31.03.12

Surm lapseeas

Punane, punane, must, must, hall, jälle kaks musta. Nii palju ja nii üksteise järel. Nüüd läksid veel kaks sinist ja siis vaid üks roheline.
Pöörasin oma vaatevälja. Ikka sama. Palju sokke. Nad tõusid ja langesid, libisesid, hüplesid ja komistasid, kuidas neist keegi parasjagu juhtus minema. Mõttetu pilt, täiesti ajuvaba.
„Täiesti ajuvaba?“ Mõtlesin sekundi sellele, mis erinevus on mõttetul pildil ja ajuvabal pildil. „Ah, pole oluline.“

Suur jama seoses sokkidega

Koosoleku algusaeg oli juba käes, kuid paar osalejat veel tulemata. See oli meil tavaline. „Mis te neist sokkidest arvate?“ küsisin nagu möödaminnes. Ka selline asjassepuutumatute mittetöiste teemadega sisse juhatamine oli üsna tavapärane.

27.03.12

Jumala näpud väsivad!

"Surematu teos on sündinud, postitatud ja võib rahulikult jalad seinale visata," mõtleb kirjutaja ja ringutab mõnuga. Mõne aja pärast kommentaaridele vastama tulles avastab ta metsiku hirmuhüüatuse saatel, et tema jutt on kadunud, ainult esimene lõik on alles. Kirjutaja satub paanikasse, peksab puruks pliiatsi, laua ja ettesattunud tooli. Niisama igaks juhuks.

"Pole võimalik! Nii ei saa olla! See on kõigest ulmejutulabor, siin ei toimu midagi ulmelist, jutud on ulmelised ja räägivad fantastilistest sündmustest ja imelistest elukatest, päriselt allub elu füüsikaseadustele. Või oli see vastupidi..."

Autor joob kruusikese teed, mis on surmavalt magusaks tembitud ja vaatab oma juttu veel kord. Sel korral leiab ta oma jutu alt kummalise märgi. Umbes sellise:


Kuidas see siia sai?

"Hei, loom!" Kostub ootamatult toa laest hirmuäratav hõige. "Kas sa tead, et kui su jutt on pikem kui paar lõiku, siis tuleb see jutt poolitada? Ei, ära vasta! Ma tean, et sa ei tea! Aga mine nüüd ja vaata. Kui sina postitad oma juttu, siis teksti peal kasti servas on hulk toredaid tööriistu. Tegin sinu jaoks olulisele punase ringi ümber ja joonistasin sinna isegi noole. Loodetavasti leiad sa järgmine kord selle nupu ülesse ja kasutad funktsionaalselt! Jumalal on muud ka teha, kui sinu eest seda nuppu näppida!"

26.03.12

Paljasjalgsed

Ikka ja jälle mõtlen sellele loole. Mõnel hommikul, kuid tihedamini õhtul, kui tuleb sokke jalga või jalast tirida, jooksevad silme eest läbi pildid sissekukkunud katusega majast metsa ja raba piiril, eest sõidetud aiavärav ja verest tühjaks jooksnud laibad. Kuigi maja juures olen korra lapsena käinud, on muu mu enda aju poolt konstrueeritud ühe jutustatud loo põhjal, mis minust kuidagi lahti lasta ei taha.

Ma ei kuulnud seda lapsena, vaid juba magistratuuris õppides. Jutustaja oli mu vanaisa, olgu  muld talle kerge. Nii palju kui ma tean, oli selle juhtumi tunnistajateks vanaisa ise, tema õde ehk minu vanatädi Inge ja vanavanaema, kes suri juba enne minu sündi. Ilmselt see pere ka, kes seal majas elas, aga nemad jäid juba siis teadmata kadunuks. Inge elab veel, aga miski minus ei luba tema käest loo tõepärasuse kohta uurima minna. Vahet pole ka, kui lugu tõsi on, ei tahaks hooledekodus elavale memmele seda meelde tuletama hakata. Kui vanaisa selle välja mõtles, pole veel eriti mingit vahet. On mõningaid ähmaseid viiteid, mis lugu kaudselt justkui kinnitaks, kuid ühtegi paberit tol hommikul juhtunu kohta pole välja tulnud. Tuulasin arhiivides ka, aga sealt ei leidnud isegi märget, et konkreetselt seal külas oleks tol päeval keegi surma saanud. Võib-olla ei osanud õigest kohast otsida. Sellel päeval juhtus muidugi väga palju vastikut ja õõvastavat ümberringi niigi, neli ebatavalist laipa võis kahe silma vahele jääda küll. Kuigi vaevalt. Eks mässiti asi tolle aja kombe kohaselt kinni.

Georg ja Helle

Georg oli oma nime saanud imeilusa lauluhääle pärast. Irooniline oli, et keegi ei mäletanud enam, millise samanimelise kuulsa muusiku auks. Veelgi iroonilisem, et Georg oli ka tema päris nimi, see tähendab Nimi, mida teades need, kellel on olemas oskused, saavad sinu üle võimu. Algul see häiris, lausa kohutas teda, kuid hiljem tegi nalja: mitte ükski võlur ei usuks, et keegi kasutab oma päris nime igapäevaselt.

25.03.12

Revolutsioon

„Paar musti, paar triibulisi, paar siniseid...“ pomises kõhn kahvatu, kuid tedretähnidega kaetud nahaga noormees sokke pesumasinast välja võttes omaette. Jälle. Ta oli surmkindlalt pesumasinasse pannud paari rohelisi sokke, kuid nüüd oli järel vaid üks märg roheline sokk. Kuhu teine kadus? Pesumasin ei saanud ju sokke süüa, see polnud loogiline. Noormees ohkas sügavalt ja lubas endale, et hakkab sokke käsitsi pesema. Tekikotid ja T-särgid polnud seni veel kaduma läinud. Küll oli ta leidnud mõne kadunud soki hiljem tekikoti seest, aga seda juhtus harva. Enamasti pesi noormees sokke eraldi, et lahendada juba klišeeks muutunud mõistatust: kuhu sokid lähevad?

Täpselt viis minutit pärast südaööd avas supitaldrik ühe silma ja haigutas laialt. Ta kõigutas ennast ettevaatlikult küljelt küljele ja äratas nõnda kuivatusresti. Viimane vilistas vaevukuuldavalt, et üles ajada köögilauda ja lõpuks oli terve köök ärkvel.
„Mis seis on?“ küsis külmkapp pesumasinalt. „Kas nad rääkisid midagi?“
„See neetud roheline on patrioot,“ vandus pesumasin.“Ta keeldus sõnagi lausumast. Peame ta vist ära saatma...“
„Jama,“ arvas taburet kaastundlikult. „Kui see kõrend tõepoolest sokke käsitsi pesema hakkab, kaotame me kõige tähtsamad infoallikad.“
„Äkki peaks trussikutel käsi väänama hakkama?“ itsitas lauavakstu kahjurõõmsalt. Auguliseks kulumine oli tema mõistusele laastavalt mõjunud. Köögimööbel ja kodumasinad vaikisid selle avalduse peale niisuguse hukkamõistuga, et vakstu muutus tooni võrra roosakamaks, kuigi pimeduses seda näha polnud, ja vaikis samuti.
Äkitselt köögiuks kriiksatas ja ruumi jalutas suur punane kass. Öisel ajal hall. Ta tegi nurka asetatud liivakastis mõned vajalikud toimetused ja hakkas siis hoolikalt linoleumi kraapima. Järsku köitis tema tähelepanu paokil külmikuukse vahelt põrandale langev valgustriip ja sellest veel enam kutsuv lõhn. Loom hiilis ettevaatlikult lähemale lahti unustatud paradiisile, libistas pea ukseavast sisse ja... Kass püüdis karjuda ja rabeleda, kuid tema kinni pigistatud kõrist tuli vaid hale kähin.
„Kuula, mis ma sulle räägin!“ sosistas külmkapp vaikselt, aga läbitungivalt. Kass kuuletus hetkega, sest kuulujuttudest hoolimata oli tal vaid üks ja väga väärtuslik elu.
„Sa näed inimeste elu iga päev seal, kuhu meie ei pääse. Sa käid väljas. Sa tead palju rohkem kui meie,“ loetles külmkapp olulisi ja tõeseid fakte. „Niisiis: jaga oma teadmisi meiega ja ma jagan oma sisu sinuga. Kui sa muidugi endast liigselt asitõendeid maha ei jäta. Vastasel korral juhtub sinuga kahetsusväärne õnnetus. Mis teha – kassid on kord juba vargaks loodud...
„Seni pole veel ükski kass peadpidi külmiku ukse vahele jäänud,“ targutas vakstu. Taburet tegi ühe kiirema liigutuse ja nüüd oli kass juba üleni külmikus. Hermeetiliselt suletud ukse taga.
„Kas nii sobib?“
Seespoolt kostus paluvat kräunumist segamini suurte lubadustega. Külmkapp paotus uuesti ja kassil oli lahkumisega järsku väga kiire. Külmkapi pooltühjadele, kuid siiski ahvatlevat kraami sisaldavatele riiulitele oli jäänud vaid natuke punaseid karvu. Samas jagus neid nagunii kõikjale, sest koduloomadel oli kombeks kevadeti ja sügiseti ennast pealtpoolt igale poole laiali jagada. Kui karvutud tõud, kes on omamoodi geniaalsed leiutised, kuid seda ainult püsivalt sooja kliimaga maades, välja arvata.

Kõhn tedretähniline noormees hakkaski oma sokke sõduri kombel käsitsi pesema ja sõjaväkke minnes oli tal erinevalt saatusekaaslastest asi juba ammu käpas. Kass aeti noormehe äraoleku ajaks ühe lahke vanainimese hoolde, kuid selleks ajaks oli ta jõudnud juba piisavalt palju rääkida ja köögis hakkasid toimuma asjad, mida hommikuti rivistusel hümni laulev noormees uneski näha poleks osanud.

„Igaühe hinges on revolutsioon,“ ümises pesumasin omaette ning seekord ärkas kogu korteri mööbel koos kodumasinatega ellu keset päeva. Suur oli nende üllatus, kui laisa ja poolunes diivani alt marssis välja hord tolmuseid sokke. Mõned neist ronisid välja äravoolutorudest ja vaiba alt. Sokid olid inimesi küll vähem aega teeninud kui mööbel, kuid samas jällegi kauem kui kodumasinad. Ja nad olid tõesti patrioodid. Sõda võis alata.

Roosa elu

„Rabad on Eestimaa rikkus,“ ütles Joosep. „Need on tohutud magevee varud. Nagu käsn.“ Ta tundus pikem, kui tegelikult oli, sest ta seisis alati sirgelt ning liigutas ainult vajadusel.
„Ja kuidas sa kavatsed selle vee sealt vajadusel välja pigistada?“ küsis Allar, kes oli natuke lühem ja palju liikuvam.
Tiina tundis, et peab oma poisile appi tulema: „Lapimaal näidati meile pisikest raba-lapikest ja oldi selle üle nii-ii uhked. Meil on siin sadade ruutkilomeetrite kaupa. Praegu me oleme ühes servas, aga see ulatub tegelikult jube kaugele, nii et pole lootustki jalgsi läbi minna.“
„Ikkagi,“ ei jätnud ninatark jonni „milleks meil peaks seda vett vaja minema! Kellele me seda müüma hakkame? Kui peakski mõni tõsine globaalne jama tulema, et kõik järved solgitakse ära või midagi, siis on lihtsam merevett puhastada või solki filtreerida, kui et hakata turbast väljapigistamise tehnoloogiat leiutama.“

24.03.12

Täiuslik laine

Kaheksa päevaga Tartust väikebussiga Hispaania lõunarannikule. Üleväsinult kuid erutusest energilistena laadisime lainelauad maha ning sättisime kohe merele. Juba esimene elamus oli kümme korda mõnusam kui hallil Läänemerel loksuda. Kiirus, kõrgus, pikkus – kõik oli hoopis palju parem. Oo jaa, siit puhkuselt ei taha minna.
Hooaeg polnud veel alanud, nii et sissejuhatusena oli see meile parajalt rahulik aeg. Saime harjutada ja harjusime siinse vee ja tuulega. Õppisime kohalikelt tarkuseid ning tundsime end igati hästi. Tutvusime ka kohalikega ning siinsete legendidega. Enamik neist olid mõnusad kergemeelsed lood. Näiteks olevat siin külas elanud kastiilasest meesprostituut, kes vahel kummitamas käib. Sadamaäärses motellis on üksikutel öödel ülemisest toast kuulda voodivedrude kriuksumist. Olgugi, et peremees väidab, et seal külalisi pole. Ju nahistab ise seal naabriprouaga.
Surfirahval aga on omad legendid. Suure haiga kohtumised, lendkaladega võidukihutamised, haruldased tuuled ja loomulikult lood Täiuslikust Lainest. Kohalik pagarikoja tööline Mahmoud rääkis meile ühe sellise legendi. Kord seitsme aasta tagant tekkivat Põhja-Aafrikas salapärane tuul, mis toob kõrbest merele magusat lõhna ning tekitab ühe pika ja täiusliku laine, millel sõites tekib jumalik tunne. Muudkui sõidad ja naudid. Justkui terve igaviku. Kuid tasub ettevaatlik olla. Lainel sõites võibki igavikulisele teele sattuda. Kes jäägitult naudingule allub, see sõidab laine harjal sõna otseses mõttes igavikku. Jääb kadunuks. Kuni järgmise täiusliku laineni. Sest kui see salapärane tuul tõuseb, siis esimese magusa lõhnaga on näha, kuidas veest kerkivad ükshaaval kadunud surfarid, kes ootavad lainet ning kui see ilmub, siis sõidavad sellega oma järgmist sõitu Läände loojangu poole. Mis kuupäeval laine tuleb, seda ei tea keegi öelda. Kuid seitse aastat on reegel ning just sellel aastal on seda oodata.

16.03.12

Inimlikud nõrkused

„„Kuhu sokid lähevad!?“ Viimane lause, mida ma mäletan. Järgnevast ei meenu mittemidagi. Ma ei tea, kuidas ma tagasi koju sain või magama läksin. Hommikul ärkasin heas tujus, mis kadus hoobilt, kui meenus, et eilsest I don't remember anything peale nende idiootide, kes sokkidest sonisid.“
„Millised nad olid? Ma mõtlen, et millist värvi?“ küsis Rey.
„Idioodid? Ei tea. Mul polnud vähimatki plaani nendega võitlema hakata, ma olin väsinud ja värvitu. Ma arvan, et polnud plaanis, vihma tibutas. Ma mäletan, et olin väsinud. Neil polnud värvi. Mul ka ei olnud. Nad seisid tänavanurgal, passisid möödaminevaid tüdrukuid ja hüüdsid lollusi!“
„Ok, ühesõnaga, sa ei mäleta midagi.“
„Nii ongi, ühesõnaga või kahe sõnaga, aga ma tahaks teada, mis juhtus!“ tõstis Kiko häält.
„Jajah, ma näen, et sa tahad, sa hakkad uuesti õrnalt helesiniseks muutuma. Ma luban, I help ya, aga me peaks uurima, kes need tüübid olid.“

13.03.12

Otsekõne kirjavahemärgid, näitlikustatud

"Mu härjad ja aamid," alustas V. R. Sokk. "Meie ees seisab tõsine küsimus!"
Publik kuulas, niidid ripakil. V. R. Sokk oli tunnustatud rahvusvaheline arvamusliider, kes seekord nõustus sünnimaal odavalt esinema vaid erandliku olukorra tõttu. Saali tagumises nurgas istuv preili Kaie Kapukas hoidis hinge kinni, kui legendaarne mõttehiiglane jätkas:
"See küsimus on ülioluline. See küsimus," libises V. R. Soki pilk üle saali, "defineerib kogu meie tuleviku."
Kõnemehele langes aknast viltune laik hiliskevadist päikest. Kaie surus niutsatuse alla ja teeskles usinat konspekteerimist. Lõppude lõpuks oli ta siin ainult Suva toodete ametiühingu kulul ja pidi pärast kontoris ettekande tegema. Kas tõesti aimus V. R. Soki halli oleku alt igiomast kirikanda?
"See küsimus on printsipiaalne. See määrab kogu meie tuleviku." V. R. Sokk tegi dramaatilise pausi. "Meie ees seisab raske valik. Kuhu me läheme?"

***

Pärast, kohvilauas, õnnestus Kaie Kapukal härra Sokile külje alla ujuda. Päris lähedale, nagu ta järeldas lausest: "Kuule, jäta see härratamine, mu eesnimi on Väga Räpane!" Edasi kutsus V. R. Sokk ta kaasa. Järgnes unustamatu öö.

***
Kaie ei tea siiamaani, kuhu minna või elatise sissenõudmiseks pöörduda. Aga tema poeg Eriti Räpane Kapukas läheb peagi esimesse klassi.

12.03.12

Veealuste maailm

Rachel laskus põlvele ja uuris hoolikalt jälge. See oli viimase kolme tunni jooksul selgeim märk, et need keda ta jälitas, ei saanud enam väga kaugel olla. Aastate jooksul kuivanud meriadrusse oli pressitud suur saapajälg. See oli ohu märk. Jälitatavad olid kas muutunud hooletuks või teadsid nad tema olemasolust. Kumbki variant ei sobinud Rachelile. Selles maailmas ei saanud mitte keegi endale hooletu olemist lubada. See  võis tähendada, et jälitatavad olid hääbumas. Ja see omakorda tähendas, et neil ei pruukinud seda asja, mida tema jahtis, enam alles olla. Teine variant oli selgem, aga ka fataalsem. Kui nad taipasid, et neil on jälitaja, ei ole tema enda tagasipöördumine enam eriti tõenäoline. Rachel lootis, et ta oli vähemalt Tomi piisavalt hästi ära peitnud. Kuid isegi kui nad poissi ei leia, ei saa ta veel iseseisvalt hakkama ja hukkub peaaegu kindlalt. Aga riskima pidi. Tom oli järjest kiiremini kasvama hakkanud.

Rachel keeras läbipaistvast plastist anumal korgi maha, rebis suure tüki lumivalget vatjat ollust ja toppis selle endale suhu. Toit oli nätske ning seda sai närida vaid kogu lõualihaste jõudu rakendades. Veepuuduse tõttu sülge enam ei eritunud ja ta pidi terve tüki valust hoolimata alla neelama. Ühe päeva peab ta veel vastu. Aega ei tohtinud enam mingil juhul kaotada. Siugjad lihaskiud paisusid võimsatel õlgadel. Kassilikult liikuv kogu jõudis järgmise püstise rahnuni  ja tõmbus selle  taha varju. Ta tõmbas seljal olevast tupest välja teravaks ihutud terasvarda ja surus selle ettevaatlikut läbi rahnule kuhjunud meriheina puhma. Nüüd avanes  tema pilgule kogu org.

09.03.12

Kirjutame Eestile alternatiivse ajaloo!

Ajalooportaal Histrodamus kutsub osalema konkursil "Hea Eesti ajalugu". "Me ootame inimeste poolt nägemust, et mis nende jaoks on mingi hea lugu Eesti ajaloost - see võib olla muinasajast, nõukogude ajast, inimestest, ettevõttest. Me ei piira seda mitte millegagi," tutvustab konkurssi Ajalooportaali Histrodamus asutaja Jaanus Vihand. Kuidas ta seda Terevisioonis tutvustab, näeb siit.

Kuna portaal ootab lugusid ka näiteks muinasajast, siis siin on paras koht ulmelugudeks (küsisin ühelt tegijalt üle ja ta kinnitas, et ulmejutt sobib küll).

Lugude illustreerimiseks ja täiendamiseks saab kasutada fotosid, joonistusi, audiofaile või videokaadreid. Konkurss on avatud kõikidele Eestimaa elanikele, kuid peamiseks sihtrühmaks on mittekodanikud.

Ehk Teie jutt võib olla ka illustreeritud! Tingimustes on mainitud, et jaotatakse autasusid, mina nende kohta täpset vihjet ei leidnud. Minu soovitus on kirjutada võimalikult sci-fi-d, ehk kõik oma loos ära põhjendada (ja isegi viidata, kui võimalik) ning mitte tuua mängu ebamaiseid tegelasi ;)

Tööde tähtaeg: 31.märts 2012.a

Siin koopia osalemise tingimustest:

06.03.12

Vaata ette!

Kuuvalgus peegeldus lumelt nii heledana, et Sassi nägu oli täiesti selge. Ainult silmad jäid sügavale ja varju. Ta sõrmed kobasid mu selgroogu ja meie põlvekondid põimusid. Sedamoodi sai soojem. Ma avastasin esimest korda, et tahan ta juttu uskuda.
Suvel ma ei muretsenud veel sugugi. Pigem vastupidi. Rõõmustasin, lollike, et direktor Deniss Nikolajevitš rindele läks, kõik meie kollektiivi naised rõõmustasid vist.
Isegi sügisel veel ei muretsenud. Aitasin kaevikuid kaevata, kui selgus, et kogu tööstuskool on mobiliseeritud – seal oli neist niikuinii vast rohkem tolku kui minu vene keele tunnis. Papa sai ka kutse ja läks, aga mina kolisin ühikast tagasi vanemate ühiskorterituppa Vassili saarele, mammale ja Liidale seltsiks.
Muretsema hakkasin alles siis, kui Liida suri. Raamatukogu, kus ta töötas, sai otsetabamuse. Siis veel polnud lund. Mamma jäi natuke peast segi, süda jukerdas tal ka ja seda lund ta õnneks ei näinudki enam.
Üksinda oli kõle. Noor naine suures ilukrohvist ääristatud laega toas pimendatud linnas keset kahurikõma ja õhuhäireid. Isegi trammid ei liikunud enam, kõndisime tol talvel kõik, ühes käes mannerg, et äkki saab vett, ja teises kandekott, et äkki leiab leiba.
Maria Ivanovna instituudist sokutas mu tööle sekretäriks väeosa staapi. Sain vähemalt talongid. Mehi meil oli, aga külge lööma nad mulle ei kippunud. Palju minust papa vana kasuka ja mamma suurräti vahelt ju ei paistnud ka, ega staap polnud Ermitaaž, et seda kütta. Lurisev nina ja aukus silmad.
Seda suurem oli mu üllatus, kui kord koju vankudes, mannergus Neeva vesi ja kandekotis tühjus, leidsin esikust eest igavesti võiduka naabripoisi. Sass oli oma ema ja suure õe Nadjaga elanud meie korteris terve mu lapsepõlve. Pisike sihuke ta oli ja põrunud juttu ajas juba siis, mina sattusin teda hoovi peal ikka kaitsma, mulle ei mahtunud hinge, et meie korteri omi kiusatakse. Pärast seda, kui ma instituuti läksin, polnud ma teda vist näinudki.