„Ajamasinast on jälle mõned jupid
puudu.”
See ei ole just rahustav väide. Eriti
siis, kui sa mängid läbi umbes kaheksatuhandendat versiooni Pühast
Õhtusöömaajast, oled graafikust lootusetult maas ja enam-vähem
meeleheitega tembitud veendumusele jõudnud, et see asi ei sobi mitte
kuidagi kokku.
Ei, ärge kiirustage järeldustega.
Reaalsus, nagu teie, ainult ühe variandi külge kleebitud olevused
seda tunnete, on lõputute juhuste mängumaa. Aga kui vaadata seda
asja teisest otsast? Sul on tulemus,
ja sa pead malendid õigesti lauale asetama...
Ja ma
olin Peebu just alla saatnud... Ei, ärme lähe labaseks! Peep ei ole
Beltsebul või Beemot! Talle meeldib
end Beemotiks kutsuda, aga tegelikult on ta hiina üliõpilane Hui
Vam Dam.
Ja hiiobisõnumi
tõi mulle Märri. Märri on meie Vaatamisväärsus – 24 aastat ja
52 kilo. Kunstküüned, -ripsmed, -hambad, -rinnad, -päevitus ja
kogu muu praht pluss paarkümmend rõngast muidugi ka. Hui Vam Dam ja
Jesus Lenin, teine assistent Columbiast vaidlevad õndsate nägudega,
mitu rõngast tal jalgevahel tilpneb ja kuidas ta nendega igasugustes
hügieenitoimingutes hakkama saab. Idioodid. Märri näitas neid. Oma
viga, et nad suu lahti vahtisid, selle asemel et silmakaamerad tööle
panna. Nüüd sünnitavad nende kiimapalavikus ajud koletisi. Rõngaid
on tal seal ainult kuus ja minuarust ei sega need oluliselt midagi.
Või mina tean. Aga eeldada võib, sest loll Märri ei ole.
Ohkasin ja
röögatasin: „Sahvrivaim!”
„Peremeeeess,”
näugus ta otse mu selja taga.
„Ajamasina
töökõlblikkuse raport?”
„Tule
vaata ise.” Ja ta kõndis mu tooli alt läbi ja kadus läbi seina
„sahvrisse”. Muidugi, „sahvri”, ebatõenäosusreaktori
hooldusroboti spetsifikatsioon algab
võimest mateeriat restruktureerida. Selle üks lihtsamaid
avaldumisvorme on võime läbi seinte kõndida ja me kõik oleme
kuulnud Schrödingerist, nii et mismoodi ta siis välja nägema peab?
Viha teeb pigem
see, et mina pean reaktorisse läbi ukse minema. Ja mulle ei meeldi
seal. Ma varisen pingile. Päike lõõskab seniidis, tsentuurio
kummardub murelikult ja tahab teada, kas ma ikka tunnen end hästi.
Mu tooga tundub kare vastu paljast ihu, rahvamass sumiseb segaduses,
ninna lööb vere, higi ja mädanevate puuviljade lõhna ja eemal
Vahemere kohal koguneb tormipimedus...
„Kesskendu!”
näub Sahvrivaim.
„Magnetresonantsi
test – nüüd!”
Ta
silmad välgatavad. Liiga hilja. Ajaliini kommodoriga ei
vaielda. Kommodor on ise loll,
et üle õla ei vaadanud. Märri oli minu järgi reaktorisse roninud
ja nüüd nägin raudset tõestust, et ta rõngad on ehtsast
metallist. Mul lõid vurrud sädemeid ja ma ei taha teada, mida tema
rõngad tegid. Eriti need... õrnade kohtade läheduses...
Ma olen jälle
väljaku kohal rõdul. Neetud, üks neist räbalakottidest on Hui...
Mingid sõnad... „See, kellele antakse armu...”
„Kesssssskendu!”
sisiseb Sahvrivaim.
„Mis on reaktoril
viga?”
„Kuidas sa saad
seda teada, kui sinust lausa nõrgub ebatõenäosust?”
„Tehisintellekt!”
see kõlab mu suus nagu sõimusõna. Vangun sahvrist välja.
„Ajamasinast on jälle mõned jupid
puudu.” Märri.
Mul on tunne, et ma olen seda juba
kuulnud...
„Sahvrivaim!”
„Peremeeeess.”
„Ajamasina
töökõlblikkuse raport? Märri, seal on tugev magnetväli...” Ta
volksutas saba, ent jäi paigale.
Vihmakardin oli
lähemale tulnud. Kolmkümmend tetradrahmi olid omanikku vahetanud.
Ainult et see nägu...
„Kesssskendu!”
Ta võttis mu hambusse ja viis välja tagasi. Juhtruumis, kui ma oma
õige kuju ja kaalu tagasi sain, pudenesin muidugi maha. Nüüd
vaatasin mina temale alla, aga mingis mõttes ei muutunud sellest
midagi. „Bioõnnetus, me ei pääse siit iial, kui te loote
ajasilmuseid ainult selleks, et teil suguelundid sädemeid ei
lööks...”
Üle sahvripõranda
tuli väike kollane rott, kes uksel muutus Huiks.
„Peremees, nad
lõid Jesuse kolme päeva eest risti!”
Oh perse...