30.12.12

Kõik mehed on sitapead!

Ma ei tea, kas just siin on see õige koht, kus ma endast kõik peaksin ära rääkima, aga äkki Te mõistate mind. Teil on ju piisavalt fantaasiat? Ma tahaks uskuda, et on, muidu Te poleks siia sattunudki. Te ju loete ja usute neid jutte, mida inimesed on välja mõelnud, et end ja teisi tõelisest maailmast eemale kiskuda, kuna reaalsus on kas liiga igav või vastikult masendav. Minu jaoks on elu alati liiga masendav. Mõnikord ma kardan end mõeldes, et äkki ma naudin masendust, et mulle meeldib, kui ma olen tükkideks rebitud ja pean end jälle üheks tervikuks kokku ehitama. Võib-olla ma mõnulen hetkedes, kui keegi mulle haiget teeb? Kuigi ma ise kujutan ette, et ei tahaks kohata inimesi, kes valu naudivad või minult vägivaldset käitumist ootavad. Kuid tegelikult ei tahtnud ma kohe kõike rääkida, kuigi lõpuks ei pääse ma ka võikamatest detailidest, sest muidu poleks jutt täiuslik.

Katkise torni linn


Meie maailmas on Torn kõige tähtsam. Kõik linnad algavad ja lõpevad Torniga. Kõikide linnade edela ning kagu tippudes kõrguvad massiivsed tornid. Nii neid nimetataksegi - Kagu Torn ja Edela Torn. Need kuuluvad kahele naaberlinnale. Ja muidugi Meie Torn. Otse põhjas. See torn, mille meie esiisad kunagi väga pikka aega tagasi ehitasid.

27.12.12

Päkapikulugu

„Meil on klotse juurde vaja!“ teatas kahupäine klutt rõõmsal kuid nõudlikul toonil, „lego klotse!“. Tema selja tagant piilusid kaks tüdrukut nagu adjutandid või turvanaised.
See mees juba elus hätta ei jää, mõtles kasvatajatädi Helje ohates.
Noorem kolleeg Maria üritas asjale loogiliselt läheneda: „Miks meil neid rohkem on vaja?“, see huvitas teda siiralt. Kui küsimus olnuks väheste varude jagamises, kostnuks kisa rühmatoast kööginurga kohvitajateni juba ammu. Praegu aga tundus, et mingil imelisel põhjusel ehitasid kõik lapsed koos ühist asja.
„Et torn valmis saada!“
„Ja miks meil on vaja torn valmis saada?“ Marial omal veel lapsi ei olnud, kuid ta uskus, et nendega saab loogiliselt arutleda ja argumenteerida.
„Siis tuleb päkapikk!“

10.12.12

Tornimäe

See pidi olema mullu septembri teises nädalas, kui ma seda esimest korda nägin. Koolirutiin hakkas paika loksuma, ilm oli mõnusasti hilissuvine, ma tulin töölt jalgsi ja Maneežist üles jalutades nägin järsku meie pargikese asemel . . . seda.
Kaugemalt paistis, nagu oleks parginurga asemele ehitatud järjekordne Tornimäe torn: loojuvas päikeses kiiskasid kolm püstist lintakent võidu säravvalge betooni ja heleda metalliga. Miski ähmaselt kangastuva ehitise juures meenutas Empire State Buildingut, aga ometigi oskas see jääda tänapäevase Eesti kõrghoone kaanonisse.
Pilgutasin silmi ja nägemus kadus. Ei tulnud tagasi isegi pärast seda, kui ma käekoti koju maha panin ja ise parki pingile mõtlema jalutasin.
Ega see meie park suuremat ole, teistmoodi sillutisega tänavanurk, varustatud paari kidura põõsa, mõne prügikasti, väikese veesilma ja dekoratiivselt ebamugava pingiga. Veesilma kõrval aimus mulle midagi valget, aga õhtu laskus ja ma eeldasin, et see on lihtsalt udu.

28.11.12

Tõuse ja kõnni (muudetud jutt)

Originaaliks on Jar-i jutt "Tõuse ja kõnni". Kirjutasin selle ümber, sest tsirkuse teema on mind alati köitnud ja tahtsin lõppu pisut dramaatilisemaks teha.

Eesriie tõusis ja kulunud ülikonnas missinaeratusega mustkunstnik astus lavale. Justkui muuseas tõmbas ta varrukatest muljutud välimusega määrdunud tuvisid ja kübarast väsinud küülikuid. Olin esimest korda päriselt tsirkuses ja mustkunsti seni vaid telekast näinud. Küülikud, tuvid ja pooleks saagimised mind ei huvitanud. Mina ootasin hüpnoosi. See, kuidas hüpnotisöör vaid paari sõna abil kellegi oma tahtele allutab, tundus minu jaoks nõidusena. Olin kogu oma senise kaheksa aastat kestnud elu pidanud järgima vanemate käske ja keelde. Tundus lausa võimatuna, et keegi suutis käskida täiskasvanuid.

Viimaks jõudis järg hüpnoosiseansini. Mustkunstnik otsis rahva hulgast katsealust, kelle peal oma oskusi näidata ja valis... Minu. Olin pettunud, sest lootsin nii väga, et mustkunstnik mu ema koera kombel haukuma paneb. Sellegi poolest ronisin lavale, sest ei juhtunud just iga päev, et tsirkuse artisti nii lähedalt vaadata saaksin.
Mustkunstnik luges juba tuttava teksti sellest, kuidas magama jään ja kõigutas mu näo ees hõbedast uuri. See ei mõju, jõudsin mõelda, kui käis must sähvakas. Järsku nägin enda ees seismas iseennast ja mu sõrmede vahel kõlkus hõbedast uur. Minu keha vahtis mind üllatunud ja pisut juhmivõitu pilguga. Taipasin kohe, et rollid on vahetunud. Lõpuks ometi oli saabunud kauaoodatud võimalus panna teisi tantsima minu pilli järgi. Tundus, et publik polnud taibanud, mis juhtus. Nad ootasid endiselt, et annaksin oma kehale käsu teha midagi jaburat. Pöördusin pealtvaatajate poole ja mu naeratus muutus endisest veelgi laiemaks, sest publiku silmist vaatas vastu samasugune tühi pilk nagu minu ees seisva kõhetu poisi omadest.
„Tõuske!“ käskisin. Rahvas tõusis kuulekalt püsti.
„Kõndige,“ ütlesin mina ja rahvas kõndis suunas, mille poole osutas mu uue keha juurde kuuluv kondine sõrm. Mustkunstitelk jäi rannas laiuva tivoli servale ja kohe telgi taga laius meri. Vaatasin, kuidas inimesed midagi taipamata laintesse kõnnivad ja mu silme ees terendas juba kujutluspilt, kuidas täitub mu ammune unistus: mitte keegi ei käse ega keela mind ning saan olla ÜKSINDA...

Raudteeromantika

Rööbaste kohal virvendas õhk kuumusest. Rohtunud raudteetamm lõikas metsa tumerohelisse kangasse nagu hiigelnoaga tõmmatud vao, sirge ja ebaloomuliku. Tohutute sajandivanuste tammede ja kastanite alt tulles sattus teeline justkui katedraalist turule. Sealjuures katkust tühjendatud turule, sest kusagil ei liikunud miski. Putukad sumisesid, aeg-ajalt lõikas õhku pääsukese tiivasähvatus ja kusagil kõrgemal lõputus taevasinas tegi raisakotkas oma igavesti korduvaid ja mitte kunagi päris sarnaseid tiire. Ent raudtee kohal virvendas ainult kuumus ja nii, nagu puud sellest tubli paarkümmend sammu eemale hoidsid, vajus ka rinnuni ulatuv hein enne tammi viletsaks koltunud maltsaks.
Lapsed piilusid tükk aega puude vahelt. Uudistasid, roomasid, luurasid. Umbes kaheteistaastased poisid ja neist napilt, ehk aasta vanem tüdruk. Poisid olid tavalised kriimulised marakratid, tüdruk tahtis olla samasugune, aga enam ei olnud. Tema põlved olid küll katki kukutud ja käsivarred kriimulised, ent tema särgil turritasid kaks kühmu, liigutusse, millega ta tõrksad juuksed patsi korjas, oli tekkinud iseteadlikkust, ja mõnikord meeldis talle nende poiste juurest eemale minna, täiesti üksi tiigis ujuda ja tunda, kuidas jahe vesi jalge vahelt läbi libisedes mingi veidra värina üle keha saadab.
„Sa julged? Sa ei julge?” Poisid vaatasid põnevusega tüdrukut.

2013. aasta kevadel ilmuvad tõlkejutud

22. novembril toimus Tallinnas Ulmejutulabori õpituba, mida juhtis luuletaja-kirjanik-toimetaja-tõlkija Liisi Ojamaa. Kohaletulnud kuulsid mitmeid nõuandeid, kuidas pääseda välja algaja ulmekirjaniku sopaaugust või vähemalt kirjutada nii, et lugeja igavuses magama ei jääks.

Ühe nõuandena pakkus Liisi, et soovides õppida kirjutama ilukirjanduslikke tekste, on suur abi teiste kirjutajate tekstide tõlkimisest. Kui võtta võõrkeelne kirjaniku tekst ja üritada seda eesti keelde ümber panna, peab järgima originaali stiili ja samuti tuleb mõelda sügavuti, milline sõna või lause annaks tõlkes edasi samasuguse mõtte, nagu kirjanik võis mõelda, kui ta originaali kirjutas. Kohaletulnud algajad kirjutajad leidsid, et võiksime ka jutulaboris teha ühe kuu, kus ilmutame enda tõlgitud jutte. Selleks, et tulemus oleks nauditav, ei saa seda teha kiiresti. Samuti tekitas küsimusi autoriõiguste sasipundar. Leidsime, et kui tekib probleeme autoriõigustega, siis võib tõlgitud teksti avalikustamise lõpetada, samuti võib enne tõlkimise alustamist küsida autorilt luba, kas ta on nõus, et tema jutt mittekommertslikuks tarbeks ära tõlgitakse. Kuidas jutulabori autor autoriõiguse probleemi lahendab, jääb tema otsustada.

Kuulutan välja, et 2013. aasta märtsis ilmutame ulmejutulaboris tõlkejutte.

Igaüks leiab kas internetist või mujalt selles võõrkeeles, mida ta oskab, ulmejutu ja tõlgib jutu kaunisse eesti keelde. Kui originaaljutt on internetis olemas, on lihtne, kui mitte, siis võiks originaali kuskile internetti riputada (autoriõiguste sasipuntraga tegeleb ja vastutab autor). Tõlgitud jutu juurde paneb autor kirja originaaljutu andmed (autor, pealkiri, jms) ja võimalusel lingi originaalile. Jutu leidmiseks ja tõlkimiseks on aega kolm kuud.

Tähelepanu, valmis olla, läks!

Foto: Märts Tallinnas

22.11.12

Kuhu kaob Kuu





Jüri ja Mari pakkisid asju.
Oli käsk Kuu lattu tagasi viia ja kogu õrn aparatuur tuli paigutada siseküljele, et see kiirel sõidul viga ei saaks. Nad toimetasid usinalt nagu mesilased.
Mari oli elektrisiniselt pragmaatiline. Ta uskus ametlikku versiooni, mille kohaselt tuli Kuu ära koristada, sest selle põhjustatud looded ohustasid Maa tulevikku. Kuldkollaselt romantiline Jüri kahtlustas vandenõuteooriat, mille kohaselt tekitas Kuu liiga palju romantilisi mõtteid ja viis sellega inimesi nende tõelisest eesmärgist eemale. Tegelikku tõde – et lihtsalt firmal läheb kehvasti ja see projekt tuleb rahastamise puudusel sulgeda – ei aimanud kumbki. Nende intelligentsitaseme iseloomustamiseks sobib kõige paremini näide, et nad pidasid valgusaastat ajaühikuks.
Mõtlemiseks polnud aega, sest teha oli veel palju, kuid tähtajani jäänud alla nelja nädala.

19.11.12

Kes ei mäleta minevikku, elab eesmärgita...

Tuult ei olnud, rong seisis juba viiendat päeva. Päike säras tuumaplahvatuses klaasistunud preeria kohal nagu pulli silmamuna, sundides kõiki higistama ja varju otsima. Koiotikarjad luusisid öösiti üha lähemal, päeviti tiirlesid pea kohal raisakullid.

Kuna rong seisis ja enne tuule tõusmist ei olnud võimalik liikuma  hakata, polnud ka vedurijuhil midagi teha. Kõik masina sõlmed olid üle käidud, ning et alamklass liialt laisaks ei läheks kupatas ešeloni šerif ta valvesse. Kes sobikski säärase sandi ilmaga kus taevas pole pilveräbalatki, paremini tööle kupatada kui punanahk…

Suitsetamine tapab aeglaselt

Originaaliks on Manjana "Kohtumine suitsuruumis".


Janeli ei oleks seda sorti klubisse, eriti veel backstage'i kunagi sattunud, kui õde ei oleks karvase bändimehega käima hakanud. Õeke oli kuu tagasi olnud kusagil läbul ja ühe suhteliselt seksika elukaga tuttavaks saanud. Sihuke rokkari moodi tüüp, käsivarred tätokatest kirjud, kitarrikott kogu aeg näpus ja kerge õllelehk veatute hammaste tagant immitsemas. Isale muidugi oma suurt armastust igaks juhuks näidata ei julgetud ja see oli õige otsus.

15.11.12

Peatus hiies


Raske maagilaadungiga maanteerong roomas nagisedes mööda kiviklibust teed. Et hullematel lõikudel mitte pimeda peale jääda, pidi startima varavalges. Noor praktikant En oli roolis ja vana veokihunt Anz tukkus oma istmel. Ta võis seda teha, sest ohtlik mäekuru ja riukalik mudasoo olid alles ees, praegu oli ümberringi silmapiirideni ulatuv lainjas lagendik üksikute puudega. Anz oli siinkandis kasvanud ja sõitnud seda teed kõigega sääreväristajast suurte bussideni – jah ka nendega, sest kunagi oli kant turistide seas moes olnud. Ta teadis märke mäenõlval, mis viitasid varingule järgmise järsu käänaku taga, teadis kuidas hinnata kaldataimede värvi järgi lombi sügavust.

13.11.12

kurb pageja

See on Artur R-i jutust tõukunud minu jutt:

Viimasel ajal oli Rital tunne, nagu oleks ta väevõimuga veetud tagasi lapsepõlve kõige jäledamatesse päevadesse ja neisse lootusetult kinni ankurdatud. Üks ja sama jama kordus ikka ja jälle ning Rital polnud mingit võimalust ennast sellest välja lülitada. Kujutage ette, et teie seni igati mõistlikult käitunud kolleeg leiab endale ühel koledal päeval uue hobi – hakkab kujuteldavat vastast surnuks lutsutama. Rita oli pidanud sedagi taluma ja kui ta sellest mõnele sõbrale jutustas, tuli tal pea alati oma pöörane ja arusaamatu sõnamäng lahti seletada – kujuteldava vastase surnukslutsutamine on segu karate katadest ja hambavahede imemisest. Väliselt on see nagu teine tegevus; sisuliselt – ennekõike tulemuse puudumise ja tekitatava lärmi poolest – nagu esimene. Niisiis, kujutage ette, et ühel päeval hakkab teie kaastöötaja tekitama regulaarselt helisid, mis ajavad teil külmavärinad ihule, mis ajavad teid, otse öelda, närvi ja te saate aimu, mida Rita tundis.

Labori õpituba 22. novembril kohas nimega Koht

Kui oled liitunud Labori Facebooki grupiga, tead ehk juba, et 22. novembril toimub Labori õpituba. Kuid ega Facebook pole terve maailm. Vaid umbes kuuendik inimestest on seal.
Lühidalt: 22. novembril, neljapäeval, algusega kuus õhtul toimub Labori õpituba. Sellest, kuidas paremini kirjutada räägib ‘ganna, ehk Liisi Ojamaa. Laborlaste õppekogunemine toimub Tallinnas, kohas nimega Koht (Lai 8, Tallinn) meile eraldatud keldrisaalis.
Allpool on sama tekst, mis läks Facebooki.

06.11.12

Sa oled vaid tolm malelaual!

Originaal: Võluv vanadekodu. Kirjutas: KaRe

Kohtusin Edvardiga hetkel, mil juba leppisin mõttega, et olen hulga raha lihtsalt niisama maha visanud. Kõik mu sõbrad suutsid kinnisvaraarendusega imetegusid teha, kuid mina ostsin Nõidjärve, mille nimi õigustas end vaid nii palju, et kõik investorid vangutasid päid ja kadusid kui vits vette. Kedagi ei huvitanud kinnistu, kuhu pääseb vaid džiibiga ja elektri saamiseks oleks odavaim variant ise tuulik püstitada.

Esimene mulje Edvardist oli mittemidagiütlev – vana mees, kummalised prillid, ilmselt jube rikas või peast põrunud, sest tema pakkus idee, mille peale ma poleks ka kõige haigemas unenäos tulnud – ehitame vanadekodu.

„Miks just vanadekodu? Miks peaksid penskarid tahtma end siia soode vahele matta? Kel raha, läheb soojale maale reumat ravima?“

„Tead, Kalmer, siin liiguvad just seenioridele sobivad energiaväljad,“ teatas mees enesekindlalt. „Kõik inimesed ei talu palavust ja rahvamasse. Paljud armastavad vaikust ja rahu.“

04.11.12

Vanaonu Henriku pärand

„Väga hea, paistab, et on valmis,“ sättis meister Glückgehabter  viimase sammuna veduri vagunite ette rööbastele ja vaatas rahulolevalt  oma vendadele poole. „Paneme aga käima.“ Tema vennad Alfred ja Josef asusid juhtpuldi juurde ning hakkasid hoobasid krigistama. Meister ise tõmbas kaitseprillid silmade ette ja jäi suure aluse juurde, millel asetses seitsmekorruseline elektriline raudtee. Täpselt vanaonu Henriku jooniste järgi seatud. Konstruktsiooni keskel titaanist pesas sätendas väike metallist rongike. Kõige ees silindriline plaattinast vedur, selle järel lookles neli eri metallidest vagunit. Kuld, hõbe, vask ja tina. „Kui joonised on õiged, siis teeme vendadega sama suurt teadust kui vanaonu Henrik,“ mõtles meister ja astus eemale pealüliti juurde. Vanaonu juhendite järgi oli kõik viimse detailini tähtis. Nii rööbaste asend, rongikese materjal, kui ka rongi liikumiskiirus. Kogu ettevalmistus oli võtnud peaaegu kaks aastat. Juhendist arusaamine, arvutused, kontrollarvutused, materjalide kogumine, erinevad väiksemad katsetused ning kaks suurt läbikukkumist.


Mootorid ja rootorid kumisesid ning panid ruumi kergelt värisema. Josef hüüdis „valmis“, Alfred hüüdis „siin ka valmis“, meister hüüdis „läks käima“ ning surus alla juhtpuldi ja aluse vahel olnud pealüliti. Rong hakkas rööbastel kindlat mustrit mööda liikuma. Esimeselt tasandilt kolmandale, sealt seitsmendale, edasi teisele, siis viiendale, alla neljandale, viimaks kuuendale ning sealt suure kaarega üle surmasõlme tagasi esimesele. Kõik toimis nagu õlitatult. Meister ja vennad olid rahul. Esimesed kaks tiiru oli rongi liikumist näha, kolmandal veel kuulda, neljandal oli kiirus nii suur, et ei olnud enam aru saada, kus väike rong on ja mida ta teeb. Kiirusest sai ühtlane valguskuma ja müra murdus korrapäraseks meloodiaks. Kuni järsku kõlas õrn praksatus ning konstruktsiooni keskele ilmus nähtavale miraaž. Vennad hõiskasid ja patsutasid üksteist. Vanaonu Henriku joonised olid olnud õiged. Nad astusid lähemale ning nägid tekkinud ümaras pildis korrapäraselt tiirlemas erinevaid juba olemasolevaid kui ka veel leiutamata asju.  Vendadest teadlased olid jõudnud kõigi teadmiste varamuni.

01.11.12

Drake Cement

Drake Cement ei olnud alguses linn. See ei olnud isegi küla, lihtsalt üks paljudest tsemenditehastest Arizonas, Yavapai maakonnas. Taamal pundus maapinnast veidi kõrgemale Black Hills'i mäestik, sajakonna miili kaugusele lõunapoole jäi pulbitsev Phoenix, mõnisada miili loode poole minnes võisid rahast ilma jääda purskkaevulises Las Vegases. Selline vaikne kohake keset-ei-miskit. Kunagi, kui tehas asutati, olid peamised argumendid lähedal asuv Geronimo lubjakivi lade ja US 93 raudee, tähtis lüli olulisest CANAMEX-i trantspordikoridorist. Enamus töölisi käis tööle lähedal asuvatest kõrbelinnakestest: Pauldenist, Chino Valleyst, Prescottist, Prescott Valleyst, mõni isegi Cottonwoodist. Tol ajal olid tsemenditehases vägagi korralikud kõrgepalgalised töökohad ja kohalikule elule andis suurinvesteering palju hoogu juurde. Ehitusbuumi aegadel oli tsemendi tootmise, logistika ja kõige muu juurdekuuluvaga hõivatud peaaegu 10 000 inimest. Kohalikele tehas meeldis.

30.10.12

Unistus nektarist


„Ma ei taha kellegi lootuseid petta ja ütlen kohe välja, et need, kes virtuaalsetele sotsiaalvõrgustikele mõeldes sooja tunnet kõhus ei märka, ei peaks mind edasi kuulama. Ma ei hakka hiljem selgitama tõdesid, mis minu ja veel miljonite inimeste jaoks on elementaarsed. Minge ja haigutage kuskil mujal. Praegu kohe ja pange uks ka kenasti enda järel kinni!“
„Nii, sellega on korras. Sõbrad, jätkame!“

Kes ütles, et personalijuhi töö on lihtne? Eriti tänapäeval, kui inimesed otsivad pidevalt „uusi väljakutseid“. Suurem osa tööotsijatest ei saa millegagi hakkama, pärast esimest pisikest probleemi annavad nad lihtsalt alla ja leiavad, et peaksid uue koha otsima. Nad ei suuda endale tunnistada, et neil puudub järjepidevus, eesmärkide seadmise oskus ja mis kõige tähtsam – võime saavutada maksimaalseid tulemusi lühima ajaga. Isegi täiskasvanud käituvad nagu teismelised arvates, et järgmise nurga taga ootab neid tõeline unelmatetöö ja tegelikult väärivad nad mitu korda kõrgemat palka, kui neile pakutakse. Kaotajate põlvkond!

Mul on hunnikus vahendeid kuidas imelikud tööotsijad hirmunult põgenema ehmatada. Too sotsiaalvõrgustike jutt pole inimeste ära ajamiseks, vaid nende hulgast me töötaja palkamegi. Need, kes sotsiaalvõrgustikest liiga palju teavad, on sõltlased ja kui minul pole aega virtuaalsuhtlusega tegeleda, ei taha ma selliseid ka meie kohviruumis lobisemas leida. Aitäh!

„Noh, jätsid jälle karja topsikuid üksinda saali passima?“
„Jah, uus meetod töötab imehästi. Sekretär läheb ja koristab viie minuti pärast tee ja tassid ära.“
„Jah, mäletan. Kõigepealt tuleb ja räägib müügiosakonna ülemus neile, kes „sõbrad“ ei tahtnud olla, kogu nalja ära ja jagab testid kätte. Mina küll ennast nii lihtsa trikiga alt ei lasknud tõmmata!“

Me olime (versioon Artur R poolt)

Pühenduse ja tänuga Lee-le ja tema loole Me olime.

Kell tiksub. Tolmuebemete aeglast ja lakkamatut teed iidsete kujude ja odava laminaadi poole saadab katkematu tikk-takk. On pime. Mitte kedagi pole kodus ja kell seinal ei tea, kas üldse kunagi veel tuleb. Kuid ka siin öös on vanal kellal oma tähtis töö teha.
„See on nii joovastav. Kõik need rohelised kased ja rohu lõhn.“ Linda rebis madalatelt okstelt lehti ja nipsutas neid ükshaaval laiali. Noormees Linda kõrval astus vaikides, suunurgas võiduka  muige algus.
„Ja viimaks ometi päris suvi,“ jätkas tüdruk. „ja need armsad valged ööd. Ja meie sinuga siin, kallis!“ „On ju siin nii-nii palju parem kui meie viiekordses betoonlossis. See on peaaegu pühalik.“

26.10.12

Kare "jääme sõpradeks"


„Ära kutsu mind fuckbody-ks, see kõlab nii… ma ei teagi millena! Vähemalt sõprade ees, palun mitte.“
„Kelleks ma pean sind siis kutsuma? Suhet meil ju ei ole, selles leppisime kohe alguses kokku!“
„Sõbraks? Lihtsalt sõbraks.“

25.10.12

Novembris kirjutame paremaks

Minu arvates on november meie kandi kõige koledam kuu - pime, märg, tusane. Võimalik, et rõõmsate jutukeste kirjutamine oleks hea teraapia, aga kust neid rõõmsaid jutte võtta, kui loodus pakub lavakujundust vaid õudustele? Seepärast kirjutame novembris teistmoodi.

Novembris proovime juttude paremaks-ilusamaks-huvitavamaks kirjutamist. Selleks võtad siit ulmejutulaborist kellegi teise jutu, mis sulle eriti ei meeldi ja kirjutad võõra jutu endale meeldivaks ümber. Muuta võib kõike: sõnastust-sõnu, tegelaste nimesid, teksti juurde panna ja ära võtta. Eesmärk on kirjutada jutt, mida ise kiidaksid taevani.

Oma uue ümberkirjutatud jutu algusesse paned viite loo originaalautorile ja jutule. Oma jutu esimese kommentaari kirjutad ise ja räägid mida algses loos muutsid ja miks. Iga koma pole vaja eraldi selgitada, kirjuta üldjoontes mida pidasid vajalikuks muuta.

Enda tehtud vana juttu paremaks kirjutada ei tohi, lubatud on vaid kellegi teise autori jutu ümberkujundus. Kui keegi arvab, et ulmejutulaboris pole ühtegi halba juttu, siis võib võtta ka lihtsalt hea jutu ja selle enda maitse järgi veelgi paremaks kohandada.

PS! Novembris võib postitada ka neid rongijutte, mida oktoobris valmis ei jõudnud.

22.10.12

Hiie peatus

Karges hommikus kolistas kitsarööpaline susla läbi metsa, sabas mõned söevagunid. Kerges pohmellis Ants tukkus juhikohal, jättes rongi juhiabi Ennu hoole alla. Too silmitses veduri alla kaduvat teetammi, ise mõtiskledes, miks küll selline ilus tee pidi viiskümmend aastat kasutamata seisma. Ei osanud seda ka Ants öelda, nad mõlemad olid pärit põhja poolt ja ei tundnud kohalikke legende. Siin lõunas oli palju imelist. Kohalikud jutustasid, et siinseis metsades olla haldjaid, kellest põhja pool polnud keegi juba aastasadu midagi kuulnud. Kirjeldused haldjaist olid ilusad, Enn leidis end alatihti neist unistamas. 
„Mis pagan see on?“ pääses tema suust vaikne pomin. Käsi haaras hoobade järele. Kostis kime vile, Ants kargas üles nagu ussist nõelatu. Samal ajal Enn tõmbas auru alla ja keeras vaikselt piduri peale. Silmi nühkides pomises Ants talle: „no mida saatanast, juba kohal või mis?“ „Ei ole. Vaata välja, mis seal on!“ Veidi hiljem kostis Antsu poolt: „no mis sel tsirgul küll arus on...“ ja rong peatus. Hetkel, mil mehed end akendest välja vaatama küünitasid, hakkas piki raudteed nende poole sammuma blond, rahvarõivis neiu, kes seni oli rahulikult rööbaste vahel seisnud. Jõudnud veduri juurde, astud ta selle kõrvale, tiris jultunult ukse avali ja ronis peale. Lükanud kõrvale Antsu haardeks tõusnud käe, ta lausus: „sõida! Kui ma ütlen, teed peatuse. Ma sõidan koju.“ Antsu kahtlused hajutas neiukäega tema ametivormi pluusi rinnataskusse pistetud kuldmünt, siis pani neidis suu lukku ja rohkem ei tulnud sealt midagi. Ants ja Enn loobusid varsti küsimuste esitamisest ja viina pakkumisest. Veidi tujutuna keskendusid nad rongi juhtimisele. Kuid Enn tundis, kuidas tema pilku muudkui neiu suunas kisub. Selline iludus! Blondid juuksed kahes patsis, seljas kaunid rahvarõivad, rinnad pungitamas valge pluusi all – unistus! Veetlevust lisasid saladuslikud hallid silmad, mis olid korraks sädelema löönud, kui Enn küsis neiult midagi haldjate kohta...
Oli sõidetud juba tund aega. Ants vahtis teetammi ja mõõteriistu, Enn piidles reisijat. Ootamatult tõstis too pilgu ja lausus: „peatu siin! Ma lähen maha.“ „Tsirgud ja nende soovid, ah neid küll“, torises Ants sujuvalt rongi peatades. Neiu tõusis ja kohendas oma rästikumustrilist seelikut. Kiiresti poetas Enn vahele: „tsirgu, võibolla annad aadressi... tulen külla kunagi?“ Nüüd neiu naeratas:  „ah et tsirgu? Ah, muidugi, vahel võib suisa tavaline söetont öelda ilusaid sõnu. Aga ma ei jaga aadressi niisama!“ Ta ronis vedurilt maha. Närviliselt kargas Enn talle järele. „Kuhu nüüd?!“ käratas Ants. Temast välja tegemata hakkas Enn neiu kõrval metsa suunas eemalduma, tollele midagi elavalt selgitada püüdes.  Kiirelt kobis Ants maha ja jooksis neile järgi. Ennul õlast haarates ta küsis vihasel toonil: „kurat, siin pole pordumaja! Sa, venivillem, ei viida siin mu aega!“ Vastuseks tuli vaid tuimestav lõuahaak Ennult. 
Teadvusele tulles ta Ennu ja neiut ei näinud. Oli vaid kaks meest, kelle juhitud rong oli peatunud tema taga. Ei tahtnud nood uskuda seda, mida Ants neile jutustas. Kuid Ants ei jätnud jonni. Tehti otsus rongid sihtkohta viia ja siis kompaniile vedurijuhiabi kaotusest teatada. Võibolla ilmub Enn ehk välja, olles plikaga veidi müranud - nii oletasid teda tundvad raudteelased.
Veidi enne sihtkohta hakkas Antsu veduri esirataste puksidest tossu ajama ja kõva kriginat kostma. Üle vaadates selgus, et uued, äsja pandud ja määritud puksid on hävinud. See pandi võimaliku praagi süüks. Kuidagi "lonkas" vedur depoosse. Kompanii kontoris kogunesid asjamehed Ennu tempu arutama ja karistust määrama. Seal meenus Antsule miskit. Ta kobas rinnataskut. Münti polnud. Oli vaid mingi paber. Selle lahti voltinud ja läbi lugenud, ei suutnud ta üllatust tagasi hoida. Nüüd tahtsid teisedki seda näha. Kiri loeti valjusti ette. Ja kompanii direktor otsustas nõiad appi kutsuda.
„Surelikud ei kolista meie hiie kõrval. Kunagi seda prooviti, me sundisime nad viiekümneks aastaks vaikima. Aga nüüd on surnud need, kes mäletavad, ja uued kollanokad saamal. Enn ei tule teile tagasi. Ta jääb meie orjaks. Ussihiie rahvas ei halasta.“ Niimoodi seisis sellel paberil.  Niisiis oli enne neid seda kompaniid juhtinud härradel õigus olnud. Räägiti tõepoolest, et kusagil kauges Lõuna kolkas asub hiis ja et üks kompanii raudtee möödub otse selle hiie külje alt.  Kuid põhja ärimehele nii omane kiiks hakkas kompanii juhtide ajus närima: "vahest saame nõiad nõusse ja selle hiie maatasa?" 

21.10.12

Röövlid

Vanemad inimesed leidsid, et  raudtee on kõigi hädade põhjus. See oli tavaline põlvkondade konflikt: nende nooruses oli rohi rohelisem, mäed kõrgemad ja muld viljakam. Raudtee iseenesest ei olnud milleski süüdi, aga ta sümboliseeris tsivilisatsiooni arengut ja kõike sellega kaasnevat halba. Jah, nüüd oli lihtsam loomi ja vilja müüki saata, aga rasvaselt teenis selle pealt ainult kompanii, kes ostis odavalt väikestes jaamades ja müüs kallilt linnas. Mis veel hullem, rongisõit ajas noortel pead segi. Vanasti võeti naine oma- või naaberkülast, vanem poeg päris farmi ja nooremad läksid tema või teiste juurde töölisteks. Nüüd peibutasid kaugemad nurgad, tehased ja kaevandused lubasid kellast-kellani töö eest muinasjutulist palka ja mitmed läksid ega tulnud enam tagasi.

14.10.12

Kurb pageja

Peaaegu eessõna. See jutt pole konkreetselt kellestki, kuigi jah, FB-st sain inspiratsiooni. Nii igaks juhuks öeldud, et poleks eksitusi.

Ükskõikne rahvas vooris mööda. Kirju mass naisi ja mehi, androide, bioroboteid ja mitmesuguselt kummalisi olendeid kaugetest maadest. Marje istus ja vaatas neid.
„Näe, see seal on kindlasti astroplaani kapten.“ Keskendunud nägu peas, kolm robotit ees teed tegemas, sammus otse perrooni keskjoonel lüheldane mees. Marje vaatas, kuidas mass kui iseenesest neliku ees lahku vajus.
„Ja need kolm on ilmselt äsjaabiellunud. Ikka veel sotsiaalses segaduses.“ Ta oleks peaaegu näpuga näidanud kahe noormehe ja ühe tütarlapse poole. Viimane õhetas näost ja püüdis kuidagi kaht paari kätt taltsutada. „Neil pole veel perehierarhia paigas,“ mõtles naine mõrult. „Mitte nagu minu omas.“ Ta ohkas. „Miks ei võiks inimesed olla vanamoodsad. Kahene süsteem on palju lihtsam ja stabiilsem, nii tähtede kui inimeste puhul.“

02.10.12

Draakonikütt



Naine avas ukse ja jäi mind hindavalt vaatama. Ta paistis mõtlevat, et mis see veider kolmekümnendates mees, kes hoiab käes Postimeest, teeb tema ukse taga. Nähes ta vaikimist, asusin ise asja kallale.

"Tervist!" laususin naeratades, "Mina olen Jüri Vaht. Kas ma eeldan õigesti, et räägin Viive Lindega?"

"Jah, mina see olen," vastas Viive. Ta paistis segaduses, aga enne kui ta sai võimaluse seda väljendada, jätkasin rääkimist: "Mõned päevad tagasi toimus teil sissemurdmine. Ma sooviks pakkuda teile oma teenuseid, et te saaksite oma vara tagasi. Ning ma võin teile kinnitada, et erinevalt kohalikest võimudest, olen mina võimeline neid tagasi saama. Seda sellepärast, et mul on teadmised ja oskused, mida on väga-väga vähestel." Siin kohas vihjasin muidugi oma Andele. "Ning teie juhtum langeb täpselt minu teadmiste valdkonda."

01.10.12

Kah inimesed

Tulnukate laev maandus lagedale välule. See oli kaunis, hõbedase voolujoonelise kesta all aimatav keerukate seadmete ülimalt funktsionaalne kooslus. Üksikud välised aparaadid paiknesid loogilistes kohtades ja kordasid disainilt suurema mooduli stiili, jättes mulje olendi tajuorganitest. Vaid liig täpne geomeetria ja sümmeetria reetsid tehislikkust, looduses ei ole nii sirgeid jooni ja siledaid pindu. Kujult ei meenutanud mitte taldrikut, pigem hulka üksteise otsa laotud eri suurusega tasse, vahelduvalt õiget- ja tagurpidi. Kaunistusi peaaegu ei olnud, ainult mõned läikivmustad kõverikud ja väljavenitatud haaradega kolmnurk ühes reas ning väike kolmevärviline ornament, tõenäoliselt kunstniku logo selle kõrval. Rass, kes suutis ehitada midagi nii ideaalset, pidi oma arengutasemelt olema väga lähedal jumalikkusele.

25.09.12

Jääme sõpradeks?

„Et nagu mis mõttes ma ei või sinust oma sõpradele rääkida kui fuckbodyst? Mäletad, me leppisime kokku, et oleme sõbrad, eks ole?“ küsisin, teades isegi, et suhet ma ei taha. Suhet kindlasti mitte, kuna „suhe“ on liiga hirmus sõna, mis kinnitab, et need kaks inimest on koos ja teisi pakkumisi nad enam ei näe.
„Jääme sõpradeks! Jääme sõpradeks, mis mõtet on tülli minna? Või headeks tuttavateks,“ ütles tema.
„Mh-mh, tõesti või? Sõbrad ei seksi, eks ole?“
„Noh, selle idee võime vahele jätta,“ vastas ta vaadates ükskõikselt läbi advokaadiprillide kuskile kaugusesse.
„Ah-ahh, et siis sellised sõbrad. Sõprus, aga seksiga..“

Sõbrana ei kõlvanud ta kuskile, sõbraga võiks mingi sarnasus olla, näiteks maailmavaates või lemmikfilmide valikus. Parimalgi tahtmisel ei suutnud ma ta maitset kiita ja ma olen oma seltskonnast parim valetaja ja enesesalgaja. „Sõprus“ Deltaga oli keerulisem, kui ma olin arvanud. Mina tahtsin temaga poliitikast rääkida, kuid tema suutis mind hulluks ajada. Tema kiidukõned praegusele Valitsusele meenutasid Roosa Maja pressikonverentsi: meie käitume mõistlikult ja kes teisiti arvab, on ilmselgelt rumal. Valitsejad ei pea midagi põhjendama, küsijad peaksid välimuse asemel oma vaimu eest hoolitsema.

16.09.12

Taas kordub kõik ...

"Kuhu ma siis sedakorda sattunud olen?" mõtles Pal uudishimulikult ringi vaadates. See ei saanud olla ta koduplaneet, sest Päikest polnud taevas, kuigi oli nii valge, et silm seletas ümbrust. Kogu valgus oli siiski kuidagi roheline, mis tekitas õõvastust ja meenutas talle tahtmatult kodust selle värvi kohta käivat sõna "mürkroheline" -  "Ah niisugune see siis ongi!" jõudis mehele kohale mõttevälgatuse tähendus.
Miskit oli ilmselt valesti läinud. Kuigi... ta polnud ju speisserit kruttinud, seega ei tohtinuks ta ruumis eriti katastroofiliselt ümber paigutuda, sest vaid sisselülitatud speisser tagas kosmoses ümberpaiknemise. Kuid see riistapuu oli pärast viimase treti apsakat jäänud korda tegemata - polnud lihtsalt aega ja ta pidi proovima vaid taimeri uut seadistust ning tegema pisikese ajahüppe oma koduplaneedil.
Pal sügas vasaku käega kukalt ja mõtles, et Ria ei teadnud ta tänasest tretist midagi ning teda haaras õõnsakstegev ahastus.. "Mis nüüd saab?" Eelmisel korral, kui ta speisseri tuksi keeras, oli Ria ta tagasi koju aidanud  ja kõik oli siiski õnneks läinud. Ta oli seepeale oma kaasale tõotanud, et ei tee kunagi enam üksitrette ja võtab piiga alati endaga kaasa. Nüüd aga... Nüüd oli ta siin eiteakus ihuüksi ja ei teadnud, kas saab veel kunagi seda magusarmast olevust veel hellitada ja kallistada..Midagi polnud teha -  kõigepealt silmitses ta plinkivaid näitureid armatuurlaual enda ees ja veendus, et aparaadi aju pidi krussis olema, sest need teatasid talle täiesti ühemõtteliselt, et ta asub oma koduplaneedil  aastas 2014 ja pealegi asub ta kodulinna lennupolügoonil, kust ta oma tretti oli alustanudki. Seega oli toimunud vaid paariaastane hüpe tulevikku!


09.09.12

Saladuslik saast


Välgunool lõhestas taeva. Oli sügis ja torm ja äike, kuid see välgunool oli teistsugune. See, niipalju kui seda maapinnalt näha võis, algas kusagil tormipilvede kohal ja laskus ida suunas. See ei sööstnud ühe hetkega üle taeva, nii et ainult kiirkaamera selle kulgu jälgida võib, see võttis minekuks aega. Kõuekõmin muidugi oli, see tekib ikka, kui õhk rüsib tagasi üle taeva puuritud vaakumkanalisse. Ja see lõppes teisiti. Välgu tipust sööstis korraga vastassuunas sinakasvalge tulekoonus ja välk peatus. Nüüd oli nägijaid veel vähem, sest lõppvaatus toimus kõigest paarisaja meetri kõrgusel. Pikse raksatusele järgnes ühtlane, tume, ähvardav möire.

02.09.12

Usu, palun

Kell 03:17. Michael magas oma pruudi voodis ja ta ei teadnud, et vaid kuus sekundit, seitse südamelööki ja üks hingetõmme oli tal veel elada jäänud.

Kell 03:17:06. Londonit tabas Kuakumeede annihilatsiooni kassettpomm. Miljonid inimesed kaotasid oma elu, Ühinenud Kuningriik kaotas oma pealinna ja maailm ainsa inimese, kes oleks saanud neid päästa.

„Sa kaotasid kihlveo.“ Hall sisalikunägu pöördus konsoolide kohalt kaaslast vaatama. „Sa ütlesid, et elavhõbeda kontsentratsioon tõuseb plahvatusega kolm korda vähem. Nii suure mürgikoguse peale peaksid sa mulle tegelikult topelt tasuma.“

01.09.12

Kirjutaja

Kõike ma talusin, aga kui ta mulle nekroloogi kirjutama hakkas, sai mõõt lõplikult täis. Mina elan, ütleme nii, oma keerulist elukest ja äkki hakkab selle keerulisuse tekitaja sulle viimset järelehüüet üles kritseldama. Oleks siis veel sihuke ilus "Säärvere põlluharijate seltsi on tabanud valus kaotus. Täna lahkus kauaaegne seltsi asutajaliige, lugupeetud ..." Aga ei, see nekroloog oli täis väljendeid stiilis "ilge külgekasvanud väärkehand...tema mõttetu elu ainus põhjus oli mulle kuju andmine...vabanemine sellest jumala eksitusest viis mu lõpuks kauaoodatud vabanemiseni...miks, oh miks küll, ei saanud ta juba ammu aru kui valus on mul temaga päevast päeva koos elada...jne.jne." Tore nekroloog küll.

29.08.12

Septembris kirjutame ulmefännidele

Septembris kirjutame lugusid, mis võiks meeldida eesti konservatiivsele ulmekirjanduse lugejale. Heaks näiteks on „Täheaeg“, mille koostaja on lugude valikukriteeriumid sõnastanud nii: „Ootan fantastilises keskkonnas toimuvat keerukat süžeed, väljajoonistatud karakterite ja ulmelise probleemiga, ehk suurt fantastilist ja värvikat narratiivi.“

Milline on konservatiivne ulmelugu?
1. Peategelane ei tohiks olla tavaline inimene meie keskelt, kes vaevleb suhte- või töömuredes. Täheaja lugeja tahab pääseda tavaelust ja elada sisse maailma, mis tema igapäevarutiinist võimalikult palju erineks. Karakteri väljajoonistamisel on olulised tema võimed ja kaasnev atribuutika, mitte tundeline siseelu.
2. Tegevus peaks toimuma kas minevikus, tulevikus või paralleelajas, mille on käivitanud mingi oluline ja põnev sündmus. Eriti tore, kui suudate mõelda välja täiesti uue maailma, millist keegi pole kunagi varem kirjeldanud.
3. Värvikas narratiiv tähendab seda, et toimub tegevus, mitte tegelased ei istu niisama ja ei heieta „mida võiks teha“. Nii elab tavaline inimene, ulmekangelane tegutseb või satub erilistesse olukordadesse, millest ta väljub kas võitjana (eelistatud variant) või kaotajana. Kui jutu alguses on „püss seinal“, siis mingi hetk peab ta ka „paugu tegema“.
4. Kuna kogu täiuslikult ulmelise süžee, tausta ja tegelaste kirjeldamine ei tohi olla poolik ja arusaamatu, võib sel korral kirjutada ka väga pikkasid jutte.

PS! Kui kirjutate antud kirjelduse järgi oma ulmejutu, võite proovida seda kunagi ka Täheajale saata ja meie ulmeringkonna tähistaevasse jõuda.

19.08.12

Lömastajad

Manjana lahkel loal rikun veidi labori reegleid ja kirjutan hilinenult omapoolse arenduse juttudele "Veel üks foto", "Foto tagumine külg" ja "Fotograafi vaatenurk". Lugu on loomulikult pühendatud 21. Taasiseseisvumisepäevale.


Robustselt tahutud odad vihisesid läbi õhu. Uku vaatas tagasi, tõmbas pea võimalikult õlgade vahele ja roomas edasi. Seekord tundus kindel olevat, et ta ei saa pääseda. Pikakoivalisi oli liiga palju, neil kõigil oli hea mitu viskeoda kaasas ja nad liikusid paganama kiiresti. Uku kuulis kuidas odad langema hakkasid. Üks napilt peast mööda, teine läks õnneks kaugemale, kolmas otse keset sääremarja. Verejuga purskus sõnajalgadest kõrgemale ning võttis Ukult viimse relva. Pikakoivaliste vastu sai ainult igivana võttega, nagu nende rahvas seda juba aegade algusest teinud oli. Kolme-nelja meetri pealt tuli ülikiire sööstuga, õlg ees, pikakoivalise ribidesse sõita ja tavaliselt oligi sellega lugu lõppenud. Üks vastane jälle vähem. Kuigi sellest polnud eriti kasu. Nad, raiped, sigisid kiiremini kui jänesed välul.

06.08.12

Nekroloog ehk surnud mehe saavutused

Tunnen, kuidas mind tühjusest välja tõmmatakse. Alguses oli mitte midagi - nüüd on pilkane pimedus, mingi undamine ja kellegi rääkimine.

"Ning ta on ärkvel. Peame kiirelt tegema, šimpansid on suutnud ärkvel olla alla kolme minuti," ütleb see hääl. See kuulus.. 

Ma ei suuda meenutada, mis sõna see on. Inimene - peaaegu, aga mitte päris. Naine. Just, hakkab meenuma. Tegemist on naise häälega. Ning see undamine on tõenäoliselt miski masina poolt tehtud, selle ventilaator arvatavasti. Sõnad hakkavad meelde tulema. 

05.08.12

Inimesest jääb maha küsimus

Meie hulgast on lahkunud hea sõber ja kaaslane, kolleeg ja kamraad Kallm Realthi. Kallm sündis kehva talupoja perre, jäi varakult orvuks ja pidi lapsena taluma palju vintsutusi. Sellele vaatamata suutis ta murda endale teed Võlukunsti Akadeemia õppurite ridadesse ning lõpetada selle kuulsusrikka asutuse cum laude. Juba kooli ajal saatis ta korda tegusid, mida tuuakse eeskujuks tänastele tudengitele.
-

01.08.12

Labirünt


Aleks oli just suitsu põlema saanud, kui üle kolleegide lobisemise telefon taskus helisema hakkas. Ta oli ennegi tähele pannud, et helina järgi sai ilmeksimatult aru, kui sissetulev kõne tõotas tulla ebameeldiv. Seekord oli see tunne eriti tugev. Tõmban suitsu lõpuni ja helistan tagasi, mõtles Aleks, kuid heitis igaks juhuks pilgu ekraanile. Kollakalt helendav tekst oli kõikidest variantidest kõige halvem. KALLIS KAASA! Kunagi ammu, nüüdseks juba hea mitu aastat tagasi, oli Ly Aleksi telefonis enda numbri taga oleva nime just selliseks muutnud. Siis olid nad just kooselu registreerinud, et koos tuludeklaratsioon esitada ja rohkem raha tagasi saada. Aleksile meeldis tegelikult mõelda, et nende vahel oli midagi enamat kui maksuseadused, sündiv laps ja teineteise enam-vähem väljakannatamine. Nüüdseks oli laps neljane ja nemad ise kulgesid oma abielus kenasti, rahulikult ja emotsioonitult. Nagu kõik nende tuttavadki. Armastus ...? Igatahes ei olnud nad seda kunagi teineteisele avaldanud.

28.07.12

Fotograafi vaatenurk

Manjana „Foto tagumine külg“ ja Artur R. „Veel üks foto“ lugemine rangelt soovituslik. Käesolev ilma nendeta ei moodusta midagi.
Mart on lootusetu. Tore poiss ja hea kamraad, aga lootusetu. Kui nemad talle mõistust ei too, siis ei suuda seda keegi. Ma olen nüüd nii kaua nende heaks töötanud, et sellist väikest vastuteenet võis pidada loomulikuks. Nad olid kohe nõus ja pakkusid omalt poolt päris hea tausta veel lisaks, loo milles segunesid tõde ja lavastus. Ma ei ole kunagi päriselt aru saanud, kas nende jaoks on oluline ka vaatemäng, mis tihti kaasas käib, või see lihtsalt kukub niimoodi välja ja nad on ühed kuivikute kuivikud, kes on uudse info saamiseks valmis korraldama kõige väärastunumaid eksperimente. Kuidas üldse saab olla kümnete aastatuhandete vanuste tüüpide jaoks midagi uut ja huvitavat?

27.07.12

Foto tagumine külg

„Faaak, pea valutab!“ mõtlesin silmi avamata. „Mida ma eile küll jõin, et mu kehaline olemine täiega puu otsast kukkunud päkkarit meenutab?“ üritasin silmi avamata vaikselt pilti kokku seada. „Kõigepealt olime mehega kodus, mina tegin süüa ja tema vingus, et pipart on liiga palju, siis pesin nõusid ja mees vaatas telekast midagi, mis teda pidevalt naerma ajas. Kui ta oli oma isu täis itsitanud, tuli ta kööki ja üritas mu selga silitada. Ilmselgelt tahtis keppi! Alati, kui mina olen end köögis orjates üleni higiseks ajanud, tuleb tema ja arvab, et just nüüd on parim aeg intiimsusteks! Ma sain jube vihaseks, tundsin kuidas nägu kuumama hakkas ja vasakusse silma tekkis tõmblus. Surusin viha tagasi ja nurrusin mehele meelelise häälega, et pean dušši alla minema.

Ja kelluke tiliseb

Seisin, vanaema kirja vahel olnud sedel aadressiga näppude vahel, kaheksakorruselise korteritekompleksi esisel tänavasillutisel ja kontrollisin veelkord hoone kulunud numbriplaati. Vähemalt koht oli õige. Sarnaselt numbriplaadile nägi kogu kompleks välja selline nagu oleks aastatepikkune loodusjõudude meelevallas olemine temalt viimasegi elujõu röövinud, laiudes vaikselt ja räsitult kvartalisuurusel alal – kõik hooned äravahetamiseni sarnased. Majadevahelised käigud, kümned ja kümned trepid ning koridorid moodustamas võõra jaoks peadmurdvat labürinti.

Needsin mõtteis juba mitmendat korda vanemate „hiilgavat” ideed mind koolivaheajaks vanaema juurde saata ja seadsin sammud sisehoovi viiva kangialuse poole. Sissekäigu ees olev raudvärav avanes oma õlitamata hingedel raskelt ning sellega kaasnev heli tundus kangialuse vaikuses ehmatamapanevalt vali. Värava õudusfilmilik krigin kõrvus kumisemas aitas järgnevad kümmekond või veidi rohkem, hämarat ning erineva risuga palistatud, meetrit peaaegu kiirkõnnil läbida.

Sisehoovi paistev keskpäevane päike pani hetkeks silmi pilgutama kui esimesed sammud kangialusest välja astusin.

26.07.12

Veel üks foto

Taevas oli pilvitu, ei ühtegi pilve ega pilveräbalat. Vaid kuskil päris kõrgel liikus väike valge täpike, kuid ega keegi siis keset Kadrioru parki selili viska, et taevast täppe taga ajada. Ontlikult pilku maises sfääris hoides, oli ideaalne suveilm.
„Hei, vaata. Luiged tõusid ka lendu. Sa ehmatasid nad vist ära.“ Nii kolmekümnene naine lõkerdas oma meessaatja käevangus. „Meest pegasusega ei kohta siin igapäev. Oi, on Kadriorus hobused üldse lubatud?“ Järjekordse heleda naerulagina katkestas matsuv musi naise huultele.

Ulmejutulabori sünnipäevapiknik

Täna, neljapäeval 26. juulil täitub Ulmejutulaboril aasta tegutsemise alustamisest. Sel puhul on kõik meie autorid ja lugejad kutsutud kell 18.00 Kadriorgu Kreutzwalditagusele muruplatsile pikniku pidama. Kaasa võtta oma piknikuvarustus. Räägime labori minevikust, olevikust, tulevikust ja kõigest muust, mis meid seob ja huvi pakub.

Muusikalise meelelahutusena pakub meist pisut eemal Tallinna Filharmoonia „Pargimuusika“ kontserdisarjast tasuta piknikukontserti „Barokiaja laulud“ (link kontserdi sisule)

Olete oodatud!

16.07.12

Ülevaade ulmejutulaborist

Kirjutatud 14. juulil toimunud ulmehuviliste ürituse Estcon 2012 ettekande jaoks

Kuidas sündis ulmejutulabor? Otseseks tõukeks sai 2011. aastal Saarjärvel Estconi raamas pühapäeva varahommikul toimunud ja Mandi korraldatud kirjutamise töötuba, kus valminud „surematud“ teosed ootasid avalikustamist.
Ulmejutulabori tutvustav postitus ilmus 26. juuli 2011 ja algselt Estconi jutukirjutamise õpitoas osalejatest liitusid ja avaldasid oma jutud uppunud laibast: Mina, Metsavana, isa Pjotr, Mant, Pronto, Eva.

30.06.12

Tagasi

„Ma tahan sinna. Ma väärin paremat.“ Paul oli oma mantrat korranud punase ukse sulgemisest saati, kuid raskus kõhus püsis ikka endine. „Need neetud hargnemised!“ Ta seisis neist viiekümne seitsmendal ning põrnitses kaheksat identset valget koridori.
„Nagu ikka. Ei ühtegi suurt ja punast silti „Siit läheb tee normaalsusse“,“ pidi ta tõdema. Taskuräti ribaga tuldud koridori tähistanud, käis ta aeglaselt kõik koridoride suudmed läbi.
„Tõesti uus hargnemine. Ei ühtegi jälge pehmes tolmus,“ Sai ta tõdeda. „Ja seinad on täpselt samad nagu eelmistes,“ pidi ta kahjuks lisama. Veatult siledaks lihvitud seinad ja põrandad kadusid hõõggloobulitematis valguses kaugusesse.
„Kui õige tee, normaalsus ees. Kui vale tee, üks surnud mees,“ ümises ta oma valimislaulukest. „Nii, eelmine kord valisin ma viiest teise paremale. Üleeelmisel oli üldse vaid kolm koridori ja valisin vasakpoolse. Enne seda ..“ Ta peatus. „Oot-oot. Millise ma kuuendal valisingi? Koridore oli seal vist kuus.“ Ta astus paar sammu tuldud teed tagasi ja peatus. Märke oli ta pannud vaid viimasel kolmeteistkümnel hargnemisel. Ja palju neid kuni kommuuni punase ukseni oligi? Ta polnud enam arvus viiskümmend seitse nii kindel.

29.06.12

Kosmosekass


Sissejuhatuse asemel:

Kosmosekass sai kirjutatud eelmisel aasta juulis - augustis ehk siis, kui "Kosmosekass" esimest korda Jutulabori teemade hulka üles lükati. Valitunuks ei osutunud see teema aga päris mitu kuud ja ka loo pikkuse ning tollase tähemärkide ülempiiri suhe oli sobimatu. Nõnda ta siis mul sahtlis peesitas.
Hiljuti tuli mõte seda ümber või ülekribama hakata, aga ....
Sellele agale järgenenud pingelise mõttetöö tulemusena mu kosmosekiisu, siis "kerge" hilinemisega, kuid 99% algkujul lõpuks maandubki.

- Edu



- "Mul olid võimalused juba aastaid, paraku, aga ainult paberil. Liidu seadustik inimkatsetuste osas on arvatavasti tänaseni äärmiselt  - tagurlik."  
-"Ma saan aru ka hirmust ja eelarvamustest, kuid kui katsete kulg on osavõtjatele absoluutselt ohutu, siis ma ei näe mingit põhjust iganenud standarditest ja väärtustest kinni hoidmiseks."
- "Teadus, aga teate, ei ole nagu nääripuu, et kord aastas toome sisse ja  siis viskame välja. Teadus on püsiv sümbol ja absoluutse progressi alus, siiski. Meil on olemas hetkel võimalused läbimurdeks ja kõik mida vaja on veel natuke aega. "
- "Me ei kavatse pingviine lendama aretada, aga  - elusorganism, ka inimkeha, on elektroskeem ja meil on teadmised ning võimalused, et seda vastavalt vajadusele ümber seadistada."

- Katked Dr. Evan Lambrecht-i esinemisest, endisaegses propagandistlikus telesaates "Impeeriumi õhtud".


Kell kukkus ning justkui selle tähistamiseks virutas Iversen mulle lahtise käega keset selga hoobi, mille kõige täpsemaks iseloomustamiseks võib öelda, et tegemist oli kõike muud, aga mitte sõbraliku patsutusega. Üritasin tekkinud köhahoogu maha suruda ning teenisin norrakalt ära heatujulise naeru.

"Köhi, köhi, mõnda aega pole sul seda nagunii võimalik teha," kõlas sõbralik soovitus mu läkastamise saateks ja "No, kasuta nüüd juhust, meha," lisas ta oma pooldekõrva hambaridade vahelt, kui nägi, et ma mitte tema sõnade järgi talitada ei taha.

Ajasin ennast uuesti sirgu, köhahoog oli vaibunud ning nägin, et Olef tegi käega liigutuse nagu tahaks veel korra oma kamraadlust kinnitada. Näitasin talle mõttes trääsa ning heitsin ennast operatsioonilauaks nimetatavale sõrestikule. Doktor Krauss, kes kogu Iverseni pullimist - nii ta seda ise nimetas - apaatselt jälginud oli, ärkas justkui ellu ning mõned minutid hiljem olin ma juba rihmade ja klambritega sõrestikule tõmmatud.  Saateks Iverseni poolsed võltssüdamlikkusest tilkuvad küsimused stiilis: "Tahad ma toon sulle kohvi, aga kokat, kokat ikka lonksukese võtad või üks kiire sigarett äkki?"

Enamus neist küsimustest olid inspireeritud sellest, et Krauss oli "kass läbi lukuaugu" taktikat kasutades kummist hambaklotsi koos selle otsas oleva voolikuga mulle poolde hingetorru surunud. Tundsin kuidas ta traadid mu kopsudesse lükkas - kõigepealt vasak, siis parem.

Lebasin nagu kuivama tõmmatud voodilina ning üritasin norralase katkematut lõõpimist meelelahutusena võtta. Krauss tegeles ennastunustavalt nõelte märkepunktidesse surumisega ning mõne hetkega nägin välja nagu tuulerõugete käes vaevlev siil. Ei mingeid küsimusi, et kuidas ma end tunnen või kas oli väga valus. Lihtsalt sihikindel asjatamine millegi kallal, mille teemal mul puudus pärast rihmade kinnitamist igasugune sõnaõigus.

Krauss kadus vaateväljast ning juba hetk hiljem tundsin ma, kuidas laud koos minuga püstloodi tõuseb, seejärel pöördub ning kõik, mis ma nägin, oli Iverseni nimelise juuksepahmaka väljumine. Tema sõnade järgi oli protseduuri jõledam vaadata, kui läbi elada. Selles osa ma nõustusin, aga täpsustaksin, et jõledam vaadata küll, aga alles siis, kui sa tead omadest kogemustest, et mis täpselt toimub.

Edasine oli juba vaat et rutiin - Krauss kontrollis rihmasid, ühendas kaablid ning jõnksutas klambreid paika. Liigutas veel korra isegi elastset koonust mu kurgus, justkui kindlustamaks, et mul ikka võimalikult ebameeldiv oleks ning tegi tuimestussüsti - veeni.

Järgnes aju verevahetust kiirendav süst kuklasse, kõrvus hakkas kohisema ning järgmisena tundsin, kuidas kanüül selga lükatakse. Ootasin, ülejäänud torkeid ma enam ei tundnud, samuti mitte elektrokirurgilise impulsaatori lööke kuklasse. Ma lihtsalt teadsin, mis toimub, see teadmine ei olnud kuidagi kergendav.


27.06.12

Mees, kes teadis kalasõnu

„Ktulu-lulu-lulu...” hüüdis udupasun ja Andres mõtles nukralt, et need paar mõlki, mille Kihelkonna vana segane Uik sinna lõi, pole ikka õige asi. Olgu, nalja võib teha, olgu, pudel viina pole küsimus – seda enam, et tegelikult ei andnud nad talle mitte poehaljast, 4 rubla ja 12 kopikat pudel, vaid Kalmude metsakohinat... –, olgu, kesse ikka usub, et ta nõid on... või mine tea... Igatahes hüüdis udupasun nüüd palju kurvemalt, kui ühelt roostevabast terasest vabrikukäkilt iial oodata oleks osanud.
Meri loksus. Väinameri. Kiilu all oli vaevalt neli meetrit vett, kuid uppumiseks piisab pesupalistki, nagu alailma ütles Uuetoa Reet. See oli sünge huumor, sest just pesupalisse uputasid marodööritsevad Vene sõdurid ta isa, kui majast majja käisid ja peredelt kõike väärtuslikku välja pressisid. Reeda ema ja ta ise sobisid lisaks väikeseks meelelahutuseks. Reeda vend, kes neid kaitsta üritas, sai kuuli. Reeda ema oli piisavalt rumal õiglust otsima ja selle eest saadeti nad Reedaga Siberisse, kust ainult Reet Koletise surma järel tagasi pöördus.

22.06.12

J3

"Manja, aeg elustada."
"Keda see kuradi kord?"
"Jossifit. Kirjas on, elustada 18. detsembril 2078. Täna."
"Näri pori, Anja, see on ju päris külmikust. Enne jõulu ja puha, väääääk!"
"Manja! Mille eest me föderaalilt palka saame, ah?"
"Jaajah . . . aga ärgaku ilusasti. Palvetame?"
"Palvetame!"

Kes teab, kas mõjusid palved või oli omaaegse nõukogude krüo esimene katse õnnestunum mitmest hilisemast, aga Jossif tõepoolest ärkas elule rohkem kui sajand tagasi täpsustatud kuupäeval. Anja oli esimene (alati mina!), kes ette jäi.
"Kes valitseb Nõukogude Liitu?" nõudis äsjaärganu.
"Gospodin, Nõukogude Liitu ei ole juba sada aastat. Meil on Euraasia Föderatsioon ja seda juhib hetkel Vjatšeslav Vladimirovitš Putin."
"Mmmm. Ja see Vasja on asjalik juht?"
"Noh . . ." Anja ei teadnud. "Ta on päris Putini geneetiline poeg. Ta vähemalt väidab olevat."
"Mmmm. Mh."

20.06.12

Saame tuttavaks: Mike

Tere, Mike! Su ulmejutulabori kommentaaridest kumab pidevalt läbi kuidas sa jutte lugedes mõnuga kaasa fantaseerid. Milliseid jutte sa ulmejutulaborist lugemiseks ootad?
Proovin kogu aeg lõppu ära aimata. Jutulabori juttudega on see suhteliselt keeruline. Kui klassikaks saanud ulme järgib väljakujunenud kirjutamistraditsioone, siis labori autorid alles otsivad oma teed ja seetõttu on juttude skeem tihti väga kaootiline. Siin on küsimus ka eelhäälestuses, ma ei eelda, et labori jutt on samal tasemel, kui jutt, mille eest ma poes raha välja olen käinud. Ootan selliseid jutte, kus autor kirjutab südamerahuga just sellise jutu, nagu talle parasjagu pähe tuleb. Mulle isiklikult meeldib, kui stiil on lihtsasti loetav, aga see ei ole üleskutse. Stiilivalik on osa loomingust.

14.06.12

Lugu kohutavast koletisest, kes oli päris nummi

„Ma ei tea, kas tahan sinna minna. Kas ma pean ka alasti võtma?“

„Sinu valik. Mina ei kavatse riideid ära võtta, aga Labürinti lähen kindlasti. Pidime minema, lähen ka, sinu valik.“

Vaatasin Liinat. Tean teda mingi paar aastat. Kohtusime suvalise sõbra sünnipäeval, kuhu ma minna ei tahtnud: võõras kohas ei tea kunagi, kuidas olla või mida öelda. Liina paistis kohe teiste vahelt silma. Ei, mitte välimusega, oma olemusega. Ta säras. Madalatooniline enesekindel hääl köitis kuulajaid, vehklevad käed lisasid sarmi ja aeg-ajalt välkus silmades selline tuli, mis põletas mälestusse jälje. Nagu itaallane, mõtlesin siis. Kõik tahtsid temaga koos olla, jutelda, aega veeta. Ma kuulasin ja mõtlesin end tema asemele: väitlusoskus, temperament ja sobitumine igasse seltskonda. Ahh, võimatu! Andsin endast parima ja meist said sõbrad.

Nüüd avati lähedases külas uus meelelahutuskeskus, peamiseks atraktsiooniks Labürint. Kõik rääkisid, et sinna peab minema, aga keegi ei täpsustanud, mida seal tehakse. Labürint asus mingis mitusada aastat seisnud igivanas majas, mingi mõis või loss. Liina teadis, et seal on loendamatu arv tube ja koridore, küsimusi ja vastuseid. Mõned ei oskagi teed välja leida ja nad tuuakse õhtul sulgemise ajal lihtsalt käekõrval ära. Liinale meeldisid põnevad ülesanded ja nii me koos sinna läksimegi.

13.06.12

Ekspeditsioon

„Kui tore oleks olla suur!” Mona kiigutas end ühe käega kinni hoides jahi käilas fokatrossil, nii et puudutas teise, väljasirutatud käega laineharju, kui jaht neid lõigates nina ees lainenõkku vajus. Ta huilgas, kui üks järjekordne suurem laine ta märjaks kastis. „Vaata, viidikas!” hõikas ta korraga ja tõmbus tagasi.
Nende alt libises läbi vari, pea sama pikk kui jaht.
„Ja pääsukesed on ka kohal.” Tüdruk ohkas ja hüppas õhutõrjekahuri taha. Suur lind pikeeris nagu lohe, kümnemeetrised tiivad peksid õhku ja toolipõhjasuurused silmad otsisid saaki selles veidras asjanduses, mis tiigivoogudel hulpis. Mona sihtis ja tulistas. Mürsk tabas linnu nokka, plahvatas ja lõi sellest tüki välja, kuid enamik laengust läks rikošetti. Tüdruk vandus.

05.06.12

Labürint

Ekskavaatori kopp kraapsas midagi kõvemat. „Kuradi-kurat,“ ütles selle juht, tõstis noole ja proovis natuke vasemalt.
„Hei, oota,“ hõikas teine mees. Loomulikult ei kostnud kabiini midagi ja ta kordas oma juttu rahvusvahelises kehakeeles. Ta ronis süvendisse, tonksis natuke labidaga ja turnis siis suure masina roomikule. „See on midagi suuremat, nagu müürinurk ja  teine veel. Tänaseks kõik, las ülemused homme uurivad, miks paberid valetavad.“ Ametlikult ei pidanud seal olema mingeid müüre, kaableid ega torusid.
Järgmisel päeval saadeti asja uurima labidameeste tiim ja tulemused olid rohkem kui ebameeldivad: mingid vanad müürijäänused. See tähendab, et asja tulevad uurima teadlased, kogu ehitus hakkab venima ja hüvasti lisatasud.

04.06.12

Ära söö, mida ei suuda seedida


 „Ükssilm, ükssilm, keera ennast lukku. Vaikselt, vaikselt külmu kiviks. Nüüd saab paika minu sihik. Pauh.“  Kõlas lask, loom hüppas ja langes elutult maha. Franz ajas end varitsuskohalt püsti ja kõndis ettevaatlikult suunas, kuhu loom oli kukkunud. Jaa, läks õnneks. Haruldane Austria kukkur-minotaurus lebaski seal. Lask oli tabanud täpselt kaela ja läbinud nägemisnärvi. Franz võttis vöökotist hermeetiliselt suletava mahuti ja noa. Lõikas kukkur-minotauruse silma välja ja asetas ettevaatlikult mahutisse. Vatikani keldrite müstikud maksavad selle eest head hinda. Kuulu järgi pidavat silm aitama paavstil näha jumala sõna ja tahet. Kui see tõde pole, siis vähemalt maitse peab silmal hea olema, sest paavstid on seda suppi juba eelkristlikust ajast armastanud. Minose kultuurist saati.

Franz sulges mahuti, pistis kotti ja pöördus juba minekule, kui kuulis õrna viginat. Ta pöördus uuesti ning märkas, et kukkur-minotauruse kõhu peal on näha naha liikumist. „Ohohhoo, sattusin emase peale?“, mõtles mees ja lõikas noaga kukru ääred katki. Kõhu karvapesas roomas ringi üksik kutsikas. Veel täitsa karvutu, kuid juba nii vana küll, et silm oli avanenud. Jahimees ei kõhelnud kaua. „Üles kasvatada ma seda ei kavatse, paavstiks ei kavatse hakata, aga see väike silm sobib lõunasöögiks küll.“ Kutsikas oli sekund hiljem surnud ning silmamuna Franz’i hammaste vahel. Hammustamine nõudis veidi lõugade jõudu, kuid silmavedelik maitses tõepoolest hõrgult. Maitseelamus oli nii jumalik, et Franz sulges silmad ja keerutas suurest naudingust suus keelt ringi.
Avades silmad leidis ta end teisest reaalsusest. Või siis teisest teadvusest. Hallutsinatsioon oli tugev ja näis tõeline. Kütt oli langenud lõksu. Ta leidis end käikude labürindist, mis viisid igasse suunda. Ka üles, alla ja iseendasse. Ning ta tundis eneses sõna, mis ütles „Sest Paabeli kuningas seisab teelahkmel, mõlemate teede alguses, liisku heites.“ Nüüd tundis ta eneses teadmisi kasvamas. Tarkus voogas temasse, ühtekuuluvuse tunne tungis temasse, terviklikkuse tunne sai tugevamaks. Ta sai võimsaks ja see võimsus kasvas kiiresti. Minotauruse silm oli tõepoolest võimas! Franz teadis, et ka temast on saanud pool-jumal. Kreeka Apollon, Zeus ja Hepaistos. Põhjala Thor, Loki ja Freia. Nüüd oli ka tema nende hulgas, kes pigistavad kivist vett ja katavad päikese! Kuid saatus on õiglane ning vääramatu. Kutsika silm oli hõrgum kuid nõrgem. Ei tulnud Franz’ist muud kui paljasjalgne Eros, karvane paan, väike minotaurus! Tuli oma mõttes heita liisku ja valida, kas nautida vabadust minotaurusena või jumalate võimsust vangina hallutsinatsiooni labürindis. Ei, see polnud valik, vaid liisk. Nii leidis ta end vabana, kuid muutununa. Tema teadvus säilis, kui sündis maailma uuena läbi sündimise valu ja naudingu. Leidis pehme pesa, kuniks silm veel pime, ning tundus kurbust, et ei olnud õppinud vanaemaga koos piiblit tundma, sest temast võinuks saada ka paavst.

28.05.12

Viimne vastulöök


Vana mehe laip lamas tumehallil alusel, näol rahulik ilme, seljas must T-särk ja käisteta teksavest, pikad hõredad juuksed üle serva tilpnemas, kulunud kauboisaapad vibalike koibade otsas. Nõtked robotkäed  kohendasid pisut  lõtva keha ja seadsid väikese padjakese pea alla, saavutades asendi, mis tundus ärasaatmiseks kõige paremini sobivat.  Seejärel kadusid kõik mehhatroonsed seadeldised seintel, laes ja põrandal olevatesse õõsustesse ning hääletult sulgusid märkamatuks jäävad katikud. Kõrval, ooteruumis süttis ukse kohal roheline tuli ja uks avanes.

Sisenejaid oli kolm. Kaks meest ja üks naine, kes istus ratastoolis. Nad kõik olid riietatud musta, kuid mitte matusetalituse pärast, nemad kandsid sellist riietust iga päev. Vaikides võtsid nad sisse kohad ümber surnukeha ja langetasid pead. Taustal tõmbasid viiulid mahedalt kohustuslikku "Jumal, sul ligemal".

21.05.12

Võluv vanadekodu

Kalmer Reevald jooksis läbi napis kuuvalguses metsa, komistades ja puudelt tuge otsides, kaugemale seljatagant paistvast kumast. Ta nägi eespool valgussähvatust ja hüppas instinktiivselt kõrvale, siis jätkas vanas suunas, see oli kõigest auto. Nende teed ristusid, ta ei jäänud auto alla vaid jooksis sellele otsa. „Tagasi…“ kähises ta enne teadvusekaotust.
*
Kui mul õnnestus osta ainulaadne kinnistu Nõitjärve ääres, siis uskusin, et sellest saab minu unistuste teostumine, elutöö ja pensionisammas. Teised nägid seal militaristide mahajäetud abitootmist, saeveski ja tont teab veel mis lobudikud, elekter kaugel ja tee viimased kilomeetrid läbitavad ainult spetsiaalveokitega. Mina nägin võimalust luksusliku ja privaatse veekeskuse rajamiseks kõige maksujõulisemate klientide jaoks. Ehkki järv oli ühes nimekirjas kõigi sõjardite poolt maha jäetud objektidega kõrge reostusriskiga kohana, oli looduslik isepuhastumine vahepealsete aastate jooksul imet teinud, nii et ei kalakasvatuse ega supelranna jaoks poleks pidanud pabereid võltsimagi. Varemed tähendasid tegelikult seda, et samale kohale uue hoone ehitamiseks pole vaja võidelda keskkonnaametnike ega muude bürokraatidega – juriidiliselt poleks ma rajanud mitte ühtegi uut maja vaid „remontinud“ olemasolevaid, mõni korrus plussis ei oleks väga suur patt olnud. Ka elekter oli juriidiliselt olemas – pehkinud postirida, mille „jooksvaks renoveerimiseks“ tulnuks rääkida õige mehega jaotusvõrgu kohalikus kontoris. Teega oli keerulisem, madalapõhjaliste autodega potentsiaalsed kliendid eeldasid asfaltriba, aga selles suhtes oli mul „käsi sees“ kohalikus omavalitsuses, kes pidi asja töösse andma kui avaliku supelranna juurdepääsu ja hiljem sebima sobivasse kohta looduse kaitsmiseks sõidukeelu märgi. Õigusjärgse omaniku järeltulija, mitmendat põlve linnamees oli küll kaalunud suvekodu rajamist, aga temale maalisin pildi astronoomilistest summadest mis kulunuks hädapärase taristu taastamiseks ja ega ma tegelikult väga valetanudki.

15.05.12

Vanad ja kodu


Ma leidsin Jana. Ma ei saa midagi teha, osa minust on matemaatika abiprotsessor ja mul kulus mõni nanosekund arvutamiseks, et selle tõenäosus on kusagil seal üks kümme astmes miinus kuueteistkümnele. Kusjuures positiivse stsenaariumi korral – siis, kui ma võtan arvesse vahepeal möödunud ajavahemikku – mingi kakssada tuhat aastat – ja seda, et ta võis umbes aimata, mis suunas me põgeneme. Nüüd, igaviku teisest otsast vaadatuna olen ma kõiki meie kõnelusi peas niipalju kordi läbi käinud, et leian seal kümneid, kui mitte sadu vihjeid, kuigi see pidi olema suurim saladus. Aga Janal võis olla aastaid... oh, võimalik, et aastatuhandeid aega sama asja üle mõtiskleda.

09.05.12

Aidanaine


Kõu kärgatas ning veeres raginal üle sünksinise taevavõlvi.
Andres võpatas ning heitis pilgu selja taha. Cathy-Marcia marssis tujutult tema kannul käed sügaval jopetaskutes ja pea kõrvunitõstetud krae vahele tõmmatud. Vihma veel ei sadanud, aga tüma metsaalune oli naise sukad poriseks teinud ning kingad lootusetult läbi vetitanud.
„Mis sa vahid, astu edasi!“ turtsus naine. „Kohe hakkab sadama ja ma saan MÄRJAKS!“
Andres tõmbas pea õlgade vahele ja kiirendas sammu.
Vaevumärgatav teerada, mida mööda nad olid tulnud, oli kadunud. Varem hõredalt kasvanud kaharad kuused olid ruumi andnud tihedale lepavõsale ja vastikult torkivatele põõsastele. Hulk tiivulisi putukaid saatis minejaid ning varitses hetke, mil saaks ennast juuste sisse peita või krae vahele pugeda.
Feisspuugi saunapidu, oli Kätu öelnud…
Sul on kaart ja GPS telefonis, oli Kätu öelnud…

05.05.12

Saame tuttavaks: KaRe

Nad peavad saama oma intervjuu! Mitte keegi ei saa mind süüdistada edevuse puudumises!

Sa oled kunagi ühes kommentaaris väitnud, et „naiste loogika on seotud emotsioonidega ja emotsioonid omakorda kuu faasidega“, milline võiks olla ulmekirjandus, mis meeldiks mehelikele meestele?
Kust mina peaks seda teadma, ma ei ole mehelik mees.

Kuidas sa Ulmejutulabori leidsid ja miks arvasid, et soovid osaleda?
Otsisin midagi sellist. Miks mitte. Parem oleks, kui keegi korraldaks kreatiivse kirjutamise koolitusi, kuid väikeses riigis on vähe autoriteete ja harva on mingi ala tipp ka särav õpetaja.

03.05.12

Meie võitsime sõja!

Keegi ei mallanud sel ööl kodus passida. Tänavatel juubeldasid purjus massid: osad joobununa puhtast õnnest, teised lugematutest šampustest, mida võidu puhul kokku ei hoitud ja kõikidele möödaminejatele pakuti. Lonks šampust ja kohustuslik kallistus. Kurjuse aeg oli lõplikult möödas! Meie võitsime sõja! Meie, kes me tänavail pidutseme. Meie. Juubeldava rahva laulukatked jõudsid linnaserval asuva tagasihoidlikult hallikarvalise maja keldrilaborisse, kus istusid võidu „peasüüdlased“ – kolm roidunud meest ja Homeobox - masin, mis võitis sõja.

Ülemkindral Vahur lamaskles rütmikat marsimuusikat vilistades mõnusas kott-toolis, lahtine frentšinööp paljastas härjakaela ja andis vihje karvasest meherinnast, pilotka vedeles jala juures põrandal ja ta silmitses küpsisevarga muigega laboratooriumi läbipaistvaid riiuleid ja korralikult rivviseatud tehnikat. Väsinud silmades heiastus enesega rahulolu, pisut töntsakad käed trummeldasid vilistamisele rütmi.

„Ooh, ma tunnen end kui suurearvulise perekonna vanaema, kes on terve elu vaid sünnitanud ja nüüd, kliimaksiikka jõudnuna, peab oma lemmiktegevusest loobuma. Sõja lõpp täidab rahva eufooriaga, kuid ma siiani ei suuda uskuda, et sõda on tõesti lõppenud ja taevas lõhkevad laengud on vaid ilutulestik.“ Kindral heitis rahuloleva pilgu kahele ühesuguste tumedate raamidega kuid täiesti erineva välimusega mehele, kes ta vastas diivanil külitasid.

02.05.12

Te olete teine

See pidi olema reklaam. Kuhu ma ka ei vaadanud, kõikjal hõõgus ja väändus reede õhtupimeduses oranž-kuldne holokiri „Intervjuu viirusega“. Isegi taevas polnud puhas. Kehitasin õlgu ja hoidsin silmad kindlalt maas. „Teele nad õnneks kirjutada ei tohi,“ mõtlesin ja käänasin nurga taha vaiksele puiesteele.

21,122012 sekundit


Pilv tabas Maa atmosfääri 3. oktoobril 2016. aastal UTC aja järgi 19.20-19.55.  Esimesed teated ebatavalisest ilmastikunähtusest saabusid Jaapani, Austraalia ja Kagu-Aasia infoagentuuride vahendusel. Uudisteankrud ei osanud violetset päikesetõusu esialgu kuidagi kommenteerida, viskasid vaid mõne  kohmaka nalja. Piirduti muude nuppude kõrval kuiva teate edastamisega. Isegi pilti polnud mõtet kõrvale näidata, iga soovija sai ise pilgu aknast välja heita ning helelillat päikest oma silmaga imetleda. Tavapäraselt inimsilmale liigere ketas oli piisavalt kahvatu, isegi tahmaklaasigi ei läinud tarvis.

Hommikuprogrammide toimetajad helistasid palavikuliselt astronoomidele, sünoptikutele ja veel paljudele teistele erinevate teadusharude esindajatele, mõni sattus isegi meteoroloogi peale. Telefoni teel tehtud intervjuudes esitasid kümned teadlased oma versioone.  Enamus eksperte olid neile langenud tähelepanu pärast kõrvust tõstetud ja proovisid mingi enam-vähem usutava oletuse kokku keerutada. Teooriad kõikusid seinast seina. Kosmiline tolm, külmunud liivaterad stratosfääris, pihustunud asteroid, päikesetuul, osakesed supernoova plahvatusest, isegi musta augu gravitatsioon  - esimestel tundidel kõlbas uudiseks absoluutselt kõik. Võiks isegi öelda, et mida hullem, seda paremini kaubaks läks.

01.05.12

Sahvrivaim

„Kas see peab olema napoletana kaste! Maitse, nagu oleks sibula ja küüslaugu kogused omavahel vahetusse läinud.“
„Hmm, tõepoolest. Ma ei ole küll ekspert, kindlasti ei kuulu see minu lemmiktoitude hulka, kuid pean tunnistama, et päris sellisena ma seda küll ette ei kujutanud.“
Transpordilaeva XXL603 kapten-komandör Elios Perloks krimpsutas nina ja jätkas taldrikus sonkimist. Ta oli pärit vaesest perekonnast ja kodune kasvatus ei lubanud toitu ära visata. Samas oli selja taga väärikas karjäär tähelaevastikus ja positsiooni privileegide hulka kuulus ka korralik toit. „Kas sulle ei tundu, et meie sahvrivaim on viimasel ajal kuidagi palju taoliseid vigu tegema hakanud, nagu oleks hajameelne?“

29.04.12

Kevadseminar

„Lugupeetud kaastöölised, kallid kolleegid! Me oleme täna kogunenud siia, et natuke vabamas õhkkonnas rääkida töistest asjadest ja ees ootavatest väljakutsetes.“ Paus, divisjoni juht lasi silmadel liikuda üle saalitäie rahva. Nad olid tema meeskond.
„Kuid lubage mul kõigepealt meenutada meie ajalugu. See, kust me tuleme, on teinud meid selleks kes me oleme!“ Ta oli oma ettekandega startinud täpselt kaks minutit enne seminari ametlikult väljakuulutatud algusaega, kommunikeerides sellega alluvatele sõnumi, millist suhtumist ta neilt ootab. Kõik olid juba kohtadel – sellest luges ta välja vastusõnumi.
„Kümneid milleeniumeid on baktereid kasutatud inimkarja arvukuse reguleerimisel, kuid progressi paratamatu kiirenemine tingis vajaduse täpsema selektiivsuse ja operatiivsuse järele. Üha enam kasvas nõudlus spetsiifiliste vahendite järele ja toores kvantiteet pole enam võtmemõõdik. Siis me näitasime, et viirus ei ole lihtsalt geeniripats, vaid see on tõhus meede, mida on lihtne ja odav arendada, see oli meie esimene suur võit. Samal ajal meie muude kolleegide antibiootikumi-projekt ei läinud päris plaanipäraselt, osutus liiga jäigaks ja efektiivseks ja see tähendas bakterite lõpu algust. Katk ja koolera olid omal ajal tipp-tooted, aga nende aeg on ümber. Jah, ka viiruste vastu saab vaktsineerida, kuid meie muteerumiskiirusega ei suuda keegi sammu pidada. Ma usun, isegi täna siin meie hulgas pole kedagi, kes suudaks loendada näiteks gripi kõiki variante ega isegi mitte nende täpset arvu.“ Saalist kostus heakskiitvat pominat, Suur Juht muheles omamehelikult.

24.04.12

Augustus

„Lipp E8! Tuli!“
„Oi, kas siit tuleb matt.“
„Just nii, augustus! Järgmine käik on sul matt!“ Kaks sinist silma nöbinina kohal särasid puhtast rõõmust. „Ma tegin sulle jälle mati!“
„Aga .. Ehk teeme jälle .. Vaarikamoos sealt ülevalt näiteks?“
„Mulle ei mahu rohkem sisse.“ Heledad juuksed lehvisid pea raputamisega kaasa. „Aga teeme nii, et sa räägid mulle ühe loo ja mina võtan ühe käigu tagasi. Kui räägid kolm lugu, võtan kolm käiku tagasi. Kuidas oleks?“ Sahver, kus maletajad istusid, jäi vaikseks, kuni Augustus, selle sahvri vaim, pakkumist kaalus.
„Olgu. Esimene lugu. Võta lipp tagasi, ma räägin. Elas kord loll koll. Ta elas ja elas ja kui ta surnud pole, elab ta siiani. Ja nüüd võta oda tagasi, teine lugu.“

23.04.12

Sahvrivaim Jüri ja toober piima



Kui ma ajakirjanikuks õppima läksin, siis ootasin oma karjäärilt ainult suuri lugusid. Korruptantide paljastamine, mõrvade lahendamine, pettuste avastamine ja muu selline põnev värk. Nüüd seisan siin Lõuna-Eestis kuskil mülkas ja pean loo tegema väidetavast poltergeistist. Ilmselt on tegemist mõne inimese vaimuhaigusega või sellega, et üksi metsas elades hakatakse igavusest enesele asju ette kujutama. Igav lugu, aga parem kui mitte midagi.
„Tere, mina olen Kaspar Muremets ajakirjast Terav Silm. Telefonis helistasime.“

20.04.12

Mõõk ja sandaalid


„Ajamasinast on jälle mõned jupid puudu.”
See ei ole just rahustav väide. Eriti siis, kui sa mängid läbi umbes kaheksatuhandendat versiooni Pühast Õhtusöömaajast, oled graafikust lootusetult maas ja enam-vähem meeleheitega tembitud veendumusele jõudnud, et see asi ei sobi mitte kuidagi kokku.
Ei, ärge kiirustage järeldustega. Reaalsus, nagu teie, ainult ühe variandi külge kleebitud olevused seda tunnete, on lõputute juhuste mängumaa. Aga kui vaadata seda asja teisest otsast? Sul on tulemus, ja sa pead malendid õigesti lauale asetama...
Ja ma olin Peebu just alla saatnud... Ei, ärme lähe labaseks! Peep ei ole Beltsebul või Beemot! Talle meeldib end Beemotiks kutsuda, aga tegelikult on ta hiina üliõpilane Hui Vam Dam.
Ja hiiobisõnumi tõi mulle Märri. Märri on meie Vaatamisväärsus – 24 aastat ja 52 kilo. Kunstküüned, -ripsmed, -hambad, -rinnad, -päevitus ja kogu muu praht pluss paarkümmend rõngast muidugi ka. Hui Vam Dam ja Jesus Lenin, teine assistent Columbiast vaidlevad õndsate nägudega, mitu rõngast tal jalgevahel tilpneb ja kuidas ta nendega igasugustes hügieenitoimingutes hakkama saab. Idioodid. Märri näitas neid. Oma viga, et nad suu lahti vahtisid, selle asemel et silmakaamerad tööle panna. Nüüd sünnitavad nende kiimapalavikus ajud koletisi. Rõngaid on tal seal ainult kuus ja minuarust ei sega need oluliselt midagi. Või mina tean. Aga eeldada võib, sest loll Märri ei ole.
Ohkasin ja röögatasin: „Sahvrivaim!”
„Peremeeeess,” näugus ta otse mu selja taga.
„Ajamasina töökõlblikkuse raport?”
Tule vaata ise.” Ja ta kõndis mu tooli alt läbi ja kadus läbi seina „sahvrisse”. Muidugi, „sahvri”, ebatõenäosusreaktori hooldusroboti spetsifikatsioon algab võimest mateeriat restruktureerida. Selle üks lihtsamaid avaldumisvorme on võime läbi seinte kõndida ja me kõik oleme kuulnud Schrödingerist, nii et mismoodi ta siis välja nägema peab?
Viha teeb pigem see, et mina pean reaktorisse läbi ukse minema. Ja mulle ei meeldi seal. Ma varisen pingile. Päike lõõskab seniidis, tsentuurio kummardub murelikult ja tahab teada, kas ma ikka tunnen end hästi. Mu tooga tundub kare vastu paljast ihu, rahvamass sumiseb segaduses, ninna lööb vere, higi ja mädanevate puuviljade lõhna ja eemal Vahemere kohal koguneb tormipimedus...
„Kesskendu!” näub Sahvrivaim.
„Magnetresonantsi test – nüüd!”
Ta silmad välgatavad. Liiga hilja. Ajaliini kommodoriga ei vaielda. Kommodor on ise loll, et üle õla ei vaadanud. Märri oli minu järgi reaktorisse roninud ja nüüd nägin raudset tõestust, et ta rõngad on ehtsast metallist. Mul lõid vurrud sädemeid ja ma ei taha teada, mida tema rõngad tegid. Eriti need... õrnade kohtade läheduses...
Ma olen jälle väljaku kohal rõdul. Neetud, üks neist räbalakottidest on Hui... Mingid sõnad... „See, kellele antakse armu...”
„Kesssssskendu!” sisiseb Sahvrivaim.
„Mis on reaktoril viga?”
„Kuidas sa saad seda teada, kui sinust lausa nõrgub ebatõenäosust?”
„Tehisintellekt!” see kõlab mu suus nagu sõimusõna. Vangun sahvrist välja.
„Ajamasinast on jälle mõned jupid puudu.” Märri.
Mul on tunne, et ma olen seda juba kuulnud...
„Sahvrivaim!”
„Peremeeeess.”
„Ajamasina töökõlblikkuse raport? Märri, seal on tugev magnetväli...” Ta volksutas saba, ent jäi paigale.
Vihmakardin oli lähemale tulnud. Kolmkümmend tetradrahmi olid omanikku vahetanud. Ainult et see nägu...
„Kesssskendu!” Ta võttis mu hambusse ja viis välja tagasi. Juhtruumis, kui ma oma õige kuju ja kaalu tagasi sain, pudenesin muidugi maha. Nüüd vaatasin mina temale alla, aga mingis mõttes ei muutunud sellest midagi. „Bioõnnetus, me ei pääse siit iial, kui te loote ajasilmuseid ainult selleks, et teil suguelundid sädemeid ei lööks...”
Üle sahvripõranda tuli väike kollane rott, kes uksel muutus Huiks.
„Peremees, nad lõid Jesuse kolme päeva eest risti!”
Oh perse...

19.04.12

Kes see kõnnib köögis?

Ei olnud just igapäevane, et külmkapi ust avades keegi vastu vaataks. Vähemalt mitte igaühe jaoks. Morbiidia oli aga sellega ammu harjunud. Ta voolis martsipanist inimese pea kujulisi munasid, millele oli peale maalitud üpris ilmekas nägu, et nendega oma elukaaslast ja külla sattunud sõpru ehmatada. Kui elukaaslane pikapeale selliste üllatustega harjus, siis sõprade hulgas leidus ikka neid, kes peo käigus teatud joobeastmeni jõudnuna külmkapi ust avades karjudes tagasi põrkasid. Nimelt hoidis Morbiidia jooke teises külmikus ja selleks, et vale ust avada, pidi saabunud olema just see õige staadium.

Ühel tavalisel, mitte peojärgsel hommikul, avastas Morbiidia kööki astudes, et keset lauda vedeles mingi vormitu sültjas mass, mis vahtis teda pisut punaste silmadega. Värisevate käte vahel hoidis see tundmatu elukas auravat kohvitassi.

„Su külmkapp sulas üles,“ teatas olend napilt. Morbiidia hõõrus silmi, kuid elukas ei kadunud.
„Mis asi sa oled?“ julges naine lõpuks küsida.
„Sinu deliiriumi nägemus,“ vastas elukas umbusklikult kohvitassi põhja uurides. „Sahvrivaimust oled midagi kuulnud?“
„Eh?“
„Vaata, kunagi oli igal asjal oma kaitsevaim,“ seletas olend nüüd juba pisut lahkemalt. Hommikuti polnud ta kunagi heas tujus. „No aidal oli valvur ja tulel hoidja. Nüüd pole enam aitasid ja enamusel inimestest on keskküte. Aga sahvrivaimud pagendati külmkappidesse. Ega ma tegelikult muud ei tahtnudki öelda, et...“ Sahvrivaim haigutas häälekalt ja jätkas: „Et sul on sügavkülmas pakk sulanud pelmeene ja palun ära neid kuramuse päid enam kappi topi. Minu ema pole enam esimeses nooruses ja ta ehmus jubedalt, kui mulle külla tulles sellise jõleduse eest leidis.“
Morbiidia noogutas, julgemata midagi enda õigustuseks öelda. Külmkapi alt valgus põrandale vett. Tekkinud vaikuses sirutas sahvrivaim ennast õhukeseks ja peaaegu läbipaistvaks ning valgus siis tagasi külmkapi sisse. Tundus, nagu oleks ta sealt välja sulanud koos jää ja nende õnnetute pelmeenidega. Kui täpsem olla, siis püsisid pelmeenid siiski vaikselt kapiseinte vahel. Igatahes ei julgenud Morbiidia külmiku ust avada ja lahkus üldse köögist. Tema elukaaslane magas veel ning Morbiidia lootis, et mehele jääb järgmisena külmkapi ukse avamise au.

„Uskumatu!“ hüüdis Morbiidia mees köögist. „Juba katki! Ma alles ostsin selle külmkapi!“
„Ega sa seal midagi ebatavalist ei näinud?“ küsis Morbiidia ettevaatlikult. Köögist ei tulnud enam ühtegi vastust. Kui vaikus juba mõne minuti kestnud oli, hiilis naine vaatama, millega tema mees tegeleb, et vastamiseks aega ei leidnud. Köögi lävel seistes surus ta alla hirmukarjatuse. Avatud uksega külmikus seisis riiulil peal tema mehe pea. Sellest eraldatud keha vedeles laua all. Õigemini olid vakstu alt näha vaid sõrmed ja karvased jalad. Küllap oli veretöö tegija tohutu jõuga, et suutis täiskasvanud mehe nii kiiresti köögilaua alla kokku voltida. Sahvrivaim istus lambikuplil ja järas toorest kartulit.
„On nüüd hea, kui selline jõledus sulle vastu vahib?“ küsis ta pisut pahasel toonil. „Või sina tuled minu ema ehmatama...“

17.04.12

Me jääme igaveseks kokku

„Õhtust, kallis! Mul oli täna imeline päev, tegime tõelise läbimurde! Vaata!“ Mees säras toauksel ja sirutas välja rusikas käe. „Arva ära, mis mul on?“
„Pesemata rusikas,“ turtsatas naine.
„Seda ka, seda ka, aga arva ära, mis mul peos on!“
„No kuule, iga nädal on sul mingi imelik kartul peos. Olen loobunud mõistatamast. Ma ei suuda kunagi ära arvata.“
Raul avas aeglaselt näpphaaval rusika. Naine kummardus ettepoole, et paremini näha. Rauli peopesal ilutses pisut kärbatanud kartul. Hapukurgiilme naise näol püsis muutumatuna.
„Pähh, samasugune kartul nagu alati. Liiga väike. Mu vanaema söötis selliseid sigadele, mitte ei toonud kööki perele narrimiseks!“
„Ma pole kunagi sulle kunagi tavalist kartulit toonud! Täna lõpetasime laboris katsed uue mudeliga, kus sisalduvad täpselt samad ained ja mis maitseb ka täpselt samamoodi kui sealiha. Mul on kotis selliseid paar kilo. Täna teema ahjuliha kartulitega. Sealihapraad!“
„Kui praad, siis praad. Meil on need kartulid veel alles, mis sa eelmisel kuul tõid – kapsasarnased. Täiesti tavalise välimusega aga kapsa maitsega. Nüüd võime lausa jõuluprae kokku kokata! Aga ise möllad köögis, mul on pidevast kartulite koorimisest sügav siiber. Järgmisena paluks leiutada kartulid, mille koor tuleb ühe liigutusega puhtalt maha.“ Naine läks tuppa ja asus demonstratiivselt telekast reklaami vaatama.

16.04.12

Sahvrivaim

Bandura mängis raekoja platsil sõrmkübaramängu. Liigutas muudkui sõrmkübaraid, veeretas seal all hernest siia-sinna ja korjas raha lollikestelt, kes ei suutnud arvata ära, millise sõrmkübara all hernes on. Mõni oleks nimetanud seda ka pettuseks, sest Bandura oli haldjas. Kuid ta oli peitnud oma kõrvad kapuutsi alla ja kleepinud ette valehabeme, nii et tema peened näojooned välja ei paistnud. Metsast oli ta välja aetud, kuid kuidagi ju pidi elama. Kui sa olid haldjas, siis oli inimesi lihtne lollitada. Silmamoondusest läbi nägemine ei olnud nende narrikeste kõige tugevam külg.

12.04.12

Intervjuu viirusega

Mordai oli rahutu. Mida Ibna Vel Syd temast seekord tahtis? Eesootav intervjuu oli juba teine sel aastal ning viies viimasel dekaadil. Samas kui terve eelnenud sajandi vältel oli Intellektvõrgu liider planeedi esiteadlase tegemiste vastu huvi tundnud vaid niipalju, kui rutiinne aruandlus seda nõudis. Mis siis nüüd lahti oli? Miks vana Ibna viimasel ajal oma nina nii tihti tema tegemistesse topib?

Teisalt oli Ibna suurenenud huvi selgelt arusaadav ning põhjendatud: Mordai juhitava teadlasterühma saavutused viimasel aastakümnel ületasid varasemate dekaadide tulemused kümnekordselt. See oli ka loomulik, sest mitte kunagi varem polnud ükski Intellektvõgu teadlane kasutanud ajukoore migraatorit. Ja polnudki saanud kasutada, sest Migraator oli Mordai leiutis, mille ta kümmekond aastat tagasi enda küberorganismi täiustades oma kehale lisas. Implantaat integreerus Mordai ajutegevusega ning iga järgneva iteratsiooniga mitmekordistusid Mordai vaimsed võimed. Ta hiilgas varemgi metoodilisusega, oli oma projektides lausa piinlikult täpsust tagaajav ning karjääri tehes häbematult ambitsioonikas – koos siirikuga oli temast aga saanud täielikult oma tööle pühendunud tippspetsialist, eliidigi seas esimene. „Ent sellegipoolest on täiuslikkuseni veel pikk tee,“ mõtles Mordai.

04.04.12

Saame tuttavaks: Jar

Ma ei saa küll sajaprotsendiliselt kindel olla, aga kahtlustan, et Sa ei kuulu sellesse salapärasesse sekti, mis käib suviti Lõuna-Eesti soos Stalkerit jagamas või talviti mõnes T-ga algava linna nurgataguses kõrtsis kahtlaseid riitusi korraldamas. Nüüd oled Sa ulmejutulabori autor ja otsaga tõelises supis. Kuidas end tunned?
Külmalt.

Kuidas sa Ulmejutulabori leidsid ja miks arvasid, et soovid osaleda?
Ma naudin kirjutamist kui protsessi. Mingil hetkel tahtsin proovida, kuidas ma tulen toime süsteemsema kirjutamisega. Uurisin kirjutamismanuaale ja leidsin tee Taavi Kanguri blogisse ning meilivestluses temaga ta soovitas Jutulaborit. Enne olin küll Laborisse sattunud, kuid tundus kinnine kogukond. Praeguseks näen, et kogukond on Laboris suhteliselt killustatud ning on selline huvitav aeg, kas asi hakkab arenema või vajub laiali. Vahepeal tundus, et vajub laiali. Nüüd tundub, et hakkab kasvama ja pulbitsema.

02.04.12

Päästmata

Mind röövis UFO. Kas see ajab teid naerma? Täiesti ilmaaegu. Aga see, mida teile räägitakse maailma lõpust, vot see on küll täielik pläma. Ma tean, mulle öeldi.
Aga algusest. Ja kõige alustuseks pean ma ütlema, et ma olen arst, naistearst. Seepärast minuga kõik see järgnev juhtuski.
Oli vaikne veebruari öö. Ma magasin meie laias abieluvoodis ja nägin und. Nägin selgelt, kuidas meie president pesi supipotis sokke. See oli 'nii detailne ja elav: väiksed valged nuudlid ujusid kollaste rasvarõngastega vees, poti servadel vahutas pesupulber ja üks must meestesokk väändus ja paindus hoolitsetud käte vahel. Mäletan seda pilti selgelt siiani. Ootamatult imbus unenäkku mingi ebameeldiv tunne ja ma avasin silmad.