Nabast kaugemal

*

„Sa õpi vaatama oma ninast kaugemale,“ pahvatas Gekli, püüdmatagi oma ärritust varjata. „Iga kuradima kord jääd sa vaid oma naba jõllitama, selle asemel et üldist pilti haarata. Nii ei jõua kuhugi!“

Poosken vaikis ja punastas. Vaikselt lämmatas räusk teda villatekina, mille kuumus ajas higistama ja kihelus end sügama.

Lahinguolukorras ei saanud nõrkust ja rumalust lubada! Eeskirjad on kõigi jaoks!

Iseloomud ja isikuomadused ent erinevad.

Poosken ei sallinud oma kohustusi. Mitte selliseid, mis olid peale sunnitud autoritaarse psühhopaadi poolt.

Mida paganat on kellelgi tema naba kohta öelda? Mida nad üldse sellest teavad?

Õnnelik lõpp (versioon 2)

*
Veidi kohendatud jutt. Selgitavam, vähemluulelisem ja rohkemulmekas.
Üks võimalik tõlgendusviise algsele.

*

Kosmoselaev seisatas. Vaid korraks maandus ta Päikesesüsteemi sinirohelise planeedi, nimega Maa, pinnale. Et seal enesest välja poetada kolm kogu ja koera.

Kurmanlaste hetkelise lemmikhiti “Kallis, kas soovid sa süüa, enne kui saabub õnnelik lõpp?” saatel eemaldus kosmoselaev uhkeid piruette tehes kui juubeldades.

Kolm kurmanlast ja koer olid saanud ülesandeks lõpetada vaevleja piinad.

Nüüd jäi üle vaid leida vabatahtlik kohalike seast, sest ilma ei tohtinud võõrad Maa tegemistesse sekkuda.

Õnnelik lõpp

*

"Õnnelik lõpp!" veeris Truslan plakatitelt tänaval.
No peab see alles sant asi olema, mille lõppemine kohe õnnelikuks teeb!
Vihm piitsutas kapuutsi ja lombid märgasid jalgu.
Nohuselt hingeldades jooksis Truslan kõnniteel, aeg-ajalt kella vaadates.
Aega veel oli.
Ta jätkas sörkimist peaaegu kinnisilmi. Hästi tundis ta teed oma jalge all. Liigagi hästi.

Koer nuhutas pead kõrgemale tõstes.
Jah, see on see!
Ettevaatlikult alustas ta jälitamist. Üha kiirema sammuga järgis ta vihmas hajumakippuvat lõhna.
Must kasukas sulas hämarduvasse sügisõhtusse, muutes looma hääletuks varjuks.

Perekonnapilt

*

Veepiiril väreles kalamees.

Läbi lainete, alt ja üle.

Kalanäoline, ütlesid mäletajad.

Oli tubli mees.

Ma mäletan Onu matuseid.

Leinajad toodi veealusega keset vett ja Onu põrm, mis veest võetud, sai vette tagasi lastud.

Lõpustega sina tulid ja lõpuselistele sina saad!

Vanaema oli valge ja vagel.

Naaskelnina alati teiste sisemiste elude sees, uudishimu ja näljaga.

Vanaisa tema kõrval tammena jõuline ja kõrvalseisja.

Tõrupruunid silmad jälgimas kõike olevat.

Orav taris neid tõrusid, mu vanaisa silmi, viimati pessa.

Kuhja.

Nurrrrmootorrrr

*

„Sellega oli nii, et patarei hakkas lekkima, kui vanaks jäi. Väljavalguv hape sõi klemmid läbi. Kasutu! Kogu see agregaat on tühise asja pärast täiesti rivist väljas!“

Karjuja  kõneaparaadis kõõksatas nördimusest.

„Nurrrrmootorrrit prrrroovisid?“

Pehme nurruv hääl istus koos loomaga mu kõrval.

„Misasja?“

Tõstsin suhtlusaparaadi, kust kostus pigem sõim kui juhised, kõrva juurest eemale.

„Nurrrrrrrmootorrrrrrit!“

Eeeeeäääääeeemmmm...

Kuid küsimus oli ju esitatud.

Läkitaja

*

Laisalt ja ladusalt, kui õlale heidetud riidesiil varjab ja kaitseb kaetava, nii korjas suvi oma valguse ja soojuse kuhugi varjule.
Sügis sai jahedam, külmakuulutav ja pimedam.
Kaljukoobas avanes ja sulgus.
Sisse võttis ja väljutas.
Pühendunuid. 

Intuitiivselt, tunneta seda intuitiivselt!
Hääl sees oli intensiivne. 
Slekta sulges kuulekalt silmad ning põlvitas.
Tunnetada. End. Intensiivselt.
Kiiresti ümberhäälestuda!
Rüü ta ümber sulgus. Väline oli valmis. Tõrjeks ja rünnakuks.
Sisemus?
Jah, kohe.
Treenitult, kuid vastumeelselt eemaldas Slekta oma mõtetest pildid, tuhmistas mälu ja sai valmisolekuks.
Valmis!
Valmis täitma Tema tahet, Tema soove ja käske.
Valmis andma ja võtma täpselt nii, nagu Pühendaja püüdis.
Isetu tööriist.
Juhised voogasid temasse, täitsid ta rakud ja teadmise.
Üksikasjalikult salvestus rüü sisemusse tehatulev.

"Mine nüüd!"
Slektanäoline preester tõusis põlvedelt püsti ja läks.

Kindlus taevas

*

Selter istus laua taga ja joonistas.

Sinine taevas, roheline maa, pruunitüvelised puud ja kollased rebased.

„Rebased on valed,“ lausus Suur selja tagant.

„Rebased on juba punased.“

Selter kustutas rebased.

Siis kustutas ta puud ja ehitas asemele linnad.

Värvilised isekujuga hooned ja värvilised sõidukid teedele.

Suur vaatas ja mühatas põlglikult, kuid nõusolevalt.

„Umbes nii, kuid maa pole enam roheline.“

Selter kustutas rohelise ja värvis selle asemel koopad, kaevandused, lumised mäed ja kollased-pruunid kõrbed.

Taevas oli pilt pildilt kord valge, kord sinine, kord mustjashall.

Maa ja taeva vahele tekkisid inimesed, hooned, taimed, koletised ja loodusjõud.

Maa kobrutas, ujutas, põles. Vaheldus vesi ja jää, tahke pinnas muutis oma kuju ja asukohta.

Maa kohal tormas tuul ja kõrvetas kuumus.

Maa elas. Sündis ja vananes. Ning taassündis.

Suur lausus aeglaselt, mida piltidel muutma peaks.

Et see ikka pärisega kooskõlas oleks.

Selter joonistas, leht lehe järel.

Maailm muutus, pilt pildi järel.

Jääaeg, ürgaeg, muuaeg, tsivilisatsioonid ja nende langused.

Inimesed ja nende teod.

Eellased ja nende teod.

Järgnevad ja nende teod.

Loomad ja loodus jäid tahaplaanile, vaid pildinurka.

Mõni üksik kollane rebane või ruske nimetu loomake.

Nimetu, sest nimed andis inimene ja keda tema polnud näinud, see jäigi nimetuks.

„Aga mis siis jääb?“ küsis Selter joonistamisest väsinuna Suurelt.

„Mis on kindel?“

"Midagi ju on."

Suur mühatas ja suundus puhkama.

*