Kõik armastuse nimel, ainult mitte seda

Vihma kallas. Oktoobrikuu rõskes pimeduses joonistasid tänavalaternad häguseid laike süsimustal, lehepurusel asfaldil, kumasid aiapostidel ja juba peaaegu raagus puude kohrutanud koorel, vilkusid lompidel ja tekitasid vaevumärgatavaid, hootises tuules mänglevaid varje nukralt maadligi kössitavate eramute seintel. See vihm ei olnud raske veekardin, see ei olnud pigem mitte ülalt alla, vaid piki maapinda vihisev kuri purustav kuulipildujavalang, ja see ei olnud isegi mitte tormiraksatuste saatel klaase purustav rahetükiline stiihia märatsushoog. See oli midagi hulga vähemat ja samas hulga lootusetumat – see oli oktoobrivihm 60-ndal laiuskraadil. See oli selline külmlootusetu ligane niiskus, mis ajab joodikud deliiriumi, krokodillid nutma, nukrameelsed end üles pooma ja kuu ahastusest laperguseks. See on nii lootusetu vihm, et joodikud ahastavad deliiriumikuradikestega kaelakuti, krokodillid muutuvad ängist kohvriteks ja poodud lihtsalt ripuvad ja tilguvad, kuni nöör läbi vettib ja nad haisa raipelasuna maha hunnikusse kukuvad. Et niiskena ja tohletanuna lõpmatuseni sellises vihmas edasi vedeleda.

Raudteeromantika

Rööbaste kohal virvendas õhk kuumusest. Rohtunud raudteetamm lõikas metsa tumerohelisse kangasse nagu hiigelnoaga tõmmatud vao, sirge ja ebaloomuliku. Tohutute sajandivanuste tammede ja kastanite alt tulles sattus teeline justkui katedraalist turule. Sealjuures katkust tühjendatud turule, sest kusagil ei liikunud miski. Putukad sumisesid, aeg-ajalt lõikas õhku pääsukese tiivasähvatus ja kusagil kõrgemal lõputus taevasinas tegi raisakotkas oma igavesti korduvaid ja mitte kunagi päris sarnaseid tiire. Ent raudtee kohal virvendas ainult kuumus ja nii, nagu puud sellest tubli paarkümmend sammu eemale hoidsid, vajus ka rinnuni ulatuv hein enne tammi viletsaks koltunud maltsaks.
Lapsed piilusid tükk aega puude vahelt. Uudistasid, roomasid, luurasid. Umbes kaheteistaastased poisid ja neist napilt, ehk aasta vanem tüdruk. Poisid olid tavalised kriimulised marakratid, tüdruk tahtis olla samasugune, aga enam ei olnud. Tema põlved olid küll katki kukutud ja käsivarred kriimulised, ent tema särgil turritasid kaks kühmu, liigutusse, millega ta tõrksad juuksed patsi korjas, oli tekkinud iseteadlikkust, ja mõnikord meeldis talle nende poiste juurest eemale minna, täiesti üksi tiigis ujuda ja tunda, kuidas jahe vesi jalge vahelt läbi libisedes mingi veidra värina üle keha saadab.
„Sa julged? Sa ei julge?” Poisid vaatasid põnevusega tüdrukut.

Saladuslik saast

Välgunool lõhestas taeva. Oli sügis ja torm ja äike, kuid see välgunool oli teistsugune. See, niipalju kui seda maapinnalt näha võis, algas kusagil tormipilvede kohal ja laskus ida suunas. See ei sööstnud ühe hetkega üle taeva, nii et ainult kiirkaamera selle kulgu jälgida võib, see võttis minekuks aega. Kõuekõmin muidugi oli, see tekib ikka, kui õhk rüsib tagasi üle taeva puuritud vaakumkanalisse. Ja see lõppes teisiti. Välgu tipust sööstis korraga vastassuunas sinakasvalge tulekoonus ja välk peatus. Nüüd oli nägijaid veel vähem, sest lõppvaatus toimus kõigest paarisaja meetri kõrgusel. Pikse raksatusele järgnes ühtlane, tume, ähvardav möire.

Mees, kes teadis kalasõnu

„Ktulu-lulu-lulu...” hüüdis udupasun ja Andres mõtles nukralt, et need paar mõlki, mille Kihelkonna vana segane Uik sinna lõi, pole ikka õige asi. Olgu, nalja võib teha, olgu, pudel viina pole küsimus – seda enam, et tegelikult ei andnud nad talle mitte poehaljast, 4 rubla ja 12 kopikat pudel, vaid Kalmude metsakohinat... –, olgu, kesse ikka usub, et ta nõid on... või mine tea... Igatahes hüüdis udupasun nüüd palju kurvemalt, kui ühelt roostevabast terasest vabrikukäkilt iial oodata oleks osanud.

Meri loksus. Väinameri. Kiilu all oli vaevalt neli meetrit vett, kuid uppumiseks piisab pesupalistki, nagu alailma ütles Uuetoa Reet. See oli sünge huumor, sest just pesupalisse uputasid marodööritsevad Vene sõdurid ta isa, kui majast majja käisid ja peredelt kõike väärtuslikku välja pressisid. Reeda ema ja ta ise sobisid lisaks väikeseks meelelahutuseks. Reeda vend, kes neid kaitsta üritas, sai kuuli. Reeda ema oli piisavalt rumal õiglust otsima ja selle eest saadeti nad Reedaga Siberisse, kust ainult Reet Koletise surma järel tagasi pöördus.

Ekspeditsioon

„Kui tore oleks olla suur!” Mona kiigutas end ühe käega kinni hoides jahi käilas fokatrossil, nii et puudutas teise, väljasirutatud käega laineharju, kui jaht neid lõigates nina ees lainenõkku vajus. Ta huilgas, kui üks järjekordne suurem laine ta märjaks kastis. „Vaata, viidikas!” hõikas ta korraga ja tõmbus tagasi.
Nende alt libises läbi vari, pea sama pikk kui jaht.
„Ja pääsukesed on ka kohal.” Tüdruk ohkas ja hüppas õhutõrjekahuri taha. Suur lind pikeeris nagu lohe, kümnemeetrised tiivad peksid õhku ja toolipõhjasuurused silmad otsisid saaki selles veidras asjanduses, mis tiigivoogudel hulpis. Mona sihtis ja tulistas. Mürsk tabas linnu nokka, plahvatas ja lõi sellest tüki välja, kuid enamik laengust läks rikošetti. Tüdruk vandus.

Vanad ja kodu

Ma leidsin Jana. Ma ei saa midagi teha, osa minust on matemaatika abiprotsessor ja mul kulus mõni nanosekund arvutamiseks, et selle tõenäosus on kusagil seal üks kümme astmes miinus kuueteistkümnele. Kusjuures positiivse stsenaariumi korral – siis, kui ma võtan arvesse vahepeal möödunud ajavahemikku – mingi kakssada tuhat aastat – ja seda, et ta võis umbes aimata, mis suunas me põgeneme. Nüüd, igaviku teisest otsast vaadatuna olen ma kõiki meie kõnelusi peas niipalju kordi läbi käinud, et leian seal kümneid, kui mitte sadu vihjeid, kuigi see pidi olema suurim saladus. Aga Janal võis olla aastaid... oh, võimalik, et aastatuhandeid aega sama asja üle mõtiskleda.

Mõõk ja sandaalid

„Ajamasinast on jälle mõned jupid puudu.”

See ei ole just rahustav väide. Eriti siis, kui sa mängid läbi umbes kaheksatuhandendat versiooni Pühast Õhtusöömaajast, oled graafikust lootusetult maas ja enam-vähem meeleheitega tembitud veendumusele jõudnud, et see asi ei sobi mitte kuidagi kokku.

Ei, ärge kiirustage järeldustega. Reaalsus, nagu teie, ainult ühe variandi külge kleebitud olevused seda tunnete, on lõputute juhuste mängumaa. Aga kui vaadata seda asja teisest otsast? Sul on tulemus, ja sa pead malendid õigesti lauale asetama...

Ja ma olin Peebu just alla saatnud... Ei, ärme lähe labaseks! Peep ei ole Beltsebul või Beemot! Talle meeldib end Beemotiks kutsuda, aga tegelikult on ta hiina üliõpilane Hui Vam Dam.

Ja hiiobisõnumi tõi mulle Märri. Märri on meie Vaatamisväärsus – 24 aastat ja 52 kilo. Kunstküüned, -ripsmed, -hambad, -rinnad, -päevitus ja kogu muu praht pluss paarkümmend rõngast muidugi ka. Hui Vam Dam ja Jesus Lenin, teine assistent Columbiast vaidlevad õndsate nägudega, mitu rõngast tal jalgevahel tilpneb ja kuidas ta nendega igasugustes hügieenitoimingutes hakkama saab. Idioodid. Märri näitas neid. Oma viga, et nad suu lahti vahtisid, selle asemel et silmakaamerad tööle panna. Nüüd sünnitavad nende kiimapalavikus ajud koletisi. Rõngaid on tal seal ainult kuus ja minuarust ei sega need oluliselt midagi. Või mina tean. Aga eeldada võib, sest loll Märri ei ole.

Ohkasin ja röögatasin: „Sahvrivaim!”

„Peremeeeess,” näugus ta otse mu selja taga.

„Ajamasina töökõlblikkuse raport?”

„Tule vaata ise.” Ja ta kõndis mu tooli alt läbi ja kadus läbi seina „sahvrisse”. Muidugi, „sahvri”, ebatõenäosusreaktori hooldusroboti spetsifikatsioon algab võimest mateeriat restruktureerida. Selle üks lihtsamaid avaldumisvorme on võime läbi seinte kõndida ja me kõik oleme kuulnud Schrödingerist, nii et mismoodi ta siis välja nägema peab?

Viha teeb pigem see, et mina pean reaktorisse läbi ukse minema. Ja mulle ei meeldi seal. Ma varisen pingile. Päike lõõskab seniidis, tsentuurio kummardub murelikult ja tahab teada, kas ma ikka tunnen end hästi. Mu tooga tundub kare vastu paljast ihu, rahvamass sumiseb segaduses, ninna lööb vere, higi ja mädanevate puuviljade lõhna ja eemal Vahemere kohal koguneb tormipimedus...

„Kesskendu!” näub Sahvrivaim.

„Magnetresonantsi test – nüüd!”

Ta silmad välgatavad. Liiga hilja. Ajaliini kommodoriga ei vaielda. Kommodor on ise loll, et üle õla ei vaadanud. Märri oli minu järgi reaktorisse roninud ja nüüd nägin raudset tõestust, et ta rõngad on ehtsast metallist. Mul lõid vurrud sädemeid ja ma ei taha teada, mida tema rõngad tegid. Eriti need... õrnade kohtade läheduses...

Ma olen jälle väljaku kohal rõdul. Neetud, üks neist räbalakottidest on Hui... Mingid sõnad... „See, kellele antakse armu...”

„Kesssssskendu!” sisiseb Sahvrivaim.

„Mis on reaktoril viga?”

„Kuidas sa saad seda teada, kui sinust lausa nõrgub ebatõenäosust?”

„Tehisintellekt!” see kõlab mu suus nagu sõimusõna. Vangun sahvrist välja.

„Ajamasinast on jälle mõned jupid puudu.” Märri.

Mul on tunne, et ma olen seda juba kuulnud...

„Sahvrivaim!”

„Peremeeeess.”

„Ajamasina töökõlblikkuse raport? Märri, seal on tugev magnetväli...” Ta volksutas saba, ent jäi paigale.

Vihmakardin oli lähemale tulnud. Kolmkümmend tetradrahmi olid omanikku vahetanud. Ainult et see nägu...

„Kesssskendu!” Ta võttis mu hambusse ja viis välja tagasi. Juhtruumis, kui ma oma õige kuju ja kaalu tagasi sain, pudenesin muidugi maha. Nüüd vaatasin mina temale alla, aga mingis mõttes ei muutunud sellest midagi. „Bioõnnetus, me ei pääse siit iial, kui te loote ajasilmuseid ainult selleks, et teil suguelundid sädemeid ei lööks...”

Üle sahvripõranda tuli väike kollane rott, kes uksel muutus Huiks.

„Peremees, nad lõid Jesuse kolme päeva eest risti!”

Oh perse...