31.01.13

Jäänuk


Kõrvades kohiseb, silmadel on valus. Ärkamine on üha valulikum. Keha on raske ning miski ei aita kuidagi kergemalt end püsti saada. Istun ja hoian peast kinni. Sasin juukseid ning üks sõrm takerdub taas peanaha sisse. Valu ei tunne. Nahk ja lihased ei anna enam suurt aimu. Aga silmad, kõrvad ja nina töötavad täistuuridel. Just silmad ja nina. Silmi ei taha avada, ja seepärast ärkamiseks nuusutan ümbritsevat. Lõhnad on nii tugevad, et tunnen pea kõik ära, mis paarisaja meetri raadiuses toimub. Üks koer, neliteist kassi, kaks siili, kuus rotti, üks laip. Oot, üks laip? Kas … kas minu tehtud? Ei mäleta. Aga võib-olla. Las olla. Võib-olla hiljem.

Loivan kraanikausi juurde ja keeran külma vee jooksma. Pesen silmi. Kummaline, et külm vesi saab ka praeguses seisundis olla nii värskendav. Vaatan end peeglist. Paremal põsel on suur tükk kuivanud nahka. Sikutan selle küljest. Pagan, jälle tuli koos lihatükkidega. Ma pole enam eriti ilus. Naeratan. Hambad on jätkuvalt korras. Kõik 31 allesolevat hammast on ilusad valged ja terved. Kontrast kõige muuga.
Suudlen enda peegelpilti. Jahe ja elutu klaas. Veidi romantiline hetk, kuid samas kuidagi võigas tunne. Justkui vastamata armastus üheskoos jäägitu põlgusega. Aga pole viga, olusid arvestades näen ma kena välja.

Kuidagi vaikne on täna. Ahjaa, kell on seisma jäänud. Kui ära söön, siis lähen keeran uuesti üles. Üks väheseid helisid, mis meenutab mulle, et elan. Tuulte ulg, kolisev katuseplekk ja kräunuvad kassid on ka unedes. Nendest häältest ei saa aru, kas unes, ilmsi või varjuderiigis, aga kellatiksumine on päriselt.

14.01.13

Igavene tsirkus

Akrobaadid, klounid, žonglöörid ja muidu trikitajad. See oli poliitiliselt korrektne tsirkus, ei mingeid merilõvisid ega karusid. Hobused ja koerad küll. Esimesed jooksid lihtsalt ringiratast ja uljad džigitid tegid nende peal, all või kõrval trikke. Ilmselt pole traavli jaoks vahet, kas teenida oma igapäevast kaera areenil või maneežil, mõtles Karli Reepan. Kusjuures alati on nii, et mitte hobuste seljas hüplejad ise ei juhi oma loomi, vaid keskel on veel üks täiendav tüüp, kelle piits liikumist koordineerib.

06.01.13

Veidi arve Jutulabori kohta

Tahtsin eile, 5. jaanuari, õhtul teada, kui palju ja kes on viimasel ajal siia Jutulaborisse kirjutanud. Tegin Bloggeris lahti juttude loetelu, tegin tollele tabelile kopeeri ja Excelisse kleebi ja sain lisaks soovitud infole teada, et selline tegevus toimib väga hästi. Kopeer-kleepisin siis kõikide juttude andmed Excelisse ja mudisin neid veidi. Allpool on näha minu andmemudimise tulemus.

 

Jutulaboris on jutte avaldanud 43 autorit.
Neist 24 on kirjutanud kaks või enam juttu. Viis või enam juttu on kirjutanud 13 inimest.

Jutte on 174. Sellest arvestusest on välja jäätud postitused siltidega Info ja Autor. Sama käib kõigi eelnenud ja järgnevate arvude kohta. Kõik andmed on 05. jaanuar 2013 hilisõhtuse seisuga.

03.01.13

Me elame kiigel


Siin oli ainult mina ja pimedus. Hea küll, peaaegu pimedus ja peaaegu ainult mina. Noogutasin puuduvale seltskonnale ja kohendasin end kõval kastil mugavamalt istuma. Parema käe sõrmenukid kihelesid mul süles ja eemal ukse kohal hõõguv märk „avatud“ värvis ümbritseva pimeduse tontlikult roheliseks.

Põrgut! Uks p i d i lahti olema. Ja Pietre p i d i juba rahvaga mind otsima. Asteroid-baas Q1 on väike küllalt, et minu kadumist oleks juba märgatud. Kuid uks oli kinni ja kes seda Pietret teab. Lööb ehk oma peenel nahktoolil istudes baasi vappi läikima ja minu kadumise kohta ütleb: „Kes? Ah, jah, see Sementrec, tegi ilmselt vehkat nagu need teisedki.“