Läkitaja

*

Laisalt ja ladusalt, kui õlale heidetud riidesiil varjab ja kaitseb kaetava, nii korjas suvi oma valguse ja soojuse kuhugi varjule.
Sügis sai jahedam, külmakuulutav ja pimedam.
Kaljukoobas avanes ja sulgus.
Sisse võttis ja väljutas.
Pühendunuid. 

Intuitiivselt, tunneta seda intuitiivselt!
Hääl sees oli intensiivne. 
Slekta sulges kuulekalt silmad ning põlvitas.
Tunnetada. End. Intensiivselt.
Kiiresti ümberhäälestuda!
Rüü ta ümber sulgus. Väline oli valmis. Tõrjeks ja rünnakuks.
Sisemus?
Jah, kohe.
Treenitult, kuid vastumeelselt eemaldas Slekta oma mõtetest pildid, tuhmistas mälu ja sai valmisolekuks.
Valmis!
Valmis täitma Tema tahet, Tema soove ja käske.
Valmis andma ja võtma täpselt nii, nagu Pühendaja püüdis.
Isetu tööriist.
Juhised voogasid temasse, täitsid ta rakud ja teadmise.
Üksikasjalikult salvestus rüü sisemusse tehatulev.

"Mine nüüd!"
Slektanäoline preester tõusis põlvedelt püsti ja läks.

Tasuv töökoht arvutispetsialistile

Kuulutus rippus suurimas tööportaalis ja paistis silma oma väheste nõudmistega: kõrgharidus polnud oluline, programmeerimisoskust vajati igapäevasel tasemel, lisaks tsutike iseseisva töötamise võimet. Hoolimata nõudmiste tagasihoidlikkusest, pakuti kõrget palka ja digitaalse ulmemaailma püsikundesid läbis erutusvärin, kui nad lugesid kohustuste esimest rida: „Erinevate strateegiliste arvutimängude katsetamine“. Rahukaitseministeeriumile alluv pika nimega amet otsis tööle infosüsteemide administraatorit ja igas vanuses ning kogemusega inimesed, peamiselt mehed, saatsid kõhklematult sooviavaldused teele.

Rainer lõpetas eelmisel aastal Tehnikakooli, kuid sobivat töökohta polnud ta veel leidnud. Ega ta otsimisega liialt ei pingutanud: ema juures sai peavarju ja süüa ning aeg kulus põnevatele virtuaalsetele sõjamängudele. Digitaalse ulmemaailma sõltlane. Töökuulutust näitas talle ema, kes muretses oma täiskasvanud poja pärast, keda ei huvitanud ei päeva ega öö vaheldumine, ei kevade tulek ega lehtede langemine, rääkimata pereloomisest või lastelaste tegemisest.

„Vaata, ma leidsin sulle tööpakkumise.“
„Mh-mh, ma pärast vaatan.“
„Vaata kohe, või ma lülitan su arvuti välja!“
Rainer vaatas jahmunult oma ema, kes teda käed puusas põrnitses.
„No loe siis ette.“
„See meeldib sulle kindlasti. Ma saatsin juba avalduse ära ja nad kutsusid su vestlusele. Tänaseks. Pane puhtad riided selga ja kahe tunni pärast on aeg, võta minu auto.“

Marleen

Marleen istus diivanil, jalad enda alla tõmmatud, nii nagu ta ikka oli istuda armastanud, vaatas aknast Karlova kevadet ja püüdis meenutada.

Tuba oli ühtaegu tuttav ja võõras. Tapeedid olid samad, mööbel oli sama. Uued olid kardinad, põrandatekid, jope nagis. Ja raamatud. Ta lasi pilguga üle riiulite. Jah, mõned tuttavad köited alumisel laudil, aga muidu täitis riiuleid ilmselgelt temale mittehingelähedane kirjavara.

Marleen kükitas riiuli ette ja lasi sõrmedega üle tolmunud köidete. Näppu jäi Maniakkide Tänava "Surmakarva". Miskipärast tundus see tänasesse päeva sobivat. Ta mäletas, et oli raamatut alustanud, kuid mitte lõpetanud. Marleen istus diivanile tagasi ja avas raamatu 32. leheküljelt.

Saatan tagane!

Kolks!

 Lendusaadetud kivi tabas tumedat laiku saatana kindluse seinal. Külarahvas hõiskas ning Ilo lehvitas särades pealtvaatajatele.

„Hea vise,“ noogutas küla nõid tunnustavalt, viipas noormehe enda juurde ning ulatas talle musta kaarnasule. Aupaklikult pistis Ilo sule oma peapaela vahele, mille külge oli kinnitatud juba hall kotkasulg tapetud karu mälestuseks ning erkpunane kukesulg, mille ta oli saanud pärast Suurest Sinisest üleujumist. Kolm sulge andis mehele õiguse istuda nõupidamiste lõkke äärde, ehitada oma püstkoda ning lüüa oda maasse Metsaisa palge ees olgu siis minek jahile või vaenlase vastu.

Abu kord oli järgmine. Ta astus kõvakstambitud heiteplatsile ning sättis kivi hoolikalt lingulapatsi keskele.

Kivid oli talle korjanud Oga. Tüdruk oli kulutanud terve hommikupooliku, et leida sobiva suuruse ja täpselt õige kujuga munakive. Kindlasti oli ta lugenud igale kivile enne korjamist peale vähemalt kolm loitsu ning palunud õnnistust nii vihma-, tuule- kui ka tulevaimudelt. Abu loitsudesse ei uskunud, aga ta ei tahtnud oma uskmatusega Oga solvata. Just Oga pärast oli ta ema hüti ukse oma selja taga kinni pannud ning endast talve või isegi kaks vanemate poistega koos riitusele läinud.

„Meie püstkoda!“ oli Oga talle kive üle andes sosistanud.

Abu kiigutas lingu õrnalt edasi-tagasi, et kivi lapatsiga üheks saaks. Kaks kiiret ringi ümber pea ning vallapäästetud kivi lendas kõrgel õhus heljuva hiigelmuna suunas.

Kindlus taevas

Pesin lapiga lauda. Heledast puidust pinnale olid kleepunud kohvirõngad. Ma teadsin, et kui paksust savikruusist musta jooki rüübata, jääb midagi tassi servale, et sealt seejärel minu meelepahaks külgi pidi lauale valguda. Ja ongi laud rikutud. Kurat! Nühkisin küürimispastaga, aga tulutult. Tõmbasin helerohelised köögikardinad eest, et plekke lähemalt silmitseda. Võimalikult lähedalt - selleks oli vaja valgust. Jah, ja ongi puidu sisse imbunud. Peenikesed pruunid kriipsukesed moodustasid kena ühtlase helepruuni ringi. Kurat, kurat, kurat!

Õnneks helises uksekell. Lõpuks ometi. Kas nii raske on kellaaegadest kinni pidada? Ma talle kuradile veel näitan! Tõmbasin sõrmed kongu ja peaaegu tundsin väikest pehmet kaela oma küünte all. Avasin ukse ja üllatusin, sest ukse taga seisis mees.

„Tere,“ ütles mees. Ta limpsis oma huuli. Ila kleepus pumatina huultele, jättes suule mesise väljanägemise. Lasin käe lõdvaks, sest tundsin randmes värinat. Minu veresuhkur hakkas langema. Esmane näljahoog oli alati kõige hullem. Kaotasin pooleks tunniks kõik oma vaistud, jõu ning võimed. Sellele järgnes tunniajane taastumine, mille lõpetuseks saavutasin hetkeks täiesti arvestatava seisundi, kuid edasi... Õnneks polnud asi kunagi nii kaugele jõudnud. Nälg hakkas halastamatult keha üle võimust võtma – ta sisenes tulise jutina kuklast, hüppas lüli-lüli haaval mööda selga alla ning surus hambad lõpuks tervesse närvisüsteemi.

Kindlus taevas

„Tra-taa-taadaa!“ põristasid trummilööjad trumme.  Pärast päevi kestnud rännakuid olid tsaari väed viimaks Kiievi müüride alla jõudnud.

Äsja lõppenud talv ja teekond oli olnud pikk ning raske ja sõjamehed ootasid eesseisvat taplust kärsitult nagu peigmees pulmaööd, vaatasid igatsevalt hommikusest udust paistvate Kiievi tornitippude suunas ning tammusid mudasel karjamaal jalgu nagu hobused.

Aga isake tsaar ei kiirustanud. Linn oli küll kaotanud palju endisest hiilgusest: müürid olid siit-sealt lagunenud ning kullatud tornidki pleekinud ning päikese käes tuhmunud. Samas kätkes kants endiselt piisavalt väge, et ühe tormijooksuga sellist tulist kartulit alla ei neelaks. Seetõttu oli tsaar lasknud linna esialgu piiramisrõngasse võtta ning sulgeda kõik selle sisse- ja väljapääsuteed. Las vastase moraal langeb. Papid saavad aga senikaua lisaaega jumalalt õnnistuse palumiseks.

Lahkumiskink

1. SAABUMINE

Düüsidest sööstsid välja leegid, kohutavad tule ja suitsukeerised mässisid kosmodroomi endasse, kui  „Liit“  end maapinnast lahti rebis ja üles taeva poole sööstis. Kõmin ja mürin kajas üle ääretute tundrate.

„Liit“ on muidu väga töökindel rakett, mida kasutatakse juba 2070-ndatest aastatest. Pärast kasutuselevõttu mehitatud lendudeks on sellega juhtunud väga vähe õnnetusi. Ent nüüd, mil orbiit on paksult täis vanu sateliite, kanderakettide osi, käestlibisenud tööriistu, laipu  ja tühje koka-kola purke, võrdub iga lend lahinguga. Orbitaaljaam, raketodroom ja  taevasse suunduv kosmoselaev olid kõik varustatud võimsate seire- ja hävituskompleksidega. Lahing algas juba enne kui „Liit“ jõudis atmosfääri ülemistesse kihtidesse. Kõik kahuripatareid andsid tuld, et vabastada raketile ohutu koridor orbitaaljaamani.  See pilt oli vägevam kui iga-aastane leoniidide, dagoniidide ja muude väikeste meteoriidikeste põhjustatud vaatemäng. Anihhilaatorid muudkui särtsusid ja pihustasid eredate sähvatustega rämpsu aatomiteks. Püüti teha võimalikult puhas töö, sest iga väiksemgi jurakas võis kogu missioonile saatuslikuks saada. Laeval olevad võimsad magnettõukureid ei saanud lennu ajal tööle lülitada, pidi ootama kuni kohale jõutakse.

Kõõlusväät

Väädid sirgusid piikidena hommikusesse sinitaevasse. Sõrmejämedused “tüved” tõusid paarikümne meetri kõrgusele justkui suureks kasvanud päikesevarjud, et seal oma ladvad laiali laotada. All oli seetõttu varjuline ja mõnus.
Rokile meeldis siin, Aias. See aitas keskenduda, rahuneda. Asjatud mõtted ja pinge imendusid niiskesse mulda ja aurustusid jahutavasse õhku.
Väätide vahele olid rajatud jalgrajad, mida mööda paar aednikku töiselt asju ajasid. Kindlatel kohtadel seisid ka aiavalvurid, kaeluni turvistatud ja vibudega. Rok teadis, et kõõlusväädi läbi raiumiseks enamasti ühest hoobist ei piisa.
Ta mängis selle ideega viivu, samal ajal sõrmedega matšeete käepidet näppides. Arvestades valvurite proffesionaalsust teise löögini ta ilmselt ei jõuaks.
Ja siis aurustus seegi mõte õhku kui üks mõttetumaid.
Rok noogutas heatujuliselt ühele tuttavale aednikule ning võttis suuna Aiast välja.
Ala ümbritses õhukestest laudadest sein. Välja pääses paari meetri kõrguse ukseava kaudu, mis viis lühikesse koridori. Lagi ja põrand olid siin puust, seinad paremal-vasakul restile tõmmatud paberist. Koridor lõppes palkidest seinaga.

Kindlus taevas

Ahto piilus vargsi kella. Veel natuke ja ta pääseb sellest igavast ning tüütust kontorist oma elu elama. Õigupoolest ainult selle pärast ta siin tööl käiski, et oleks võimalik andmeid koguda ning ennast täiendada. Seda kõike salaja ja ikka oma elu jaoks. Elu, mis hakkab pihta kohe, kui töökoha uks ta kiitsaka selja taga sulgub.

Mees sikutas lipsusõlme veidikene lõdvemaks ja püüdis keskenduda. Veel viimased pool tundi ja nädalavahetus algab. Väsinult hõõrus ta oma helerohelisi silmi ning silus halliseguseid pruune juukseid. Hetkel oli tal käsil ühe tüütu kliendi tellimustöö, mis eeldas ülimalt naiseliku ja roosa kodulehekülje loomist.

See, et asi pidi just roosa välja nägema, tehti talle esimese asjana selgeks. Klient tegeles nimelt tüdrukbeebide reklaamiga. Beebiroosa Kullerteenus. Poisslaste müük pidi hiljem lisanduma ning ju peab Ahto siis tegema lisaks ka sinise lehekülje. Aeg ja tehnika arenes, kuid naised jäid ikka naisteks: roosa ja beebid oli nende teema. Eriti nüüd, kus iga naine võis omale ise sobiva beebi tellida.


“Aeg on õhtus!” kostis seinal olevast valjuhääldist. See tähendas, et tööpäev sai läbi ning töölised võisid koju minna.
Ahto logis süsteemist välja, pani oma failidele kaitse peale ning lülitas nupust ekraani kustu. Masin sosistas talle veel seksika naishäälega, mille mees ise valinud oli, järele: “Head õhtut, Ahto!” Seejärel jäi kabinetis kõik vaikseks. Uks sulgus mehe seljataga automaatselt ning helerohelised tulukesed süttisid ukseakna kohal, näidates ära, et ruum on valve alla pandud.

Koridoris kohtas Ahto teisigi kojuminejaid. Ületunde ei teinud siin keegi. Vaikides noogutati ning jätkati teed välisukse suunas.
Helehallidel seintel ilutsesid mõned pildid Maa eri paikadest, loomadest ning lindudest. Enamasti kujutati kauget minevikku, kus rohi oli veel roheline ning lapsed sündisid loomulikul teel. Vahepeal oli aga asi käest ära läinud: palju liike välja surnud, kummalised katkud inimesi räsinud ning suurema võimu tehisintelligentsile üle andnud. Ei saanud siiski kurta. Elati ju ikka. Lihtsalt teistmoodi.

Välisuksel kontrollis väljujaid üle tülpinud näoga ametnik. Kardeti, et inimesed võivad asutusest välja viia salastatud infot, sest kuigi oli võrgu kasutamisel palju piiranguid peale pandud, oskas nutikas inimene masina siiski üle kavaldada. Info maksis aga palju. Olgu selleks siis info Maa ajaloo, vanade uskumuste, kosmoselaevade või uusima tehnoloogia kohta. Ahto ei riskinud ühegi andmekandjaga. Tema hoidis leitud infot oma ajukäärude vahel. Lisaks ei soovinud mees ka infot müüa, vaid oma tarbeks kasutada.

Kontrolli edukalt läbinud seadis Ahto sammud päevinäinud ning vananenud hõljuki poole. Porikarva masin oli teda kaua truult teeninud. Mees oleks võinud enesele küll kobedama soetada, kuid ta otsustas hoida ennast märkamatuna ning sissetulek kulus muukski ära…

Koju jõudnud parkis Ahto masina ära ning jäi veidikeseks oma maja ette õhtutaevast vaatama. Jah, kõik on korras, palja silmaga ei ole midagi näha.
Juba sadu kordi oli mees sedasi seisnud ja kontrollinud, enne, kui ta manasõnad lausus. Ahto oli aastaid tagasi ühe kliendi kaudu juhtunud pilku heitma keskaegsete kindluste joonistele. See võlus mehe kohe lõplikult ära. Ta tundis, et pidi ka enesele ühe sellise kindluse saama! Nii hakkaski ta iga päev näpistama aega oma uuringute jaoks. Alati oli oht, et ta võib vahele jääda, kuid saatus soosis teda nii loitsuotsingutel kui ehitusõpingute juures. Kerge töö see just polnud, aga eks unistuse nimel pidi vaeva nägema.
“Ahaaa! Sellega sa siis tegeledki: keelatud võlumine, keelatud ehitus, süsteemi lõhkumine, iseseisev mõtlemine!” kostis järsku mehe selja tagant talle tundmatu lustakas hääl.
Ahto pööras ringi, ise pomisedes sõnu, mis kindluse taevas jälle nähtamatuks muutsid.
“Millest te räägite?” pöördus Ahto ükskõiksel ilmel võõra poole.
“Eks ikka sellest ehitisest, mis seal pilvede vahel kõrgub! Kuidas see üldse õnnestus? Nii kõrgele nii suurt kindlust rajada? Ja milleks see kõik?” Võõras laiutas käsi ning õrn tuulehoog tõi Ahtoni nõrka kopituse lõhna.

“See on vabadus. Päris minu oma. Ma võin minna oma kindlusesse ja olla selle valitseja. Keegi ei tule seal mulle ütlema, et pean just seesuguseid riideid kandma või just nimelt roosa kodulehe koostama. Nagunii on nad siin kõik persse keeranud, midagi peab inimesele ometi jääma. No vaata enda ümber, kas see on elu või!” Ahto läks üha rohkem hoogu.
Aastatepikkune temasse kogunenud mässumeelsus ning trots pääsesid valla ja nõrgestasid ohutunnet.
“Ooo, kui te oleksite näinud neid kauneid pilte Maast ning lossidest, mis varemalt siin-seal kõrgusid. Siis te mõistaksite mind ja tahaksite enesele ka ühte sellist, ma võin teid õpetada….”

“Mmmm…” maigutas vanamees suud. “Ma arvan, et pole vaja…õpetada. Ma võtan parem sinu oma, see on nii kaunis.” Nende sõnadega sirutas vana näss oma kondised sõrmed Ahto suunas ning vaene mees oli otsekui halvatud vanamehe silmist tulevast hüpnotiseerivast pilgust. Mõned manasõnad papi huulilt, mõni puudutus meelekohtadele ning Ahto unustas igaveseks taevase kindluse olemasolu.

“Hästi tehtud, Habemik,” lausus mustas nahkkostüümis mees, kelles Ahto, kui ta oleks sel hetkel teadvusel viibinud, oleks ära tundnud mehe, kes tema töökohal välisuksel inimesi kontrollis. “Siin on su tasu, milles me kokku leppisime.” Uksevalvur surus oma käe vanamehe otsmikule ning valgustas teda maailma ajaloo saladustega, valikuliselt muidugi, ise Habemiku teadmata temaltki infot enesesse imedes.
“Nii, nüüd siis vaataks selle iluduse seal üleval ka üle,” lausus Uksevalvur käsi hõõrudes. Pühalikult lausus mees manasõnad, kuid midagi ei juhtunud. Kindlus oli ikka sama nähtamatu, kui ennegi.
“Hei, Habemik, proovi sina, sul peaks see kiiremini käima!” käsutas Uksevalvur vanameest.
Tulutult proovis vana mees kindlust nähtavale tuua. Ta ei teadnud, et kindlust saab esile manada vaid selle looja. Looja aga ei mäletanud selleks hetkeks mingist kindlusest aga enam midagi.

Auhind.

Labürint on imenud nad endasse. Selle kõige tagumises ja sügavamas sopis on mustav kelder, kus seisavad ja istuvad vaikivad inimesed. Ootuspinge ripub õhus, veri tarretub soontes. On kohtuotsuse aeg. Üksik käsi sirutub musta kübara poole. Kõigi klaasistunud pilgud on kiindunud sellele käele. Kahvatu, kondine käsi sobrab otsides kübaras. Siis leiab otsitava, tõmbab selle välja. See on väike kulunud paberitükk, osaliselt kustunud kirjaga. Keldrisistujatel tuleb kananahk ihule, juuksed tõusevad püsti. Kelle nimi? Kes neist? Kähisev hääl köhatab, pomiseb midagi. „Mis ta ütles? Kes? Kes?“ kahiseb hirmunud sosin läbi inimhulga. Siis avab kohtunik taas suu ja kõik jäävad vakka. Keldris võiks kuulda laest langeva veetilga häält. Kähe hääl sosistab: „Undiin…, tema on võitnud kirjastuse Fantaasia poolt Jutulabori kirjutajatele välja pandud uue Täheaja: "Joosta oma varju eest."

Muinasjutt õnnelikust poisist

Erik pidas end igati õnnelikuks poisiks.

Tema voodi seisis täpselt akna all ja mõnikord öösiti hoovas kleenukest keha katvale tekile mahedat kuuvalgust otsekui haldjariigist. Päeval aga liikusid üle taeva pilved – laevad ja lohed ja linnad, mäed ja orud ja aasad, mõnikord peaaegu inimesetaolised olendidki. Kui palju oli pilvedes vaadata!

Ainult siis, kui taevas oli pilvitu või ühtlaselt tinajas, kippus Eriku tuju langema. Ta avastas end mõttes kordamas lugusid, mida kunagi, kui ta oli veel tervem ja elas lastekodus, neile õhtuti ette luges peaaegu kuldsete juustega kasvatajatädi. Ühel hetkel taipas ta, et võib isegi ilma pilvi nägemata, lihtsalt iseenda pea sisse vaadates, välja mõelda täiesti uusi legende. Sestpeale elas Erik hoopis teises maailmas, kus ta oma sätendava mõõgaga tappis tuhandeid vaenlasi, et lõpuks asetada järjest kaunimaks muutuva kuldjuukselise naise jalge ette maailma lõpust toodud hindamatuid aardeid.

Tol varakevadisel päeval nirises tuhmist taevast kidurat vihma. Erik kartis, et tema kuldjuukselisel printsessil hakkab vihma käes külm. Ta otsustas ehitada pilvelossi, kõige uhkema maailmas, kõige kindlamat varju pakkuva, sest idapoolsetest mägedest kostis ähvardavat hundiulgu, Põhja Konn tümistas kusagil otse silmapiiri taga, tormisel Läänemerel kõmises kõu ja lõunas kogus vägesid naabervoodi nõme Nohisev Norman.

Loomulikult ehitas ta oma kantsi pilvedest. Valgetest, pehmetest pilvedest, mis tõusid tema peas uhke saali võlvideks, balustraadide siredateks sammasteks, loojangupunakate lillepeenarde vahel vulisevaks purskkaevuks, linnusemüüride sakmeteks ja viieks toekaks torniks, kolm neist igivanad ja lõikavteravalt kõrged, kaks suurestükkide tarvis laiad ja kõhukad. Kõige kohal lehvisid tema riigi säravvalged lipud ja juba kuldas neid pilvedest välja murdev päike. Erik ise sammus uhkelt läbi värava, mille valvurid tõttasid langevõret taas alla laskma, üle trepi marmorplaatide ja eeskoja mosaiikpõranda otse saali, kus teda ootas kuldjuukseline printsess. Esimest korda elus söandas ta sirutada käe ja neid juukseid puudutada. Juuksed olid käe all tulised, printsessi naeratus kaunim kui kunagi varem. Siis tõusis printsess kikivarvule ja tema huuled kohtusid Eriku omadega.

"Marta, Marta, tule appi, kolmanda palati viies on ära surnud."

"Oota, ma teen apteegile tellimuse ära . . . nii. Kolmanda palati viies! Mh! Ammu oli aeg. See oli ju päris juurvili, mingi narkarite nurisünnitis, ainult silmi pööritada oskas! No lähme, peseme ta ära ja viime surnukuuri . . ."

"Oi, aga vaata, päike on välja tulnud."

"No kurat, silma paistab . . ."

Infos on jõud

Alati algas see nii. Kauge võbin, mis kandus läbi seinte ja põrandate, siis tuli kauge rümin, mis aegapidi klaarus vanaks marsilauluks ja kõik need 89 korda, kui ta siin seisis, üürgas koridori S39 üks naishääl read:

„Tõbras surnud, põrmu paisat“

Alati just selle ainsa rea, ei rohkem ega vähem.

„Kas nad pole täpsed, Anna?“ hallide silmadega jässakas mees, vajaduste vanemanalüütik Murim Ahme, naaldus vastu koridori seina ning silmitses läbipääsu juures toolil istuvat töökaaslast.
"Murdosa sekundist on neile ju tuhandeid kilomeetreid.“ Asjalikult lühikese soengu ja hallis kombinesoonis naine tõusis ja astus Murimi juurde: „Ütle, miks sina kunagi alla väliüksuste marssi vaatama ei lähe? Sa pole ju valveanalüütik, et peaksid siin olema.“

Kindlus taevas (täiendatud ja varasem versioon)

„Kurat, me jäime sonarile!“

„Jumal küll! Alati sa pabistad, see oli üks inimlikult mannetu riist.“

„Pakime ometigi selle neetud kaevanduse kiiresti kokku ja paneme minema! Kuld peaks meil nüüd lõpuks ometi käes olema.“

„Jummel, hoolimata meie lugematutest ja valgusaastaid kestnud ühistest Maa-missioonidest pole Sul endiselt mitte mingit arusaama sellest, kui aeglased ja taipmatud inimesed tegelikult on! Sa võid olla tunnustatud arheoloog, kuid mõtlevate olendite käitumispsühholoogiat teile ilmselt Akadeemias küll ei õpetatud. See, et üks-kaks inimest meid praegu oma sonarilt arusaamatuses vahivad, ei tähenda, et nad juba järgmisel hetkel meile oma eliittehnika ja eriväeosad kaela kupatavad. Ausalt öeldes, meie käsutuses on praegusel ajal kordi korralikumad kaevetöömasinad, kui see õnnetu taldrik, mis interplanetaarsetest geopeituritest õnneotsijate ja seiklusmänguritega 1953. aastal kõrbe sondeerides Arizonas alla matsatas ning kuni seniajani inimestes seletamatult suurt sensatsiooni ja poleemikat tekitab.“

Kindlus on taevas

"Leidsid lõpuks kätte need neetud putukad, kes mind kõne ajal säärest hammustasid?" küsis tavapäraselt pahases meeleolus olev volikogu esimees Kindluselt. Kindlus ei vastanud kohe, vaid meenutas vaimusilmas esimehe karjatust ning suurt punetavat laiku tema tagumikul, mis isegi pärast mitut kuud ravimist lõplikult ei tahtnud kaduda. Häbenedes tunnistas Kindlus, et ei leidnud poodiumi lähedusest ühtegi lindu, looma ega putukat, kelle suistest oleks eraldunud sarnast infektsiooni põhjustava koostisega mürki.

"Ei no johhaidii... Kindlus, tõtt-öelda on sinu panus meie valla töösse olnud võrdlemisi kesine ning ma ehk ei pea meenutama, mida meie ajaleht sinu kohta kirjutab, kui sa neid putukaid, kes mind hammustasid üles ei leia?" kurjustas esimees Kindlusega. Viimane oli niigi närvis, sest oli igati teadlik, et tema oskused keemiliste ainete kaugtuvastamise vallas on kesised. Isegi tema omatehtud automaatse mustrituvastusega spektroskoobi kasutamise praktiline oskus oli üpris tagasihoidlik. Sellepärast nihkuski Kindlus pead maas hoides ettevaatlikult esimehest kaugemale ning lipsas ust kõigest üsna veidi paotades välja kohe, kui esimees paistis olevat oma triaadiga lõpetanud.

Kindlus taevas

*

Selter istus laua taga ja joonistas.

Sinine taevas, roheline maa, pruunitüvelised puud ja kollased rebased.

„Rebased on valed,“ lausus Suur selja tagant.

„Rebased on juba punased.“

Selter kustutas rebased.

Siis kustutas ta puud ja ehitas asemele linnad.

Värvilised isekujuga hooned ja värvilised sõidukid teedele.

Suur vaatas ja mühatas põlglikult, kuid nõusolevalt.

„Umbes nii, kuid maa pole enam roheline.“

Selter kustutas rohelise ja värvis selle asemel koopad, kaevandused, lumised mäed ja kollased-pruunid kõrbed.

Taevas oli pilt pildilt kord valge, kord sinine, kord mustjashall.

Maa ja taeva vahele tekkisid inimesed, hooned, taimed, koletised ja loodusjõud.

Maa kobrutas, ujutas, põles. Vaheldus vesi ja jää, tahke pinnas muutis oma kuju ja asukohta.

Maa kohal tormas tuul ja kõrvetas kuumus.

Maa elas. Sündis ja vananes. Ning taassündis.

Suur lausus aeglaselt, mida piltidel muutma peaks.

Et see ikka pärisega kooskõlas oleks.

Selter joonistas, leht lehe järel.

Maailm muutus, pilt pildi järel.

Jääaeg, ürgaeg, muuaeg, tsivilisatsioonid ja nende langused.

Inimesed ja nende teod.

Eellased ja nende teod.

Järgnevad ja nende teod.

Loomad ja loodus jäid tahaplaanile, vaid pildinurka.

Mõni üksik kollane rebane või ruske nimetu loomake.

Nimetu, sest nimed andis inimene ja keda tema polnud näinud, see jäigi nimetuks.

„Aga mis siis jääb?“ küsis Selter joonistamisest väsinuna Suurelt.

„Mis on kindel?“

"Midagi ju on."

Suur mühatas ja suundus puhkama.

*

Güntheri hommik

Günther avas silmad ja vaatas põõsast. Ta pani silmad tagasi kinni ja üritas aju tööle saada. See oli hommikuti aeganõudev protsess.

Niisiis põõsas. Günther oli varemgi põõsas ärganud. Ta silmatagused olid siis kaetud ränikiviraskete mustade udulaamadega ja suus oli olnud päkapike välilaagri maitset. Praegu polnud isegi kerget kuminat kõrvade vahel. Mälu ei jaganud ikka veel infot, kuidas ta põõsasse sattus.

Günther tegi silmad lahti ja tõstis katseks kätt. Liigutus ei toonud kaasa ebameeldivaid tagajärgi. Ta keeras end selili ja vahtis taevast. Ülestõstetud käes helkis pealuuga sõrmus. Ahjaa, ta oli ju eile kontserdil. Ta ise kuulas küll parema meelega blacki või doomi, aga Uwe oma folgikiiksuga oli ta vedanud vaatama mingit Norra paganmetalit. See oli talle endalegi üllatuseks päris meeldinud.

Imelik vidin

Ärkasin ülesse, nagu tavaliselt, lõuna paiku. Köögis vett keema pannes heitsin pilgu aknast hoovi: taevas oli sinine ja muru roheline. Jälle on oodata igavat päeva, sisuks vaid logelemine internetis: kaklused sotsiaalvõrgustikes, irvitamine kohalike päevalehtede tobedate pealkirjade üle ja muu tühi-tähi. Elu on mõttetu ajaraisk. Tüütu.

Täna võiks midagi erilist teha, mõtlesin. Ilm soosiks pisikest jalutuskäiku kuna toa temperatuur on sügiseselt välisõhust külmem. Pilk peeglisse kinnitas, et juuksed on öösel veelgi mustemaks läinud; lükkasin kõõma õlgadelt, tõmbasin patsi kummiga taha sabasse, et juuksed näole ei kleepuks ning läksin õue. Otse loomulikult olin end jälle liiga paksult riidesse pannud. Jälle.

RIP Garry Garrisson

Kuuesaja meetri pärast ristub Vaikuse allee Apaatia tänavaga, siis tuleb pöörata vasakule, Rahutuse põigule ja paarikümne meetri pärast viib märkamatu Tasane Tee Pühaduse väljakuni, teadis Stina, ja plärts! astus paari tunni eest tekkinud lompi.
Tänavad olid kitsad ja keegi polnud neid kunagi asfalteerinud. Mõelda vaid, alles hiljaaegu oli tänavatele ja väljakutele tekkinud kruus, see oli selgesti näha. Sest ainult väga värskelt teele laotatud kraam võib olla nii... ebameeldiv jalge all. Lombid olid täidetud ebamäärast värvi ja äärmiselt ebasanitaarse veega. Nii läheb, kui kruus visatakse lihtsalt tee peale maha ja keegi ei hooli teerullide kasutamisest. Aga tühja sellest, peaasi et käpad, ptüi, varbad terveks jäid.
Pühaduse väljak oli ülesehitud. Dekoratiivsete purskkaevude ümber oli paigutatud mitmesuguseid lebamisasemeid, kõikvõimalikke hõrgutisi, mis varieerusid kaks kuud maa sisse kaevatud, parajas roiskumisastmes maksast veriste lihalõikudeni; mitut sorti tõugud ja teod olid jagatud värvilistesse kaussidesse, elusad hiired ootasid ämblikega kaunistatud puurides oma aega. Kõik oli täpselt nii nagu pidi. Puudu olid vaid pidulised...