Sõit

Akna tagant paistis vaid pimedus. Põrnitsesin iseenda peegelpilti ja tühje istmeid mu ees. Juhiistmelt paistsid nurgeliste õlgade kontuurid. Tundus, et tegemist on vanemapoolse meesterahvaga, sest nägin kuklas kasvamas halliseguseid turris juuksed. Tõusin oma kohalt ja läksin bussijuhiga juttu ajama. Teadsin, et nii ei tohi teha, aga meiega poleks nagunii enam midagi juhtuda saanud.

Karmiilmelise mehe nägu katsid sügavad kortsud. Helehallid silmad vahtisid läbi paksude prilliklaaside keskendunult pimedusse ja mulle tundus, et teed polegi. Lendasime kottpimeduses eikuhugi.

„Mis sinuga juhtus?“ küsis bussijuht veel enne, kui sain üldse suudki avatud.

Meenutasin seda, mis oli juhtunud enne bussi sattumist. Paaniline hirm, ukse ette kuhjatud mööbel, käsi, mis ukse ikkagi lahti lükkas, minu asjatud põgenemiskatsed, terav valusähvatus kaelas ja teadvuse äkiline kustumine.

„Mind tapeti,“ vastasin lühidalt ja kokkuvõtlikult.

„Kuidas?“ kõlas uus küsimus. Mees polnud veel kordagi minu poole vaadanud. Ta rääkis, teadmata milline tema vestluskaaslane välja näeb. Kas tal oli üldse tarvis seda teada?

Istusin juhi kõrvale ja vaatasin samuti pimedusse. Ei, nüüd polnud meie ees enam öö. Tähistaevas oli asendunud paksu halli uduga.

„Lihtsalt,“ kehitasin õlgu. „Mul lõigati kõri läbi.“

„Mida sa tegid?“

„Olin nõid. Selle eest mind tapeti.“

Bussijuht vaikis. Näis, et olin andnud tema küsimustele ammendavad vastused. Kuid äkki avas ta suu ja ütles midagi, mida ma poleks temalt oodanud:

„Nõidu pole olemas.“

Tundsin, kuidas miski minu sees kihvatas. Ma olin tapetud selle eest, et julgesin avalikult tunnistada enda nõiaks olemist. Ja siis ütleb keegi, kes peaks ainult hukkunute hingi teispoolsusesse sõidutama, mitte oma arvamust avaldama, et nõidu pole olemas. Nojah, olin ju tõepoolest temaga rääkida soovinud, aga siiski. Pobisesin omatte paar loitsu ja buss haihtus minu ümbert. Leidsin ennast jälle sellest toast, kus oma maise teekonna lõpetanud olin. Ukse ette lükatud voodi nihkus kaugemale ja tekkinud avast pressis ennast sisse halliseguste juustega vanem meesterahvas. Pöörasin ringi, et akna kaudu põgeneda, kuid juba haarati mind vööni ulatuvatest juustest ja kaela läbis metalselt külm sähvak.

Buss loksus keset halli udu igaviku poole ja kabiinist kostus õõvastavat itsitamist.

„Ma ju ütlesin, et nõidu pole olemas,“ lausus madal ja mulle liigagi tuttav hääl. „Miks sa ennast sealt ära ei nõidunud ja nii lihtsalt tappa lasid?“

„Aga kui ma tahtsin, et mind nõnda tapetakse?“ tunnistasin üles oma siinviibimise põhjuse. „Tavainimest ei tule sina isiklikult maa pealt ära kutsuma.“

„Ma oleksin nagunii tulnud. Enda nõiaks valetamine ei muutnud minu jaoks midagi.“

Vaatasin koos surmakutsariga aknast paistvasse halli hägusse. Igaühe jaoks on loodud oma igavik. Hea, kui saad selle ajal vähemalt kellegagi vestelda. Veel parem on aga see, kui sind viib ära keegi, keda oled kogu elu kõige rohkem kartnud, kuid sisimas kõige enam oodanud.

Sideseanss

„Armastus on sild. Sild, mis ühendab erinevaid kaldaid. Sild, mis võis olla peenem kui valguskiir, või laiem kui manner. Sageli on see ringsild - ühendades ühte ja sama kallast. Paljudel juhtudel on sild ehitatud ilma lõputa - ei ulatagi teisele kaldale. Vahel tuli teiselt kaldalt vastu samuti lõputa sild. Saamata kunagi kokku, ei omavahel, ega teise kaldaga. Mõnikord ühendasid sillad erinevaid kaldaid. Harva, kuid siiski, oli sild ka kahe kalda vahel. Sild pidas vastu ka siis, kui kaldad muutusid, kui lõhe kallaste vahel suurenes või vähenes. Sild, mis nägi välja nii habras, kuid osutus tugevamaks kui miski muu. Sild, mis kahanes ja kahanes kuni kaldad  puutusid kokku.“

See oli parim. See oli parim definitsioon, mis nad saavutasid. Aga see ei olnud täiuslik. See oli väga, väga kaugel täiuslikkusest ja nad said sellest hästi aru.

Uus teema: unenäod ulmejuttudeks

Kohe on 2013. aastaga ühel pool ja aeg kuulutada välja jaanuari teema. Facebookis tehti ettepanek, et jaanuaris võiksime kirjutada ulmejutte, mille inspiratsiooniallikaks on unenäod. Nagu teada, siis ei peeta ulmeks lugu, kus selgub, et kõik imeline, mida jutus kirjeldati, oli tegelikult unenägu. Üritame sellest reeglist kinni pidada.

Kui kellelgi on mure, et ta ei näe unenägusid või hommikul neid enam ei mäleta, siis võib kasutada ka teiste inimeste nägemusi. Küsige näiteks lastelt, nemad seiklevad öösiti unes tihemini kui täiskasvanud. Kui Teil on meeles mõni enda unenägu minevikust, siis ka see sobib hästi, ei pea just kõige värskemat väljaannet valima.

Igaks juhuks tuletan meelde mõned kirjutamisel rida hoida aitavad nüansid:
Lühijutu kolm põhikomponenti on süžee, tegelased ja miljöö.
Novellis areneb tegevus kulminatsiooni suunas ning lõpeb puändiga.

Ja nüüd kõik kenasti magama ja unenägusid vaatama. Omalt poolt oskan soovitada, et unenägusid näeb hästi olukorras, kus tuba on üleköetud, voodi on ebamugav ja eelmisel päeval on palju erutavaid sündmusi toimunud.

Teema kehtib nii jaanuaris kui veebruaris 2014.

Nägu aknaruudul

(järg jutule "Kõrvetavas vaakumis")

võib olla ta ootab kedagi

võib olla on ta siin et näha meie eest

võib olla vajab ta kedagi kellega rääkida

võib olla vaatab otse minu peale

(Opeth "Windowpane")

Kui see asi, mida võiks kuidagimoodi näoks nimetada, akna taha ilmus, pidin ennast esimese hoobiga kohe täis tegema. Igatahes oli kohe selge, et inimesele see nägu kuuluda ei saa.

Kuidas ma seda kirjeldaksin? Tühi nägu? Näota nägu? Kummituslik nägu? Midagi sellist. Sel näol puudusid kõik inimnäole omased "osad". Ei olnud nina, silmi ega suud. Midagi siiski oli ja see oli palju tugevam kui lihtsalt kahe sõõrmega mügarik keset nägu ja selle kohal kaks klaaskeha, mis vahel näevad ja vahel mitte.

Kõrvetavas vaakumis

Aliece keerutas pastakat sõrmede vahel. Matemaatika ei olnud just tema lemmikaine, kuid uus teema, piirväärtus, tundus tõeline väljakutse ja seetõttu erutav. Enne  limukate, nagu õpetaja ennast väljendas, juurde asumist pidas kogenud pedagoog viie minuti pikkuse kõne. Noored, see on gümnaasiumi matemaatika kõige raskem osa. Te peate suutma ette kujutada olukorda, kus funktsiooni väärtust ei uurita vaadeldaval kohal, vaid vaadeldava koha ümbruses. Kui te olete võimelised sellest aru saama, on edaspidine palju lihtsam ja ülikõva eksamipunkt kindlustatud. Ärge, palun, sellesse kergekäeliselt suhtuge. Näiteks kombinatoorika, mida veel hiljaaegu õpetati ülikooli matemaatika teaduskonna esimesel kursusel, aga nüüd juba gümnaasiumis, on palju lihtsamalt tabatav.

Öö lapseks saamine

Ngez nazum el-jero nak nerva", Oskar Polly öökeeles enne oma hamstri kägistamist.

"Hamstrid on sööt laste kurjuse kasvatamiseks. Ning kõige kurjemad on nukud, kelle silmad on igaveseks lahtiseks maalitud. Olend, kes ei sulge silmi, ei ole ealeski heade kavatsustega. Kes ei pea magama, need tulevad öömaailmast, räägivad öökeelt ning teevad magamatusest võõraid tegusid, mida meie maailma inimesed ealeski ei teeks. Nii et ole ettevaatlik peredes, kus on hamstrid." Need vana kasvataja Otto õpetussõnad meenusid Oskarile, kui ta ootas voodis teki alla peitunult oma esimest ööd uues kasuperes, toakaaslaseks marmorvalgete peanuppudega nukud ja kõhna hamster. See oli tema jaoks hirmutav, kuid ta teadis mida teha - ta ei tohtinud magama jääda. Tuli valvata ning õigel ajal püsti karata ning nukkudele selgeks teha, et ta oskab öökeelt ning teda tuleb rahule jätta.

Elu on imekaunis!

Alati kui sügisvärvid lõppevad ja november maabub, tabab mind meeletu masendus. Kõigepealt väänlen hämmastuses miks kõik normaalsed inimesed muutuvad järsku õelateks ja pahatahtlikeks. Samad inimesed, samad teemad, aga ikka lõppeb suhtlemine tundega, et parem kui poleks kohtunudki. Umbes nädal peale jamade algamist, lõpuks taipan, et tegelikult on kõik teised inimesed täpselt samasugused nagu alati, vaid hoopis mina olen muutunud pahuraks ja kiuslikuks. Küsimus pole regulaarselt naisi kollitavates hormoonides, kuigi neid ei saa kunagi usaldada, kuid alates ajast, mil öö ja päev erinevad vaid argliku halltooni võrra, ärritavad mind mõtted ja arvamused, mis ülejäänud üheteistkümnel kuul ükskõiksuses kolletusid. Kalendrist lehti rebimata võib öelda, et käes on november. Kuid sel aastal oli kõik teisiti. Jah, ma pole enam kaamoses vaevlev tumedate silmaalustega naine, vaid ma olen õnnelik inimene ja kõik sai alguse sellel suvel.

Ma olin kolm päeva kodus tööd rabanud ja kadedusega aknast paistvat päikest kõõritanud. Minu akna alt läheb tee, mida pidi pääseb nii parki kui randa ja siin ei hoolita mingitest eeskirjadest, mis rangelt keelavad alastuse linnatänaval. Ebasobivamat vaadet inimesele, kes peab veel mitu hunnikut pabereid arvutisse toksima, on raske ette kujutada. Kuid lõpuks iga töö saab otsa ja nii võtsin neljapäeva hommikul keldrist oma ratta ja väntasin linnast välja. Ei, mitte randa, sest ma vihkan liiva, mis jääb varvaste ja teiste kehaosade vahele. Ma sõitsin nii kaua, kuni tee äärde jäi suur põld. Keerasin väikesele rajale ja väntasin mõnuga edasi. Varsti jõudsin maanteest ja inimestest piisavalt kaugele, et ratas metsaserva jätta ja niisama sihitult edasi jalutada.