30.10.12

Unistus nektarist


„Ma ei taha kellegi lootuseid petta ja ütlen kohe välja, et need, kes virtuaalsetele sotsiaalvõrgustikele mõeldes sooja tunnet kõhus ei märka, ei peaks mind edasi kuulama. Ma ei hakka hiljem selgitama tõdesid, mis minu ja veel miljonite inimeste jaoks on elementaarsed. Minge ja haigutage kuskil mujal. Praegu kohe ja pange uks ka kenasti enda järel kinni!“
„Nii, sellega on korras. Sõbrad, jätkame!“

Kes ütles, et personalijuhi töö on lihtne? Eriti tänapäeval, kui inimesed otsivad pidevalt „uusi väljakutseid“. Suurem osa tööotsijatest ei saa millegagi hakkama, pärast esimest pisikest probleemi annavad nad lihtsalt alla ja leiavad, et peaksid uue koha otsima. Nad ei suuda endale tunnistada, et neil puudub järjepidevus, eesmärkide seadmise oskus ja mis kõige tähtsam – võime saavutada maksimaalseid tulemusi lühima ajaga. Isegi täiskasvanud käituvad nagu teismelised arvates, et järgmise nurga taga ootab neid tõeline unelmatetöö ja tegelikult väärivad nad mitu korda kõrgemat palka, kui neile pakutakse. Kaotajate põlvkond!

Mul on hunnikus vahendeid kuidas imelikud tööotsijad hirmunult põgenema ehmatada. Too sotsiaalvõrgustike jutt pole inimeste ära ajamiseks, vaid nende hulgast me töötaja palkamegi. Need, kes sotsiaalvõrgustikest liiga palju teavad, on sõltlased ja kui minul pole aega virtuaalsuhtlusega tegeleda, ei taha ma selliseid ka meie kohviruumis lobisemas leida. Aitäh!

„Noh, jätsid jälle karja topsikuid üksinda saali passima?“
„Jah, uus meetod töötab imehästi. Sekretär läheb ja koristab viie minuti pärast tee ja tassid ära.“
„Jah, mäletan. Kõigepealt tuleb ja räägib müügiosakonna ülemus neile, kes „sõbrad“ ei tahtnud olla, kogu nalja ära ja jagab testid kätte. Mina küll ennast nii lihtsa trikiga alt ei lasknud tõmmata!“

Me olime (versioon Artur R poolt)

Pühenduse ja tänuga Lee-le ja tema loole Me olime.

Kell tiksub. Tolmuebemete aeglast ja lakkamatut teed iidsete kujude ja odava laminaadi poole saadab katkematu tikk-takk. On pime. Mitte kedagi pole kodus ja kell seinal ei tea, kas üldse kunagi veel tuleb. Kuid ka siin öös on vanal kellal oma tähtis töö teha.
„See on nii joovastav. Kõik need rohelised kased ja rohu lõhn.“ Linda rebis madalatelt okstelt lehti ja nipsutas neid ükshaaval laiali. Noormees Linda kõrval astus vaikides, suunurgas võiduka  muige algus.
„Ja viimaks ometi päris suvi,“ jätkas tüdruk. „ja need armsad valged ööd. Ja meie sinuga siin, kallis!“ „On ju siin nii-nii palju parem kui meie viiekordses betoonlossis. See on peaaegu pühalik.“

26.10.12

Kare "jääme sõpradeks"


„Ära kutsu mind fuckbody-ks, see kõlab nii… ma ei teagi millena! Vähemalt sõprade ees, palun mitte.“
„Kelleks ma pean sind siis kutsuma? Suhet meil ju ei ole, selles leppisime kohe alguses kokku!“
„Sõbraks? Lihtsalt sõbraks.“

25.10.12

Novembris kirjutame paremaks

Minu arvates on november meie kandi kõige koledam kuu - pime, märg, tusane. Võimalik, et rõõmsate jutukeste kirjutamine oleks hea teraapia, aga kust neid rõõmsaid jutte võtta, kui loodus pakub lavakujundust vaid õudustele? Seepärast kirjutame novembris teistmoodi.

Novembris proovime juttude paremaks-ilusamaks-huvitavamaks kirjutamist. Selleks võtad siit ulmejutulaborist kellegi teise jutu, mis sulle eriti ei meeldi ja kirjutad võõra jutu endale meeldivaks ümber. Muuta võib kõike: sõnastust-sõnu, tegelaste nimesid, teksti juurde panna ja ära võtta. Eesmärk on kirjutada jutt, mida ise kiidaksid taevani.

Oma uue ümberkirjutatud jutu algusesse paned viite loo originaalautorile ja jutule. Oma jutu esimese kommentaari kirjutad ise ja räägid mida algses loos muutsid ja miks. Iga koma pole vaja eraldi selgitada, kirjuta üldjoontes mida pidasid vajalikuks muuta.

Enda tehtud vana juttu paremaks kirjutada ei tohi, lubatud on vaid kellegi teise autori jutu ümberkujundus. Kui keegi arvab, et ulmejutulaboris pole ühtegi halba juttu, siis võib võtta ka lihtsalt hea jutu ja selle enda maitse järgi veelgi paremaks kohandada.

PS! Novembris võib postitada ka neid rongijutte, mida oktoobris valmis ei jõudnud.

22.10.12

Hiie peatus

Karges hommikus kolistas kitsarööpaline susla läbi metsa, sabas mõned söevagunid. Kerges pohmellis Ants tukkus juhikohal, jättes rongi juhiabi Ennu hoole alla. Too silmitses veduri alla kaduvat teetammi, ise mõtiskledes, miks küll selline ilus tee pidi viiskümmend aastat kasutamata seisma. Ei osanud seda ka Ants öelda, nad mõlemad olid pärit põhja poolt ja ei tundnud kohalikke legende. Siin lõunas oli palju imelist. Kohalikud jutustasid, et siinseis metsades olla haldjaid, kellest põhja pool polnud keegi juba aastasadu midagi kuulnud. Kirjeldused haldjaist olid ilusad, Enn leidis end alatihti neist unistamas. 
„Mis pagan see on?“ pääses tema suust vaikne pomin. Käsi haaras hoobade järele. Kostis kime vile, Ants kargas üles nagu ussist nõelatu. Samal ajal Enn tõmbas auru alla ja keeras vaikselt piduri peale. Silmi nühkides pomises Ants talle: „no mida saatanast, juba kohal või mis?“ „Ei ole. Vaata välja, mis seal on!“ Veidi hiljem kostis Antsu poolt: „no mis sel tsirgul küll arus on...“ ja rong peatus. Hetkel, mil mehed end akendest välja vaatama küünitasid, hakkas piki raudteed nende poole sammuma blond, rahvarõivis neiu, kes seni oli rahulikult rööbaste vahel seisnud. Jõudnud veduri juurde, astud ta selle kõrvale, tiris jultunult ukse avali ja ronis peale. Lükanud kõrvale Antsu haardeks tõusnud käe, ta lausus: „sõida! Kui ma ütlen, teed peatuse. Ma sõidan koju.“ Antsu kahtlused hajutas neiukäega tema ametivormi pluusi rinnataskusse pistetud kuldmünt, siis pani neidis suu lukku ja rohkem ei tulnud sealt midagi. Ants ja Enn loobusid varsti küsimuste esitamisest ja viina pakkumisest. Veidi tujutuna keskendusid nad rongi juhtimisele. Kuid Enn tundis, kuidas tema pilku muudkui neiu suunas kisub. Selline iludus! Blondid juuksed kahes patsis, seljas kaunid rahvarõivad, rinnad pungitamas valge pluusi all – unistus! Veetlevust lisasid saladuslikud hallid silmad, mis olid korraks sädelema löönud, kui Enn küsis neiult midagi haldjate kohta...
Oli sõidetud juba tund aega. Ants vahtis teetammi ja mõõteriistu, Enn piidles reisijat. Ootamatult tõstis too pilgu ja lausus: „peatu siin! Ma lähen maha.“ „Tsirgud ja nende soovid, ah neid küll“, torises Ants sujuvalt rongi peatades. Neiu tõusis ja kohendas oma rästikumustrilist seelikut. Kiiresti poetas Enn vahele: „tsirgu, võibolla annad aadressi... tulen külla kunagi?“ Nüüd neiu naeratas:  „ah et tsirgu? Ah, muidugi, vahel võib suisa tavaline söetont öelda ilusaid sõnu. Aga ma ei jaga aadressi niisama!“ Ta ronis vedurilt maha. Närviliselt kargas Enn talle järele. „Kuhu nüüd?!“ käratas Ants. Temast välja tegemata hakkas Enn neiu kõrval metsa suunas eemalduma, tollele midagi elavalt selgitada püüdes.  Kiirelt kobis Ants maha ja jooksis neile järgi. Ennul õlast haarates ta küsis vihasel toonil: „kurat, siin pole pordumaja! Sa, venivillem, ei viida siin mu aega!“ Vastuseks tuli vaid tuimestav lõuahaak Ennult. 
Teadvusele tulles ta Ennu ja neiut ei näinud. Oli vaid kaks meest, kelle juhitud rong oli peatunud tema taga. Ei tahtnud nood uskuda seda, mida Ants neile jutustas. Kuid Ants ei jätnud jonni. Tehti otsus rongid sihtkohta viia ja siis kompaniile vedurijuhiabi kaotusest teatada. Võibolla ilmub Enn ehk välja, olles plikaga veidi müranud - nii oletasid teda tundvad raudteelased.
Veidi enne sihtkohta hakkas Antsu veduri esirataste puksidest tossu ajama ja kõva kriginat kostma. Üle vaadates selgus, et uued, äsja pandud ja määritud puksid on hävinud. See pandi võimaliku praagi süüks. Kuidagi "lonkas" vedur depoosse. Kompanii kontoris kogunesid asjamehed Ennu tempu arutama ja karistust määrama. Seal meenus Antsule miskit. Ta kobas rinnataskut. Münti polnud. Oli vaid mingi paber. Selle lahti voltinud ja läbi lugenud, ei suutnud ta üllatust tagasi hoida. Nüüd tahtsid teisedki seda näha. Kiri loeti valjusti ette. Ja kompanii direktor otsustas nõiad appi kutsuda.
„Surelikud ei kolista meie hiie kõrval. Kunagi seda prooviti, me sundisime nad viiekümneks aastaks vaikima. Aga nüüd on surnud need, kes mäletavad, ja uued kollanokad saamal. Enn ei tule teile tagasi. Ta jääb meie orjaks. Ussihiie rahvas ei halasta.“ Niimoodi seisis sellel paberil.  Niisiis oli enne neid seda kompaniid juhtinud härradel õigus olnud. Räägiti tõepoolest, et kusagil kauges Lõuna kolkas asub hiis ja et üks kompanii raudtee möödub otse selle hiie külje alt.  Kuid põhja ärimehele nii omane kiiks hakkas kompanii juhtide ajus närima: "vahest saame nõiad nõusse ja selle hiie maatasa?" 

21.10.12

Röövlid

Vanemad inimesed leidsid, et  raudtee on kõigi hädade põhjus. See oli tavaline põlvkondade konflikt: nende nooruses oli rohi rohelisem, mäed kõrgemad ja muld viljakam. Raudtee iseenesest ei olnud milleski süüdi, aga ta sümboliseeris tsivilisatsiooni arengut ja kõike sellega kaasnevat halba. Jah, nüüd oli lihtsam loomi ja vilja müüki saata, aga rasvaselt teenis selle pealt ainult kompanii, kes ostis odavalt väikestes jaamades ja müüs kallilt linnas. Mis veel hullem, rongisõit ajas noortel pead segi. Vanasti võeti naine oma- või naaberkülast, vanem poeg päris farmi ja nooremad läksid tema või teiste juurde töölisteks. Nüüd peibutasid kaugemad nurgad, tehased ja kaevandused lubasid kellast-kellani töö eest muinasjutulist palka ja mitmed läksid ega tulnud enam tagasi.

14.10.12

Kurb pageja

Peaaegu eessõna. See jutt pole konkreetselt kellestki, kuigi jah, FB-st sain inspiratsiooni. Nii igaks juhuks öeldud, et poleks eksitusi.

Ükskõikne rahvas vooris mööda. Kirju mass naisi ja mehi, androide, bioroboteid ja mitmesuguselt kummalisi olendeid kaugetest maadest. Marje istus ja vaatas neid.
„Näe, see seal on kindlasti astroplaani kapten.“ Keskendunud nägu peas, kolm robotit ees teed tegemas, sammus otse perrooni keskjoonel lüheldane mees. Marje vaatas, kuidas mass kui iseenesest neliku ees lahku vajus.
„Ja need kolm on ilmselt äsjaabiellunud. Ikka veel sotsiaalses segaduses.“ Ta oleks peaaegu näpuga näidanud kahe noormehe ja ühe tütarlapse poole. Viimane õhetas näost ja püüdis kuidagi kaht paari kätt taltsutada. „Neil pole veel perehierarhia paigas,“ mõtles naine mõrult. „Mitte nagu minu omas.“ Ta ohkas. „Miks ei võiks inimesed olla vanamoodsad. Kahene süsteem on palju lihtsam ja stabiilsem, nii tähtede kui inimeste puhul.“

02.10.12

Draakonikütt



Naine avas ukse ja jäi mind hindavalt vaatama. Ta paistis mõtlevat, et mis see veider kolmekümnendates mees, kes hoiab käes Postimeest, teeb tema ukse taga. Nähes ta vaikimist, asusin ise asja kallale.

"Tervist!" laususin naeratades, "Mina olen Jüri Vaht. Kas ma eeldan õigesti, et räägin Viive Lindega?"

"Jah, mina see olen," vastas Viive. Ta paistis segaduses, aga enne kui ta sai võimaluse seda väljendada, jätkasin rääkimist: "Mõned päevad tagasi toimus teil sissemurdmine. Ma sooviks pakkuda teile oma teenuseid, et te saaksite oma vara tagasi. Ning ma võin teile kinnitada, et erinevalt kohalikest võimudest, olen mina võimeline neid tagasi saama. Seda sellepärast, et mul on teadmised ja oskused, mida on väga-väga vähestel." Siin kohas vihjasin muidugi oma Andele. "Ning teie juhtum langeb täpselt minu teadmiste valdkonda."

01.10.12

Kah inimesed

Tulnukate laev maandus lagedale välule. See oli kaunis, hõbedase voolujoonelise kesta all aimatav keerukate seadmete ülimalt funktsionaalne kooslus. Üksikud välised aparaadid paiknesid loogilistes kohtades ja kordasid disainilt suurema mooduli stiili, jättes mulje olendi tajuorganitest. Vaid liig täpne geomeetria ja sümmeetria reetsid tehislikkust, looduses ei ole nii sirgeid jooni ja siledaid pindu. Kujult ei meenutanud mitte taldrikut, pigem hulka üksteise otsa laotud eri suurusega tasse, vahelduvalt õiget- ja tagurpidi. Kaunistusi peaaegu ei olnud, ainult mõned läikivmustad kõverikud ja väljavenitatud haaradega kolmnurk ühes reas ning väike kolmevärviline ornament, tõenäoliselt kunstniku logo selle kõrval. Rass, kes suutis ehitada midagi nii ideaalset, pidi oma arengutasemelt olema väga lähedal jumalikkusele.