Sõit

Akna tagant paistis vaid pimedus. Põrnitsesin iseenda peegelpilti ja tühje istmeid mu ees. Juhiistmelt paistsid nurgeliste õlgade kontuurid. Tundus, et tegemist on vanemapoolse meesterahvaga, sest nägin kuklas kasvamas halliseguseid turris juuksed. Tõusin oma kohalt ja läksin bussijuhiga juttu ajama. Teadsin, et nii ei tohi teha, aga meiega poleks nagunii enam midagi juhtuda saanud.

Karmiilmelise mehe nägu katsid sügavad kortsud. Helehallid silmad vahtisid läbi paksude prilliklaaside keskendunult pimedusse ja mulle tundus, et teed polegi. Lendasime kottpimeduses eikuhugi.

„Mis sinuga juhtus?“ küsis bussijuht veel enne, kui sain üldse suudki avatud.

Meenutasin seda, mis oli juhtunud enne bussi sattumist. Paaniline hirm, ukse ette kuhjatud mööbel, käsi, mis ukse ikkagi lahti lükkas, minu asjatud põgenemiskatsed, terav valusähvatus kaelas ja teadvuse äkiline kustumine.

„Mind tapeti,“ vastasin lühidalt ja kokkuvõtlikult.

„Kuidas?“ kõlas uus küsimus. Mees polnud veel kordagi minu poole vaadanud. Ta rääkis, teadmata milline tema vestluskaaslane välja näeb. Kas tal oli üldse tarvis seda teada?

Istusin juhi kõrvale ja vaatasin samuti pimedusse. Ei, nüüd polnud meie ees enam öö. Tähistaevas oli asendunud paksu halli uduga.

„Lihtsalt,“ kehitasin õlgu. „Mul lõigati kõri läbi.“

„Mida sa tegid?“

„Olin nõid. Selle eest mind tapeti.“

Bussijuht vaikis. Näis, et olin andnud tema küsimustele ammendavad vastused. Kuid äkki avas ta suu ja ütles midagi, mida ma poleks temalt oodanud:

„Nõidu pole olemas.“

Tundsin, kuidas miski minu sees kihvatas. Ma olin tapetud selle eest, et julgesin avalikult tunnistada enda nõiaks olemist. Ja siis ütleb keegi, kes peaks ainult hukkunute hingi teispoolsusesse sõidutama, mitte oma arvamust avaldama, et nõidu pole olemas. Nojah, olin ju tõepoolest temaga rääkida soovinud, aga siiski. Pobisesin omatte paar loitsu ja buss haihtus minu ümbert. Leidsin ennast jälle sellest toast, kus oma maise teekonna lõpetanud olin. Ukse ette lükatud voodi nihkus kaugemale ja tekkinud avast pressis ennast sisse halliseguste juustega vanem meesterahvas. Pöörasin ringi, et akna kaudu põgeneda, kuid juba haarati mind vööni ulatuvatest juustest ja kaela läbis metalselt külm sähvak.

Buss loksus keset halli udu igaviku poole ja kabiinist kostus õõvastavat itsitamist.

„Ma ju ütlesin, et nõidu pole olemas,“ lausus madal ja mulle liigagi tuttav hääl. „Miks sa ennast sealt ära ei nõidunud ja nii lihtsalt tappa lasid?“

„Aga kui ma tahtsin, et mind nõnda tapetakse?“ tunnistasin üles oma siinviibimise põhjuse. „Tavainimest ei tule sina isiklikult maa pealt ära kutsuma.“

„Ma oleksin nagunii tulnud. Enda nõiaks valetamine ei muutnud minu jaoks midagi.“

Vaatasin koos surmakutsariga aknast paistvasse halli hägusse. Igaühe jaoks on loodud oma igavik. Hea, kui saad selle ajal vähemalt kellegagi vestelda. Veel parem on aga see, kui sind viib ära keegi, keda oled kogu elu kõige rohkem kartnud, kuid sisimas kõige enam oodanud.

Sideseanss

„Armastus on sild. Sild, mis ühendab erinevaid kaldaid. Sild, mis võis olla peenem kui valguskiir, või laiem kui manner. Sageli on see ringsild - ühendades ühte ja sama kallast. Paljudel juhtudel on sild ehitatud ilma lõputa - ei ulatagi teisele kaldale. Vahel tuli teiselt kaldalt vastu samuti lõputa sild. Saamata kunagi kokku, ei omavahel, ega teise kaldaga. Mõnikord ühendasid sillad erinevaid kaldaid. Harva, kuid siiski, oli sild ka kahe kalda vahel. Sild pidas vastu ka siis, kui kaldad muutusid, kui lõhe kallaste vahel suurenes või vähenes. Sild, mis nägi välja nii habras, kuid osutus tugevamaks kui miski muu. Sild, mis kahanes ja kahanes kuni kaldad  puutusid kokku.“

See oli parim. See oli parim definitsioon, mis nad saavutasid. Aga see ei olnud täiuslik. See oli väga, väga kaugel täiuslikkusest ja nad said sellest hästi aru.

Uus teema: unenäod ulmejuttudeks

Kohe on 2013. aastaga ühel pool ja aeg kuulutada välja jaanuari teema. Facebookis tehti ettepanek, et jaanuaris võiksime kirjutada ulmejutte, mille inspiratsiooniallikaks on unenäod. Nagu teada, siis ei peeta ulmeks lugu, kus selgub, et kõik imeline, mida jutus kirjeldati, oli tegelikult unenägu. Üritame sellest reeglist kinni pidada.

Kui kellelgi on mure, et ta ei näe unenägusid või hommikul neid enam ei mäleta, siis võib kasutada ka teiste inimeste nägemusi. Küsige näiteks lastelt, nemad seiklevad öösiti unes tihemini kui täiskasvanud. Kui Teil on meeles mõni enda unenägu minevikust, siis ka see sobib hästi, ei pea just kõige värskemat väljaannet valima.

Igaks juhuks tuletan meelde mõned kirjutamisel rida hoida aitavad nüansid:
Lühijutu kolm põhikomponenti on süžee, tegelased ja miljöö.
Novellis areneb tegevus kulminatsiooni suunas ning lõpeb puändiga.

Ja nüüd kõik kenasti magama ja unenägusid vaatama. Omalt poolt oskan soovitada, et unenägusid näeb hästi olukorras, kus tuba on üleköetud, voodi on ebamugav ja eelmisel päeval on palju erutavaid sündmusi toimunud.

Teema kehtib nii jaanuaris kui veebruaris 2014.

Nägu aknaruudul

(järg jutule "Kõrvetavas vaakumis")

võib olla ta ootab kedagi

võib olla on ta siin et näha meie eest

võib olla vajab ta kedagi kellega rääkida

võib olla vaatab otse minu peale

(Opeth "Windowpane")

Kui see asi, mida võiks kuidagimoodi näoks nimetada, akna taha ilmus, pidin ennast esimese hoobiga kohe täis tegema. Igatahes oli kohe selge, et inimesele see nägu kuuluda ei saa.

Kuidas ma seda kirjeldaksin? Tühi nägu? Näota nägu? Kummituslik nägu? Midagi sellist. Sel näol puudusid kõik inimnäole omased "osad". Ei olnud nina, silmi ega suud. Midagi siiski oli ja see oli palju tugevam kui lihtsalt kahe sõõrmega mügarik keset nägu ja selle kohal kaks klaaskeha, mis vahel näevad ja vahel mitte.

Kõrvetavas vaakumis

Aliece keerutas pastakat sõrmede vahel. Matemaatika ei olnud just tema lemmikaine, kuid uus teema, piirväärtus, tundus tõeline väljakutse ja seetõttu erutav. Enne  limukate, nagu õpetaja ennast väljendas, juurde asumist pidas kogenud pedagoog viie minuti pikkuse kõne. Noored, see on gümnaasiumi matemaatika kõige raskem osa. Te peate suutma ette kujutada olukorda, kus funktsiooni väärtust ei uurita vaadeldaval kohal, vaid vaadeldava koha ümbruses. Kui te olete võimelised sellest aru saama, on edaspidine palju lihtsam ja ülikõva eksamipunkt kindlustatud. Ärge, palun, sellesse kergekäeliselt suhtuge. Näiteks kombinatoorika, mida veel hiljaaegu õpetati ülikooli matemaatika teaduskonna esimesel kursusel, aga nüüd juba gümnaasiumis, on palju lihtsamalt tabatav.

Öö lapseks saamine

Ngez nazum el-jero nak nerva", Oskar Polly öökeeles enne oma hamstri kägistamist.

"Hamstrid on sööt laste kurjuse kasvatamiseks. Ning kõige kurjemad on nukud, kelle silmad on igaveseks lahtiseks maalitud. Olend, kes ei sulge silmi, ei ole ealeski heade kavatsustega. Kes ei pea magama, need tulevad öömaailmast, räägivad öökeelt ning teevad magamatusest võõraid tegusid, mida meie maailma inimesed ealeski ei teeks. Nii et ole ettevaatlik peredes, kus on hamstrid." Need vana kasvataja Otto õpetussõnad meenusid Oskarile, kui ta ootas voodis teki alla peitunult oma esimest ööd uues kasuperes, toakaaslaseks marmorvalgete peanuppudega nukud ja kõhna hamster. See oli tema jaoks hirmutav, kuid ta teadis mida teha - ta ei tohtinud magama jääda. Tuli valvata ning õigel ajal püsti karata ning nukkudele selgeks teha, et ta oskab öökeelt ning teda tuleb rahule jätta.

Elu on imekaunis!

Alati kui sügisvärvid lõppevad ja november maabub, tabab mind meeletu masendus. Kõigepealt väänlen hämmastuses miks kõik normaalsed inimesed muutuvad järsku õelateks ja pahatahtlikeks. Samad inimesed, samad teemad, aga ikka lõppeb suhtlemine tundega, et parem kui poleks kohtunudki. Umbes nädal peale jamade algamist, lõpuks taipan, et tegelikult on kõik teised inimesed täpselt samasugused nagu alati, vaid hoopis mina olen muutunud pahuraks ja kiuslikuks. Küsimus pole regulaarselt naisi kollitavates hormoonides, kuigi neid ei saa kunagi usaldada, kuid alates ajast, mil öö ja päev erinevad vaid argliku halltooni võrra, ärritavad mind mõtted ja arvamused, mis ülejäänud üheteistkümnel kuul ükskõiksuses kolletusid. Kalendrist lehti rebimata võib öelda, et käes on november. Kuid sel aastal oli kõik teisiti. Jah, ma pole enam kaamoses vaevlev tumedate silmaalustega naine, vaid ma olen õnnelik inimene ja kõik sai alguse sellel suvel.

Ma olin kolm päeva kodus tööd rabanud ja kadedusega aknast paistvat päikest kõõritanud. Minu akna alt läheb tee, mida pidi pääseb nii parki kui randa ja siin ei hoolita mingitest eeskirjadest, mis rangelt keelavad alastuse linnatänaval. Ebasobivamat vaadet inimesele, kes peab veel mitu hunnikut pabereid arvutisse toksima, on raske ette kujutada. Kuid lõpuks iga töö saab otsa ja nii võtsin neljapäeva hommikul keldrist oma ratta ja väntasin linnast välja. Ei, mitte randa, sest ma vihkan liiva, mis jääb varvaste ja teiste kehaosade vahele. Ma sõitsin nii kaua, kuni tee äärde jäi suur põld. Keerasin väikesele rajale ja väntasin mõnuga edasi. Varsti jõudsin maanteest ja inimestest piisavalt kaugele, et ratas metsaserva jätta ja niisama sihitult edasi jalutada.

Jõulu Tuled

Inspireeriv lugu: http://www.youtube.com/watch?v=apqZ43UdVf4
TSO "Wizards in Winter" koos valgusinstallatsiooniga

„Kurat võtaks!“ pomises jõuluvanarüüs mees tasakesi, järjekordset habemest sikutavat põngerjat põlvelt maha nügides.  Põhjapõder, kes taamal ninapidi jõulusõimes norutas, norsatas poolkuuldavalt.

„Jöuluva'a ütles KULAT!“ teatas puhvjopes põngerjas võidukalt selgel häälel, ema juurde vudides.

Lähemal jõuluvanajärjekorras seisvad emad vangutasid hukkamõistvalt pead, isad muigasid omaette või  põrnitsesid pineval ilmel kaubanduskeskuse laekaunistusi ja tuledes veiklevat jõulupuud, otsekui oleks seda vaatamisväärsust alles äsja märganud.

Kõik armastuse nimel, ainult mitte seda

Vihma kallas. Oktoobrikuu rõskes pimeduses joonistasid tänavalaternad häguseid laike süsimustal, lehepurusel asfaldil, kumasid aiapostidel ja juba peaaegu raagus puude kohrutanud koorel, vilkusid lompidel ja tekitasid vaevumärgatavaid, hootises tuules mänglevaid varje nukralt maadligi kössitavate eramute seintel. See vihm ei olnud raske veekardin, see ei olnud pigem mitte ülalt alla, vaid piki maapinda vihisev kuri purustav kuulipildujavalang, ja see ei olnud isegi mitte tormiraksatuste saatel klaase purustav rahetükiline stiihia märatsushoog. See oli midagi hulga vähemat ja samas hulga lootusetumat – see oli oktoobrivihm 60-ndal laiuskraadil. See oli selline külmlootusetu ligane niiskus, mis ajab joodikud deliiriumi, krokodillid nutma, nukrameelsed end üles pooma ja kuu ahastusest laperguseks. See on nii lootusetu vihm, et joodikud ahastavad deliiriumikuradikestega kaelakuti, krokodillid muutuvad ängist kohvriteks ja poodud lihtsalt ripuvad ja tilguvad, kuni nöör läbi vettib ja nad haisa raipelasuna maha hunnikusse kukuvad. Et niiskena ja tohletanuna lõpmatuseni sellises vihmas edasi vedeleda.

Libahunt

Mu nimi on Triinu.

Mu silmad on hallid, mu juuksed tumedad ja ma armastasin Tammaru Margust.

Tammaru Margus armastas mind vastu. Ma võin seda öelda, sest kõik teadsid seda. See ei olnud ainult minu usk. Tema armastas mind.

Aga ometi laskis Tammaru Margus neil mu metsa peletada. Laskis mul minna ja jääda.

Mustikavarred karjusid mu taldade all. Männitüved nutsid vaigust pisaraid minuga kaasa. Ma karjusin oma viha pilvisse ja matsin valu samblasse.

Kas kasvatasin ma küüsi või tiibu, kulli- konna või hundisilmi, ei mäleta. Kuu kahanes ja kasvas üha uuesti, aga ma ei hoolinud. Ta naeris mu üle kurba naeru, aga mina ei hoolinud enam millestki.

Ma armastasin Tammaru Margust ja Tammaru Margus jättis mu.

Mu juuksed kasvasid läbi pajuokste. Surusin sõrmed mulda ja tundsin, kuidas nad juurduvad. Võib-olla ma palusin. Võis olla, et mu palvele vastati.

Aga võis ka olla, et ma vastasin endale ise. 

Planeet Naiivuse liikumapanevad jõud

Akadeemilisele kosmoserändurile on planeet Naiivus ebamugav koht. Sellised on ju harjunud elama selgeksõpitud ja kokkulepitud füüsikakontseptsioonide järgi. Iga akadeemilise vaatega mitte kokkusobiv loodusnähtus paneb nende mõistuse tõrkuma ning meelepetteks nimetama. Teadusringkondades on mindud suisa nii kaugele, et mudelitesse mittesobiv jäetakse mudelitest välja. Seeläbi ka raamatutest, kirjandusest ja konverentsidest kõrvale. Nõnda on ka planeet Naiivusega. Õigupoolest asub see meile aegajalt üpris lähedal ning harva on Naiivus suisa võimsama nutitelefoniga jälgitav. Kuid selleks peab olema M3025-XTR-242 zoom juurde ostetud ning seda saavad endale lubada vaid jõukamate perekondade teismelised. Ning läheb vaja natuke õnne, et õigel ajal õigesse kohta telefon suunata. Sest Naiivuse orbiit on kaootiline ning orbiidiks on seda trajektoori palju nimetada. Naiivus nimelt liigub juhuslikult. Meie jaoks juhuslikult. Naiivuse elanike jaoks liigub see just täpselt soovitud suunas.

Tavaline päev algab seal sellega, et mõnel naiivlasel tuleb isu millegi maitsva järele ning ta ronib oma urust välja, et saaki otsida. Peamiselt maitsevad naiivlastele kosmoseõunad. Need pole meie mõistes tavalised õunad, vaid tegemist on kondenseerunud energiaga, mis koguneb väikesteks maitsvateks minitähtedeks, mis sillerdavad juhuslike parvedena päikesesüsteemis ringi. Kui mõni naiivlane mõnd sellist kosmoseõunte parve märkab, siis hakkab ta kohe sinnasuunas astuma. Jah, just astuma, sest Naiivus liigub kosmoses tänu kondimootori jõule. Mida rohkemad naiivlased kosmoseõunte suunas astuma hakkavad, seda kiiremini hakkab Naiivus edasi liikuma ning üksikute päevadega sammutakse päris pikki vahemaid. Mõnikord minnakse ka päris kaugele. Näiteks Jupiteri juurde, sest ka Jupiter on üks kosmoseõunte ema.

Kui naiivlastel on kere õuntest täis söödud, siis lähevad nad tagasi oma urgudesse ning uinuvad seal energiaküllastesse unenägudesse. Unes peeretavad nad aegajalt väikeseid energiajugasid ning mõned harrastusastronoomid mõtlevad siis, et on avastanud uue kuu või asteroidi, mille termilised protsessid väljenduvad geisrite näol. Jah, astronoomidel ja akadeemikutel tasub Naiivusega olla ettevaatlik.

Punane kleit

See tüdruk läks vette just silla juurest, vaterdasid nad segiläbi ning segaselt kui kärestikuvesi. Heledad juuksed, sinised silmad, punane kleit nagu filmis. Ega keegi pealt ei näinud, loomulikult, aga leidmise ajal oli punane kleit tal ikka veel seljas. Ei olnud keegi seda neilt valgetelt õlgadelt alla rebinud, polnud üles käärinud, et valgete reite vahele vaadata ja end sinna sisse suruda. Kas ma peaksin olema rõõmus, et vähemalt ilusate tüdrukute laibad on veel tabu?

Oh, ma ei ole rõõmus.

Võib-olla ei olnud ma suurem asi ema.

Võib-olla oligi tal seljas mu enda punane kleit, lõhikuga maast puusani ja valmis kergitamiseks varvastest südameni. Võib-olla olengi ma oma südamele liiga varmalt ligi lasknud neid, kes tegelikult oleks ka puusani ulatuva lõhiku avamisega rahuldunud. Võib-olla peaksin ma süüdistama ennast.
Aga selle tüdruku süda oli ta enda kinkida ja ma pole seda õigust talt kunagi võtta püüdnud.
Miks ta küll andis selle nii lõplikult ära seal vees, jäises ja vedelas veebruarikuus, heledad juuksed kuuvalgel leekimas nagu küünal? Miks andis ta ära oma südame – ja minu oma koos sellega?
„Jõgi, jõgi, too tagasi mu tütar,“ sosistan ma vee ääres seistes ja mu silmad pole isegi märjad, sest raev ei luba mul nutta. „Jõgi, jõgi, anna tagasi mu süda, sa pikkade sõrmedega röövel, kalk ja külma keelega! Anna tagasi mu tütar ja mu punane kleit!“

Hinga ometi!

See kõik algas päeval, mil ma surin. Oleksin ma seda ette aimanud, poleks eluilmaski susse püsti visanud. Vähemalt teinud kõik endast oleneva, et seda ei juhtuks. Jah. Astusin mina ühel ilusal päikesepaistelisel kevadpäeval mööda pargiteed ja ümisesin laulukest, kui järsku miskit peas muudkui torkab. Ja torkab. Kehitasin õlgu ja kõndisin edasi – küll üle läheb. Läkski.

Üles ärkasin surnukuuris.

            Vaatasin, kuidas mingi nolk mu keha kallal urgitses.

„Hei! Mida sa omast aru teed? Käpad eemale minust!“ hüüdsin talle, aga mees ei teinud kuulmagi. Mätserdas ainult mingit segu mu põskedele.

„Kuule, ma olen niigi ilus. Endiselt rõõsa ja noor. Näed, näed!“

Kuutolm kord katab sind

„Sest te olete seda väärt!“ Just nõnda lubas paljutõotav tekst reklaambrožüüris. Kõrgelt üle reklaami käes hoidva noormehe pea lendav imelik valge lind kääksatas võikalt ja lasi paberile suure läraka. Selliseid oli viimasel ajal linnaruumi palju tekkinud. Tommi ehk Tähepoiss, nagu sõbrad teda juba lapsest saati kutsusid, ei lasknud vahejuhtumil ennast häirida. Ta jättis meelde mustuse alt nähtavale jäänud aadressi, kägardas rikutud reklaami kokku ja tegi täpselt samal ajal, kui nutsak prügikasti kitsast avavust tabas, tähtsa otsuse.

Suures Jehoova tunnistajate auditooriumi meenutavas saalis viibis umbes viiskümmend inimest. Kõik istusid tihedatesse ridadesse paigutatud toolidel ja kantslina kõrguva laua taga pidas rahvale jutlust firma Piiritu boss doktor Jupiter:

„Nagu juba nimi teile ütleb, puuduvad meie jaoks piirid. Unistused saavad tõeks ja ainsaks takistuseks võib saada fantaasiavaesus. Aga seda teil ju pole, on meil õigus?“

Värske ilmateade novembriks: keegi ei jää ilma

November lõpetab sünge suve, kus päikesest väsinud Ulmejutulabori autorid pidid end pooleks pingutama, et kellegi kahtlase tegelase näpuvajutustega parimaks hääletatud teemadel lugusid välja mõelda. Koos sügistormidega annan meile erilise võimaluse näidata oma head maitset, kirjutusoskust, fantaasiat ja seda kõike imelihtsal meetodil.

Novembris kirjutame ulmejutte muusikalugudele. Vajate vaid ligipääsu keskkonnale youtube.com ning kirjutamine võib alata. Leidke sealt muusikavideo, mis teid kõige rohkem inspireerib ja asuge ulmejuttu välja mõtlema ja arvutisse kribama. Keda inspireerib meloodia, keda sõnad, keda video – inimesed on erinevad. Kellele meeldivad klassikalised vikerviisid, kellele dupstep - maitse üle ei vaielda. Uskuge - paljud tuntud ja tundmatud kirjanikud on täpselt samasuguse lihtsa narkootikumi toel surematuid teoseid ja lühijutte kirjutanud.

Oma loo lõppu palun lisada link juutuubi videole.

PS! Sama teema kehtib ka detsembris ja pole keelatud mitut videot mitmeks ulmejutuks ümber moondada ja laboris ilmutada.

Pisarateta

Värisedes sättisid pisarad end turvaliselt tuule turjale ning maandusid koos vihmaga. Hääletult keerutasid endale veel tiiru peale ning pisikesi jalgu alla võttes siblisid kiirustades tänavale. Nad pidid pagema, end varjama ning võimaluse korral omaniku taas üles leidma. Viimane oli otsa lõppemas, pisarad tundsid seda ühiselt.

Kui poleks vaid kostunud seda koputust aknale! Kui must leevike ei oleks naeratanud nõnda kutsuvalt ja silmi vurrina pööritades. Siis ehk poleks tüdruk tema juttu unenägude tõelusest uskuma jäänud ja ei oleks aknast alla otse musta äikesepilve sisse hüpanud. Tegelikult olid unenäod muidugi tõelised ja pisarad ohkasid paratamatusest.

„Veri keeb, tunned? Sidistab nigu teekann. Noh, päkk ja kand, edasi-edasi!“ oli tüütu leevike sädistanud ja tüdruk säravate silmadega pilvepinnal tantsinud.

„Sind on kutsutud, saatusest,“ meelitas leevike edasi, „sinus on tohutu vägi.“

Frida, teistmoodi tüdruk

"Frida, Frida! Lõpeta!"

Frida lõpetas, pööras oma metsiku pilgu minu poole ja sülitas verise karvatuusti põrandale. Tema võit, jälle tema võit.

See oli juba mitmes kord. Me ei teadnud, mida oma tütrega peale hakata. Psühhiaatri juurde ei julge teda viia, pistavad kolooniasse. On ju selge, et Frida ei käitu normaalselt. Nii kui täiskuu saabub, valguvad silmad verd täis ja muutub kole äkiliseks. Võib lüüa, karjuda, lõhkuda, ronida, murda nõrgema mehe põrandale, nii nagu vanaisa Peetriga juhtus, ning mis kõige hullem - Frida ise ründab koeri. Kartmatult, jõhkralt, otsekoheselt ja tulemustega. Veri ja karvad lendavad, aga koerad ei tee katsetki tüdrukut rünnata. Viskuvad selili käpad taeva poole ja alistuvad nukralt. See Fridat ei peata. Kui ta ühe puudli surnuks hammustas, siis pidasime seda asjade kokkulangemiseks. Puudel on ju nii õbluke. Aga täna  murdis ta maha täiskasvanud lambakoera! Ebainimlik ja uskumatu. Mida teha, ei tea. Kohe üldse ei tea.

Kuid Frida teadis: „Nüüd läheme kahekesi maale. Elama. Sina ja mina, ema ja tütar.“

Nuttes vihmas

Minu seina peal on see maal olnud juba kaua. Kui ta ära võetaks, jääks järele hele ämblikulaipadest ja võrgujäänustest ääristatud nelinurkne laik.

Maal kujutab tütarlast rohelises kleidis, taustaks vana tempi varemed keset pillavat loodust. Sarnaseid on maalitud tuhandeid läbi aegade. Minule on see siiski üks ja ainus, sellesse panin oma hinge ja südame. Oma murdunud südame.

Olime kaks noort inimest, kes soovisid igaveseks kokku jääda. Naljatlevalt teineteisele seda korrates. Oleksin ma vaid teadnud, millise sarkasmiga saatus sellesse suhtub. Kaks aastat Deliat tunda ja tema kõrval olla tundus igavikuna, kuni ta minult võeti. Paadisõit väikesel järvel, romantilise iluaia külastus, mille omanikuna keegi rikas vanatüdruk polnud soovunelmaid tagasi hoidnud. Võtsin taskust visandiploki ja joonistasin Deliat, kes istus vana templit imiteerivate sammaste ees. Milline täiuslik päev! Sõudsime tagasi ja Delia jäi uniseks. Tõstsin ta teisel kaldal murule, tema kehas oli veel soojus, ta magas nagu ingel.

Ulm ja õudus

Ega see mullegi meeldinud, kuid Herbert oli meid reetnud ning seda lihtsalt nii jätta ei saanud. Noogutasime Rauliga üksteisele julgustuseks, tõmbasime kiivrid pähe ja sukeldusime „ulma ja õudusesse“.

Teise reaalsusesse sisenemine on alati ebameeldiv. See ei ole meile loomulik keskkond ning isegi värvika kujutlusvõimega inimestele on seda kõike liiga palju. Unenäomaailm on selle reaalsuse kõrval ikka väga pehme ja inimlik, nii-öelda „lilled ja liblikad“ kogemus. Isegi see, mis unenäomaailmas on õudset, jääb kõvasti alla sellele, mis on „ulmas ja õuduses“ nagu me seda kutsume. Tegemist on täiesti hälbiva metafüüsikaga ning kogu siia kogunenud kogemus on normaalse elu vastandjõud; selle ümberpööratud väärtus. Kui normaalsuses loob keegi armastust, siis siin tekib samaaegselt piinamine. Kui keegi teeb perele süüa, siis siin tekib nälg. Kuid asi on keerulisemgi – kui normaalsuses keegi kedagi piinab, siis siin ei teki armastust; siin muutub see kümme korda jõhkramaks sadismiks; kui siin tekib nälg, siis sööb see seestpoolt sellise kire ja energiaga, et see on normaalse maailma jaoks kujutlematu. Niisiis – siin saab kõik ainult hullemaks minna. Ja meie Rauliga peame siin otsima üles paraja kättemaksu Herbertile meie reetmise eest.

Kiri emale: minu haigus

Tere kallis ema!

Otsustasin Sulle kirjutada ja kõik ära rääkida. Sellest päevast viis aastat tagasi, mil kogu mu elu muutus. Põhjusest, miks ma ei saa sinuga enam kunagi kohtuda. Isast. Ära, palun, teda süüdista, kõik mida isa tegi, tegi ta minu palvel. Ning haigusest, mis on nii haruldane, et ma olen maailmas ainuke omataoline. Kõigest muust ka.

Nõia viimased minutid

Liisa on ravitseja, nii jutustavad inimesed, kes teda vaikses metsamajas oma muredega on külastanud ja alati ka abi saanud. Liisa kuulab nad kenasti ära, mõtleb natuke ja teab kuidas aidata. Kuidas ta alati õige ravimtaime või liigutuse teha oskab, ta oma külastajatele ei räägi. Kuid mina ei läinud Liisa juurde murega, vaid ma tahtsin teda tundma õppida. Temalt õppida.

Kunagi kuu aega tagasi kuulasin öösel raadiost saadet, kus keegi naine rääkis, et igal inimesel on siin maailmas mingi ülesanne ja eesmärk, miks me siia ellu tulnud oleme. Kuid me ei tea seda, sest meile on süsteemi poolt kapuuts pähe tõmmatud, et meid pimeduses hoida. See mõte tundus nii õige. Mulle on alati tundunud, et totter on elada vaid selleks, et iga päev tööl käia ja raha teenida. Rutiinne elu on täpselt see, mida riigivalitsejad ja oligarhid inimestelt ootavad, et nemad võiksid teha omi musti tegusid ja vaikselt pihku itsitada. Jäin saadet kuulama ja sain teada, et tegemist on nõiaga, kelle nimi on siin maailmas Liisa.

Noored leidurid

1

Insener Kukits oli kalal. Kalalkäimine oli talle hea väike hobi, mis aitas muidu nii kasinat toidulauda värskema söögiga varustada. Lisaks sai ta siin tundide viisi keset järve paadis istuda ja oma mõtteid mõlgutada. Parasjagu mõtiskles insener uue kombinaattehase probleemide üle. Ülemus oli talle eesmärgiks teinud vahetada välja keskpumba regulaator, aga pistikud ega üleminekud ei sobinud... Kukitsa peanahk tõmbus suurest mõttetööst kummi ja higiseks. Ta unustas paadi, õnge ning kalad sootuks ja rändas enda vaimusilmas tagasi mürisevasse tsehhi, luges endale pominal ette olemasolevaid juppe ning üritas neid mõttes kombineerida.

Äkitselt tõi tugev õngest läbikäinud nõksakas Kukitsi industriaalsest maastikust tagasi looduse rüppe. Kiirelt haaras ta enda sooniliste, kuid sitkete töömehe käte vahele ootamatu pinge alla sattunud õnge, toetas vilunud liigutusega ühe jala vastu paadiserva ning algas hetilus tema ja kala vahel. Võitlus oli pikk. Oponendid paistsid olevat võrdselt kanged mehed. Viimaks suutis Pervov siiski oma kalamehe kogemuse mängu panna, teha tugeva sujuva rapsaka ning õnge otsa jäänud siplev elukas lendas paati. Kukits haaras väikese kirve ja valmistus havipurakale lajatama, kuid paati potsatanud moodustis pistis ulguma.

Tõeline mees

Pühendusega minule tundmatule luuletajale, kes olevat korra ühes Tartu baaris lõuksa saanud.

„Ta raisk sai! Nägite, kuidas ta sai!“ Murdunud jalaga tool pihus, keksis Lembit põhimõtteliselt tühjal tantsuplatsil ringi. Rahvas, nii palju kui seda oli veel järgi jäänud, piilus hirmunult tooli jalgade vahelt ja kardinate tagant. Tõepoolest, see oli nüüd möödas. Just Lembitu kakerdavate jalgade liikumistrajektoori kõrval vedeles roheline ja nüüdseks juba vormitu mass.

„Jumal-jumal küll.“ Ahastas keegi ja siis oksendas valjuhäälselt. „Ma ei tule enam selle maja lähedalegi! Kuidas nad võivad!“
„Ega siis klubi, Roobert.“ Vastaja ajas end ettevaatlikult laudade vahelt püsti. „See peletis tuli ise. Pauh ja kohal, noh!“
„Üks rumm mulle, üks rumm. Või õlu, hea õlu-õlu,“ leelotas Lembit samal ajal tantsuplatsil ringi. „Kuulge, juua tahaks, mehed!“
Juba kolmaski pea ilmus peidupaigast nähtavale, vaatas ukse kõrvalt laua alt vilks vasakule ja paremale ning ütles: „Oh!“ Jah, tõesti, erakorraline olukord vajas erakorralist sõnastust – see oli viimase kolme aasta jooksul esimene lause Mardilt, kus polnud ühtegi kuradit ega kedagi sees. Olukorras siiski veel pettunud, kadus ta sagris pea uuesti laudlina ja puujalgade vahele.
„See tuli otse läbi seina,“ Kaja tõukas paar tooli ümber, et püsti saada. „Läbi minu! Ja läks ja neelas baarmeni alla!“ Ta oli esimene, kes jalad alla ja mõistliku jutu suhu sai. „Suur, jälk ja roheline, kas nägite? Nagu krokovihmauss. Sarvedega.“ Ettevaatlikult tippis ta sukkis jalgadel üle tantsuplatsi, mööda haisvast lögamäest ja nüüd juba põrandal istuvast ja mörisevast Lembitust. „Ja ongi läinud!“ Ta kummardus sügavamalt baarileti taha. „See ei saa olla. Tühjus!“ Ta toetas mõlemad käed raskelt külmale letile. „Isegi verd pole.“
„Kurat, kas see on siin kõrts või ei ole?“ Lembit oli end uuesti jalgadele ajanud. „Tahaks ükskord jooma hakata.“

Juba päris mitmepäine rahvahulk vaatas mõttelagedalt meest, kes oli neid päästnud, aeglaselt kokkutõmbuvaid peletise jäänuseid ja kohta, kus oli olnud pikk pudelite rivi.
„P**si. Pool baari hammustas peale, raisk, tõbras selline, ma ütlen.“ Mart vedas end püsti ning läks ja tõukas välisukse lahti.
„Tulevad!“ käis läbi ruumi õnnelik ohe.
„Tulevad, raisk!“ Lembit võttis tooli kõvemini pihku. „Mina pole täna tilkagi võtnud! Mina nendega kaasa ei lähe! Teie olete tunnistajaks!“
Avatud uksest kandus koos värske õhuga ruumi politseimasinate valjenev ou-ou.
„Lembit.“ Kaja laveeris pläga plekkide vahel päevakangelase poole. „Lembituke. Sina päästsid meid! Sa tapsid selle, …, selle jäletise! Sina üüksi, paljaste kätega!“
Tütarlaps vankus, haaras mõlema käega enda ümbert kinni ning prantsatas kogu selle jälkuse vahele istuma.
„Mina?“ Lembit pani aeglaselt tooli käest. „Mina tapsin selle?“ Arusaamatuses pööras ta oma pilgu kord nuuksetes vappuvale tütarlapsele, küll lögamäele, mis oli nüüdseks kahanenud keskmise lehma jäänustele vastavaks.
„Oodake. Pidage nüüd kinni! Kas see kõik polnudki siis vaid deliirium?“

Viimane väetamine

iga väike aed
on selle suure põllu
hinge peegeldus

„Basiilikut on kümneid eri sorte, naljakas et nad igal pool ainult ühte ja sedasama pakuvad. Ma olen näinud tumedamate ja heledamate lehtedega ja isegi punakaid. Ainult mitte avalikes söögikohtades.“

„Võibolla see sort kasvab kõige paremini. Või on kõige vastupidavam.“

„Ikkagi, mõni eksklusiivsem restoran võiks ju kasvõi mitut sorti korraga pakkuda,“ jonnis Uther. „Mitte et ma neisse muidugi tihti sattuks aga sama käib ka rosmariini ja salvei kohta.“

Kord nägid ette, et igas lõuna ajal avatud toitlustusettevõttes pidi olema laual saadaval need kolm maitsetaime. Mitte valmis lõigatult ega kuivatatult vaid nii et klient sai ise oma käega lehti murda. See direktiiv oli vanem, kui keegi laudkonna liikmetest mäletas. Potitaimedega varustasid kõiki ettevõtteid kaks suurt rahvusvahelist ketti, kes olid turu omavahel enam-vähem võrdselt ära jaganud, lõpptarbija nende tooteid omavahel ei eristanud.

„Eks hakka ise kasvatama,“ ütles Tomora, üks tüdrukutest.

„Me kõik kasvatame midagi.“

Suvi 2013 tuleb teisiti

Kevad ja suvi tulevad tänavu Laboris teisiti, mingil moel kohe päris kindlasti.
Mais, juunis, juulis ja augustis kirjutame teemal "Maailmalõpp". Aga lisaks on Juunil ka oma enda isiklik teema "Hõbedaste juustega mees". Kahele suvisele teemale on juunis lisaks veel kolm maist edasi kanduvat, selline üle kuu minemine on meil siin traditsiooniks saanud. Ja need kolm mai saba on "Maailm
lõpeb mais", "Enne hukkamist" ja "Kadunud karikas".
Kuid ega juuni veel kogu suvi pole, vähemalt kalendri järgi. Labori teise sünnipäeva eel oleks paras aeg teemadele lisaks midagi uut proovida. Labor on ju ikkagi labor ja asju, mida me veel pole (küllalt) teinud on palju: ühismaailmad, ühiskirjutamine, üksteise järel ühe jutu kirjutamine, näidendid, kuuldemängud, stsenaariumid, jutud ühest lausest või olupildist, juttude kavandid või teab mis veel. Laske ainult tulla, mida soovite järgi proovida.
Aeg enne avaldatavaks kirjanikuks saamist pidi olema see kõige lõbusam, sest siis võib kirjutada nii kuidas soovid ja millal soovid. Pärast avaldamist on tähtajad ja ootus loo sisule, vormile ja kvaliteedile. :)
Head kirjutamist ja oma arvamuse avaldamist.

Hetk enne hetke

Siin ei olnud küsimust, mis on vale. Kõik, absoluutselt kõik oli ebanormaalne. Taeva sinine põletas silmi, neoonkollane päike uputas kõik oma suvekuuma valgusesse ja vana meeltesegaduses kastan oli hommikul otsustanud, et kõik see on selge märk kevadest ja tal on just paras aeg oma õied avada. September, nii nimetas kõike seda kalender.

Valges hõlstis mehel, paljas pea norus, oli aga muidki muresid küllaga. Masinlikult astus ta üle reklaam-rohelise muru. Kolm dessantlast tema seljataga andsid talle vaikides mõista, et tagasitee pärast valges hõlstis mees täna muretsema ei pea. Tänasel imekaunil päeval tuleb Jaani elule kiire ja valutu lõpp. Nagu vanadekodu direktori unistus kohe.

Süsteemi rike

„Tere. Mina olen süsteemi rike. Ja minust saite alguse Teie.“

Tüüp vahtis endal kirjutatud lauset kriitilise pilguga ja tahtis selle juba maha kustutada, aga sai viimasel hetkel pidama. Miks mitte jätta järeltulevatele põlvedele sellist kirja? Teha põhjalik muudatus ja meenutada kõigile, et just Tüüp oli esimene teistsugune. Kiri valmis, tuli hakata tegelema järgmise olulise probleemiga: kuidas tekitada püsivat kahjustust programmis, mis kontrollis nii tema kui terve inimkonna naha alla süstitud kiipe? Tüübi ainsaks seni valminud plaaniks oli revolutsiooni korraldamine. Detailid mängisid tema jaoks teisejärgulist rolli.

Kuldne mai

Kõik ümberringi helises. Üles-alla mööda ebamaiseid heliredeleid joostes hiilis see aina lähemale. Külma ja rikka surma ahvatlev kutse.

“Kurat küll!” Laur lõi jalaga konservikarpide virna. “Oleks tookord keegigi öelnud, et see ongi tõsi,” mõtles Laur. “25.05.25 on lõpp kui mu avad” seisis laekal. “Ja Liisa ja Mart ja alati tarkust täis mölalõug Malle. Oli neist siis mingit kasu? Kasvõi pisikestki. Isegi kruvikeerajat ei leidnud nad üles, minu takistamisest rääkimata.” 
Trepp vana hotelli neljandalt korruselt alla kajas põntsuvate silindrite kakofoonilises ühiskooris, mille lõpetas pehmete plahvatuste kanonaad. Smaragdroheliste ja rubiinpunaste sädemete vihm valgustas trepikoja seinu.

Kui udu hajub ...

„See ei saa olla zombi. Too rõkkas naerda, kui Jaanusel käe küljest rebis. Minu teada zombid ei naera,“ sosistas Kert Toomasele närviliselt. Too vastas hetke pärast: „Sa mõtled neid filmizombisid. Filmides nad ei naera küll. Ega räägi. Võib-olla vampiir siis?“

„Aga ta ei näinud ju vampiiri moodi välja?“, hädaldas Kert. See ajas Toomase närvi ning ta müksas sõpra rusikaga õla pihta. „Debiil, oled sa mõnda vampiiri kunagi näinud?"

„Ära mölise. Ise oled siis?“, tõukas Kert sõpra ärritunult tagasi ja piilus arglikult neid kaitsva prahihunniku tagant välja. Toomas oli juba jupp aega ümbrust silmitsenud ja jätkas rahulikult: „Seda ma räägingi, et ei ole ja ei teagi ju milline tegelikkuses vampiir või zombi üldse välja näeb.“

„Äkki oli lihtsalt mingi hull?“

„Hull oli ta kindlasti. Ainult et normaalsed hullud ei rebi ühe tõmbega jäsemeid küljest.“

„Mis me teeme siis? Püüame auto juurde jõuda?“

„Võiks küll … aga ta on meie ja auto vahel. Nii et otse minna praegu ei saa.“

„Persse…“, sülitas Kert tujutult. Nüüd mehed vaikisid.

Nad olid tulnud siia mahajäetud klaasivabrikusse vanaaegset kola otsima, kuid olid nüüd hädas. Kõik oli läinud tavaliselt, kuni järsku tühjas hoones hiiliv udu hajus ning prahi seest kargas see hull välja. Too hüppas otse Jaanusele kallale, tõmbas hooga vasaku käe küljest ja siis – naksti - ka kõri läbi. Seejärel vaatas ta Toomase ja Kerdi poole ning naeris kurjalt ja ebamaiselt. Toomas ja Kert panid selle peale jooksu. (Neljas mees – Meelis -  jäi teisele poole; sinna, kus on auto.) Nad jooksid laohoonest välja ja üle platsi teiste hoonete poole, maandusid ühe varjava prahihunniku taha ja püüdsid end nii märkamatuks teha kui võimalik.

12 ööd (osa 2)

Ta ehmus, kuid kuu andis küllalt valgust. Pilk üle hoovi näitas, et varjud olid selgepiirilised . Metsik jaht ei olnud tagasi tulnud.  Mitte miski ei liikunud väikest talu ümbritsevates puudes ja põõsastes. Siiski pidi Marta kogu oma julguse kokku võtma, et need maja ja talli lahutavad sammud teha.

 

Jäine õhk puges naise mantli alla ja pani ta külmetama. Lumi ja niiskus tungis ta kingadesse, kuid ta ei hoolinud sellest. Ta mõtted olid loomade ja ime juures, mille juures soovis ta olla.

Nicholas Oli…

.. vanem kui patt ja tema habe ei saanud kasvada enam valgemaks. Ta tahtis surra.

Arktiliste koobaste kääbuslikud pärismaalased ei rääkinud tema keelt, vaid vestlesid omaenda sädistavas keeles, viies läbi arusaamatuid rituaale, kui nad parasjagu ei töötanud tehastes.

Kord igal aastal nad sundisid teda, nutvat ja protestivat, Igavesse Öhe. Selle reisi jooksul pidi ta seisatama maailma iga lapse juures, jättes ühe kääbuste nähtamatutest kinkidest selle voodi kõrvale. Lapsed magasid, tarretatuna aega.

Ta kadestas Prometheust ja Lokit, Sisyphost ja Juudast. Tema karistus oli karmim.

Ho.

Ho.

Ho.

Kaksteist ööd. 1. osa

„Lennard?”

„Hm?“

„Lennard!”

„Hmmmm,“ hallide juustega mehepea tõusis aeglaselt padjalt. Nad olid Martaga juba aastaid ühte kootud teki alust aset jaganud.

„Lennard, ärka üles!“ Marta raputas meest õlast. „Kas sa kuulsid seda?“

„Ma kuulen ainult sind.“

Marta tõusis istuma ja kuulatas. See kostus jälle. Õhku täitis hundi ulgumislaadne tuuleiilidemüra ja vihm, mis hobuse kabjalöökidena katusele trummeldas.

„Nüüd pidid ka sina seda kuulma.“

„Ei.“

„Lennard!” Marta lükkas õlaga teki eemale.

„See ei ole nali!”

„Jumala pärast, miks sa mul magada ei lase?“ Vihaselt rabas Lennard kogu teki endale. „Praegu on kesköö! Miks sa sellist mäsu korraldad?“

Nende Veenus

„Bingo!“ kostus kuularitest Jerzi hääl, „parandan: topeltbingo! Lehm vasikaga, kui ma ei eksi.“

Nad olid juba tunde  savannilaadsel maastikul sihitult tiirutanud, lootes kohata mõnda neist suurtest taimetoidulistest.

„Kui see pisike on isane, siis olete oma boonusrahad õite lihtsasti välja teeninud,“ urises seersant Arf heatujuliselt, „mõlemast soost elajas sama retkega oleks super.“

Õigupoolest olid nad niigi lihtsa otsa peal, mõtles Carel, kes oli luurerühmas uustulnuk. Nad olid palgatud võitlema ebamaiste vaenlastega kummalistes maailmades ja nüüd sattusid lihtsalt jahisafarile. Mõnel pool maksid adrenaliinijanus rikkurid peale, et sellistel retkedel osaleda. Eesmärk oli hankida uuringuteks elus eksemplare, sellepärast ei saanud kasutada ka mitte uinutipüsse – polnud teada, kuidas need mõjuvad. Loomaliigil polnud isegi nime veel, nagu ka kogu planeedil.

Rohusööjate paar ei paistnud neid jälitavatele maasturitele mingit tähelepanu pööravat. „Eks see ole igaühe isikliku evolutsiooni küsimus, mõni tõlgendab võõrast objekti ohuna, mõni ignoreerib,“ kommenteeris Maicz, kes oma sõnul uuris vabal ajal bioloogiat.

„Meie paremalt, teie vasakult, poeg peletage lihtsalt eemale, temaga tegeleme hiljem, vaevalt et emmest kaugele jookseb, “ jagas seersant ülesanded. Kaks liikurit võtsid positsioonid sisse, Jerz ja Carel istusid kumbki oma masinas spetsiaalsel kõrgel istmel ja valmistusid heitma silmustega köisi. Kiirus oli peaaegu maksimum, mida ebatasasel pinnasel selliste sõidukitega võis saavutada. Tuul vuhises näkku ja meestes ärkas iidne jahikirg. Boss on mulle autojuhiks ja mina pean oma osa ära tegema – see mõte veenis Carelit, et ta ei ole lihtsalt mingi uustulnukast nolk vaid meeskonna täieõiguslik liige.

Need, kes jäid

Algamas oli üks erakordselt tore päev, Friedrich tundis seda iga oma pooriga. Ta oli üle hulga aja end täielikult välja maganud. Ka hommikusöögiks üllatas projekteerimisbüroo teda uue testeinega ning infoviisoris toimusid lakkamatult plahvatused.

„Lihtsalt suurepärane,“ mõtles ta, ise keelega sinakat kallerdisetükki vastu kurgulage hõõrudes.
„Ja sellel sinisel on kõige õigem konsistents ja tekstuur ka.“ Ta neelas hommikuse hõrgutise lõnksatades alla. Mehe vaatevälja servale ilmus rodu tähti ja numbreid. Jälgimiskiip oimukohal oli tema ajust testi tulemused lugenud ning arvas nüüd, et Friedrich peab neid kinnitama. Kuid ega ta loll ole. Eh, kinnitama. Nii ei saaks ju magadagi!
„Vabandage, testija Friedrich. Kas voodi on küllalt pehme? Aga taustamuusika? Kuid mida te arvate sellest kampsunist enda seljas? Kuid selle naise seljas?“ Kogu elu automaattestimine on töö kogu eluks, igaks viimaseks kui tunniks. Seepärast ei vaevanud Friedrich end kunagi sellega, mida masin tema ajust välja luges. Elus on parematki teha. Näiteks hetkel tahtis ta ise vaadata, mis seal all tänaval õigupoolest toimub.

Veenus võtab alati oma

Olen Gildile metallitöid ja puurimistöid teinud juba üle neljakümne aasta. Nii suurte kogemustega abilisi on alati vähe. Noored on küll julged, kuid meie töö on nagu sõda. Paljud surevad noorelt – on õnnetus tööl või pussitamine vabal ajal. Ajad on karmid, aga tublid mehed elavad hästi. Kes on end tõestanud, selle eest hoolitsetakse. Ilmselt seetõttu Gild pikalt ei mõelnud, kui Biergarteni kuulsas kõrtsikakluses mu õlg nii täielikult lömastati, et kogu käsi tuli maha lõigata ja vaja oli proteesi. Gild otsustas, et tahab mind veel kasutada ja ostis mulle proteesi koos operatsiooniga. Tihti seda ei juhtu. Enamasti kannab Gild vigased maha. Vahel ka tapab. Kuid mul vedas.

Kui mulle kavandeid näidati, siis ei tõstnud see tuju. Pakuti kõige tavalisemat versiooni. Korralikud materjalid, aga teostus igav nagu sõjaväe toit. Saatsin noore neuroloog-mehhatrooniku perse ja kutsusin oma kaaslased metallitöökojast. Võin neid ka sõbraks kutsuda. Kolvi-Kalju ja Pärmmutter on minuga samal kümnendil sündinud ning mäletavad neid samu rokkbände, mida minagi. „Ledzep Elin“, „Samowar“, „Ruja 2“ ja mõned teisegi juba siit ilmast lahkunud ansamblite lood üürgasid meie töökojas. Ühiselt veedetud aastad olid meid kokku liitnud ning kui keegi üldse teab, mis mulle meeldiks, siis nemad.

Nende saabumisega läks aega ning mõlgutasin oma mõtteid. Meenusid kunagised röövretked Veenusele. Käisime seal aegajalt röövkaeveid tegemas. Nüüd teevad seda nooremad. Veenusel kaevandamine on tegelikult juba aastast 1983 keelatud, sest vähemarenenud riigid, kes ise nii kaugele lennata ei suutnud, oleks suurest kadedusest USA, Kanada ja Brasiilia vesinikupommidega tümaks teinud. Ja õige ka – miks peaks teised pealt vahtima, kui kolm maavarade turjal eelisseisu kasutavat riiki veel soodsamad tingimused enda kätte saavad. Kuid ükski keeld pole 100% tõhus ning musta töö tegemiseks loodigi Gild. Ja just Gild teebki seda mida vaja. Kiire sööst Veenusele, kaks tundi kaevetöid ja siis ruttu tagasi kosmosebaasi. Kui pinnaskanneering on olnud täpne, siis toob selline kahetunnine röövkaevandamine korraliku kasumi, mis katab retke kulud, annab meeskonnale väga korraliku palga, ning Gildile jääb veel varudeks küll ja veel.

Ühel oma esimestest retkedest näppasin endale mälestuseks tüki hõõguvat Veenuse magmat. See on mul spetsiaalses hoiupurgis, mis hoiab seda normaaltingimustes. Omamoodi akvaarium. Vahel on magamajäämise eel tore vaadata, kuidas see jätkuvalt punakalt kumab. Nüüd otsustasin, et see saab olema osa minust. Rääkisin poistele, et tehku plaanid nõnda, et õlal oleks läbipaistev kate, läbi mille paistaks selgesti see tore hõõguv tükike Veenust. Pärmmutter suutis kõik teha nii, et see tõepoolest uhke välja tuli. Metallvarrastest ja traatidest ehitatud liigesed jooksid ümber magmatüki ning õlga vaadates meenutas see süstiklaeva illuminaatorist nähtud esimest vaadet Veenuse pinnale. Väga uhke. Parem kui päris käsi. Pidin küll oma säästud samuti mängu panema ning poistelt veel natuke võlgu võtma, kuid tõepoolest – see käsi on hinda väärt.

Teenisin Nõukogude Liitu

Mitmed mu eakaaslased pidid Nõukogude Armeest vabanedes andma allkirja, et ei räägi nähtust-kuuldust, pluss viieks aastaks piirangud riigist väljumisel. Põhiliselt puudutas see raketi- ja õhutõrje vägesid ning moodsamaid laevu. Mina tavatsen ikka öelda, et ainus saladus, mille teada sain, oli lokkav korralagedus ja võitlusvõimetus. Käsuliinid toimisid, aga tehnika seisukord oli masendav. Olid olemas kõikvõimalikud vahendid igaks elujuhtumiks, kuid need olid halvasti hoitud - hooldamata ja mittekomplektsed, välja arvatud üksikud erandid.

Sellest on möödas kümme korda rohkem aastaid kui kulus seal, ometi on mälestusi rohkem kui hilisemast ajast kokku. See on omamoodi vastuolu, sest kui palutakse lühidalt kokku võtta, siis oli see mõttetult raisatud aeg ja mittemidagitegemine. Kui aga hakkan – hakkab ükskõik kes minu taoline – rääkima mõnda lugu, siis seostuvad sellega idiootlikud seigad, üks teise järel ja lõpuks ei mäletagi enam, millest sai alustatud.

Jumalate lõrin ja Toorupi teine tulemine

„Hea pastorihärra, ma olen kimbatuses. Mu poeg räägib imelikke jutte. Juba kolmandat aastat järjest jutustab ta jõululaupäeval mingitest õhulaevadest. Varasematel aastatel ei pidanud ma neid jutte väga tõsisteks. Ta rääkis midagi värvilistest tuledest ning küllap ajas midagi sassi. Kuid sel korral on jutt palju imelikum ja … ja mulle tundub, et see võib olla tõsi. Ärge palun arvake, et ma olen imelik, aga ma ei saa aru, seepärast tulingi te poole. Joonas käis enne jõululaupäeva õhtusööki kelgutamas ning leidis taevast tähtede vahelt kollase triangli. Ta jooksis tagasi tuppa ning kutsus meid välja vaatama. Peale mõningast tüütamist otsustas vanapaps minna temaga kaasa, et ta maha rahuneks. Kuid paps tuli hetk hiljem tagasi tuppa ja mainis kohmetunult, et midagi seal on vist jah, et tulgu ma vaatama, sest tema ju hästi enam ei näe. Tõepoolest nägin ka mina taevas seda kummalist kujutist. Mis see võis olla?“

Pastor ei osanud kuskilt alustada, seepärast küsis ta lisa: „Proua Jenna, ärge kartke. Imesid ja eksitusi kohtame tegelikult ju tihti. Ma ei tea, mis see oli. Kuid meenutage, kas juhtus veel midagi?“

„Me vaatasime seda kujutist, kuid see lihtsalt seisis seal. Meil hakkas külm ja läksime sisse. Unustasime selle, kuid Joonas on hakanud pärast seda imelikke mänge mängima.“ Jenna peatus korra, sest kellegi teisega ei julenud ta sellest üldse miskit mainida, kuid kellegagi oli tal vaja sellest kindlasti rääkida. „Joonas mängib maailma vallutamist. Ta on teinud vanadest elektronkelladest õhulaevad ning ta tulistab nendega mängusõdureid. Samuti ehitab ta vangilaagreid, kuhu paneb kõikvõimalikud enda ja õe mänguasjad vangideks. Ja need sõnad, need imelikud sõnad. Ennast kutsub ta vahel Eemiko või Eemihho, täpselt ei tea. Pastorihärra, ma ei saa temast aru. Kas see on seotud nende nägemustega õhulaevadest? Või ei peaks ma muretsema.“

„Hea Jenna, ma arvan, et te võtke seda lihtsalt mänguna. Need taevased pildid tulenevad ilmselt ikkagi külmast ilmast, kui atmosfääris võib valgus murduda ning pakkuda võluvaid pilte. Aga need mängud võivad olla seotud mõne kellegi suust kuuldud jutuga või loetud looga. Joonas on ju juba kaheksane. Küllap on salaja vanaisa raamatuid uurinud ja mõni põnev koht on andnud ainest mängudeks. Minge rahus koju ning kui ka midagi ei muutu, siis pole vaja karta.“

Jenna tänas ja lahkus veidi rahulikuma südamega. Pastor aga mõtles veidi ja helistas seejärel piiskopile: „Meil on vaja rääkida. See võib olla alanud.“

Surra jõuab ka homme

Nad tulid ümber nurga. Kolm nooremapoolset meest, veidi taarudes, lips rinnal ja vasak kaenlaalune punnis.
„Kae, kes meil siin on,“ Kolmest sõiduteepoolseim, koperdas püüdlikult maas lösutavale
koerale. „Kellegi praad on pliidilt ära jooksnud. Vaadake.“ Nad kogunesid üksteist nügides troppi, lipsustatud eriväelased välismaailmas, ja vaatasid pulstunud looma.
„See on vist mingit tõugu, valvekoer või midagi.“
„Võib-olla on sellel isegi nimi. Vanapoiss, mis su nimi on?“ Nad patsutasid üksteist õlale, sest nad olid kolm nii lahedat selli.

Lumi langeb

"Kui ma laps olin, oli meie pere väga vaene. Nii vaene, et meil ei olnud isegi ühtegi mänguasja. Hea et ma vähemalt poiss olen, muidu ei oleks mul üldse mitte millegagi mängida olnud."

Laudkond püsis mõne sekundimurdosa vait, et seejärel naerma pahvatada. Põhilisteks naerjateks olid kaks meest, nalja rääkija tegi ise püüdlikult tõsist nägu. Ümmarguse laua taga meestega üle ühe istuvad naised muigasid viisakalt kaasa, välja arvatud Liisa, kes näost punaseks värvus.

Oriku Akadeemiline Selts, nagu nad ennast ise nimetasid, pidas pisikeses hubases restoranis traditsioonilist igaaastast kokkutulekut. Selts oli oma nime saanud EÜE päevil, kui kolm lapsepõlvesõpra Saverna rühma kooseisus Oriku ehk Veski mõisahoonele uut katust peale lõid. Sellest ajast olid nad igal aastal oktoobri kuu jooksul kusagil Lõuna-Eesti turismitalus või väiksemas hotellis kokku saanud. Elu oli neid mööda Eestit ja nüüd ka mööda maailma laiali pillutanud, kuid kokkutuleku traditsiooni püüdsid nad iga hinna eest elus hoida. Isegi Rainer, kes hetkel Kopenhaageni Tehnikaülikoolis külalisõppejõuna loenguid luges, leidis aega Ryanairiga Riiga ja sealt üüriautoga Lõuna-Eestisse kohale kihutada. Vaid kaks korda oli aastate jooksul seltsi aastakoosolek pidamata jäänud.

Minu reisipäevik

Ärasõit

Eestist ärakolimise mõte ei sündinud lihtsalt ega uisapäisa. Lugesin ajakirjandusest jutte kuidas inimesed on mujale elama läinud ja kuidas neil võõrastes maades läheb ning mul ei tekkinud põgenemise vajadust. Peamiselt hirmutasid mind võõraste maade kultuurikombed ja totrad söögiharjumused. Ma pole mingi kama ja verivorsti jumaldaja ning pilk värisevale sülditükile ajab lihtsalt südame pahaks. Kuid ma ei kujuta ette elu ilma hapukooreta. Ma võin ülepäeva süüa heeringat hapukoore ja sibulaga ja iga kord mõelda, et see on parim toit maailmas. Võib-olla just mitte kõige parem – tõeline peediga rosolje ja hernestega kartulisalat on ka väga head või peaaegu iga salat, mis on tehtud normaalse hapukoorega. Olen valmis surema teadmatuses, miks salatikastmeks kasutatakse õli. Te võite mulle kiita toorpressi oliiviõli palju tahate, aga mina arvan ikka, et see maitseb nagu rasva sisse topitud harilik pliiats ja pliiatseid ei näri ma juba ammu.

Ärkamine

        Kõrvulukustav kärgatus äratas Krene taas tukastusest. Oma purunenud hõljuki aknast välja vaadates nägi ta, et plasmakahuri löök oli kõigest paarisaja meetri kaugusel oleva hoone praktiliselt olematuks pihustanud. Plahvatusejärgne õõvastav pilt avanes pärast suurema tolmu ja suitsu hajumist, kui Krene silmas laiali paiskunud rususid. Kohas, kus hiljuti oli veel seisnud soliidne baroksete kaunistustega mitmesaja-aastase ajalooga eluhoone, olid ainult sulanud teraskonstruktsioonide köndid, betooni tükid ja kogu väljakut kattis hele tolmuvaip. Tõeliselt valge oktoobrihommik. Kunagi oli terve linnaosa ilmselt jõukama elanikkonna ihaldusväärseks elupaigaks olnud. Kui üldjuhul tavatseti Maa linnades kõik vana asendada moodsate ja ökonoomsete voolujooneliste torude ning karpide rägastikuga, jäeti siinne kant kultuuripärandina puutumata. Ka Puhastussõja lõppedes ei kiirustanud androidid siia koristama või hooneid konserveerima. Linnaosa kunagiste elanike, inimeste, jäänused olid ammu tolmuks kõdunenud.
        See kõik ei tekitanud Krenes rohkemat emotsiooni, kui ülikooli ajal ühikas sõpradega hiidvana japside anime vahtimine ning klaasistunud silmadega verd pritsivate pilvelõhkujate vahel templiroboti möllamise nägemine. Pagana veider, et tuhandeid aastaid hiljem on see mingil määral reaalsuseks saanud. Hoone purunemisel ei kostunud küll mingit kisa ja kusagilt ei pursanud verd, aga Krene kujutas vaimusilmas ette, kuidas mingi robogeiša end laipade keskelt püsti vinnab ja seejärel roomikute vihisedes kõrvaltänaval vaikselt kulgevat valitsuse tanki kättemaksuks pooleks saagima tormab. Neetud kolaskid suremas omasuguse läbi.
        Krenele hakkas tunduma, et plahvatuse lööklaine on ta ajurakkude ühendusi põrutanud, kuna mõtted sellise jama peale lähevad. See veel puuduks, et ta praegu sonima hakkaks. Kurnatus ja vigastatud jalg ei aidanud tähelepanelikkusele ning mõtteselgusele kuidagi kaasa. Aga selgust läks vaja.
        Vaenlase luuresalgad kammisid hooned eelnevalt läbi ja otsisid põgenikke. Linna kohal hõljuvate laevade plasmakahurid tegid seejärel oma tavapärast tööd lammutades vanu hoonekvartaleid ja rajades teed suurematele masinatele, mis jalaväe kaitsval toel vaikselt läbi muidu liiga kitsaste tänavatega linnaosa edasi liikusid. Krene liikumisvõimetu hõljuk lebas poolviltu ühe pooleks murdunud betoonploki all, mis koos rusudega pakkusid mõningast kaitset. Thaefa käest saadud juhtnööride järgi hõljuki varjestamise modifitseerimine tundus olevat hea mõte. Androidide skaneerijad ei suutnud ilmselt tema masina suunalt ühtegi mõistlikku signaali ega energianäitu registreerida. Kust pagana kohast Thaefa need skeemid küll sai? Krene tundis naisest puudust.

Jäänuk

Kõrvades kohiseb, silmadel on valus. Ärkamine on üha valulikum. Keha on raske ning miski ei aita kuidagi kergemalt end püsti saada. Istun ja hoian peast kinni. Sasin juukseid ning üks sõrm takerdub taas peanaha sisse. Valu ei tunne. Nahk ja lihased ei anna enam suurt aimu. Aga silmad, kõrvad ja nina töötavad täistuuridel. Just silmad ja nina. Silmi ei taha avada, ja seepärast ärkamiseks nuusutan ümbritsevat. Lõhnad on nii tugevad, et tunnen pea kõik ära, mis paarisaja meetri raadiuses toimub. Üks koer, neliteist kassi, kaks siili, kuus rotti, üks laip. Oot, üks laip? Kas … kas minu tehtud? Ei mäleta. Aga võib-olla. Las olla. Võib-olla hiljem.

Loivan kraanikausi juurde ja keeran külma vee jooksma. Pesen silmi. Kummaline, et külm vesi saab ka praeguses seisundis olla nii värskendav. Vaatan end peeglist. Paremal põsel on suur tükk kuivanud nahka. Sikutan selle küljest. Pagan, jälle tuli koos lihatükkidega. Ma pole enam eriti ilus. Naeratan. Hambad on jätkuvalt korras. Kõik 31 allesolevat hammast on ilusad valged ja terved. Kontrast kõige muuga.

Suudlen enda peegelpilti. Jahe ja elutu klaas. Veidi romantiline hetk, kuid samas kuidagi võigas tunne. Justkui vastamata armastus üheskoos jäägitu põlgusega. Aga pole viga, olusid arvestades näen ma kena välja.

Kuidagi vaikne on täna. Ahjaa, kell on seisma jäänud. Kui ära söön, siis lähen keeran uuesti üles. Üks väheseid helisid, mis meenutab mulle, et elan. Tuulte ulg, kolisev katuseplekk ja kräunuvad kassid on ka unedes. Nendest häältest ei saa aru, kas unes, ilmsi või varjuderiigis, aga kellatiksumine on päriselt.

Igavene tsirkus

Akrobaadid, klounid, žonglöörid ja muidu trikitajad. See oli poliitiliselt korrektne tsirkus, ei mingeid merilõvisid ega karusid. Hobused ja koerad küll. Esimesed jooksid lihtsalt ringiratast ja uljad džigitid tegid nende peal, all või kõrval trikke. Ilmselt pole traavli jaoks vahet, kas teenida oma igapäevast kaera areenil või maneežil, mõtles Karli Reepan. Kusjuures alati on nii, et mitte hobuste seljas hüplejad ise ei juhi oma loomi, vaid keskel on veel üks täiendav tüüp, kelle piits liikumist koordineerib.

Veidi arve Jutulabori kohta

Tahtsin eile, 5. jaanuari, õhtul teada, kui palju ja kes on viimasel ajal siia Jutulaborisse kirjutanud. Tegin Bloggeris lahti juttude loetelu, tegin tollele tabelile kopeeri ja Excelisse kleebi ja sain lisaks soovitud infole teada, et selline tegevus toimib väga hästi. Kopeer-kleepisin siis kõikide juttude andmed Excelisse ja mudisin neid veidi. Allpool on näha minu andmemudimise tulemus.

 

Jutulaboris on jutte avaldanud 43 autorit.
Neist 24 on kirjutanud kaks või enam juttu. Viis või enam juttu on kirjutanud 13 inimest.

Jutte on 174. Sellest arvestusest on välja jäätud postitused siltidega Info ja Autor. Sama käib kõigi eelnenud ja järgnevate arvude kohta. Kõik andmed on 05. jaanuar 2013 hilisõhtuse seisuga.

Me elame kiigel

Siin oli ainult mina ja pimedus. Hea küll, peaaegu pimedus ja peaaegu ainult mina. Noogutasin puuduvale seltskonnale ja kohendasin end kõval kastil mugavamalt istuma. Parema käe sõrmenukid kihelesid mul süles ja eemal ukse kohal hõõguv märk „avatud“ värvis ümbritseva pimeduse tontlikult roheliseks.

Põrgut! Uks p i d i lahti olema. Ja Pietre p i d i juba rahvaga mind otsima. Asteroid-baas Q1 on väike küllalt, et minu kadumist oleks juba märgatud. Kuid uks oli kinni ja kes seda Pietret teab. Lööb ehk oma peenel nahktoolil istudes baasi vappi läikima ja minu kadumise kohta ütleb: „Kes? Ah, jah, see Sementrec, tegi ilmselt vehkat nagu need teisedki.“