Kui Joonas oli jõudnud arusaamisele, et hea kirjaniku tekstid on oma autorist targemad, tundis ta endas julgust ka ise kirjutamisega kätt proovida. Temas oli potentsiaali olla paljude arvates hea kirjanik. Süstemaatilise inimesena otsustas ta end kõigepealt harida ja läks loovkirjutamise kursustele.
„Nii, kõigepealt väike ülesanne, nii-öelda soojendusharjutus,“ nurrus juhendaja. „Kirjutage etüüd teemal „Igal aastal upub siia järve üks laip“. Teil on aega viisteist minutit.“
Häbelikkusest hoolimata tundis Joonas, et ei saa mitte vaiki olla.
„Seda, et... laip ei saa uppuda. Laip on juba surnud. Uppumise ajal ei ole inimene veel laip.“
Ta sai oma veast aru juba esimeste sõnade ajal, aga jätkas siiski... Ekraanil süttis punane ikoon ja elektrooniline hääl teatas sõbralikult: „Teie maailmakäsitlus on meie kursuse jaoks paraku liiga traditsiooniline, kuid ärge heitke meelt, kindlasti leidub ka teile sobivaid programme. Ilusat õhtu jätku!“
Joonas ohkas ja tõi külmikust uue õlle.
