29.08.12

Septembris kirjutame ulmefännidele

Septembris kirjutame lugusid, mis võiks meeldida eesti konservatiivsele ulmekirjanduse lugejale. Heaks näiteks on „Täheaeg“, mille koostaja on lugude valikukriteeriumid sõnastanud nii: „Ootan fantastilises keskkonnas toimuvat keerukat süžeed, väljajoonistatud karakterite ja ulmelise probleemiga, ehk suurt fantastilist ja värvikat narratiivi.“

Milline on konservatiivne ulmelugu?
1. Peategelane ei tohiks olla tavaline inimene meie keskelt, kes vaevleb suhte- või töömuredes. Täheaja lugeja tahab pääseda tavaelust ja elada sisse maailma, mis tema igapäevarutiinist võimalikult palju erineks. Karakteri väljajoonistamisel on olulised tema võimed ja kaasnev atribuutika, mitte tundeline siseelu.
2. Tegevus peaks toimuma kas minevikus, tulevikus või paralleelajas, mille on käivitanud mingi oluline ja põnev sündmus. Eriti tore, kui suudate mõelda välja täiesti uue maailma, millist keegi pole kunagi varem kirjeldanud.
3. Värvikas narratiiv tähendab seda, et toimub tegevus, mitte tegelased ei istu niisama ja ei heieta „mida võiks teha“. Nii elab tavaline inimene, ulmekangelane tegutseb või satub erilistesse olukordadesse, millest ta väljub kas võitjana (eelistatud variant) või kaotajana. Kui jutu alguses on „püss seinal“, siis mingi hetk peab ta ka „paugu tegema“.
4. Kuna kogu täiuslikult ulmelise süžee, tausta ja tegelaste kirjeldamine ei tohi olla poolik ja arusaamatu, võib sel korral kirjutada ka väga pikkasid jutte.

PS! Kui kirjutate antud kirjelduse järgi oma ulmejutu, võite proovida seda kunagi ka Täheajale saata ja meie ulmeringkonna tähistaevasse jõuda.

19.08.12

Lömastajad

Manjana lahkel loal rikun veidi labori reegleid ja kirjutan hilinenult omapoolse arenduse juttudele "Veel üks foto", "Foto tagumine külg" ja "Fotograafi vaatenurk". Lugu on loomulikult pühendatud 21. Taasiseseisvumisepäevale.


Robustselt tahutud odad vihisesid läbi õhu. Uku vaatas tagasi, tõmbas pea võimalikult õlgade vahele ja roomas edasi. Seekord tundus kindel olevat, et ta ei saa pääseda. Pikakoivalisi oli liiga palju, neil kõigil oli hea mitu viskeoda kaasas ja nad liikusid paganama kiiresti. Uku kuulis kuidas odad langema hakkasid. Üks napilt peast mööda, teine läks õnneks kaugemale, kolmas otse keset sääremarja. Verejuga purskus sõnajalgadest kõrgemale ning võttis Ukult viimse relva. Pikakoivaliste vastu sai ainult igivana võttega, nagu nende rahvas seda juba aegade algusest teinud oli. Kolme-nelja meetri pealt tuli ülikiire sööstuga, õlg ees, pikakoivalise ribidesse sõita ja tavaliselt oligi sellega lugu lõppenud. Üks vastane jälle vähem. Kuigi sellest polnud eriti kasu. Nad, raiped, sigisid kiiremini kui jänesed välul.

06.08.12

Nekroloog ehk surnud mehe saavutused

Tunnen, kuidas mind tühjusest välja tõmmatakse. Alguses oli mitte midagi - nüüd on pilkane pimedus, mingi undamine ja kellegi rääkimine.

"Ning ta on ärkvel. Peame kiirelt tegema, šimpansid on suutnud ärkvel olla alla kolme minuti," ütleb see hääl. See kuulus.. 

Ma ei suuda meenutada, mis sõna see on. Inimene - peaaegu, aga mitte päris. Naine. Just, hakkab meenuma. Tegemist on naise häälega. Ning see undamine on tõenäoliselt miski masina poolt tehtud, selle ventilaator arvatavasti. Sõnad hakkavad meelde tulema. 

05.08.12

Inimesest jääb maha küsimus

Meie hulgast on lahkunud hea sõber ja kaaslane, kolleeg ja kamraad Kallm Realthi. Kallm sündis kehva talupoja perre, jäi varakult orvuks ja pidi lapsena taluma palju vintsutusi. Sellele vaatamata suutis ta murda endale teed Võlukunsti Akadeemia õppurite ridadesse ning lõpetada selle kuulsusrikka asutuse cum laude. Juba kooli ajal saatis ta korda tegusid, mida tuuakse eeskujuks tänastele tudengitele.
-

01.08.12

Labirünt


Aleks oli just suitsu põlema saanud, kui üle kolleegide lobisemise telefon taskus helisema hakkas. Ta oli ennegi tähele pannud, et helina järgi sai ilmeksimatult aru, kui sissetulev kõne tõotas tulla ebameeldiv. Seekord oli see tunne eriti tugev. Tõmban suitsu lõpuni ja helistan tagasi, mõtles Aleks, kuid heitis igaks juhuks pilgu ekraanile. Kollakalt helendav tekst oli kõikidest variantidest kõige halvem. KALLIS KAASA! Kunagi ammu, nüüdseks juba hea mitu aastat tagasi, oli Ly Aleksi telefonis enda numbri taga oleva nime just selliseks muutnud. Siis olid nad just kooselu registreerinud, et koos tuludeklaratsioon esitada ja rohkem raha tagasi saada. Aleksile meeldis tegelikult mõelda, et nende vahel oli midagi enamat kui maksuseadused, sündiv laps ja teineteise enam-vähem väljakannatamine. Nüüdseks oli laps neljane ja nemad ise kulgesid oma abielus kenasti, rahulikult ja emotsioonitult. Nagu kõik nende tuttavadki. Armastus ...? Igatahes ei olnud nad seda kunagi teineteisele avaldanud.