Varga Õhtu

"Nii, nüüd räägi meile täpselt, mis eile õhtul juhtus.“
Maria vaatas närviliselt kolme härrasmeest, kes teiselpool lauda istusid, langetas siis pilgu põrandale ja hakkas väriseva häälega rääkima.
"Oi Härra! See oli nii jube," ütles ta haledalt, "Ma nii kartsin. Teenija töö on muidu nii igav, midagi kunagi ei toimu. Ma ei oleks osanud ealeski ette kujutada, et midagi sellist võib juhtuda. See kõik ..."
"Jah, jah, see kõik oli väga hirmus, aga see on nüüd möödas," ütles kolmest mehest keskmine, öövahi kapten, rahustavalt, "Kas sa nüüd räägiksid mis juhtus palun?"
Maria pühkis silmist pisarad, neelatas ja rääkis.

Igal aastal upub siia järve üks laip

“Vabandage härra. Ega te ei oska öelda, kuhu poole surnuaed jääb?”
Peetril tuli kange tahtmine võõrale käratada, tulevad siia kah igasugused keset ööd teed küsima, kuid nähes, et võõras oli viisakalt riides mees leebus.
“Surnuaed on teisel pool järve. Päeval saab paadiga üle, muidu tuleb tiiruga minna. Mis teil sinna öösel üldse asja on?”
Võõras ei teinud küsimust kuulmagi, vaatas vaid mõtlikult järve poole ja ohkas: “Kas teate, et igal aastal upub siia järve üks laip.”
“Kas tõesti?” imestas Peeter, mõtles siis hetke ja kostis pahaselt: “Aga kuidas saab laip uppuda? Surnud ei upu ju.”
“Need ei ole tavalised surnud,” seletas võõras rahulikult, pilk ikka veel järvel.
“Mis mõttes ei ole tavalised? Millised need surnud siis on?”
“Elavad.”
Peeter sattus selle peale ainult rohkem segadusse.
“Elavad? Aga siis naei ei ole ju surnud kui nad elavad on!”
Võõras naeratas see peale ning raputas pead.
“Surnud, kes on uuesti ellu äratatud,” seletas ta, “Zombid.”
“Zombid? Siin? Härra, te ajate mulle kärbseid pähe! Kust need zombid siia peaksid sattuma?”