Kokkulepe

Ma tean nüüd, et minu surm saabub hiljem kui mu kaaslastel. Helle ja Tiina läksid varem, jättes mind täielikku teadmatusse. Mul on vaid mu usk, mis peab meid kõiki aitama. Kas meie kokkulepe tõeliselt toimib ja kehtib? Ma usun sellesse ja loodan, et saan varsti teada.

Tutvusin Helle ja Tiinaga ajal, kui me kõik elasime oma neljandat aastakümmet ja kuigi me ei olnud sõbrad, pigem head tuttavad, oli tantsimine ühine huviala, mille vastu meil kirge jagus. Nelikümmend aastat ei olnud ma neid näinud ja viimased viis veetsime puhtjuhuslikult kokku sattudes ühes Kesk-Eesti vanadekodus. Minul lapsi ei olnud, rändasin maailmas ringi, tutvusin erinevate paikade, inimeste ja elamisviisidega ning viimase aastakümne elasin peaaegu erakuna Lapimaal. Müstitsismile kalduv taust määras mu elu olulisima harrastuse, millest kujunes eluülesanne. Kuigi õppinud ja töötanud väga ratsionaalsel erialal, haarasid nooruses saadud kogemused ja teadmised mind vanadusepäevil täielikult. Ma pühendusin unenägemises peituvate saladuste uurimisele ja praktiseerimisele ning suutsin selle kasuks tööle rakendada nii mõnedki oma erialased teadmised. Viimaks saavutasin katsetes päris häid tulemusi ning arvasin end juba kusagile välja jõudvat. Iidsed teadmised, millest mul õnnestus kohalike teadjatega lävides osa saada, aitasid mu püüdlustele tublisti kaasa.

Nuttes vihmas

Minu seina peal on see maal olnud juba kaua. Kui ta ära võetaks, jääks järele hele ämblikulaipadest ja võrgujäänustest ääristatud nelinurkne laik.

Maal kujutab tütarlast rohelises kleidis, taustaks vana tempi varemed keset pillavat loodust. Sarnaseid on maalitud tuhandeid läbi aegade. Minule on see siiski üks ja ainus, sellesse panin oma hinge ja südame. Oma murdunud südame.

Olime kaks noort inimest, kes soovisid igaveseks kokku jääda. Naljatlevalt teineteisele seda korrates. Oleksin ma vaid teadnud, millise sarkasmiga saatus sellesse suhtub. Kaks aastat Deliat tunda ja tema kõrval olla tundus igavikuna, kuni ta minult võeti. Paadisõit väikesel järvel, romantilise iluaia külastus, mille omanikuna keegi rikas vanatüdruk polnud soovunelmaid tagasi hoidnud. Võtsin taskust visandiploki ja joonistasin Deliat, kes istus vana templit imiteerivate sammaste ees. Milline täiuslik päev! Sõudsime tagasi ja Delia jäi uniseks. Tõstsin ta teisel kaldal murule, tema kehas oli veel soojus, ta magas nagu ingel.