Nägu aknaruudul

(järg jutule "Kõrvetavas vaakumis")

võib olla ta ootab kedagi

võib olla on ta siin et näha meie eest

võib olla vajab ta kedagi kellega rääkida

võib olla vaatab otse minu peale

(Opeth "Windowpane")

Kui see asi, mida võiks kuidagimoodi näoks nimetada, akna taha ilmus, pidin ennast esimese hoobiga kohe täis tegema. Igatahes oli kohe selge, et inimesele see nägu kuuluda ei saa.

Kuidas ma seda kirjeldaksin? Tühi nägu? Näota nägu? Kummituslik nägu? Midagi sellist. Sel näol puudusid kõik inimnäole omased "osad". Ei olnud nina, silmi ega suud. Midagi siiski oli ja see oli palju tugevam kui lihtsalt kahe sõõrmega mügarik keset nägu ja selle kohal kaks klaaskeha, mis vahel näevad ja vahel mitte.

Kõrvetavas vaakumis

Aliece keerutas pastakat sõrmede vahel. Matemaatika ei olnud just tema lemmikaine, kuid uus teema, piirväärtus, tundus tõeline väljakutse ja seetõttu erutav. Enne  limukate, nagu õpetaja ennast väljendas, juurde asumist pidas kogenud pedagoog viie minuti pikkuse kõne. Noored, see on gümnaasiumi matemaatika kõige raskem osa. Te peate suutma ette kujutada olukorda, kus funktsiooni väärtust ei uurita vaadeldaval kohal, vaid vaadeldava koha ümbruses. Kui te olete võimelised sellest aru saama, on edaspidine palju lihtsam ja ülikõva eksamipunkt kindlustatud. Ärge, palun, sellesse kergekäeliselt suhtuge. Näiteks kombinatoorika, mida veel hiljaaegu õpetati ülikooli matemaatika teaduskonna esimesel kursusel, aga nüüd juba gümnaasiumis, on palju lihtsamalt tabatav.

Kiri emale: minu haigus

Tere kallis ema!

Otsustasin Sulle kirjutada ja kõik ära rääkida. Sellest päevast viis aastat tagasi, mil kogu mu elu muutus. Põhjusest, miks ma ei saa sinuga enam kunagi kohtuda. Isast. Ära, palun, teda süüdista, kõik mida isa tegi, tegi ta minu palvel. Ning haigusest, mis on nii haruldane, et ma olen maailmas ainuke omataoline. Kõigest muust ka.

Lumi langeb

"Kui ma laps olin, oli meie pere väga vaene. Nii vaene, et meil ei olnud isegi ühtegi mänguasja. Hea et ma vähemalt poiss olen, muidu ei oleks mul üldse mitte millegagi mängida olnud."

Laudkond püsis mõne sekundimurdosa vait, et seejärel naerma pahvatada. Põhilisteks naerjateks olid kaks meest, nalja rääkija tegi ise püüdlikult tõsist nägu. Ümmarguse laua taga meestega üle ühe istuvad naised muigasid viisakalt kaasa, välja arvatud Liisa, kes näost punaseks värvus.

Oriku Akadeemiline Selts, nagu nad ennast ise nimetasid, pidas pisikeses hubases restoranis traditsioonilist igaaastast kokkutulekut. Selts oli oma nime saanud EÜE päevil, kui kolm lapsepõlvesõpra Saverna rühma kooseisus Oriku ehk Veski mõisahoonele uut katust peale lõid. Sellest ajast olid nad igal aastal oktoobri kuu jooksul kusagil Lõuna-Eesti turismitalus või väiksemas hotellis kokku saanud. Elu oli neid mööda Eestit ja nüüd ka mööda maailma laiali pillutanud, kuid kokkutuleku traditsiooni püüdsid nad iga hinna eest elus hoida. Isegi Rainer, kes hetkel Kopenhaageni Tehnikaülikoolis külalisõppejõuna loenguid luges, leidis aega Ryanairiga Riiga ja sealt üüriautoga Lõuna-Eestisse kohale kihutada. Vaid kaks korda oli aastate jooksul seltsi aastakoosolek pidamata jäänud.

Katkise torni linn

Meie maailmas on Torn kõige tähtsam. Kõik linnad algavad ja lõpevad Torniga. Kõikide linnade edela ning kagu tippudes kõrguvad massiivsed tornid. Nii neid nimetataksegi - Kagu Torn ja Edela Torn. Need kuuluvad kahele naaberlinnale. Ja muidugi Meie Torn. Otse põhjas. See torn, mille meie esiisad kunagi väga pikka aega tagasi ehitasid.

Suitsetamine tapab aeglaselt

Originaaliks on Manjana "Kohtumine suitsuruumis".


Janeli ei oleks seda sorti klubisse, eriti veel backstage'i kunagi sattunud, kui õde ei oleks karvase bändimehega käima hakanud. Õeke oli kuu tagasi olnud kusagil läbul ja ühe suhteliselt seksika elukaga tuttavaks saanud. Sihuke rokkari moodi tüüp, käsivarred tätokatest kirjud, kitarrikott kogu aeg näpus ja kerge õllelehk veatute hammaste tagant immitsemas. Isale muidugi oma suurt armastust igaks juhuks näidata ei julgetud ja see oli õige otsus.

Drake Cement

Drake Cement ei olnud alguses linn. See ei olnud isegi küla, lihtsalt üks paljudest tsemenditehastest Arizonas, Yavapai maakonnas. Taamal pundus maapinnast veidi kõrgemale Black Hills'i mäestik, sajakonna miili kaugusele lõunapoole jäi pulbitsev Phoenix, mõnisada miili loode poole minnes võisid rahast ilma jääda purskkaevulises Las Vegases. Selline vaikne kohake keset-ei-miskit. Kunagi, kui tehas asutati, olid peamised argumendid lähedal asuv Geronimo lubjakivi lade ja US 93 raudee, tähtis lüli olulisest CANAMEX-i trantspordikoridorist. Enamus töölisi käis tööle lähedal asuvatest kõrbelinnakestest: Pauldenist, Chino Valleyst, Prescottist, Prescott Valleyst, mõni isegi Cottonwoodist. Tol ajal olid tsemenditehases vägagi korralikud kõrgepalgalised töökohad ja kohalikule elule andis suurinvesteering palju hoogu juurde. Ehitusbuumi aegadel oli tsemendi tootmise, logistika ja kõige muu juurdekuuluvaga hõivatud peaaegu 10 000 inimest. Kohalikele tehas meeldis.

Kirjutaja

Kõike ma talusin, aga kui ta mulle nekroloogi kirjutama hakkas, sai mõõt lõplikult täis. Mina elan, ütleme nii, oma keerulist elukest ja äkki hakkab selle keerulisuse tekitaja sulle viimset järelehüüet üles kritseldama. Oleks siis veel sihuke ilus "Säärvere põlluharijate seltsi on tabanud valus kaotus. Täna lahkus kauaaegne seltsi asutajaliige, lugupeetud ..." Aga ei, see nekroloog oli täis väljendeid stiilis "ilge külgekasvanud väärkehand...tema mõttetu elu ainus põhjus oli mulle kuju andmine...vabanemine sellest jumala eksitusest viis mu lõpuks kauaoodatud vabanemiseni...miks, oh miks küll, ei saanud ta juba ammu aru kui valus on mul temaga päevast päeva koos elada...jne.jne." Tore nekroloog küll.

Lömastajad

Manjana lahkel loal rikun veidi labori reegleid ja kirjutan hilinenult omapoolse arenduse juttudele "Veel üks foto", "Foto tagumine külg" ja "Fotograafi vaatenurk". Lugu on loomulikult pühendatud 21. Taasiseseisvumisepäevale.


Robustselt tahutud odad vihisesid läbi õhu. Uku vaatas tagasi, tõmbas pea võimalikult õlgade vahele ja roomas edasi. Seekord tundus kindel olevat, et ta ei saa pääseda. Pikakoivalisi oli liiga palju, neil kõigil oli hea mitu viskeoda kaasas ja nad liikusid paganama kiiresti. Uku kuulis kuidas odad langema hakkasid. Üks napilt peast mööda, teine läks õnneks kaugemale, kolmas otse keset sääremarja. Verejuga purskus sõnajalgadest kõrgemale ning võttis Ukult viimse relva. Pikakoivaliste vastu sai ainult igivana võttega, nagu nende rahvas seda juba aegade algusest teinud oli. Kolme-nelja meetri pealt tuli ülikiire sööstuga, õlg ees, pikakoivalise ribidesse sõita ja tavaliselt oligi sellega lugu lõppenud. Üks vastane jälle vähem. Kuigi sellest polnud eriti kasu. Nad, raiped, sigisid kiiremini kui jänesed välul.

Labirünt

Aleks oli just suitsu põlema saanud, kui üle kolleegide lobisemise telefon taskus helisema hakkas. Ta oli ennegi tähele pannud, et helina järgi sai ilmeksimatult aru, kui sissetulev kõne tõotas tulla ebameeldiv. Seekord oli see tunne eriti tugev. Tõmban suitsu lõpuni ja helistan tagasi, mõtles Aleks, kuid heitis igaks juhuks pilgu ekraanile. Kollakalt helendav tekst oli kõikidest variantidest kõige halvem. KALLIS KAASA! Kunagi ammu, nüüdseks juba hea mitu aastat tagasi, oli Ly Aleksi telefonis enda numbri taga oleva nime just selliseks muutnud. Siis olid nad just kooselu registreerinud, et koos tuludeklaratsioon esitada ja rohkem raha tagasi saada. Aleksile meeldis tegelikult mõelda, et nende vahel oli midagi enamat kui maksuseadused, sündiv laps ja teineteise enam-vähem väljakannatamine. Nüüdseks oli laps neljane ja nemad ise kulgesid oma abielus kenasti, rahulikult ja emotsioonitult. Nagu kõik nende tuttavadki. Armastus ...? Igatahes ei olnud nad seda kunagi teineteisele avaldanud.

Viimne vastulöök

Vana mehe laip lamas tumehallil alusel, näol rahulik ilme, seljas must T-särk ja käisteta teksavest, pikad hõredad juuksed üle serva tilpnemas, kulunud kauboisaapad vibalike koibade otsas. Nõtked robotkäed  kohendasid pisut  lõtva keha ja seadsid väikese padjakese pea alla, saavutades asendi, mis tundus ärasaatmiseks kõige paremini sobivat.  Seejärel kadusid kõik mehhatroonsed seadeldised seintel, laes ja põrandal olevatesse õõsustesse ning hääletult sulgusid märkamatuks jäävad katikud. Kõrval, ooteruumis süttis ukse kohal roheline tuli ja uks avanes.

Sisenejaid oli kolm. Kaks meest ja üks naine, kes istus ratastoolis. Nad kõik olid riietatud musta, kuid mitte matusetalituse pärast, nemad kandsid sellist riietust iga päev. Vaikides võtsid nad sisse kohad ümber surnukeha ja langetasid pead. Taustal tõmbasid viiulid mahedalt kohustuslikku "Jumal, sul ligemal".

21,122012 sekundit

Pilv tabas Maa atmosfääri 3. oktoobril 2016. aastal UTC aja järgi 19.20-19.55.  Esimesed teated ebatavalisest ilmastikunähtusest saabusid Jaapani, Austraalia ja Kagu-Aasia infoagentuuride vahendusel. Uudisteankrud ei osanud violetset päikesetõusu esialgu kuidagi kommenteerida, viskasid vaid mõne  kohmaka nalja. Piirduti muude nuppude kõrval kuiva teate edastamisega. Isegi pilti polnud mõtet kõrvale näidata, iga soovija sai ise pilgu aknast välja heita ning helelillat päikest oma silmaga imetleda. Tavapäraselt inimsilmale liigere ketas oli piisavalt kahvatu, isegi tahmaklaasigi ei läinud tarvis.

Hommikuprogrammide toimetajad helistasid palavikuliselt astronoomidele, sünoptikutele ja veel paljudele teistele erinevate teadusharude esindajatele, mõni sattus isegi meteoroloogi peale. Telefoni teel tehtud intervjuudes esitasid kümned teadlased oma versioone.  Enamus eksperte olid neile langenud tähelepanu pärast kõrvust tõstetud ja proovisid mingi enam-vähem usutava oletuse kokku keerutada. Teooriad kõikusid seinast seina. Kosmiline tolm, külmunud liivaterad stratosfääris, pihustunud asteroid, päikesetuul, osakesed supernoova plahvatusest, isegi musta augu gravitatsioon  - esimestel tundidel kõlbas uudiseks absoluutselt kõik. Võiks isegi öelda, et mida hullem, seda paremini kaubaks läks.

Paljasjalgsed

Ikka ja jälle mõtlen sellele loole. Mõnel hommikul, kuid tihedamini õhtul, kui tuleb sokke jalga või jalast tirida, jooksevad silme eest läbi pildid sissekukkunud katusega majast metsa ja raba piiril, eest sõidetud aiavärav ja verest tühjaks jooksnud laibad. Kuigi maja juures olen korra lapsena käinud, on muu mu enda aju poolt konstrueeritud ühe jutustatud loo põhjal, mis minust kuidagi lahti lasta ei taha.

Ma ei kuulnud seda lapsena, vaid juba magistratuuris õppides. Jutustaja oli mu vanaisa, olgu  muld talle kerge. Nii palju kui ma tean, oli selle juhtumi tunnistajateks vanaisa ise, tema õde ehk minu vanatädi Inge ja vanavanaema, kes suri juba enne minu sündi. Ilmselt see pere ka, kes seal majas elas, aga nemad jäid juba siis teadmata kadunuks. Inge elab veel, aga miski minus ei luba tema käest loo tõepärasuse kohta uurima minna. Vahet pole ka, kui lugu tõsi on, ei tahaks hooledekodus elavale memmele seda meelde tuletama hakata. Kui vanaisa selle välja mõtles, pole veel eriti mingit vahet. On mõningaid ähmaseid viiteid, mis lugu kaudselt justkui kinnitaks, kuid ühtegi paberit tol hommikul juhtunu kohta pole välja tulnud. Tuulasin arhiivides ka, aga sealt ei leidnud isegi märget, et konkreetselt seal külas oleks tol päeval keegi surma saanud. Võib-olla ei osanud õigest kohast otsida. Sellel päeval juhtus muidugi väga palju vastikut ja õõvastavat ümberringi niigi, neli ebatavalist laipa võis kahe silma vahele jääda küll. Kuigi vaevalt. Eks mässiti asi tolle aja kombe kohaselt kinni.

Veealuste maailm

Rachel laskus põlvele ja uuris hoolikalt jälge. See oli viimase kolme tunni jooksul selgeim märk, et need keda ta jälitas, ei saanud enam väga kaugel olla. Aastate jooksul kuivanud meriadrusse oli pressitud suur saapajälg. See oli ohu märk. Jälitatavad olid kas muutunud hooletuks või teadsid nad tema olemasolust. Kumbki variant ei sobinud Rachelile. Selles maailmas ei saanud mitte keegi endale hooletu olemist lubada. See  võis tähendada, et jälitatavad olid hääbumas. Ja see omakorda tähendas, et neil ei pruukinud seda asja, mida tema jahtis, enam alles olla. Teine variant oli selgem, aga ka fataalsem. Kui nad taipasid, et neil on jälitaja, ei ole tema enda tagasipöördumine enam eriti tõenäoline. Rachel lootis, et ta oli vähemalt Tomi piisavalt hästi ära peitnud. Kuid isegi kui nad poissi ei leia, ei saa ta veel iseseisvalt hakkama ja hukkub peaaegu kindlalt. Aga riskima pidi. Tom oli järjest kiiremini kasvama hakkanud.

Rachel keeras läbipaistvast plastist anumal korgi maha, rebis suure tüki lumivalget vatjat ollust ja toppis selle endale suhu. Toit oli nätske ning seda sai närida vaid kogu lõualihaste jõudu rakendades. Veepuuduse tõttu sülge enam ei eritunud ja ta pidi terve tüki valust hoolimata alla neelama. Ühe päeva peab ta veel vastu. Aega ei tohtinud enam mingil juhul kaotada. Siugjad lihaskiud paisusid võimsatel õlgadel. Kassilikult liikuv kogu jõudis järgmise püstise rahnuni  ja tõmbus selle  taha varju. Ta tõmbas seljal olevast tupest välja teravaks ihutud terasvarda ja surus selle ettevaatlikut läbi rahnule kuhjunud meriheina puhma. Nüüd avanes  tema pilgule kogu org.

Vaid täpp horisondil

"Seesama ongi või?" Kapten lükkas periskoobi eemale ja vaatas nõudliku näoga reamees McArthurile otsa. "Sa ajasid mind üles, et mulle vaid täppi horisondil näidata?"
McArthur seisis tikksirgelt kapteni ees ja tundis kuidas higi otsmikul tilkasid moodustama hakkas. Ta oli üldse teist korda iseseisvalt vahis ja hakkas nüüd kartma, et oli liiga agar olnud.
"Määrustiku 7. paragrafi lõige 4.07. käsib mul ohuastmel M kõikidest laevadest ja lendavobjektidest viitivamatult kaptenit teavitada, sir," klähvis reamees vastuseks, kuid ei suutnud külgedele sirgeks surutud kätes värinat täiesti maha suruda.
"Kas see asi lendab sul või?" küsis kapten irooniliselt, olles ikka veel segatud une pärast ilmselgelt ärritunud.
"Igatahes tundus kõnealune objekt mulle kummaline, sir."
"Mis mõttes?"
"Ma ei ole päris kindel, aga mulle tundus nagu kõnealune objekt liiguks ja heidaks helkivaid kiiri, sir."
"Heidab helkivaid kiiri ... see pisike täpike horisondil," lausus kapten veel kraadi võrra iroonilisemalt, rabas periskoobi närvilise liigutusega enda juurde ja vaatas uuesti.
Reamees McArthuri peas tiirlesid mõtted eesootavast karistusest. Arvata võib, et ta oli olukorda valesti hinnanud. Mingi arktiline atmosfäärinähtus, millest akadeemias just sel ajal räägiti, kui ta silmapiirini laiuvast ookeanist unistas. Oleks ta uneski näinud, et teenistus kujuneb 377 jalga pikas konservikarbis virvendavate ekraanide jõllitamiseks, oleks ta kohe ...
Kapteni ootamatult järsk vilisev sissehingamine katkestas veresulis reamehe mõttelõnga. McArthur nägi kuidas lihased vanema mehe juba lõtvuma hakkava naha all krampi tõmbusid.
"Mis asi... kuidas see... küll..." pomises kapten ja surus hambad valju raginaga kokku. McArthur arvas end nägevat nagu üritaks kapten ennast periskoobist eemale suruda. Edasi käitus reamees instinktiivselt, kuid täiesti määrustiku vastaselt. Ta haaras kaptenil selja tagant ümbert kinni ja rebis krampides vappuva mehe kolledži maadlusmeistri jõuga tagasi. Nad pransatasid terasest põrandale. McArthur ajas ennast jalule ja ulatas kaptenile käe, aga tõmbas selle kohe välkkiirelt tagasi. Kapten pööras näo aeglaselt reamehe poole.
"Lase mind palun maha", sosistas vana mees. McArthur võttis puusalt SIG Saueri, surus toru kapteni meelekohale ja vajutas päästikule.
Seejärel jäi ta täiesti juhmilt kahte periskoobi klaasi külge sulanud silmamuna jõllitama.

***

Pool tundi hiljem seisid mõned kõrgemad ohvitserid juhtimistornis. Kapteni tühjade silmakoobastega ja välja tulistatud ajudega laip lamas veroloigus, mõned meetrid eemal vedeles maas inisev reamees McArthur.
"Ma ei saa ikka aru, mis siin toimus," hindas leitnant Comb olukorda üsna retooriliselt.
"Küsi keskuselt juhiseid," pakkus lokatsiooni eest vastutav ohvitser, kes oli nüüd tähtsuselt kolmas mees laevas.
"Ei saa, ükski kutsung ei vasta," ütles ülemradist ja heitis tahtmatult hirmunud pilgu periskoobi poole. Kõik vaikisid rusutult.
"Okay, lähme esialgu alla," sõnas viimaks leitnant Comb, kellest oli täieõiguslik USS North Carolina SSN-777 kapten saanud.
Tuumaallveelaeval kõlas sukeldumissireen.