Jõulu Tuled

Inspireeriv lugu: http://www.youtube.com/watch?v=apqZ43UdVf4
TSO "Wizards in Winter" koos valgusinstallatsiooniga

„Kurat võtaks!“ pomises jõuluvanarüüs mees tasakesi, järjekordset habemest sikutavat põngerjat põlvelt maha nügides.  Põhjapõder, kes taamal ninapidi jõulusõimes norutas, norsatas poolkuuldavalt.

„Jöuluva'a ütles KULAT!“ teatas puhvjopes põngerjas võidukalt selgel häälel, ema juurde vudides.

Lähemal jõuluvanajärjekorras seisvad emad vangutasid hukkamõistvalt pead, isad muigasid omaette või  põrnitsesid pineval ilmel kaubanduskeskuse laekaunistusi ja tuledes veiklevat jõulupuud, otsekui oleks seda vaatamisväärsust alles äsja märganud.

Kõik armastuse nimel, ainult mitte seda

Vihma kallas. Oktoobrikuu rõskes pimeduses joonistasid tänavalaternad häguseid laike süsimustal, lehepurusel asfaldil, kumasid aiapostidel ja juba peaaegu raagus puude kohrutanud koorel, vilkusid lompidel ja tekitasid vaevumärgatavaid, hootises tuules mänglevaid varje nukralt maadligi kössitavate eramute seintel. See vihm ei olnud raske veekardin, see ei olnud pigem mitte ülalt alla, vaid piki maapinda vihisev kuri purustav kuulipildujavalang, ja see ei olnud isegi mitte tormiraksatuste saatel klaase purustav rahetükiline stiihia märatsushoog. See oli midagi hulga vähemat ja samas hulga lootusetumat – see oli oktoobrivihm 60-ndal laiuskraadil. See oli selline külmlootusetu ligane niiskus, mis ajab joodikud deliiriumi, krokodillid nutma, nukrameelsed end üles pooma ja kuu ahastusest laperguseks. See on nii lootusetu vihm, et joodikud ahastavad deliiriumikuradikestega kaelakuti, krokodillid muutuvad ängist kohvriteks ja poodud lihtsalt ripuvad ja tilguvad, kuni nöör läbi vettib ja nad haisa raipelasuna maha hunnikusse kukuvad. Et niiskena ja tohletanuna lõpmatuseni sellises vihmas edasi vedeleda.

Libahunt

Mu nimi on Triinu.

Mu silmad on hallid, mu juuksed tumedad ja ma armastasin Tammaru Margust.

Tammaru Margus armastas mind vastu. Ma võin seda öelda, sest kõik teadsid seda. See ei olnud ainult minu usk. Tema armastas mind.

Aga ometi laskis Tammaru Margus neil mu metsa peletada. Laskis mul minna ja jääda.

Mustikavarred karjusid mu taldade all. Männitüved nutsid vaigust pisaraid minuga kaasa. Ma karjusin oma viha pilvisse ja matsin valu samblasse.

Kas kasvatasin ma küüsi või tiibu, kulli- konna või hundisilmi, ei mäleta. Kuu kahanes ja kasvas üha uuesti, aga ma ei hoolinud. Ta naeris mu üle kurba naeru, aga mina ei hoolinud enam millestki.

Ma armastasin Tammaru Margust ja Tammaru Margus jättis mu.

Mu juuksed kasvasid läbi pajuokste. Surusin sõrmed mulda ja tundsin, kuidas nad juurduvad. Võib-olla ma palusin. Võis olla, et mu palvele vastati.

Aga võis ka olla, et ma vastasin endale ise. 

Planeet Naiivuse liikumapanevad jõud

Akadeemilisele kosmoserändurile on planeet Naiivus ebamugav koht. Sellised on ju harjunud elama selgeksõpitud ja kokkulepitud füüsikakontseptsioonide järgi. Iga akadeemilise vaatega mitte kokkusobiv loodusnähtus paneb nende mõistuse tõrkuma ning meelepetteks nimetama. Teadusringkondades on mindud suisa nii kaugele, et mudelitesse mittesobiv jäetakse mudelitest välja. Seeläbi ka raamatutest, kirjandusest ja konverentsidest kõrvale. Nõnda on ka planeet Naiivusega. Õigupoolest asub see meile aegajalt üpris lähedal ning harva on Naiivus suisa võimsama nutitelefoniga jälgitav. Kuid selleks peab olema M3025-XTR-242 zoom juurde ostetud ning seda saavad endale lubada vaid jõukamate perekondade teismelised. Ning läheb vaja natuke õnne, et õigel ajal õigesse kohta telefon suunata. Sest Naiivuse orbiit on kaootiline ning orbiidiks on seda trajektoori palju nimetada. Naiivus nimelt liigub juhuslikult. Meie jaoks juhuslikult. Naiivuse elanike jaoks liigub see just täpselt soovitud suunas.

Tavaline päev algab seal sellega, et mõnel naiivlasel tuleb isu millegi maitsva järele ning ta ronib oma urust välja, et saaki otsida. Peamiselt maitsevad naiivlastele kosmoseõunad. Need pole meie mõistes tavalised õunad, vaid tegemist on kondenseerunud energiaga, mis koguneb väikesteks maitsvateks minitähtedeks, mis sillerdavad juhuslike parvedena päikesesüsteemis ringi. Kui mõni naiivlane mõnd sellist kosmoseõunte parve märkab, siis hakkab ta kohe sinnasuunas astuma. Jah, just astuma, sest Naiivus liigub kosmoses tänu kondimootori jõule. Mida rohkemad naiivlased kosmoseõunte suunas astuma hakkavad, seda kiiremini hakkab Naiivus edasi liikuma ning üksikute päevadega sammutakse päris pikki vahemaid. Mõnikord minnakse ka päris kaugele. Näiteks Jupiteri juurde, sest ka Jupiter on üks kosmoseõunte ema.

Kui naiivlastel on kere õuntest täis söödud, siis lähevad nad tagasi oma urgudesse ning uinuvad seal energiaküllastesse unenägudesse. Unes peeretavad nad aegajalt väikeseid energiajugasid ning mõned harrastusastronoomid mõtlevad siis, et on avastanud uue kuu või asteroidi, mille termilised protsessid väljenduvad geisrite näol. Jah, astronoomidel ja akadeemikutel tasub Naiivusega olla ettevaatlik.

Punane kleit

See tüdruk läks vette just silla juurest, vaterdasid nad segiläbi ning segaselt kui kärestikuvesi. Heledad juuksed, sinised silmad, punane kleit nagu filmis. Ega keegi pealt ei näinud, loomulikult, aga leidmise ajal oli punane kleit tal ikka veel seljas. Ei olnud keegi seda neilt valgetelt õlgadelt alla rebinud, polnud üles käärinud, et valgete reite vahele vaadata ja end sinna sisse suruda. Kas ma peaksin olema rõõmus, et vähemalt ilusate tüdrukute laibad on veel tabu?

Oh, ma ei ole rõõmus.

Võib-olla ei olnud ma suurem asi ema.

Võib-olla oligi tal seljas mu enda punane kleit, lõhikuga maast puusani ja valmis kergitamiseks varvastest südameni. Võib-olla olengi ma oma südamele liiga varmalt ligi lasknud neid, kes tegelikult oleks ka puusani ulatuva lõhiku avamisega rahuldunud. Võib-olla peaksin ma süüdistama ennast.
Aga selle tüdruku süda oli ta enda kinkida ja ma pole seda õigust talt kunagi võtta püüdnud.
Miks ta küll andis selle nii lõplikult ära seal vees, jäises ja vedelas veebruarikuus, heledad juuksed kuuvalgel leekimas nagu küünal? Miks andis ta ära oma südame – ja minu oma koos sellega?
„Jõgi, jõgi, too tagasi mu tütar,“ sosistan ma vee ääres seistes ja mu silmad pole isegi märjad, sest raev ei luba mul nutta. „Jõgi, jõgi, anna tagasi mu süda, sa pikkade sõrmedega röövel, kalk ja külma keelega! Anna tagasi mu tütar ja mu punane kleit!“

Hinga ometi!

See kõik algas päeval, mil ma surin. Oleksin ma seda ette aimanud, poleks eluilmaski susse püsti visanud. Vähemalt teinud kõik endast oleneva, et seda ei juhtuks. Jah. Astusin mina ühel ilusal päikesepaistelisel kevadpäeval mööda pargiteed ja ümisesin laulukest, kui järsku miskit peas muudkui torkab. Ja torkab. Kehitasin õlgu ja kõndisin edasi – küll üle läheb. Läkski.

Üles ärkasin surnukuuris.

            Vaatasin, kuidas mingi nolk mu keha kallal urgitses.

„Hei! Mida sa omast aru teed? Käpad eemale minust!“ hüüdsin talle, aga mees ei teinud kuulmagi. Mätserdas ainult mingit segu mu põskedele.

„Kuule, ma olen niigi ilus. Endiselt rõõsa ja noor. Näed, näed!“