Need, kes jäid

Algamas oli üks erakordselt tore päev, Friedrich tundis seda iga oma pooriga. Ta oli üle hulga aja end täielikult välja maganud. Ka hommikusöögiks üllatas projekteerimisbüroo teda uue testeinega ning infoviisoris toimusid lakkamatult plahvatused.

„Lihtsalt suurepärane,“ mõtles ta, ise keelega sinakat kallerdisetükki vastu kurgulage hõõrudes.
„Ja sellel sinisel on kõige õigem konsistents ja tekstuur ka.“ Ta neelas hommikuse hõrgutise lõnksatades alla. Mehe vaatevälja servale ilmus rodu tähti ja numbreid. Jälgimiskiip oimukohal oli tema ajust testi tulemused lugenud ning arvas nüüd, et Friedrich peab neid kinnitama. Kuid ega ta loll ole. Eh, kinnitama. Nii ei saaks ju magadagi!
„Vabandage, testija Friedrich. Kas voodi on küllalt pehme? Aga taustamuusika? Kuid mida te arvate sellest kampsunist enda seljas? Kuid selle naise seljas?“ Kogu elu automaattestimine on töö kogu eluks, igaks viimaseks kui tunniks. Seepärast ei vaevanud Friedrich end kunagi sellega, mida masin tema ajust välja luges. Elus on parematki teha. Näiteks hetkel tahtis ta ise vaadata, mis seal all tänaval õigupoolest toimub.

Veenus võtab alati oma

Olen Gildile metallitöid ja puurimistöid teinud juba üle neljakümne aasta. Nii suurte kogemustega abilisi on alati vähe. Noored on küll julged, kuid meie töö on nagu sõda. Paljud surevad noorelt – on õnnetus tööl või pussitamine vabal ajal. Ajad on karmid, aga tublid mehed elavad hästi. Kes on end tõestanud, selle eest hoolitsetakse. Ilmselt seetõttu Gild pikalt ei mõelnud, kui Biergarteni kuulsas kõrtsikakluses mu õlg nii täielikult lömastati, et kogu käsi tuli maha lõigata ja vaja oli proteesi. Gild otsustas, et tahab mind veel kasutada ja ostis mulle proteesi koos operatsiooniga. Tihti seda ei juhtu. Enamasti kannab Gild vigased maha. Vahel ka tapab. Kuid mul vedas.

Kui mulle kavandeid näidati, siis ei tõstnud see tuju. Pakuti kõige tavalisemat versiooni. Korralikud materjalid, aga teostus igav nagu sõjaväe toit. Saatsin noore neuroloog-mehhatrooniku perse ja kutsusin oma kaaslased metallitöökojast. Võin neid ka sõbraks kutsuda. Kolvi-Kalju ja Pärmmutter on minuga samal kümnendil sündinud ning mäletavad neid samu rokkbände, mida minagi. „Ledzep Elin“, „Samowar“, „Ruja 2“ ja mõned teisegi juba siit ilmast lahkunud ansamblite lood üürgasid meie töökojas. Ühiselt veedetud aastad olid meid kokku liitnud ning kui keegi üldse teab, mis mulle meeldiks, siis nemad.

Nende saabumisega läks aega ning mõlgutasin oma mõtteid. Meenusid kunagised röövretked Veenusele. Käisime seal aegajalt röövkaeveid tegemas. Nüüd teevad seda nooremad. Veenusel kaevandamine on tegelikult juba aastast 1983 keelatud, sest vähemarenenud riigid, kes ise nii kaugele lennata ei suutnud, oleks suurest kadedusest USA, Kanada ja Brasiilia vesinikupommidega tümaks teinud. Ja õige ka – miks peaks teised pealt vahtima, kui kolm maavarade turjal eelisseisu kasutavat riiki veel soodsamad tingimused enda kätte saavad. Kuid ükski keeld pole 100% tõhus ning musta töö tegemiseks loodigi Gild. Ja just Gild teebki seda mida vaja. Kiire sööst Veenusele, kaks tundi kaevetöid ja siis ruttu tagasi kosmosebaasi. Kui pinnaskanneering on olnud täpne, siis toob selline kahetunnine röövkaevandamine korraliku kasumi, mis katab retke kulud, annab meeskonnale väga korraliku palga, ning Gildile jääb veel varudeks küll ja veel.

Ühel oma esimestest retkedest näppasin endale mälestuseks tüki hõõguvat Veenuse magmat. See on mul spetsiaalses hoiupurgis, mis hoiab seda normaaltingimustes. Omamoodi akvaarium. Vahel on magamajäämise eel tore vaadata, kuidas see jätkuvalt punakalt kumab. Nüüd otsustasin, et see saab olema osa minust. Rääkisin poistele, et tehku plaanid nõnda, et õlal oleks läbipaistev kate, läbi mille paistaks selgesti see tore hõõguv tükike Veenust. Pärmmutter suutis kõik teha nii, et see tõepoolest uhke välja tuli. Metallvarrastest ja traatidest ehitatud liigesed jooksid ümber magmatüki ning õlga vaadates meenutas see süstiklaeva illuminaatorist nähtud esimest vaadet Veenuse pinnale. Väga uhke. Parem kui päris käsi. Pidin küll oma säästud samuti mängu panema ning poistelt veel natuke võlgu võtma, kuid tõepoolest – see käsi on hinda väärt.

Teenisin Nõukogude Liitu

Mitmed mu eakaaslased pidid Nõukogude Armeest vabanedes andma allkirja, et ei räägi nähtust-kuuldust, pluss viieks aastaks piirangud riigist väljumisel. Põhiliselt puudutas see raketi- ja õhutõrje vägesid ning moodsamaid laevu. Mina tavatsen ikka öelda, et ainus saladus, mille teada sain, oli lokkav korralagedus ja võitlusvõimetus. Käsuliinid toimisid, aga tehnika seisukord oli masendav. Olid olemas kõikvõimalikud vahendid igaks elujuhtumiks, kuid need olid halvasti hoitud - hooldamata ja mittekomplektsed, välja arvatud üksikud erandid.

Sellest on möödas kümme korda rohkem aastaid kui kulus seal, ometi on mälestusi rohkem kui hilisemast ajast kokku. See on omamoodi vastuolu, sest kui palutakse lühidalt kokku võtta, siis oli see mõttetult raisatud aeg ja mittemidagitegemine. Kui aga hakkan – hakkab ükskõik kes minu taoline – rääkima mõnda lugu, siis seostuvad sellega idiootlikud seigad, üks teise järel ja lõpuks ei mäletagi enam, millest sai alustatud.

Jumalate lõrin ja Toorupi teine tulemine

„Hea pastorihärra, ma olen kimbatuses. Mu poeg räägib imelikke jutte. Juba kolmandat aastat järjest jutustab ta jõululaupäeval mingitest õhulaevadest. Varasematel aastatel ei pidanud ma neid jutte väga tõsisteks. Ta rääkis midagi värvilistest tuledest ning küllap ajas midagi sassi. Kuid sel korral on jutt palju imelikum ja … ja mulle tundub, et see võib olla tõsi. Ärge palun arvake, et ma olen imelik, aga ma ei saa aru, seepärast tulingi te poole. Joonas käis enne jõululaupäeva õhtusööki kelgutamas ning leidis taevast tähtede vahelt kollase triangli. Ta jooksis tagasi tuppa ning kutsus meid välja vaatama. Peale mõningast tüütamist otsustas vanapaps minna temaga kaasa, et ta maha rahuneks. Kuid paps tuli hetk hiljem tagasi tuppa ja mainis kohmetunult, et midagi seal on vist jah, et tulgu ma vaatama, sest tema ju hästi enam ei näe. Tõepoolest nägin ka mina taevas seda kummalist kujutist. Mis see võis olla?“

Pastor ei osanud kuskilt alustada, seepärast küsis ta lisa: „Proua Jenna, ärge kartke. Imesid ja eksitusi kohtame tegelikult ju tihti. Ma ei tea, mis see oli. Kuid meenutage, kas juhtus veel midagi?“

„Me vaatasime seda kujutist, kuid see lihtsalt seisis seal. Meil hakkas külm ja läksime sisse. Unustasime selle, kuid Joonas on hakanud pärast seda imelikke mänge mängima.“ Jenna peatus korra, sest kellegi teisega ei julenud ta sellest üldse miskit mainida, kuid kellegagi oli tal vaja sellest kindlasti rääkida. „Joonas mängib maailma vallutamist. Ta on teinud vanadest elektronkelladest õhulaevad ning ta tulistab nendega mängusõdureid. Samuti ehitab ta vangilaagreid, kuhu paneb kõikvõimalikud enda ja õe mänguasjad vangideks. Ja need sõnad, need imelikud sõnad. Ennast kutsub ta vahel Eemiko või Eemihho, täpselt ei tea. Pastorihärra, ma ei saa temast aru. Kas see on seotud nende nägemustega õhulaevadest? Või ei peaks ma muretsema.“

„Hea Jenna, ma arvan, et te võtke seda lihtsalt mänguna. Need taevased pildid tulenevad ilmselt ikkagi külmast ilmast, kui atmosfääris võib valgus murduda ning pakkuda võluvaid pilte. Aga need mängud võivad olla seotud mõne kellegi suust kuuldud jutuga või loetud looga. Joonas on ju juba kaheksane. Küllap on salaja vanaisa raamatuid uurinud ja mõni põnev koht on andnud ainest mängudeks. Minge rahus koju ning kui ka midagi ei muutu, siis pole vaja karta.“

Jenna tänas ja lahkus veidi rahulikuma südamega. Pastor aga mõtles veidi ja helistas seejärel piiskopile: „Meil on vaja rääkida. See võib olla alanud.“

Surra jõuab ka homme

Nad tulid ümber nurga. Kolm nooremapoolset meest, veidi taarudes, lips rinnal ja vasak kaenlaalune punnis.
„Kae, kes meil siin on,“ Kolmest sõiduteepoolseim, koperdas püüdlikult maas lösutavale
koerale. „Kellegi praad on pliidilt ära jooksnud. Vaadake.“ Nad kogunesid üksteist nügides troppi, lipsustatud eriväelased välismaailmas, ja vaatasid pulstunud looma.
„See on vist mingit tõugu, valvekoer või midagi.“
„Võib-olla on sellel isegi nimi. Vanapoiss, mis su nimi on?“ Nad patsutasid üksteist õlale, sest nad olid kolm nii lahedat selli.

Lumi langeb

"Kui ma laps olin, oli meie pere väga vaene. Nii vaene, et meil ei olnud isegi ühtegi mänguasja. Hea et ma vähemalt poiss olen, muidu ei oleks mul üldse mitte millegagi mängida olnud."

Laudkond püsis mõne sekundimurdosa vait, et seejärel naerma pahvatada. Põhilisteks naerjateks olid kaks meest, nalja rääkija tegi ise püüdlikult tõsist nägu. Ümmarguse laua taga meestega üle ühe istuvad naised muigasid viisakalt kaasa, välja arvatud Liisa, kes näost punaseks värvus.

Oriku Akadeemiline Selts, nagu nad ennast ise nimetasid, pidas pisikeses hubases restoranis traditsioonilist igaaastast kokkutulekut. Selts oli oma nime saanud EÜE päevil, kui kolm lapsepõlvesõpra Saverna rühma kooseisus Oriku ehk Veski mõisahoonele uut katust peale lõid. Sellest ajast olid nad igal aastal oktoobri kuu jooksul kusagil Lõuna-Eesti turismitalus või väiksemas hotellis kokku saanud. Elu oli neid mööda Eestit ja nüüd ka mööda maailma laiali pillutanud, kuid kokkutuleku traditsiooni püüdsid nad iga hinna eest elus hoida. Isegi Rainer, kes hetkel Kopenhaageni Tehnikaülikoolis külalisõppejõuna loenguid luges, leidis aega Ryanairiga Riiga ja sealt üüriautoga Lõuna-Eestisse kohale kihutada. Vaid kaks korda oli aastate jooksul seltsi aastakoosolek pidamata jäänud.

Minu reisipäevik

Ärasõit

Eestist ärakolimise mõte ei sündinud lihtsalt ega uisapäisa. Lugesin ajakirjandusest jutte kuidas inimesed on mujale elama läinud ja kuidas neil võõrastes maades läheb ning mul ei tekkinud põgenemise vajadust. Peamiselt hirmutasid mind võõraste maade kultuurikombed ja totrad söögiharjumused. Ma pole mingi kama ja verivorsti jumaldaja ning pilk värisevale sülditükile ajab lihtsalt südame pahaks. Kuid ma ei kujuta ette elu ilma hapukooreta. Ma võin ülepäeva süüa heeringat hapukoore ja sibulaga ja iga kord mõelda, et see on parim toit maailmas. Võib-olla just mitte kõige parem – tõeline peediga rosolje ja hernestega kartulisalat on ka väga head või peaaegu iga salat, mis on tehtud normaalse hapukoorega. Olen valmis surema teadmatuses, miks salatikastmeks kasutatakse õli. Te võite mulle kiita toorpressi oliiviõli palju tahate, aga mina arvan ikka, et see maitseb nagu rasva sisse topitud harilik pliiats ja pliiatseid ei näri ma juba ammu.

Ärkamine

        Kõrvulukustav kärgatus äratas Krene taas tukastusest. Oma purunenud hõljuki aknast välja vaadates nägi ta, et plasmakahuri löök oli kõigest paarisaja meetri kaugusel oleva hoone praktiliselt olematuks pihustanud. Plahvatusejärgne õõvastav pilt avanes pärast suurema tolmu ja suitsu hajumist, kui Krene silmas laiali paiskunud rususid. Kohas, kus hiljuti oli veel seisnud soliidne baroksete kaunistustega mitmesaja-aastase ajalooga eluhoone, olid ainult sulanud teraskonstruktsioonide köndid, betooni tükid ja kogu väljakut kattis hele tolmuvaip. Tõeliselt valge oktoobrihommik. Kunagi oli terve linnaosa ilmselt jõukama elanikkonna ihaldusväärseks elupaigaks olnud. Kui üldjuhul tavatseti Maa linnades kõik vana asendada moodsate ja ökonoomsete voolujooneliste torude ning karpide rägastikuga, jäeti siinne kant kultuuripärandina puutumata. Ka Puhastussõja lõppedes ei kiirustanud androidid siia koristama või hooneid konserveerima. Linnaosa kunagiste elanike, inimeste, jäänused olid ammu tolmuks kõdunenud.
        See kõik ei tekitanud Krenes rohkemat emotsiooni, kui ülikooli ajal ühikas sõpradega hiidvana japside anime vahtimine ning klaasistunud silmadega verd pritsivate pilvelõhkujate vahel templiroboti möllamise nägemine. Pagana veider, et tuhandeid aastaid hiljem on see mingil määral reaalsuseks saanud. Hoone purunemisel ei kostunud küll mingit kisa ja kusagilt ei pursanud verd, aga Krene kujutas vaimusilmas ette, kuidas mingi robogeiša end laipade keskelt püsti vinnab ja seejärel roomikute vihisedes kõrvaltänaval vaikselt kulgevat valitsuse tanki kättemaksuks pooleks saagima tormab. Neetud kolaskid suremas omasuguse läbi.
        Krenele hakkas tunduma, et plahvatuse lööklaine on ta ajurakkude ühendusi põrutanud, kuna mõtted sellise jama peale lähevad. See veel puuduks, et ta praegu sonima hakkaks. Kurnatus ja vigastatud jalg ei aidanud tähelepanelikkusele ning mõtteselgusele kuidagi kaasa. Aga selgust läks vaja.
        Vaenlase luuresalgad kammisid hooned eelnevalt läbi ja otsisid põgenikke. Linna kohal hõljuvate laevade plasmakahurid tegid seejärel oma tavapärast tööd lammutades vanu hoonekvartaleid ja rajades teed suurematele masinatele, mis jalaväe kaitsval toel vaikselt läbi muidu liiga kitsaste tänavatega linnaosa edasi liikusid. Krene liikumisvõimetu hõljuk lebas poolviltu ühe pooleks murdunud betoonploki all, mis koos rusudega pakkusid mõningast kaitset. Thaefa käest saadud juhtnööride järgi hõljuki varjestamise modifitseerimine tundus olevat hea mõte. Androidide skaneerijad ei suutnud ilmselt tema masina suunalt ühtegi mõistlikku signaali ega energianäitu registreerida. Kust pagana kohast Thaefa need skeemid küll sai? Krene tundis naisest puudust.