Ta lendab Mesipuu poole.

„Pakime, pakime nüüd eluga!“ kostis tohutust tolmupilvest peenike hääl.

„Kas kõik tuleb ära korjata?“ piiksatas teine kimedal toonil.

„Kindel see!“ nentis esimene. „Muidu võib meie õrn aparatuur interplanetaarselt kiirendusel üles sulada, kaduda või haihtuda.“

„Tead, mul on nii kahju,“ ja teises tolmupilves aevastas keegi kaeblikult.

„Millest? Me saame lõpuks ometi koju. Koju! Ma pole valgusaastaid seal viibinud, aga see näib olevat justkui eile...“ esimesest tolmupilvest hõljus nähtavale elektrisinine mesilaselaadne olend, kelle tagajalgade küljes rippuvad tohutud paunad olid kõikvõimalikku aparatuuri pilgeni täis topitud.

Saame tuttavaks: Artur R.

Kohtusin Arturiga, kuna ta võitis "Tõuse ja kõnni" jutuga DVD, mille ma talle ühes trammipeatuses üle andsin. Juba enne kokkusaamist tekkis mõte, et võiks Ulmejutulaboris teha uue rubriigi, kus rääkida meie autoritega teemadel, mida oleks ka teistel autoritel huvitav lugeda. Artur suhtus mu elevusega ettekantud ideesse alguses teatava tõrjuvusega, kuid lubas, et ma võin talle e-mailiga küsimused saata. Õnneks saatis ta mulle ka oma vastused, mida nüüd siin lugeda saab.

Loodetavasti näeb siin lehel tulevikus veel selliseid autoritutvustusi. Kes soovivad oma salapära säilitada, neid vägisi rahva ette kiskuma ei hakka.

Mina kuulsin Sinust esimest korda, kui lugesin Ulmeguru blogist, et mainekas prantsuse ulmeajakiri „Galaxies“ on tõlkinud ära esimese eesti ulmekirjaniku jutu ja selleks oli sinu "Välisnõustaja", mis esialgselt ilmus Algernonis. Kuidas Sa ise sellest teada said ja mida sellisest tähelepanust arvasid?
Ma mäletan suurt üllatust, mille see uudis tõi, kuid kust ma lugesin, selles pole ma nii kindel. Pakun, et Ulmekirjanduse baasist. Esimese hooga arvasin, et antud ajakirja puhul on tegu mingi Algernoni tüüpi veebiajakirjaga, mis Prantsusmaa mastaabis oleks küll tükk maad teine asi, kui Algernon Eestis, kuid hiljem hakkas selguma, et on veel tiba rohkem. Ei hakkagi mitte ütlema, et hea meel pole, kuid prantsuse keelt seepärast veel õppima ei hakka.

Koristusoperatsioon

 "Kas te ikka saate aru, millega hakkama olete saanud?"

See karjuvas kõneviisis esitatud küsimus ei viinud kapten Johni rivist välja. Taolise töötlemisega oli ta juba varemgi kokku puutunud. Sel ajal kui ta ei töötanud veel erafirmas vaid riiklikus - NASA-s. Neil, mustades ülikondades karmi pilgu ja minimaalse, õigemini puuduliku, huumorimeelega valitsusametnikel ei tohtinud lasta ennast heidutada.

"Ma saan aru, et te püüate endale kaela tõmmata ühte ebameeldivat kohtuprotsessi kui jätkate oma hirmutamistaktikat. Ma nõuan oma advokaati!"

Kapten John oli oma esitusega rahul ning tema jässakas, enne pinges olnud, keha asend lõdvenes märgatavalt.

"Oma tegevusega päästate te valla järjekordse maailmasõja. Mis põhjusel te hävitasite töötava Hiina luuresatelliidi?"

Mustades ülikonnas meeste toon oli muutunud, enam ei karjutud, kuid seda ähvardavamalt see mõjus. John otsustas asuda vasturünnakule.

"Mis töötav luuresatelliit? Mis jama te ajate. Meie oleme need kes koristavad teiesuguste saasta. On teil üldse aimu kui palju igasugust sodi Maa ümber orbiidil tiirleb? Juba 21. sajandi alguses oli neid tuhandeid ja tuhandeid, nüüdseks on olukord nii hull et on raske leida turvalist orbiiti Maalt lahkumiseks. Muudkui saadate aga oma paska üles ja siis veel süüdistate meid."

Johnile tundus, et senini läheb tal ladusalt, ei tohtinud vaid initsiatiivi käest lasta.

"Valitsused maksavad meile, ja mitte vähe, ja esitavad andmed oma juhitamatute orbiitsekola kohta. Ja seda nimekirja kontrollitakse korduvalt. Isegi mina, süstiku kaptenina, ei saa midagi muud pisikesteks tükkideks lasta kui vaid nimekirjas olevaid objekte. Ega see seal üleval ei ole mingi lasketiir. Sellise stsenaariumi on läbi mõelnud palju helgemad pead. Jah mul on võimalus juhtida piiratud ulatusega tulejõudu juhuks kui mõni laialipaiskunud tükk ohustaks süstikut, kuid sellest ei piisa satelliidi hävitamiseks kilomeetrite kauguselt. Härrased, te haugute vale puu all," lõpetas John ja hakkas ennast toolilt püsti ajama andes märku omapoolsest kohtumise lõpetamisest.

"Kuidas te seletate süstiku ja juhtimiskeskuse nimekirjade erinevust? Mis põhjusel muutsite te süstikus olnud nimekirja?"

Ülikonnas meeste konkreetse süüdistuse kuulmine vabastas John-i lõplikult pinge alt. Suunurgas mängleva kerge naeratusega küsis ta:

"Kas see on ametlik süüdistus? Te süüdistate mind süstikus olnud nimekirja muutmises? Jõudu teile poisid. Ma arvan et edaspidi räägime me ainult advokaatide kaudu."

John tõusis lõplikult toolilt ning asus minekule. Ta ei olnud ju midagi valesti teinud. Ta ei olnud mingit nimekirja muutnud. Ta ei oskakski seda teha. See et ta natuke rikkus reegleid ning võttis kaasa koduse andmekandja, et ikka ja jälle nautida oma naist, kes ... nojah, see et ta vaatas seda videot süstiku arvutisüsteemist ei saanud ju midagi sellist korda saata. Ei saanud ju.

Mustades ülikondades mehed vaatasid Johni lahkumist ning seejärel teineteisele otsa. Nad mõistsid üksteist ka ilma seda välja ütlemata. Operatsiooni edu oli täielik.

Perekonnapilt

*

Veepiiril väreles kalamees.

Läbi lainete, alt ja üle.

Kalanäoline, ütlesid mäletajad.

Oli tubli mees.

Ma mäletan Onu matuseid.

Leinajad toodi veealusega keset vett ja Onu põrm, mis veest võetud, sai vette tagasi lastud.

Lõpustega sina tulid ja lõpuselistele sina saad!

Vanaema oli valge ja vagel.

Naaskelnina alati teiste sisemiste elude sees, uudishimu ja näljaga.

Vanaisa tema kõrval tammena jõuline ja kõrvalseisja.

Tõrupruunid silmad jälgimas kõike olevat.

Orav taris neid tõrusid, mu vanaisa silmi, viimati pessa.

Kuhja.

Kaarin

Väike tüdruk seisis peegli ees ning itsitas lakkamatult. Naer muutus kõõksuvaks ja hingematvaks.
„Jälle ta käitub kummaliselt,“ sosistas ema isale.
Jah, Kaarin käitus kummaliselt. Tüdruk pidas peegli ees seistes maha pikki monolooge justkui räägiks kellegagi. Oli perioode, kus laps vaatas tundide viisi peeglisse just nagu vaataks televiisorit – näoilmed vaheldusid ja keha väljendas erinevaid emotsioone. Vahel nõudis ta väikest taskupeeglit öökapile, vahel aga käskis kõik peeglid linadega kinni katta.
„Tee veel,“ piiksus Kaarin läbi naeru. Korraga muutus tüdruku nägu tõsiseks ja ta jooksis kiljudes teise tuppa.
Ema vangutas murelikult pead, isa kortsutas kulmu. Oli aeg laps arsti juurde viia.
Seejärel solgutati Kaarinit aastaid mööda erinevaid psühholooge ja psühhiaatreid. Alguses ta ei mõistnud, mida temalt taheti, siis sai tüdruk aru, et taheti teada, mida ta peeglis näeb. Ta seletas, aga keegi ei uskunud. Kui Kaarin järjekordse arsti juures oma mõtteid pidi paberile joonistama, otsustas ta, et on parem sellest tädist mitte rääkida. Kaarin valetas, et ta ei näe enam kedagi ja et tädi on jäädavalt lahkunud. Ema-isa ohkasid kergendatult, kui arst nägemuse väikelapse fantaasiaks tituleeris ja Kaarini paranenuks tunnistas.
Mõne aja pärast püüdis Kaarin ise mõistatada, et miks ta näeb seda naist enese taga seismas iga kord, kui peeglisse vaatab. Alguses mõtles ta, et naine on tema kaitseingel, kuid aja möödudes hakkas naine moonduma. Kaarini neljateistkümnendaks sünnipäevaks oli lahkest naisest järele jäänud kortsus naha, väändunud jäsemete ja kurjusest nõretava näoga rauk. Varem naine lehvitas talle, ulatas lemmikkomme, tantsis, viipas kutsuvalt, nüüd aga näris teravate kihvadega keelt ja ajas rohelist vahtu suust välja. Tüdruk oli õnnetu ja mures. Ta teadis, et see ei ole normaalne. Miks temal on nägemus, aga teistel mitte? Või oli ta tõesti haige? Kaarin tahtis olla tavaline tüdruk, selline nagu tema sõbrannad – vallatu, noorusest pakatav. Tema südant pitsitas tangidena ängistus. Ja ta oli üksi - polnud kedagi, kes teda mõistaks, rääkimata aitamisest.
Ühel jaanipäeval, enne Kaarini kuueteistkümnendat sünnipäeva, sõitis tüdruk sõbrannadega üksikule saarele pidutsema. Saare nurgas kössitav luitunud suvilalobudik mahutas nad vaevu ära. Joodi palju siidrit, kuulati muusikat, tantsiti. Kui Kaarin siidriuimase peaga tualetti läks ja põlastavalt seinapeeglist vahtivale lõustale nähvas, tundis ta ennast hetkeks üllatavalt hästi. Seejärel taipas tüdruk, et midagi on valesti. Pea käis ringi. Kaarin kissitas silmi ja ... Tualetis ei olnud peeglit.
Sellel jaanipäeval jäi tüdruk kadunuks. Sõbrannad otsisid teda tulutult. Politsei otsis teda tulutult. Ema nuttis ja neelas rahusteid, isa kahtlustas enesetappu. Uudistes pasundati juhtunust nädalate viisi, see omakorda ajas ema veel rohkem endast välja. Lõpuks kära vaibus ja mälestus heledapäisest kena näoga piigast püsis ainult tema vanemate südames. Kaarini tuba hoiti täpselt sellisena, nagu see tüdrukust maha jäi. Alles aastaid hiljem lubati naabripoiss Gregoril sinna mängima minna. Poisike väljus toast kiiremini kui sisenes ja jooksis otse välisuksest välja. Gregor kurtis hiljem emale, et enam ta naabrite poole minna ei taha, sest: „Kaaru peeglis elab koll.“

Edasine on juba ajalugu

Bard Paroodius lõpetas üle paadiserva öökimise ja vaatas läheneva kalda poole. Linna kaitsemüüridelt vastu vaatavad guunidest vahisõdalased ei paistnud sõbralikud ja Paroodius pööras pilgu oma kaaslastele. Sõudev paladin Qwer, kes oli samuti guune jälginud, ütles:

“Ei meeldi nad mulle.” Naismaag ‘hanna küsis nöögates:

“Oled rassist?”

“Ei,” vastas Qwer, “Ma tunnen, et tegu on pool-kaootiliste isenditega.” Siis jäi jutt soiku, läks veel veidi aega ja nad randusid väikse silla juures. Linna värava ees hurtsikutes elavad kehvikud kogunesid reisiseltskonda vaatama.

“Teab, milline kõrvalülesande neid siia tõi?” küsis üks.

Mõnda aega hiljem, kui neid oli Thernaisi väravast sisse lasted ja nad olid jõdunud mõndagi läbi elada, istus Paroodius ühe kesklinna kõrtsi renditavas toas ja pani märkmeraamatu pärgamentlehtedele kirja:

“Täidetud ülesanded: tõime turul kauplevale talupojale tema sea räpase Lu jõugu käest tagasi. Uus ülesanne: kõrvaldada teised julma Peti konkurendid.” Kirjutamise katkestas lahti paiskuv uks ja Qwer ütles lävelt:

“Tule vaata, ‘hanna keeldus kahe talupoja ja ühe päkapikust röövli soove täitmast ja kohe peaks võlukunsti saama.” Vaevalt ta oli jutuga lõpule jõudnud, kui alumisel korrusel sähvatas ere valgus, väikse pausi järel kostis kole kõmakas ja seejärel käis vähem ere mürklilla sähvatus. Hiljem saadi küll seined puhtaks kraabitud, aga päkapiku kuldhammas jäigi seina sisse.

Paroodius jätkas kirjutamist:

“’hanna jõudis uuele tasemele.”

***

Järgmise päeva hommikul, kui ‘hanna ja Qwer läksid linnakese ülejäänud röövlijõuke otsima, vaatas Paroodius uued ülesanded üle. Peti konkurente puudutava sissekande kohale oli kirjutatud:

“Osaleda peavärava turul suurel võistulaulmisel.” Bard pani märkeraamatu pauna lauto ja pommidega kella kõrvale. Just lõpetas kõrtsmik sildi kirjaga “Mõru Suutäis” üles riputamise. Vana silt, mis ütles kõrtsi nimeks olevat “Mahe Rüübe”, toetus vastu redelit.

“Võibolla läheb mul seda silti vaja,” mõtles Paroodius. Samas, siis jääb talle pauna ainult üks vaba ühik. Iseasi kui bard leiaks kuskilt mõned ühikud mahutava minipauna…

Edasine kuni turule jõudmiseni oli väga igav. Bardil ei õnnestunud väikest plikat veenda kommi ära andma ja Paroodiuse võitlus tavalise tänavapoisiga lõppes sellega, et kui tuli jälle tema kord lüüa, hindas ta oma tervist, vaatles kraade, kes paigal seisis, üles alla võnkuvaid rusikaid ja pistis siis jooksu.

Turul käis ta hingeldades ringi, kuni leidis ühe lõkke ja tukkus selle ääres, kuni oli end mõnevõrra taastanud. Paroodius ajas end sirgu, turul hakkas jälle elu käima ning bard seadis sammud puulava ja žürii samavõrd kipaka looži juurde. Alguses ei tahetud teda kuulda võtta, siis aga tõstis Paroodius vaikust paludes sõrme, tähendas oma uue taseme kiiresti märkeraamatusse üles ja kohe seejärel teatas žürii esinaine:

“Olete vastu võetud.” Samas kõlas vinguv hüüd:

“See bard esineb? Üle minu laiba.” Žüriiliikmed ajasid end püsti ja halflingust kohtunik lõi end millegi vastu ära. (See oli esinaise büst, mis oleks pidanud loogiliselt võttes kuuluma nelikümmend naela raskemale naisele.)

“Aga,” imestas üks meespreestrist žüriiliige kõneleja kookus kogu nähes, “mäevaimud ei oska ju laulukunsti hinnata.”

“Seda enam peate mind kuulda võtma, kui isegi mina kinnitan, et ta laulab kohutavalt.” Žüriiliikmed mõtlesid veidi ja võtsid siis sisse võitlusasendi. Qwer ja ‘hanna jõudsid turule, kuid kakskümmend käiku hiljem oli seiklejate seis ikka lootusetu. Siis hakkas Paroodius laulma.

Jälle sajab

„Maailm on kuri,“ ümises ta asju kohvritesse pakkides.
„Maailm on üks paha paik,“ ütles ta kassas ja võttis pileti väljuvale lennule universumi lõppu.
„Kedagi ei tohi usaldada,“ sosistas ta ja pani kajuti lukku, trügis veel kohvridki ukse ette.
„See maailm seal on üks karm ja kole paik,“ seletas ta kõhetule migratsiooniametnikule, viibates võõrast värvi taeva poole ning võttis mühatades vastu tembeldatud passi ning juhised kohaliku kolka parimasse ehitusfirmasse.

Õuduse lõpp

Oli täiesti vaikne. Kaks prisket varest istusid taraäärse puu otsas. Väiksed külmad helbed langesid loiult väljakule ning kujudele Jolli ümber. Ta hambad lõid omatahtsi tantsu. Varsti on aga sellel lõpp. Varsti on kõigel lõpp.
Juba üle nädala oli ta kannatanud üksindust. Ah, üksindus! Ta on liiga vana. Joll on nüüd kustunud veteran, moondevõimetu ätt, kasutu õgard, teiste vaeva imeja. Nad teadsid kõik, et peale neid sõnu tuleb tal täna viimane pidusöök. Ja siis ta lahkub. Kuid ta ei lahku üksi, tema mitte.

Vana rahvalaul Eddoni kandist

Kord iidsel ajal rännuteel
kolm reisuselli kokku said:
üks oli rüütel, teine nõid
ja kolmas üks algaja kirjamees.

Kui tuli sõuda üle vee,
siis tõukas paati rüütli jõud.
Nõid andis tarka tuulenõu
ja oksendas algaja kirjamees.

Kui vastas seisis vaenuleer,
nõid udu manas jalamaid
ja rüütli käest kõik lüüa said --
sealhulgas ka algaja kirjamees.

Kui kerkis mägi nende ees,
nõid kutsus kaitsevaimusid
ja rüütel veeretas rahnusid,
mille vallandas algaja kirjamees.

"Nüüd ära meile häbi tee,"
nõid palus linnas turu peal.
Ja rüütel lisas: "Laulud head
on hinnas siin, austatud kirjamees.

Suur võistlus homme seisab ees."
Oh, oli see vast raske öö!
Kõik neli rida -- hirmus töö! --
kandis ette me algaja kirjamees.

"Mu paat mind kandis üle vee,
ma tulin üle igast mäest!
Kõik vaenlased ma kasti lõin
ja mulle meeldib teie linn!"
-- nii etles me algaja kirjamees.

Ei rahvast rahuldanud see.
Seal lendas mune ja tomateid!
Küll nõid ja rüütel pakku said,
jäi narriks vaid algaja kirjamees.

---
Tõlkija märkus: Iseloomulik näide Eddonis, eriti Thernaisi ja Doanari turgudel ning laatadel levinud rahvalikest naljaballaadidest, millele on omased rohked kordused, lihtsad lõppriimid ja puänti rõhutav rütmiskeem.

Kuis Tartu härrad Paanilt sakutada said

Kord suvel aastal 1732, kui öö taas keris oma sammu pikemaks, neli uhket Tartu meest leidsid ennast Paani ees. Ei teadnud mehed kohe seda siis, ning üleannetus ning joodud vein neid üleannetusse viis. Nad linnast väljas tembutasid ja külaelanikke kimbutasid. Nii mõnigi neid sai kannist näpistatud, nii mõnigi vanem proua nii siit kui sealt käperdatud. Sai mölder jahust ülikonna, ja magav karjus endal uhke hänna. Ei peatand nende tuju ükski kuri sõna, neil pahandusi tuli juurde üha. Kuni ühel hetkel nende ees seisis hoopis teistmoodi mees, kes sama uhkelt neile vastu astus ja esimese pilke peale kostis tema vastus:

"Ei ainumasti kraapsu ma tõmba teie ees, mu härrad. Ei ainsatki, ja hoolimata sellest, et teid teietan, teid pasaks pean, sest tean - te oletegi pask.

"Kuis ütles julgelt, krants. Kuis peab end suureks, koer. Üksi meie vastu astuda tähendab katsuda kuis maitseb kepihoop ja saapatald. Kas kohe? Või pillutame enne teda - karvapalli?" Nad omavahel vaikselt pilke vahetasid ja asja kiirelt lahendasid. Läeb üks tal selja taha ja tõmbab püksid maha. "Nii samal ajal mitu kärbest ühe hooga saame - teeme nalja ning teda alandame. Siis teab ta oma kohta - maas roomata ning leivapalukesi manguda. Jah, nii lasemegi ta upsakusel hanguda."

Mõeldud, tehtud. Ta seljataha hiilis üks neist. Nad pilkudega julgustasid teineteist. Ja kui püksid tõmmati talt maha, siis pidid kõik nad jahmatama. On rõõsa naha asemel tal Paani karv ja saba. Nii panid oma ulakusega nad Paani plahvatama. Too nõidus välja haldjaid, nümfe, teisi metsavaime - marduseid. Ja nood olekski nüüd hirmsaid tükke teind, kui vahele poleks end seganud Paani noorim õde - Mirthel, too noor ja särav, helisev ja kerge. Tal pilkki helge. Ning naeratus nii soe, et pea igaühe hinge poeb ning paitab, sulatab ka karmi mehe hinge. Ja loomulikult vereringe.

Ning Mirthel astus ette ja palus oma venda Paani: "Sa ära pea nii kurja plaani. Näed ju isegi, et nad oma tempu juba praegu kahetsevad ja oma meelt nad parandavad. On näost ju näha - julgus kadunud ning jäänud hirm ja pelg. On püksisäärest näha kahel neist, et olemine märg. On juba kätte näidatud neil koht, ning õpetus - et oht neid varitsemas igal sammul; iga sõna kannul; iga teo tagajärg võib olla ootamatu, ja igal teel võib kohata endast suuremaid, kes igas mõttes suuremad, võimsamad ja vägevamad; kes nad pelgalt puhudes uperkuuti suruvad. Lase neil minna, hea vend. Nad kaovad joostes siit, nad parandavad end."

Paan vaatas kõrge pilguga, et mehed teda hirmuga jäid seirama ning ootasid talt pehmet otsust. Paan kõlas siis: "Olgu nii. Te minge nüüd, kuid tundke endal süüd. Kes ennast liialt teistest paremaks peab, peab seda väärima. Kes seda väärib, ei pea nõnda koketeerima. Te minge ja pidage meeles, et Paan ütles teile otse - inimkeeles - et teie tund ei tulnud veel, kuid olen teie poole teel kohe, kui teil meelest läeb see metsaskäik, mil kaks teist tegid püksid täis."

Ja põgenesid tuhat-nelja nad metsarajalt linna poole. Siinkohal panemegi punkti loole, et halvad saaksid plehku plagada, ning lapsed jääksid nüüd kõik magama.

Kohtumine suitsuruumis

„Ma lendan. Mitte nagu lind või nahkhiir, ma lihtsalt lendan: ise, sujuvalt, ilma rapsimiseta. Tahan - tõusen õhku, kiirendan, teen pöördeid, maandun. Nii nagu soovin ja mõtlen. Ma lendan juba kümme aastat, varem olin täiesti tavaline inimene. Nagu sina või tema või ükskõik kes.“

Janeli vaatas Marti ja ei saanud midagi aru. Bänd läks pausile ja ta oli kiirustanud suitsuruumi, kus istus esimesele vabale kohale, juhuslikult Mardi kõrvale. Kui ta taskust tuld otsima hakkas, ilmus kellegi käsi põleva tikuga ja alles siis ta vaatas, kelle kõrvale maha potsatas. Kõrvalpingil istus silmapaistmatu välimusega poiss: hall pluus ja igavad teksad; suvaliselt pöetud heledad juuksed ja valgete ripsmetega pisikesed silmad; kahvatu, pisut hallikas nahk; pikad ja peenikesed sõrmed. Kuid kuna ta oli viisakas, siis võis ju temaga natuke rääkida.
„Sa ei suitsetagi? Ootasid, et keegi tuleks ja saad tuld pakkuda?“
„Ma olen Mart,“ vastas igava välimusega poiss.

Neljas tsoon

Kolmas päev. Hommik oli seni olnud rahulik ja sujuv. Kaardistasime subjekti teadvust. Seni olime saanud kinnitust vaid olemasolevale teadmusele. Kolmandal töötunnil tabas laeva ränk raputus. Sisemuses purunesid pehmemad esemed – klaasist pipetid, paar kuvarit, Klausi kohvitass ning Kasperi pea.

„Kurat, sattusime vist neljandasse tsooni. Pask, pask, pask.“ Meie IT-tugi Klaus oli märgatavalt närvis. Kui see nii on, siis on meil kõigil põhjust närveerida. Neljas tsoon on hoogsalt kasvav legend. Keegi ei teadnud, millega tegemist, kuid mitmetel uurimisretkedel satuti keskkonda, mis ei vastanud tavapärasele teadvuskeskkonna kujutlusele. Hüpoteese oli mitmesuguseid. Näiteks nimetati seda teadvustormiks, mis tekib tugevate emotsioonide puhul. Ilmselt peetakse silmas midagi sarnast, nagu juhtub koerte puhul, kui nad unes jooksevad. Või kui inimene magamisasemelt põrandale kukub. Teine üpris tõsiseltvõetav idee seisneb elektrokeemias. Kuna meie laevad on ikkagi mehhaanilised, siis võime ise tekitada teadvuses ajutisi häireid. Kuid oli ka müstikasse kalduvaid ideid. Nende hulka kuulus ka Neljas Tsoon.

Müüdi järgi on neljas tsoon kaose seisund, milles väline kontrollib sind ja sinu masinat. Selles võivad tekkida justkui tühjusest täiesti reaalsed olukorrad, objektid, ohud ja võimalused. See on seisund, mis on veelgi keerukam ja arusaamatum kui alateadvus. Võib-olla midagi sellist, kui alateadvus segada kõige tugevamate hallutsinogeenidega ning seda kõike stimuleerida kõige tugevamate stimulaatoritega. Sisuliselt tähendab see seda, et kõik on võimalik ning tundmata jõud võib hetkega luua vist kõike. Nii usutavaid kui uskumatuid asju. Võib isegi tunduda, et oled uuritava teadvusest sattunud kellegi kolmanda teadvusesse. Ka iseenda teadvusesse. Kuid tõde on selles, et kõik leiab aset ikkagi just selle isiku teadvuse kaardistamata osas. Osas, mida polegi võimalik kaardistada, sest see muutub nii kiiresti. Pole isegi võimalik kindlalt väita, millises inimese bioloogilises punktis see tsoon asub. On see ühes paigas või hoopis kõikjal? Pole võimalik kindlalt väita isegi seda, et neljas tsoon on olemas.

Niisiis – müüt, mille paikapidavust on võimatu kinnitada või ümber lükata. Vähemalt täna mitte, sest Kasperi pea ja osad mõõteriistad on katki, ning meil tuleb katse lõpetada.

Tõuse ja kõnni

Igal suvel oli meie järve rannas tsirkus ja tivoli. Käisime ikka perega pühapäeviti, sest siis oli pilet odavam. Viimasel päeval polnud enam nii palju külastajaid, ning ega artistidki enam väga vormis polnud. Klounid haisesid alkoholi järele, akrobaadid ei tulnud vahel enam üldse lavale.

Mul oli kolm suurt unistust. Näha lõvi, osaleda hüpnoosiseansil, käia peeglitoas. Vanemad olid mul seni seda kõike keelanud. Õigemini hüpnoosi. Peeglituba ja lõvi lihtsalt polnud seni veel olnud. Nüüd olen juba peaaegu täiskasvanud: 16- aastane! Nüüd saan ise otsustada. Kuid tivolisse läksime ikkagi koos. Traditsioon on traditsioon.

Show oli nagu tavaliselt keskpärane ning klounid haisesid tõepoolest, kui nad rahva vahele trügisid oma tobeduste tegemiseks. Ühesõnaga: klassikaline jama.

Ei kirjuta!

“Kurat võtaks!” röögatas Rain ja virutas rusikaga vastu lauda. Natuke liiga kõvasti. Käsi sai haiget. Rain vandus pomisemisi edasi. Nii vihastamapanev üks katkine arvuti ju ka olema ei peaks. Aga Rain tahtis tööd teha. Või oli see siiski lõbu? Või mis üks jutukirjutamine õigupoolest on?

Romaani jaoks veel Rainil õiget mõtet ja hoogu polnud tulnud, aga üks jutt kipitses küll juba suve hakust paberile. Rain oli juba meeleollu sisse elanud ja mõned enda meelest headki lõigud valmis saanud, kui arvuti üles ütles. Ja seepärast ta nüüd vanduski.

Rain tõusis ja läks kohvi keetma. Pulbrit tassi mõõtes ja vett valvates meenutas Rain kohtumist, mis oli õieti tema jutu inspiratsiooniks.

Täiendatud: Kirjuta ja võida!

Nagu 15. oktoobril sai lubatud, toimus hääletus novembri alguses (ehk täna kohe kui ma endale jälle interneti sain) kõigi "tõuse ja kõnni" kirjutanud autorite vahel, keda ilma minuta oli kokku kaheksa. Hääletus toimus kommentaarides pakutud numbrite järgi ja õige vastus oli kuus.
Enne kommentaaride vaatamist tegin suvalises järjekorras nimekirja:

1 undiin
2 kirjatsura
3 rattus
4 lee
5 kuuprintsess
6 artur r
7 ganna
8 rebaseplika

ja taramm-taramm

Võitjaks ostus Artur R.

*****

15. oktoobri postitus

Surematu

Ostsin eile filmi DVD ja sain teada, kust meie autor leidis teema "Tõuse ja kõnni". Prantslasest koomiksikunstnik Enki Bilal tegi 2004. aastal ulmefilmi "Surematu" [Immortel (ad vitam)] ja selle filmi esimeses pooles antakse ühele peategelasele käsk "Tõuse ja kõnni". Kuna mingi kotkanäoga jumal oli talle puuduva jala asemel meisterdanud raudteerööpast uue, siis oli käsk pisut koomiline. Aga tegemist ei ole komöödiaga. Vaatasime seda filmi kodus ühe korra ja ma leidsin, et selle filmi võiks ära kinkida ja milline koht oleks veel parem kui ulmejutulabor. Googeldades selgus, et meie autorite hulgas on selle filmi fänne.

Loosin kõigi autorite vahel, kes kirjutavad ja avaldavad siin jutu teemal "Tõuse ja kõnni", välja filmi "Surematu" DVD, millel on ka eestikeelsed subtiitrid.