„Saa aru.
See peab jääma saladuseks,“ kuulis Cialyna tungivat häält. Talle oli sama
teksti korrutatud juba viimased kolm tundi ja vähemalt kümne erineva inimese
poolt, nii et tüdruk ohkas tülpinult. „Ren, kas sa ei arva, et see on mulle
juba pähe kulunud?“
„Võimalik.
Aga tuleb kindel olla. Mis siis kui sa lähed Are’nn’ile tagasi ja-“
„Ma ei
lähe!“ lõikas Cialyna järsult vahele ning tundis vihapurset kerkimas. Tal oli
vaja kogu tahtejõudu, et vältida nutmapuhkemist ja suruda läbi hammaste välja
lubadus:„Ma ei lähe mitte kunagi sinna tagasi!“
„Su vanemad
andestavad sulle. Nad armastavad sind ja saavad sellest üle,“ üritas Ren
lepitada, kuid Cialyna üksnes naeris.
„Ja kuidas
sina tead? Ahh? Sinu kodu ei ole Are’nn. Kui ma ütlesin vanematele, et kavatsen
Cleoga reisima minna, pidid nad meid peaaegu maha lööma! Nende tütar, mingise
Emeraldi tossajaga võõrastele planeetidele?“ Tüdruk turtsatas, surus käed
rinnale risti ja pööras pea eemale, kuigi silmi katva sideme tõttu sel erilist
mõtet ei olnud.