08.04.13

Kui udu hajub ...

„See ei saa olla zombi. Too rõkkas naerda, kui Jaanusel käe küljest rebis. Minu teada zombid ei naera,“ sosistas Kert Toomasele närviliselt. Too vastas hetke pärast: „Sa mõtled neid filmizombisid. Filmides nad ei naera küll. Ega räägi. Võib-olla vampiir siis?“

„Aga ta ei näinud ju vampiiri moodi välja?“, hädaldas Kert. See ajas Toomase närvi ning ta müksas sõpra rusikaga õla pihta. „Debiil, oled sa mõnda vampiiri kunagi näinud?"

„Ära mölise. Ise oled siis?“, tõukas Kert sõpra ärritunult tagasi ja piilus arglikult neid kaitsva prahihunniku tagant välja. Toomas oli juba jupp aega ümbrust silmitsenud ja jätkas rahulikult: „Seda ma räägingi, et ei ole ja ei teagi ju milline tegelikkuses vampiir või zombi üldse välja näeb.“

„Äkki oli lihtsalt mingi hull?“

„Hull oli ta kindlasti. Ainult et normaalsed hullud ei rebi ühe tõmbega jäsemeid küljest.“

„Mis me teeme siis? Püüame auto juurde jõuda?“

„Võiks küll … aga ta on meie ja auto vahel. Nii et otse minna praegu ei saa.“

„Persse…“, sülitas Kert tujutult. Nüüd mehed vaikisid.

Nad olid tulnud siia mahajäetud klaasivabrikusse vanaaegset kola otsima, kuid olid nüüd hädas. Kõik oli läinud tavaliselt, kuni järsku tühjas hoones hiiliv udu hajus ning prahi seest kargas see hull välja. Too hüppas otse Jaanusele kallale, tõmbas hooga vasaku käe küljest ja siis – naksti - ka kõri läbi. Seejärel vaatas ta Toomase ja Kerdi poole ning naeris kurjalt ja ebamaiselt. Toomas ja Kert panid selle peale jooksu. (Neljas mees – Meelis -  jäi teisele poole; sinna, kus on auto.) Nad jooksid laohoonest välja ja üle platsi teiste hoonete poole, maandusid ühe varjava prahihunniku taha ja püüdsid end nii märkamatuks teha kui võimalik.