühegi peale. Kohvrist jooksid juhtmed Ippolitile püksisäärest sisse, mehe tumedate prillide taga vilkusid tuled, jooksid numbrid ja klõbisid käsuread. Ta hoidis rongide graafikutel hoolega silma peal. Ükski ei tohtinud kokku põrgata, ajast maha jääda, mõnd peatust vahele jätta. See kõik oli Ippoliti vastutada. Tema kohver oli tema kontor. Ja ka kodu. Mehekujuline mannekeen oli lihtsalt butafooria, juhtmeid ja tühja täis. See polnud ainus linn kus ta pidi töötama, ega ainus töö mida jälgida. Ippolit ise asus lähiorbiidil ümber maa tiireldes. Ühtegi inimest ei olnud juba ammu maa peale jäänud, kuid sellest polnud midagi. Ka Ippolit ei olnud inimene. Ta oli armee ründesateliit, topitud täis sideseadmeid ja ründetarkvara. Maa oli ammu maha jäetud, inimesed siit teadmata suunas lahkunud ja jätnud Ippoliti enda asemele sõda pidama. Loodus ei tohtinud peremeeste äraolekul lammutada aastatuhandetega loodud tehnoloogiatsivilisatsiooni hälli. Ajastud möödusid. Maal tõstsid pead üha uued ja uued eluvormid. Mõned muutusid isegi neetult nutikateks ja õppisid kasutama inimeste poolt maha jäetud tehnikat. Kuid Ippolit oli alati valvel ja summutas iga katse, mis üritas peremeeste jäetud vara ebaotstarbekalt kasutada või minema tassida. See oli suur töö ning päris tihti pidi ta sisse lülitama orbitaalkahurid, et mõnd järjekordset noort tsivilisatsiooni taltsutada, kes arvas heaks laiutama hakata ja peremeeste eluruumi tungida.

Kuid ühel päeval hakkas purskama hiigelvulkaan, mis täitis taevalaotuse sateliidi jaoks läbipaistmatu pilvkattega. Ippolit kaotas Maal asuvate seadmetega ühenduse. Lennukid ei saanud startida, tehased seiskusid, robotitel tühjenesid päikesepatareid, rongid jäid seisma. Kui üks vulkaan lõpetas, alustas teine ja maa jäi sadadeks aastatuhandeteks omapäi. Kuid Ippolit ei väsinud. Ta ootas kannatlikult pilvkatte kadumist, et siis olukord üle vaadata, hävitada kahjureid ja tehtud kahjusid parandama hakata. Rongid peatusid, kuid ühel päeval sõidavad nad taas.

Igal aastal upub siia järve üks laip

„Igal aastal, tegelikult mitte igal aastal, vaid isegi igal kolmapäeval on vaja siia, siia ja siia …,“ ta näitas näpuga jalgadele, nähes mu vihast laiguliseks muutuvat nägu, lõpetas osutamise ja püüdis jätkata.
„Nüüd ma poleks enam nii kindel kui varem. Kuid varem ma teadsin, et kolmapäevani, nüüd olen pisut ebakindel.“
„Ebakindel! Kes sulle ütles, et see on järv ja kes uskus teda, ütlejat?“
„Mees, kes väitis, et igal kolmapäeval ja teine mees, kes väitis, et järv …“
„Nemad kahekesi leiutasidki loo uppuva laibaga?“
„Nojah. Mina üksi olen neid kahte näinud ja ma pole enam sugugi õnnelik.“
„ Nad tulid ja rääkisid sulle lugusid. Kõigepealt oli lugu kolmapäevadest?“
„Kolmapäeval on käega katsutav …“
„Järv ju polnud katsutav! Kõik teadsid!“
„Peale ühe, kes tahtis ise järgi katsuda!“ üritas ta end õigustada.

Igal aastal upub siia järve üks laip

Filmikriitik Fläsh sülgas ja vandus. Selg tahtis teda tappa ja pildus sädemeid. Fläsh ohkas, vaatas ringi, aga läheduses polnud ka kedagi kellele oma rasket muret kurta. Fläsh sülgas veel teistkorda, upitas hiiglasliku koti turjale ning sammus raskel sammul järvesuunas edasi. Kott vetrus ta seljas hüpnootiliselt ja uinutavalt. Äkki jäi Fläshi jala ette reetlik puujuurikas ning filmiguru räntsatas raskelt pikali. "NUSS!" röögatas ta haledalt ja rabeles pealelangenud koti alt välja. Istus seejärel sinnasamasse koti kõrvale ning süütas sigari.

"Oli vaja neid oma pildiga t-särke nii palju trükkida" mõtles Fläsh pahuralt. "Nüüd pole nendega raiskadega tõesti rohkem muud teha kui järve uputada". Ükski vanakraamipood särkidele trükitud nilbe kirja tõttu ka hilpe müüki ei soovinud, isegi mitte tasuta.

Nädalateema

Selle postituse kommentaarideks saab postitada erinevaid pealkirju ja teemasid, mille vahelt saab valida järgmise teema. Teemasid võivad pakkuda kõik lugejad ja kirjutajad igal ajal.